Laupäev, 28. september 2019


LIIS HAAB: Ajaloolise tegelaskuju mängimine lisab vastutust
10. oktoobril esietendub Udriku mõisa aida pööningul Arlet Palmiste näidend „Varjud“. Näidend põhineb tõestisündinud lool, mis toimus Männiku külas 1945.a juunis, kui NKVD haarangu käigus lasti maha 14 sünnipäevale kogunenud külanoort. See oli aeg, kui sõda oli just lõppenud. Sõjaväljal olnud mehed hakkasid koju saabuma. Kevad tõi südamesse armastuse ja normaalne elu hakkas taastuma. Nõugugude Liitu on nimetatud rumaluse impeeriumiks ja eks ta seda ka oli, sest kõik haritlased küüditati või vangistati ja riiki hakkas valitsema harimatu pööbel, kelle tegevuses puudusid loogilised ja mõistlikud põhjused. „Varjud“ on näidend armastusest, reetmisest ja ajastu õudusest.
Lavastuse ühes peaosas teeb kaasa vabakutseline näitlejanna Liis Haab, kes on teleekraani kaudu tuttav paljudele eestlastele.

Kus sinu lapse- ja nooruspõlv möödusid?
Sündisin ja kasvasin Ida-Virumaal. Elasin Jõhvi külje all ja käisin 12 aastat Jõhvi Gümnaasiumis. Koolivaheajad veetsin aga maal, Kiviõli lähistel Soonurmes ja Raplamaal Kabalas, vanaemade juures. Seega olin tuttav nii väikelinna- kui ka maaeluga ja sellega kaasnevate kohustustega.

Kas mängud heinaküünis ja jooksmised kastesel murul on sulle tuttavad?Vägagi tuttavad. Mõlema vanaema juures käis suviti kõva heinategu. Soonurme vanaema juures oli suur laut ja küün. Selles küünis sai palju õe ja tädilastega hüpata kuhjalt kuhjale ja mängida. Kord juhtus ka nii, et kukkusin mängu käigus pea ees sügavale heinakuhjade vahele ja lausa minestasin. Lastel oli tol ajal palju väiksem kontroll ja igasuguseid ohtlikke asju juhtus, aga õnneks pääsesime elu ja tervisega. Samuti polnud mingi probleem ujuda kohtades, kust tavaliselt traktorid läbi sõitsid... ikka jäime terveks. Kui üldse ei viitsinud tööd teha, siis kahjuks juhtus ka, et pakkisime seljakotti natuke leiba ja pudeliga piima ja asusime terveks päevaks matkale. Piim läks palaval päeval muidugi hapuks ja vahepeal tuli salaja käia ikkagi vanaema juures söömas ja siis sai töö meid jälle kätte.
Kastesest murust jäi meile väheks. Vanaema lubas meil ikka paduvihmaga õues ringi joosta... Teine vanaema seevastu kartis isegi soojal päeval täiesti ujutavasse jõkke meid lubada, aga läksime muidugi ikka.

Peale sõda saabusid noored mehed koju ja leidsid eest neid oodanud neiud ja ammused armastused. Suvi oli siis just alanud. Ka sinu tegelane leiab oma esimese armastuse. Kas sa ise oma esimest armumist mäletad? Mina tunnen, et see on midagi, mis jääb inimest saatma läbi elu?Väga raske on pigem öelda, mis on see kõige esimene armumine. Kas 2.klassis kahe kõige tublima poisi vahel kaalumine on päris armumine? Ilmselt mitte.

Mina jälgin oma esimese armastuse käekäiku tänu facebookile pidevalt ja mul on väga hea meel, kui tal hästi läheb. Lavastuse „Varjud“ tegevus algab II maailmasõja lõpuga ja sündmused jõuavad kesta enne traagilist lõppu vähem kui kuu. Kas sõda sinu perekonda ka puudutas? Või nõukogude okupatsioon, kas kedagi teie perest küüditati?Ei, mina olen oma „sõjakogemused“ saanud vaid abikaasa vanaema jutustustest, ilukirjandusest ja ajalootundidest. Mulle väga meeldivad raamatud, mis on kirjutatud mingisse konkreetsesse aega ja omandavad seeläbi palju põnevamad mõõtmed ja aitavad aru saada, kuidas tolle aja inimesed mõtlesid ja mis hirmu ja survega nad arvestama pidid.

Ajalugu kipub korduma. Me elame tegelikult õnnelikul ajal. Mida oleks meil täna sellest loost õppida?Suurte protsesside vastu väike inimene paraku ei saa. Aga kui me teame, et ühiskondlik muster on kriisiaegadel väga habras, siis praegusel „heal ajal“ peaksime just ehitama üles mõistvamat ühiskonda, mitte kiitma takka sellele vastandumisele, mis praegu toimub. Las kõikidele jääb õigus mõelda omi mõtteid hukkamõistu saamata, me olemegi erinevad, erineva hariduse, perekondliku tausta, maailmavaate, religiooniga, aga me kõik oleme inimesed ja oluline on jääda empaatiliseks.

Väga ilusti öeldud ja jääb vaid sinuga nõustuda. Sa mängid „Varjudes“ koos harrastusnäitlejatega? Neil on sinult kindlasti palju õppida, aga kas ka sinul neilt?
Meil pole kahjuks olnud aega omavahel kuigipalju suhelda - käime kõik koos sama asja ajamas ja kuna nendel on ka „päris tööd“, on aega vähe ja kasutame proovi aegu maksimaalselt lavastuse välja toomise tarbeks.

Kas oled varem harrastajatega koos töötanud? Mis mulje trupp sulle on jätnud?Ei, selline kogemus on mulle esmakordne. Harrastusnäitlejad on tublid ja julged, et sellise väljakutse vastu võtsid. Teatrikoolis õpime 4 aastat ja ikka põeme ja õpime terve elu edasi. Nemad peavad vaid oma elukogemuse, lavastaja ja meie nõuannete abil hakkama saama. Sa kirjutasid näidendi üsna keerulisel ja rusuval teemal, nii et lihtne neil muidugi ei ole. Eks see on kõigile keeruline aeg, kuhu end sisse mõelda.

Etendusi mängitakse Kadrina vallas, Udrikul? Eestimaa on täis imelisi kohti ja kauneid mõisasid? Palju sul on aega rännata ja endasse koguda reisimuljeid. Tutvud sa enne ka piirkonna ajalooga?
Liiga palju vast veel reisida ei ole jõudnud, kuid korra-paar aasta jooksul ikka üritame reisi ette võtta, abikaasa poolt on siis nii mulle kui lastele tasuta ajaloo tund ja kuulame muidugi huviga, sest see annab reisile tohutult juurde.

Mind ennast väga erutavad lood elust. Näitlejad jutustavad ju laval lugu. Kas teadmine, et see lugu põhineb ajalool, annab sulle lisaimpulsse?
Lisaimpulsse… ei tea, aga vastutust lisab kindlasti. Vastustust selle päris Valve (Valve on Liisi tegelase nimi lavastuses) ees, et põhjendada publikule ta keerulisi valikuid, anda edasi seda „normaalsust“, sest see oli nende inimeste reaalne igapäevane elu, millega harjud, nagu halva ilmaga.

Lavastus on traagiline ja proovid võivad muserdada, aga mis sind täna rõõmustab?
Väiksed asjad. See kui lapsed on rõõmsad, abikaasa tuleb varem töölt koju, ilm on ilus, on head tööd ja valitseb tasakaal.

Aga teisipidi. Mis sind ärritab?
Proovin vähem ärrituda üleüldse.

Tundub, et sa oled õnnelik inimene, kes pole elus väga suuri saatuselööke pidanud tundma. Jäägugi nii. Näeme laval !

Reede, 20. september 2019

Udriku mõisast


UDRIKU MÕIS
Udriku mõis tekkis, sest 1626.a Zemgales langenud Polli mõisniku Bernhard von Rehbinderi hakkajad pojad jagasid päranduseks saadu mõisa pooleks. 1639.a siirdus vanem vend Heinrich von Rehbinder Udriku külla ja asutas seal karjamõisa saades enda kasutusse Polli mõisa lääneosa.
Udriku esimene mõisnik Heinrich oli silmapaistev maahärra. Ta ülendati 1622.a Rootsi ratsaväe kindralmajoriks, 1688 omistati talle krahvi tiitel, 1673.a määrati ta Soome kaitseväe ülemaks ja kuberneriks ning 1680.a omistati talle Rootsi vabahärra tiitel. Arusaadavalt ei jagunud selle kõige kõrvalt tal mõisa arendamiseks piisavalt vaba aega.
1680.a peale Heinrich von Rehbinderi surma läks mõis tema poja Otto von Rehbinderi omandusse. Alates 1670.a oli Otto tsiviilteenistuses tegutsedes maamarssalina ja maanõunikuna. Põhjasõja puhkedes sai temast Järvamaa maamiilitsa rügemendi ülem ja koos Palmse mõisahärraga Rakvere moonaladude varustaja. See asutus oli Karl XII vägede jaoks erilise tähtsusega. Pärast rootslaste taandumist Tallinnasse, sai Ottost Tallinna viimane rootslasest komandant. Otto suri 1710.a katku. Isa surma järel võttis mõisa majandamise enda kanda õks tema kolmest pojast – Gustaf Magnus von Rehbinder (sünd 1673). Tema surma järel läks mõis pärijate vahel jagamisele ja oma õdedelt –vendadelt ostis nende osad välja Gustaf Magnuse poeg Otto Magnus von Rehbinder (sünd 1728).  Temast sai alguse juba vene krahvide liin ja algas mõisa majanduslik tõus. Otto Magnuse poeg Gustaf Didrik (sünd. 1756) õppis Saksamaal põllundust. Temast sai 1818 Virumaa aadlimarssal. 1789 ostis ta Udrikule lisaks Neeruti, Võduvere ja Jõetaguse mõisad. 1796.a alustas ta tänaseni säilinud Udriku mõisa uue peahoone ehitusega. Kiirelt arenes 1792.a alguse saanud meriinolammaste kasvatus. 1814.a oli mõisal juba üle 4000 lamba. Algselt turustati villa Inglismaale, kuid 1808.a  hakati ka kohapeal kalevit valmistama. Kangatööstuse juures tegutsesid ka väiksemad töökojad sukkade, pitsriide, äädika, rummi ja rasvaküünalde valmistamiseks. Kanga tootmine lõppes 1823.a eelkõige kvalifitseeritud tööjõu puudumise pärast. Mõisal lasuvat suurt võlakoorma tasumiseks arendati mõisa piiritusetööstust. Samuti osteti uusi masinaid, muuhulgas ka Eesti esimesed rehepeksumasinad.
Peale isa Gustaf  Didriku surma 1826.a võttis mõisavalitsemise üle tema poeg Carl Gustaf krahv von Rehbinder (sünd 1793) , kelle surma järel heitsid viimase pojad liisku, kes saab endale Udriku mõisa. Õnne naeratas Reinhold Fabian von Rehbinderile (sünd 1831), kes ehitas mõisale uue viinavabriku ja asutas Pärile Rista tellisevabriku. 1905.a peale Reinhold Fabiani surma läks mõisa elama tema poeg Henrik Carl Edvard (sünd 1860), kes elas seal kuni mõisa riigistamiseni 1920.a. Mõisa juurde kuulusid Kõrbse, Leikude, Männiku, Mäo, Nagala, Orapere, Pakitu, Pala, Polli, Päri, Salda, Sorgi, Tokolopi, Tuha, Udriku ja Väljataguse külad. Seega kuulus Udriku mõis kolm sajandit vaid ühe perekonna valdusse, mis on Eesti mõisaajaloos üpris haruldane.
1920 anti Udriku mõisa maad valitsuse otsusega Töö ja Hoolekande Ministeeriumile Nõrgamõistuslike Laste Kodu tarbeks. 1923 anti endiste mõisamaade keskosa Lastekodule ja Viinavabrikule ja ääremaad jagati uusmaasaajate vahel. 1923 kuni 1926 tegutses Nõrgamõistuslike Laste Kodus töökool, kus õpetati punumist, aiatööd ja jalatsite parandamist. Kuna õpilastel oli nende oskuste omandamisega raskusi, siis kool suleti.
1929 kuni 1938 kuulus Udriku mõis Sõjaministeeriumile ja sinna rajati hooldekodu süjas vigastada saanud Vabadusristi kavaleridele. Teise Maailmasõja ajal elasid mõisas sõjapõgenikud. Pärast sõda avati mõisa peahoones Udriku Invaliididekodu.
1953.a remondi käigus lõhuti välja mõisaaegsed pliidid ja asendati need plekkahjudega. 1960. Remondi käigus muudeti tugevalt tubade asetust, sest hooldekodu vajas koridorsüsteemi, mille tagajärjel tubade vahelised uksed pandi kinni ja ehitati välja läbi maja kulgev koridor. Remondi käigus lõhuti välja seni säilinud ajaloolised ahjud.
1970.a muudeti asutus ümber  psüühiliste häiretega inimeste hooldekoduks.
Hooldekodu suleti 2013.a ja endise mõisa peahoone pandi oksjonile. Tänasel päeval on mõis erakätes ja uued omanikud ei ela alaliselt Eestis, kuid neil on mõisaga mitmeid plaane ja alanud tööd mõisa ruumide algse paigutuse taastamiseks.

Männiku küla
Männiku küla asub Udriku mõisast linnulennul vähem kui kilomeetri kaugusel. Udriku mõisa pargi põlispuude ladvad on endise Johanirahva talukohast üle välja silmaga näha. Männiku küla koosnes peamiselt väiksematest saunadest, mis ahelana asusid kahel pool Udriku mõisa lõunarada. Esmakordselt on küla mainitud 1726.a kui Udriku mõisale kuuluvat küla, mil seal elas vaid üks pere. 1732.a elas külas kaks peret. Maade võõrandamisel 1920.a loetleti külas kokku 12 talu ehk peret.

Teatrist Udrikul
1896.a asus Udriku kooli õpetaja ametisse Jakob Blumfeldt, kes oli suur muusikaentusiast. Ta asutas laulukoori, kus laulsid peamiselt täiskasvanud lauluhuvilised. Samas oli Jakob Blumfeldt ka teatriharrastaja ja asutas koori kõrvale „komejantide“ trupi. Näiteseltskond leidis teatri tegemiseks sobivad ruumid Päri karjamõisast, kuid väikevaldade liitumisega 1895.a viidi sinna üle Undla vallavalitsus ja ruumid jäid pidude jaoks kitsaks. Seepärast otsustati pidusid koos teatrietenduste ja muusikaga hakata korraldama karjamõisa kõrval asunud küünis. Esimene pidu toimus 1896.a ja oli väga menukas.

Reede, 13. september 2019


MALTA – KIHILINE AJALUGU

Juba ammu sai pojale lubatud, et suvevaheajal käime Maltal. Vaheaeg hakkas läbi saama, aga Maltat ei kusagil. Iga päev sain kriitiliste pilkude osaliseks. Pidin ennast kokku võtma ja leidma aja lubaduse täitmiseks ja kas saab olla ühel isal suuremat rõõmu, kui veeta nädal koos pojaga.
Lendasime Maltale. August on Maltal kõige kuumem ja kuivem kuu. Lennukist väljudes lõi üle Vahemere hõljuv kõrbekuumus heleda laksuga vastu nägu. Sooja oli iga päev vähemalt 35 kraadi. Ühe eestlase jaoks on see isegi veidi liiast. Malta asub u 80 km kaugusel Sitsiilast ja u 280 km Aafrika rannikust. Malta riik asub kokku seitsmel saarel, milledest asustatud on Malta, Gozo ja Comino. Teised on sellised merelindude saared. Malta saare pindala on veidi suurem Muhu saarest ehk 240 km2. Kui ka teised saared, saame riigi territooriumiks kokku 316 km2. Seda on siis u sama palju kui Muhu ja Vormsi saar kokku. Oletan, et teil on nüüd siis riigi suurusest ettekujutus olemas. Nüüd kujutage ette, et nendele saarekestele on ennast elama sättinud 420 000 inimest ehk u Tallinna jagu inimesi. See teeb Maltast kõige tihedamini asustatud riigi Euroopa Liidus. Lisaks on sellele saarekesele mahutatud 68 kohalikku omavalitsust ja meie kurdame, et meil on neid ikka veel palju (Eestis on 79). Lisaks on saarel 70 kogudust ja 365 kirikut ehk aastaringselt võid iga päev sisse astuda uue kiriku uksest. Keskeltläbi tähendab see ühte kirikut 1000 inimese kohta. Maltat peetakse üleüldse üheks kõige katoliiklikumaks ja usurangemaks riigiks Euroopas. Näiteks on lubatud abielulahutused alles alates 2011.aastast. Sellel pisikesel maalapil leidub nii rikkalikult ajalugu, et kohati tundub, et see asub kividel kihiti. Hiljem selgub, et tegelikkuses nii see ongi.
Kui Muhus sõidad ühest punktist teise maksimaalselt pool tundi, siis Maltal nii hästi ei lähe. Malta on nagu kortsus voodilina, kus tee viib ühest kortsust üles ja teisest alla, kurrutades vahepeal kortsude vahel. Lisaks on tegemist äärmiselt vana asustatud saarega, kus esimesed märgid inimtegevusest ulatuvad rohkem kui 7000 aasta taha. Aga sellest hiljem. Laiasid kiirteid on saarel minimaalselt. Suurem osa teid on nii kitsad, et pidevalt tuleb teha boksipeatusi, et vastutulev sõiduk läbi lasta. Kogesime seda ise, sest rentisin saarega tutvumiseks auto. Maltal on inglise võimuperioodi mälestusena vasakpoolne liiklus, kuid mind see ei seganud, sest olen ka varem vasakpoolse liiklusega tänavail sõitnud. Olen autot rentinud u 30 riigis, kuid nii kallist teenust polnud varem kohanud. Muidugi võib saarel sõita ka ühistranspordiga, mis on seal päris kenasti korraldatud ja ei maksa suurt midagi, aga ühistranspordiga on seal jälle teised mured. Näiteks sõidab mõni liin ainult hommikupoole, mõni liin peab päeval siestat, mõni liin liigub nädalavahetustel, mõni jälle ainult tööpäevadel. See tegi asja segaseks. Samas on „väga hästi“ lahendatud linna saabuvate autode probleem. Tallinna linnaisadelt tuleks neilt õppust võtta. Nimelt ei ole autot mitte kuskile parkida. Lihtsalt jäädki oma autoga linnatänavail tiirutama. Kohalikud pargivad varavalgel, kui on veel mõni vaba koht ja turistid lahkuvad autodega linnamüüride taha. Valletas nägime ka üht tasulist parklat, aga muidu paki või auto kotti.
85% Malta riigi kogumajandusproduktist on pärit teenindussektorist ja mida muud nad ikka teevad , kui peamiselt teenindavad turiste. Turismimajandus on saarel hästi välja arenenud ja inimesed äärmiselt sõbralikud ja vastutulelikud. Vaatamata suurele turistide hulgale ei ole saarel pikki valgeid liivarandu, mida palistaksid rannatoolide read. Sattusime mõnele üksikule liivarannale. Suurim neist oli u 200 m2 suur, aga rahvast mahtus sinna vähemalt neli igale meetrile. Kohati jäi mulje, et nad on mitmes kihis. Kivirandu on küll. Otsisime Valletas kohta, kus ujuda. Joosep istus mu kõrval ja luges kaarti. Sõitsin vastavalt tema juhtnööridele. Jõudsime mingi mahajäetud tehase alale. „Pargi nüüd ära“, ütles Joosep ühe tõkkepuu ees „Siit peame jala edasi minema“. Poiss, kuhu sa mu nüüd juhatasid. Kõnnime mingit olematut rada ja korraga ongi meie ees meri. Liiva pole aga on lamedad kivid. Võtsime sarnaselt teistele kividele koha sisse ja hüppasime sealt samalt kivi pealt pea ees merre. See kogemus oli veel lahedam, kui liivarand seda ongi.
Kauneima ranna leiame Malta pisikeselt kõrvalsaarelt Comino, kuhu käivad liinipaadid. Cominol asub üks hotell, kuid püsielanikkond puudub. Sõidame sinna mitte liinilaevaga vaid, kiirpaadiga, mis teeb tiiru ümber saare ja põikab oma teel sisse kümnetesse väikestesse looduslikesse koobastesse või tunnelitesse. Ühe koobastiku juures juhib meie paadimees tähelepanu, et selles samas koopas on filmitud filmi „Krahv Monte-Cristo“ stseenid, kus peategelane peidetud varanduse leiab. See on põnev elamus. Blue Lagoonis  on rahvast murdu. Piltilusa helesinise veega laht on ümbritsetud taas paekividest müüridega. Snorgeldajate jaoks on see paradiis, sest siin leidub kümneid koopaid, kuhu sisse ujuda ja veealust ilu vaadelda. Siin võib rahulikult veeta päeva, sest ranna ääres on ennast ritta seadnud mitmed toidukohad, mis lahkelt kiirtoitu pakuvad. Tõstan pea veest ja vaatlen koobast, kuhu oleme ujunud. Ma ei suuda ettegi kujutada, mis jõud on keeranud paekivikihid koopa lakke risti maaga. Paekivid, kuhu on külge haakinud kivistunud korallid ja veel mingid moodustusid. Vaatepilt on rikas ja haarav. Päev hiljem jalutasime vähemalt 100 m kõrgusel rannikukaljul. Mõtisklen, et Eestis peame oma looduslikuks uhkuseks Põhja-Eesti pankrannikut, kus kõrgeim punkt on 52 m kõrgusel, aga kui väeti on see ikkagi siinsete paelademete kõrval. Nagu isegi piinlik veidi.
Comino saare kõrgemas tipus on väike kindlustorn, kuhu viib kitsas rada. Selliseid kindlustorne, kust sai anda sissetungijatele esimese vastulöögi on piki Malta rannikut mitmeid. Ühel hommikul teen jalutuskäigu hotelli rõdult näha oleva „Punase tornini“. Torn valmis 1649.a ja on pühendatud Püha Agathale. Täna on seal muuseum. Tornis elas 49 vahimeest ja vaenlase vastu oldi valmis astuma viie suurtükiga. Torni ümber on peamiselt kohaliku linnustiku kaitseks Ghadira looduspark. Pargis kulgevad teerajad, mis lubavad seda linnulärmi päris lähedalt kuulata.
Söögid on Maltal head ja erinevaid söögikoht lõputult. Murelikuks tegid hoopis toidukohtade kõrged hinnad. Peatoitude hinnad on keskmiselt u25 eurot. Seda on minu jaoks palju. Otsustame kiirtoitude kasuks, mille saab kätte keskmiselt 10 eurot pizza, pasta või burger. Aga burgerid meenutavad seal korrusmaju ja ühele inimesele on need ilmselgelt liiga suured. Võib-olla suudaksid ainult ameeriklased terve Malta burgeri korraga ära süüa. Kohalik õlu Cisk maksab 3 euro ja seda saab toidu kõrvale libistatud. Ma pole suurem asi õllesõber, aga kuuma päevaga külm õlu maitseb hea. Ja seda on arstid alati südamele pannud, et kuuma ilmaga ei tohi vedeliku puudust kannatada. Mina usun arste. Veega on saarel väheke kehvad lood. Sügaval saare all on suured mageveekogud, kuid neid ei saa kuidagi kätte või on see väga kallis, et põldusid kasta. Ajutised vihmahood on aga nii tugevad ja maad kattev mullakiht nii õhuke, et vesi ei jõua maapinda imenduda vaid voolab merre. Seepärast saadakse enamus kasutatavast mageveest merevee soolastumise kaudu või kuidas seda nimetatakse, kui veest sool välja võetakse. Ometigi on saarel ikkagi nii palju põllumajandust, et kohalikud vajadused saavad kaetud. Põllulapid on väikesed ja meenutavad natuke astmelisi riisipõldusid, kus põllult korjatud kivid on laotud ümber põllu kõrguvateks kiviaedadeks. Peamiselt kasvatatakse aedviljasid – tomat, kurk, kõrvitsad, salatid jne.
Kui puuduvad rannad, siis tuleb puhkajaid kinni hoida muude hüvedega. Kogu Malta rikas ja pikk ajalugu on väga hästi kogu saarel eksponeeritud. Ajalugu on midagi, millele peab Malta puhul pikemalt tähelepanu pöörama. Malta ajalugu ulatub käekatsuvalt u 7000 aasta taha. Sellest ajast on pärit vanimad tänaseni nähtavad ja säilinud templihooned. See on aega enne, kui egiptlased pidasid plaani mõni kolmnurkne ehitis püsti panna. Loomulikult on maailm vanimate hulka arvatud ehitised ka UNESCO kaitse all. Saarel on leitud enam kui 20 iidset templit. Paljudest pole säilinud rohkem kui ring maapinnal. Meie külastame Hagar Qimi templit. Paljudes muuseumites algab muuseumikülastus kinoruumist, kus tutvustatakse huvilistele kiirkorras kogu objekti eripära ja pärast seda saab asuda väärsuse detailsema uurimise juurde. Väga mõnus süsteem. Hagar Qimi templi varemed on kaetud ilmastikumõjude kaitseks katusega. Templi ajalooline peasissekäik on rajatud täpselt nõnda, et kevadise pööripäeva tõusev päikene paistab täpselt ukse vastas asuva viljakusjumalale näkku, teist korda särab jumala nägu sügisese pööripäeva ajal. Vaatan hiiglaslikke kiviplokke ja mõtlen, kuidas küll 7000 aastat tagasi neid liigutati. Mõtisklen, et sellised vanad pühakojad on rajatud tõesti inimeste jaoks, abiks nende igapäevases elus. Usk, mis selleks jõudu andis, on päris ehk usk ei olnud inimesest lahus. Usk oli inimese osa. Inimene ei arvanud, et vist jumal korraldab mingeid asju elus, vaid selle aja inimeste jaoks jumal korraldaski elu, pani vilja kasvama, päikese tõusma jne. Jumal oli reaalne, mitte fiktsioon. Iidseid templeid leidub saarel veelgi.
Nüüdsiis surnuaedadest. Mõnes pean ikka käima igas riigis, aga Rabatis asuvaid Püha Pauluse Grotti ehk katakombe soovitan külastada igaühel, kes Maltale satuvad. Katakombid asuvad kohas, kus apostel Paulus rajas esimese kristlaste koloonia saarel u 60.a. Katakombid kujutavad endast maa alla paekivisse rajutud hiiglaslikku surnuaeda. Surnuaed, nagu surnuaed ikka, teekesed looklevad erinevate perekondade hauaplatside vahel, vahe on ainult selles, et see kõik on maa all. Väidetavalt on mõõdetud maa-aluste käikude pikkuseks u 25 km. Hauakambrid avastati 200 tagasi, kui ühe taluniku siga auku kukkus ja sinna jäigi. Asuti asja uurima ja avastati terve maa-alune linn. Katakombides asuvad kristlikud hauaplatsid on pärit bütsantsi (535-780) ajastust. Hauaplatsi sellele erilisele surnuaiale said lubada ainult rikkad, kellel oli raha lasta orjadel teha ära raske kivipurustamise töö. Vaeseid inimesi põletati ja nende tuhk koguti kokku amforatesse, mida hoiti ühes suures ühises ruumis. Kummalisel kombel on tänapäeval uskumused selles osas pöördunud. Külastajaid kõikjale ei lasta. Katakombides looklevad tähistatud rajad ja muul osal on trellid ees. Arusaadav, sest mõneski hauas turritavad välja reaalsed kondid. Selle kohta on seinal ka hoiatus. Kõikjal on paanikanupud, et kui keegi ära eksib või ennast halvasti tunneb , saaks kohe märku anda. Väidetavalt olla kunagi siia üks kooliklass terves koosseisus kaduma läinud. Muidugi, läks kaduma.
Kui olete katakombides ära käinud, tasub jalutada Mdina linna. Rabat ja Mdina on teelt üks ja sama linn, nagu meil Tallinn ja Toompea. Mdina on fantastiliselt hästi säilinud ja hoitud keskaegne linn. Hooned ja tänavad on kõik valged, no kui mitte päris valged, siis heledad. Seda heledust ei riku ükski reklaamtahvel ja kauplusesilt. Kõik see algab juba linnaväravast, millest üle silla läbi astudes satud uude maailma. Linn ise on vaevalt paarkümmend hektarit suur. Tänavad on kitsad, mis tegi vajadusel linna kaitsmise vaenlaste vastu lihtsaks. Vaated aga kitsastele tänavatele on muinasjutulised. Kulgeme ja fantaseerime. Satume linnamüürile, kust avaneb vaade kindlasti poolele Maltale. Ilus ja rabav. Kindlasti tasub külastada Falson Paleed, kus asuvas muusemis saab väga hea ülevaate keskaegsest elust Mdinas. Võimalik on näha ka filmi linna ajaloost, kuid selle jätame vahele. Filmime ise.
Malta on käinud erinevate valitsejate vahel käest kätte, sest ta asus strateegiliselt väga tähtsa koha peal. Uuemas ajaloos on saarele märkimisväärseid jälgi jätnud Malta ordurüütlid, kellele kasutusse anti saar 1530 a.  keiser Karl V poolt, et nad kaitseks Euroopat idast lähenevate osmanite vastu. Peab ütlema, et seda ka ordurüütlid edukalt tegid. Renditasuna pidid rüütlid kord aastas keisrile saatma ühe kuke. Ordurüütlitel oli raha ja võimu, sest sinna kuulusid või ordut toetasid tollased kõige rikkamad inimesed. Malta ordu tegutseb muide tänaseni, kuigi mitte enam nii võimsana. Oma rikkust kasutades ehitati saarele hulgaliselt uusi  rajatisi.
Malta pealinn Valetta on u ruutkilomeetrise pindalaga maailma vanim planeeritult rajatud linn. Tänavad moodustavad ruudustiku ja seepärast on linnas jalutamine lihtne. Võtame pileti sappa ja astume sisse hetke pärast  Püha Pauluse Katedraali. See on üks rikkalikumaid pühakodasid, mida olen külastanud. Kirik pole suur, kuid oma ilus imetlusväärne. Kõik seinad on kaetud kullatud puunikerdustega või maalingutega. Vaba pinda seal pole. Ühes kabelis on avatud seal elanud ja töötanud kuulsa kunstniku Caravaggio näitus. Viibime kirikus tunni, kuid ikka veel oleks seal lähemalt vaadata ja uurida.
Edasi on mul kindel soov tutvuda Suurmeistrite Paleega, mille Malta Ordu rajas oma peakorteriks ja kus hiljem on töötanud ka Malta parlament. Kahjuks pole võimalik tutvuda kogu paleega vaid ainult troonisaali, peosaali ja saalide kõrvalruumidega. Eluosa ei ole külastajatele avatud. Hoone ühes tiivas asub relvakamber, kus vaatamiseks väljas kõikvõimalikud riistad ordurüütlite lahingvarustusest. Militaristi jaoks kindlasti paradiis, aga minu jaoks on isegi veidi õudne vaadata, mida inimaju on välja mõelnud, et teist inimest tappa. Tänapäevased vahendid on selle kõrval ikka päris humaansed. Inimene saab vähemalt kohe surma ja ei pea piinlema tohututes haavades. Kole maailm. Ümisen omaette „Head lapsed need kasvavad vitsata…“. Poeg naerab, nii et saal rõkkab.
Muuseumi pilet maksab Maltal u 10 eurot. Õpilased saavad poole hinnaga. Odav ei ole, aga külastamata hinna pärast ei jäta ka midagi. Õnneks saav Suurmeistrite Palee piletiga külastada ka mõned majad eemal asuvat Riikliku Kunstimuuseumi Muza. Oma suuruses pole see võrreldav Euroopa teiste riiklike kunstikogudega, kuid väljapanek on hästi koostatud ja annab ilusa ülevaate kogu Malta kujutavast kunstist. Peale relvakambrit olen sattunud hoopis ilusamasse maailma ja see kosutab taas hinge. Üks saal on pühendatud maalidele, mis kujutavad Malta elu läbi ajaloo. Põnev on võrrelda seda tänase päevaga ja mõelda, kuidas tänavapilt ja inimesed on ajas muutunud.
Kui satute saarele perega, siis tasub kindlasti minna Popeye Villagesse. See on samanimelise koomiksi- ja filmitegelase teemapark. Tegemist on väikesesse lahesoppi rajatud külakesega, kus on kokku paarkümmend hoonet, kus igaühes asub oma väike atraktsioon. Piletihinna sees saab kinos vaatada filmi originaali ja süüa popkorni. Tänaval liiguvad kostümeeritud tegelased, kes iga 15 min järel esitavad väikese minietenduse. Loomulikult on seal muuseum, kohvik, postkontor, kust saab tasuta postkaardi. Sadamas ootab laev, kes viib huvilised tasuta meresõidule. Mere peal on aga batuudipark. Sinna me jäimegi ja õhtul ei suutnud ma enam kättki voodisse tõsta, aga lõbu oli sea väärt.
Loomulikult nautis poeg ajaloost enam lõbustusi, kus sai vette hüpata. Õnneks asus ujumiseks sobiv kivirannake, kust sai otse pea ees vette hõpata, otse hotelli ukse ees. Toast veeni täpselt 1 minut. See päästis kuumuses tihti päeva. Seekord me Gozo saarele ei jõua. Ehk järgmine kord?

Kolmapäev, 4. september 2019

Tapatalgud Udrikul


TAPATALGUD UDRIKUL

Sellel kaunil kevadel pidi kõik ärkama uuele elule. Kahjuks lõppes see uue elu ootus neljateistkümne Udriku mõisa Männiku küla noore hukkumisega.
Alustame algusest. 1945.a saabudes oli sõda Eestimaal lõppenud ja kahurid paukusid veel vaid kaugel Saksamaal. Eestis oli ennast peremehena sisse seadnud punavõim. Nõukogude võim ja meelelaad tahtsid kinnitamist ja see nõudis väga ekstreemseid meetodeid. Kõik kes julgesid punavõimule vastu hakata või kritiseerida kõrvaldati ajutiselt või jäädavalt. Represioonidega ei oodatud päevagi. Õhus valitses usaldamatus, sest uutes oludes polnud teadmist, kes kuhu poole hoiab. Vaikselt seati sisse oma elu uues olukorras.
Kodudesse pöördusid tagasi sõjas käinud noored mehed, kes ei usaldanud uut punavõimu ja redutasid seepärast metsas oodates oma võimalust. Tänases mõistes oli peamiselt tegemist väga noorte meestega, kes tol ajal olid juba kõike näinud täismehed. Metsavendi oli kahesuguseid. Esimesed olid tulihingelised Eesti vabaduse eest võitlejad, kes oma ideaalidest kuni lõpuni ei taganenud, aga teised olid lihtsalt nahahoidjad, kes kartsid oma elu pärast ja seepärast varjasid end metsas. Nende teiste hulgas oli saksa sõjaväes teeninuid, muidu armeest kõrvale hoidjaid ja muidugi ka tavalisi desertööre. Udriku ümbruse metsades varjas end päris mitu kohalikku noort meest, kellede lood on ka raamatuna ilmunud. NKVD hoidis kõigel ja kõigil silma peal. Rahva seas oli juba üles seatud agentide võrgustik. Igaüks võis olla soosingu ootuses äraandja.
5.juunil 1945 kogunesid Männiku küla Johanirahva tallu peretütar Valve Koitla sünnipäevale küla noored ja vanad. Seistes Johanirahva talutare asemel on üle põllu näha Udriku mõisa valged müürid. Männiku küla oli ja on ka tänapäeval pisike küla. Sellel ajal oli seal vaid kolm talu ja mõned saunad. Juba enne sõda oli hinge heitnud talu peremees. Talu pidasid edasi vanaperenaine Miina, perenaine Iida ja tema kolm tütart – Miralda, Laine ja Valve. Talutööd said tehtud ja majapidamine arenes. Räägitakse, et vahel käisid talus abiks ka metsas redutavad külapoisid, kes samal ajal heitsid silma noortele peretütardele. Sünnipäevalapse armastatuks oli Endel Piht, kes oli pärit Moe külast. Mõningate meenutuste järgi olevat sünnipäeva pidu olnud ühtlasi ka kihluspidu. Oli siis või mitte, aga armastus hõljus õhus ja helge tulevik säras silmapiiril.
Oma vanaema Õie Nõmm`i mälestused pani kirja Maarit Nõmm: „Koitla talu sündmustes osales ka Endel Piht (1924 - 1987)  – minu vanaema kolmest vennast noorim. Kokku oli peres tollal viis last: August, Leopold, Endel, Õie ja Helja Piht. August ja Leopold olid olnud Saksa sõjaväes, seepärast metsas paos ja tagaotsitavad. Valve Koitla oli toona Endli pruut, kelle sünnipäevale Endel sel päeval läks. Pidu peeti Koitlate majas ning rahvast oli palju.“
Nende armastus ei olnud aga lihtne, sest Valvele tegi samal ajal silma ka Artur Heinrich ja noormeeste vahel valitses pingeline vastasseis, kuigi Valve oli oma valiku juba teinud.
 Peole kogunesid algul peamiselt naised ja pimeduse saabudes julgesid metsast välja tulla ka mehed. Kusagil kell kaks öösel tahtis üks peolistest, Ardi Treial, minna õu värsket õhku hingama, kuid märkas väljas liikumist ja hüppas majja tagasi. Väljast avati maja peale tuli ja karm hääl käskis kõigil alla anda. Uksel seisnud Ardi sai õlast haavata. Majast vastati samaga. Arvatavalt oli „koputajaks“, kes NKVDle vihje andis,  just Valve põlatud peigmees Artur Heinrich. „Laske naistel välja tulla, aga meie alla ei anna“, hõikas ukse kõrval veritsev Ardi vaenlastele. Venelased vastasid leekkuulidega, mis süütasid taluhooned. Nüüd oli kaks varianti, kas saada surma kuuli läbi või sisse põleda. Mõned üritasid siiski väljuda, kuid lasti kohapeal maha. Ardi veeti tahapoole ja tema haav seoti kinni käepäraste vahenditega.
Meenutab Miia Palmet: „Venelased süütasid leekkuulidega kõik hooned, kes välja jooksis, lasti maha. Mingit suhtlemist ei olnud NKVD ja piduliste vahel. Lihtsalt põletati ja tapeti. See tüdruk, kellel sünnipäev oli, tunti pärast  ära hammaste järgi. Naabrinaine oli hukkunute hulgas, umbes 30-aastane ja ka pere vanaema laip leiti. Teised laibad viidi autodega ära. Ühe poisi põlenud dokumentidega tasku leiti ka.“
Kui lahingumüra hakkas vaibuma, siis seni põrandal lesinud Ardi otsustas ööpimeduse varjus akna kaudu põgeneda. Siiski teda märgati ja avati tema pihta tuli. Ardi sai ka jalast haavata, kuid tegemist oli tema õnneks vaid lihashaavaga ja ta pääses longates metsa peitu.
Õie Nõmme mälestused: “Endel oli vanaema jutu järgi veidi purjakil ning läks õhtul õue õunapuu alla magama. Sündmuste arenedes ning rünnaku alates Endel ärkas, tõusis püsti ning sai kuuli jalga.“
Lahingu lõppedes korjati kokku kuue mehe ja naise surnukehad. Samasse heideti ka veel elusana perenaine Iida. Selles osas on meenutustes vastuolud, sest mõningate meenutuste järgi oli lahingu lõppedes vanaema ka veel elus.
Meenutab Õie Nõmm: „Pärast tapatalguid pandi laibad hobuvankrile, ka haavatud Endel. Vanaema jutu järgi olevat aga talu pereema olnud siis veel elus, kui ta vankrile pandi. Ta olevat punastele jõudnud öelda, et Endel ei olnud metsavend, vaid töötanud nendega põllul, mis oli ka tõsi. See päästis Endli kindlast surmast ning ta viidi valve all Rakvere haiglasse. Haiglas teda aga valvati edasi. Endli jalg amputeeriti ülevalt poolt põlve ning saadeti koju tagasi.“ Iida suri haiglas. See ei ole teada, kas tema surmale kaasa aidati või olid lahingus saadud haavad nii tõsised, mida ravida ei õnnestunud. Teel Rakverre tehti Endli meenutuste mööda peatus ja surnud visati varem valmis kaevatud auku. Kuna pole teada, mis teed mööda Rakvere poole sõideti, siis pole ka teada, kus täpsemalt on langenute haud. Mõned päevad hiljem läks külarahvas maha matma lahingus hukkunud loomi. Vaatluse käigus avastati põlenud seinte vahelt Valve Koitla ja naabrinaise Helga Treiali põlenud surnukehad. Mõlemad maeti samasse maja kõrvale, kus nende hauakohta tähistab tänaseni mälestuskivi.
Meenutab Miia Palmet (sünd Juuse): „Üks noormees (Ardi) sai aknast rukkisse ning pääses haavatasaamisega. Meie talust tuldi hobust küsima, et haavatud poiss ära tuua. Kui hobune tagasi toodi, olid vankris vereplekid.  Kodus teda siis raviti, mis raviti. Jutt, et ta olevat haavatuna kuskile kaugele pääsenud, ei pea tegelikult paika. Hoiti kodus. Kui  neile siis talvel ikkagi tuld  järgi, et peremees ära viia, ta kuidagi pääses. Räägiti, et peremees vist virutas millegagi ja sai nii minema, aga seda kindlalt ei tea. Igatahes nad kuidagi pääsesid ja põgenesid kogu perega kuhugi. Kuhu nad välja jõudsid, ei teadnud pärast keegi. Üle Neeruti mägede nad läksid ja pärast ei näinud ega teadnud enam keegi.“
Pääsenud Ardi Treial avastati ja vahistati siiski 1948.a ja talle määrati kaheksa aastat vangistust. Ta suri 1963.a tuberkuloosi.
Hilisemaid sündmusi meenutab Õie Nõmm: „Huvitaval kombel sattus aga Endli nimi siiski hukkunute nimekirja, tema nimi on teatmikes ning isegi uuel Maarjamäe memoriaalil kui Koitla lahingus hukkunu. Vanaema mälestuste järgi oli Endel väga heatahtlik, rahumeelne ja sõbralik, kunagi ei tõstnud häält ega kakelnud. Vanaema ise kunagi Koitlal ei käinud, vaid teab seda kõike Endli jutustuse järgi. Ise mäletab ainult seda suitsusammast, mis talust tõusis. Ise nad elasid siis Udriku mõisa lähedal nelja korteriga majas maantee ääres. Mõisas oli sõjainvaliidide kodu, vanaema töötas seal köögis.“
Ühe jalaga Endel elas elu lõpuni Tapal ja töötas kingsepana. Ta abiellus, sai lapsi ja suri 1987 vähki. Meenutab Miia Palmet: „Elama jäi sellest perest keskmine tütar, minu pinginaaber, kes oli saatuslikul ööl linnas, sest tal oli eksam tulemas. Väga vapper tüdruk oli, veetis pärast ka minu juures mõned ööd, sest kedagi enam polnud ja kuhugi minna ka ei olnud. Aga läks rahulikult oma eluga edasi. Kogu sündmus vaikiti täiesti maha, kellegilt midagi ei küsitud, ka seda ellujäänud tüdrukut ei represseeritud ega isegi ei tülitatud.“
Peopäeval eksami tõttu koolis olnud peretütar Laine Koitla abiellus hiljem ja kolis Loksale, kus töötas kaua aastatid õpetajana.
Sellel jaanipäeva eelsel valgel ööl sai surma kokku 14 peamiselt noort inimest. Sündmus vaikiti maha ja sellest pole säilinud ühtegi ametlikku märget. Kogu sündmust hoiavad elus vaid ininmeste mälestused.
PiibeTeater toob oktoobris neist ajaloolistest sündmustest inspireeritud lavastuse „Varjud“. Loo kirjutas kokku Arlet Palmiste. Peaosades näeme Liis Haabi ja Jaanus Nuutret. See traagiline armastuslugu jutustab ajastu õudustest, reetmisest ja armastusest. Etendusi mängitakse Udriku mõisa kuivati pööningul.