Florese saar – õnneliku
elu saladuse otsinguil.
Elu on muretuks
kulgemiseks. Nõnda arvavad indoneeslased ja just Indoneesia Florese saarele
viiski meid Triinuga järjekordne reisitee.
SAAREST
Indoneesia jaguneb kolmekümneneljaks
provintsiks. Meie seekordse sõidu lõppeesmärk oli Nusa Tenggara provints
Indoneesia lõuna osas, mis asub peamiselt kolmel saarel - Timor, Flores ja Sumba. Lisaks muidugi veel
mitmed väikesaared. Kokku jääb provintsi 1034 suuremat ja väiksemat saart. Provintsi pealinn on Kupang, mis asub Timori
saarel. Meie tee viis Balilt Lion Airiga Florese saarele. Florese saarel on 10
regiooni ja elab 9 erinevat etnilist gruppi. Nime panid saarele portugallased
ja see tähendab portugali keeles lille. Florese saare pindala on ametlikult 14250
km2, kuid kui arvestada lõputud mäenõlvad ka pindala juurde, siis olen kindel,
et saaks teist sama palju veel. Floresel on kokku 15 vulkaani, millest üle
poolte on tänaseni aktiivsed ja suitsevad väikeste pahvakutega. Viimane suurem
vulkaanipurse jääb siiski 40 aasta taha. Saare kõrgeim tipp Ranakah ulatub 2382
m üle merepinna.
Saare keskuseks on
Labujan Bajo, kus asuvad saare suurim lennujaam ja sadam. Linn on viimastel
aastatel muutunud turistide hulgas ühe populaarsemaks, sest just siit saavad
alguse retked populaarsetele draakonite ehk Komodo saartele. Komodo
loodusparki, kui üht Indoneesia loodusimet, on Indoneesia riik viimasel ajal maailmas
jõuliselt tutvustanud. Labujan Bajo on tüüpiline sipelgapesale sarnanev
Aasia väikelinn oma madalate kergmajade
ja aatomikena liikuvate inimestega.
Saar on rikas oma fauna
poolest, kuid flora on siin pigem tagasihoidlik. Saarel elavad vaid pättidest
ahvid, maod, sisalikud ja ainulaadsed Florese hiidrotid. Korralik hiidrott võib
kaaluda mitu kilo ja seepärast pole ka imeks panna, et neid toiduks tarvitatakse.
Inimesed on saarel
elutsenud juba tuhandeid aastaid. 2003 avastati Liang Bua koopast 18000 aastat vana kääbusnaise skelett. Seni
tundmatu inimtõug sai nimeks homo floresiensis. Külastame meiegi kuulsat
koobast. Koobas ise on väike, kuid koos jutuga avaneb siin suur maailm.
Siinsete leidude tutvustamiseks on koopa ette rajatud väike maja, kus fotodel
ja klaasi taga kõike näha saab. Lisaks väikestele inimestele on koopast leitud veel
suurte lindude ja rottide skelette. See rottide osa on tegelikult päris
õõvastav, sest ürgaegne rott ulatus tollasele inimesele umbes põlvini ehk
koerasuurune rott ei ole midagi sellist , mida tänapäeval looduses kohata
sooviks.
INIMESTEST
Florese saare elanikud on
äärmiselt sõbralikud. Saare kirjust rahvastikust on suurim etniline grupp
magassarid, kes on peamine etniline grupp kolmes regioonis. Veel ei ole valge
inimene saarel tavapärane ja seepärast pöördutakse meie poole pidevalt
küsimustega „Mis sinu nimi on?“ või „Kust sa tuled“?“. Ühes mägikülas
teeäärsest putkast vett ostes liigub jutt kiiresti ja meie ümber koguneb kogu
küla. 40 inimest jõudis küll kohale tulla ja eks siis ülejäänud hiljem
kahetsesid. Ostan 1 euro eest 17 väikest šokolaadi ja jagan lastele laiali.
Lastel on küll magusaisu suur, kuid julgust valge hiiglase käest maiust vastu võtta napib. Õige pea saab meil tänavail
jalutades rutiiniks möödasõitvatele rolleritele kätt tõsta ja rõõmsalt
tervituseks hõigata, sest kõik mööduvad rollerijuhid hüüavad tervituseks „Hei,
mister!“. Nende heasoovilikus on põhjamaa inimese jaoks veidi liialt
pealetükkiv, kuid selles headuses pole kübetki silmakirjalikkust nagu Egiptuses
või Türgis, kus sulle naeratuse taga tahetakse suvalist sodi kallimalt maha müüa.
Nad on lapselikult siirad ja kiirelt mõistame, et mitte sugugi iga liigutuse
eest ei küsita siin raha, vaid nad on lihtsalt õnnelikud kaugeid külalisi
aidates.
Kuritegevus saarel on
nullilähedane. Jättes pagasi kergendamiseks poolikud veepudelid ja krõpsupakid
hotelli, jookseb teenindaja meile peagi asjadega järele. Sama kordub kohvikus,
kuhu jätame 10000 ruupiat (u 55 senti)
jootraha lauale. Taas jookseb teenindaja meile raha ulatades uksele
järgi. Kui ütleme, et see on talle, siis on ta kohmetu ja ei tea, kuidas
sellises tema jaoks veidras olukorras käituda. Lisaks võime oma asjad võib
rannas vabalt liivale jätta ja keegi neid puutuma ei tule.
Enamus floreslastest
töötab põllumajanduses. Saarel kasvatatakse kohvi, kakaod, riisi, erinevad
pähkleid ja l oomulikult korjatakse seda, mida loodus tasuta kätte annab. Loodus
on Floresel aga väga rikas. Külastame omalaadset ämblikuvõrgule sarnanevat
riisipõldu. Sellist lauskmaal asetsevat süsteemi pole ma varem näinud. Keskelt
pumbatakse vesi üles, mis siis võrguna asetsevates kanalites põllule laiali
voolab. Lisaks on sellised põllud ülalt vaadetes vägagi atraktiivsed. Korduvalt
mainitakse meile vastuseks küsimusele, et palju te teenite, et see polegi nii
oluline. Igal majapidamisel on aed, kus saadakse kõik, mis söögilaual olema
peab ja iga teenitud ruupia on boonuseks. Põhimõtteliselt oleks võimalik saarel
ka mitte midagi teenides ära elada. Majad kütet ei vaja, pestakse jões, süüa
saab aiamaalt.
Lisaks põllumajandusele
on saare tuluallikateks teenindus ja käsitöö. Tööstus saarel puudub. See on ka
arusaadav, sest olematute teeoludega oleks kaupu väga raske transportida.
Märkame ühe mäe ümber siiski askeldamist ja peatame auto. Vaatepilt on
jahmatav. Hiiglaslik lubjakivimägi on karjäärina lahti kaevatud. Kaevandatavat
lubjatolmu kasutatakse ehitusel ja see on soovijatele tasuta. Jahmatama paneb
see, et seda tööd karjääris tehakse käsitsi. Mehed turnivad kõrgetel siledatel
nõlvadel nagu mägikitsed ja kühveldavad lupja labidatega alla. Mehed nõlvadel
ja hiiglaslik auk mäes panevad mõtlema tööjõu hinna üle. Milline on nende töö
väärtus meie tööga loodud väärtuste kõrval.
Pildiallkirja lisamine |
Jõukaks võib saarel saada
ka alkoholiga. Indoneesias on kummaline seadusetuse olukord, kus kohaliku
palmiviina ehk araki valmistamine pole nagu lubatud, kuid keeleatud ka otseselt pole. Sogast vedelikku
müüakse otse tee ääres ja see on peamiseks saareelanike tujutõstjaks, sest õlu
on kohaliku jaoks kallis ja muid kanged alkohole saarel saada pole. Arakki on
selle-eest kohe mitut sorti. Astume ühte kodusesse töökotta sisse. Meile
tutvustatakse kogu protseduuri. Palmiviljadel lõigatakse otsad ära ja nii
pääseb mahl voolama. Mehed ronivad kanistritega siledale puutüvele lõigatud
astmeid mööda puu otsa ja seovad mahla kogumiseks kanistrid viljade otsa. Hommikul
tuuakse täitunud kanistrid alla ja vedelik filtreeritakse. Vedelik pannakse
veidikeseks käärima ja seejärel pannakse saadud meski keema ja alkohol voolab mööda
pikka bambustoru pudelitesse. Kogu tarkus. Asume degusteerima. Lahjem kraam on
ikka päris jube, kuid mida kangemaks ja puhtamaks jook läheb, seda maitsvamaks
ta muutub. 50-kraadine tulivesi maitseb juba nagu kodus.
Uurin korduvalt, et
milline on saareelanike elurütm. Mida nad õhtuti teevad, kus nad käivad ja kus
nad magavad? Nende elu on nii lihtne, et seda on meil raske isegi ette
kujutada. Pere ärkab. Lapsed lähevad seitsmeks kooli ja vanemad tööle. Kes
tööle ei lähe, see asub koduste toimetuste juurde. Peale tööd kogunetakse
pereringis katusealuste alla ja vesteldakse. Kel on , see vaatab telekat. Kes
tahab, see võtab väikese araki lonksu. Süüakse ja juuakse. Teinekord mängitakse
ühiseid mänge. Indoneesia spordiala number üks on sulgpall ja reketitega
vehitakse kõikjal.
Bajawa linna hotelli
rõdult kuulsime õhtul linnast kostvat muusikat. Vantsisime mäest alla linna, et
näha lähemalt, kust tümps tuleb. Ilmnes,
et parasjagu oli linna ööturul käimas kohalikke poliitikuid ja valitsusasutusi
tutvustav tasuta festival. Ümber peoplatsi olid esimeses ringis riigimeeste
telgid, teises ringis kohvikud ja muud meelelahutust pakkuvad kaupmehed.
Populaarsed olid rõngaviskamise, konksu pudelisse ajamise ja muidugi raha peale
mängitav rulett. Saime taas ainsate valgetena palju tähelepanu. Pimedal
peoplatsil võis olla umbes 3000 inimest, kuid hetkekski ei tundnud me hirmu.
Laval mängisid kohalikud noorteansamblid, kes kordamööda lavale astusid. Ausalt öeldes tegid bändid päris head
kaasaegset muusikat, aga kui lugude lõppedes tahtsin vilistada ja plaksutada,
siis jäin oma tunnetega üksi. Nimelt ei ole siin kombeks artiste aplausiga
tänada. See oli harjumatu ja veidi arusaamatu. Lisaks ei suhelnud pillimehed
kordagi rahvaga. Tulid lavale võtsid pillid, mängisid ja lahkusid vaikuses.
Ööpimeduses kees aga elu täiega. Triinu proovis pudelimängu ja kui ta neli
rõngast oli mööda visanud, siis võtsin viienda rõnga enda kätte, sirutasin käe
ja heitsin rõnga ümber pudelikaela. Hüppasime rõõmust, et olime võitnud, aga
korraldaja vangutas, sest tema väitel puudutas rõngas pudelit. Halloo, kuidas
siis veel peaks saama?? Umbkeelsusega on raske vaielda ja jätsime asja katki,
petta saime nagunii. Mõtlesime võtta väikese suupiste. Astusime sisse ühte
puhvetisse ja võtsime pihku menüü. Esimese asjana oli seal kirjas RW. „Kuradi
koeratapjad“, sosistas Triinu ja astus välja. Aasias reisides peab teadma, et
kui toidunimes on RW, siis tähendab see koeraliha. Solidaarsusest oma koerte
vastu jätsime nende sugulaste liha proovimata.
Looma või linnu elu ei
maksa siin midagi. Loomad ei ole midagi, kelle hinge või ihuhädade pärast
inimene ennast vaevama peaks. Loom on reeglina toit. Loom on lemmikloom seni
kuni ta ära süüakse. Mingis mõttes ma mõistan seda, sest liha säilitamiseks
vajalikke külmkappe siin kodudes tavaliselt pole. Selleks, et liha värskena
süüa, tuleb ta elus hoida ja vahetult enne einet hukata. Nii võib näha kurba
vaatepilti, kus elusad kanad on riputatud rollerilenksu külge ja rolleri foori
taga seisatades tõstavad kanad pead ja appikutsuvalt häälitsevad. Samas nägime
külakeskuses hõõguva päikese käes bambuslati külge köidetud siga, kes samuti
ootas õhtut, mil ta külarahvale toiduks saab.
TEEDEST
Tasast maad on Floresel
raske leida. Kõik teed viivad algul üles, et hakata hetke pärast taas alla
tulema. Mäenõlvadel ussina looklevad teed pole eurooplase jaoks harjumuspäraselt
sirged, sest vulkaanid ei ole aastatuhandete jooksul oma tegevuses
teedeehitajate soove sugugi arvesse võtnud. Pakun välja, et 100 meetri peale on
teel kindlasti üks kurv, see teeb kilomeetri peale 10 kurvi ja 50 km peale 500
kurvi ja kurvid pole 90 kraadi, nagu meil vaid 360 kraadi. Kui Google.maps
ütleb, et 50 kilomeetri läbimiseks kulub kaks tundi, siis nii ka tavaliselt
läheb ja ei ole vaja ennast rallisõitjana kujutades arvata, et sõidad tee poole
tunniga ära. Teede puudumisel on saare peamiseks sisetranspordivahendiks lisaks
paatidele lennukid. Saarel on kokku
kaheksa lennuvälja. Lennusõidud saare ühest linnast teise ei kesta üle 30
minuti, kuid autoga sõites läbib sama tee vähemalt 6 tunniga. Seepärast
soovitus turistidele. Liikuge julgesti lennukitega, sest muidu kaotate väga
palju aega.
Kehvad teed on mõjutanud
kogu saare arengut. Viis aastat tagasi hakkas Indoneesia valitsus tõsisemalt
tegelema saarte teedeühenduste parandamisega. Juba on märgata positiivseid
arenguid. Teede rajamisega tekkinud võimalused on suurendanud ka inimeste
soove. Näiteks on saareelanike jaoks viimastel aastatel oluliseks saanud
haridus. Varasemalt ei olnud külakoolis algharidusest paremat saada ja polnud
vajagi. Nüüd aga liikumisvõimaluste paranedes on tekkinud peredel võimalus anda
oma lastele parem haridus. Saarele ehitatakse ka hetkel esimest ülikooli, sest
korraga on tekkinud selleks vajadus. Lisaks
on kättesaadavamaks muutunud meditsiiniteenused. Vaasemalt loodeti
külaposijatele, kuid nüüd võib enne surma isegi haiglasse jõuda.
USUST
Flores on maailma suurima
islami kogukonnaga riigi üks katoliiklikest piirkondadest. Loomulikult äratavad
ka siin meid mošeede palvekutsungid, kuid seda Aasiale omanäolist heli kuuleb
siin palju harvem. Mangaraianid ütlevad , et nad on 100% katoliiklased. Ometi
on nende igapäevatoimingid ja elulised tähtpäevad seotud nende ajalooliste traditsioonidega. Nad
ütlevad, et nad on katoliiklased, kuid ohverdavad sea matustel, nad ütlevad ,
et on katoliiklased, kuid ohverdavad kana enne külvi, nad ütlevad, et nad on
katoliiklased, kuid veristavad pulmades pühvli. Traditsioonid ja katoliiklus on
nende jaoks nii tihedalt seotud, et neid on siin raske eraldada. Ometi on kirik
kohalike jaoks oluline. Pühapäeval käiakse kogu
pere, kogu kogukonnaga kirikus. Kirikud on siinses valdavalt hurtsikute
maailmas valitsushoonete kõrval ainsad suurejoonelised ja püsivad ehitised.
Kirikud erinevad siiski oluliselt meie ajalugu täis sakraalehitistest. Kirikuhooned
on uhked, kuid seest väga lihtsad. Käisime pisikeses Saga mägikülas kirikus,
kus tavapärased Jeesuse ristikäiku kujutavad maalid olid seinal paljundatud
plakatina. Jäi mulje, et tavapärase jumalasõna kuulamise asemel on kirikus käimise
juures inimeste jaoks siin oluline kogukondlik suhtlus, sest siinses jumalaterohkes
maailmas on raske anda jumalale üht ja ainuõiget seletust. Aga suhtlus
kiriklikus traditsioonis ongi ju peamine jõud. Hoida suhet jumalaga, hoida
suhet inimeste vahel. Selles mõttes on kirik siin muidugi oma rolli täitnud.
Surnuaiad Floresel
erinevad samuti oluliselt meie surnuaedadest. Kui seda üldse saab nii nimetada.
Kohe selgitan. Kui pere meesliini esindaja avaldab soovi saada maetud koduaeda,
siis seda suure austusega ka tehakse. Olgu siis aed kui suur tahes. Haual
asetseb sarkofaagile sarnanev plaatidega kaetud kivikast. Mida tähtsam mees,
seda suurem kast. Nii saab näha veidrat olukorda, kus bambushüttide kõrval on
massiivne kivihaud, mille väärtus kindlasti suurem, kui majal ongi. Tihti on
haud lisaks kaetud katusega ja nii on pereringis hea istuda varjulisel
kiviplaadil. Astusin läbi ka küla surnuaiast, kuhu maetakse naised ja
vähemtähtsad meesliini esindajad. Põhimõte on sama. Suured sarkofaagid või betoonkastid
tihedalt teineteise kõrval. Samas on selline kast praktiline, sest muret
rohimise või muu hooldusega pole. Uurime, et millised traditsioonid on neil
seoses haudega. Ilmnes, et eriti mitte mingisugused. Lilli ei panda, lehti ei
riisuta, triipe ei veeta. Hingedepäeval pannakse haual küünal põlema ja
suitsumeestele hõõguv sigaret. Sellega mälestamine piirdub. Hingedepäev on
siiski nii oluline päev, et sellel päeval võetakse muudest töödest ennast
vabaks ja isegi lastel on koolist vaba päev. Õhtul muidugi taas ohverdatakse ja
kanal võetakse lahkunute rahu nimel pea maha.
Sattusime juhuslikult mangaraiani
matusele. Matused kestvad Floresel mitu päeva. Meil oli võimalus osa saada
matuste teisest päevast. Lähen matustele koos giidi ja eestlasest sõbraga.
Verepelglikud ja loomi armastavad naised jäävad maha, sest on olemas oht, et
verd hakkab taas voolama. Matustel osaleb kogu küla ja lahkunu selleks puhuks
kohale sõitnud kaugemad pereliikmed. Inimesi oli silma järgi arvates umbes 150.
Meie reisijuht vabandas, et tegemist on väikese matusega ja õiget festivali
meeleolu pole. Mehed on tseremoonial kogunenud ajutise katusealuse alla,
lihtsalt istuvad ja kuulavad õue paigutatud kõlaritest kostvat juttu. Juttu
aetakse toas, kuhu kõik väiksemate seltskondadena järjest lähevad, et siis kadunukust meenutada ja paluda jumalatelt
talle head teed minna. Saan aru, miks matused kolm päeva kestavad, sest üks
sõnavõtt on vähemalt 15 min pikk. See teeb tunnis neli kõnelejat, mis tee kümne
tunniga 40, aga mehi on siin kohal u 75. Kannatlikult ootab oma aega maja ees
bambusvarre külge seotud siga. Kui kõned on läbi, siis siga ohverdatakse ja
liha süüakse ühiselt ära. Naised on juba praegu kõrval köögis ametis ja
piiluvad valgeid hiiglasi arglikult telgi seinte vahelt. Oleme viisakad ja
anname omalt poolt külakostiks paki „Kalevi“ komme. Oleme kindlad, et see
jagatakse lastele, kuid nii head asja mehed ei jaga ja söövad ise kamba peale
paki „Kasekest“ ära. Tänavad meid ja toovad vastu tassi kanget kohvi. See on
asi, mis mind ka hiljem vaevab. Nende kohv on hoopis teise maitsega, kui olen
kodus harjunud. Samuti ei tea nad midagi masinakohvist. Seda ma veel mõistan,
sest elektrit ju kõikjal pole. Aga ubade röst on saarel nõnda tume, et kohvil
on kõikjal kõrbenud maitse juures ja puru hambaaugud täis. Neil kasvavad omal kohvioad
tagaaias ja just siin peaks olema maailma parim kohvi, kuid kahjuks see nii ei
ole. Purukohvi on ka hotellides täiesti normaalne. Paned lusikaga hommikusöögilauas
puru tassi ja lased automaadist leiget vett peale. Ei ahvatle ju. Lahkume
matustelt ilma , et oleks näinud verd ja ohverdamise talitust.
VÄÄRSUSTEST
Saga küla on traditsiooniline mäenõlvale rajatud mägiküla, kus liikudes kasutatakse treppe,
kus astmed on nii kõrged, et tuleb pidevalt põlvi lõua alla tõsta.
Invaliididele või liikumispuudega inimestele siin teed ei ole. Majad on nii
järsul nõlval, et järgmine maja on eelmise katuse kõrgusel. Prügi üle aia
visata poleks siin mõttekas, sest naaber võib päris pahaseks saada. Kümmekond
aastat tagasi oli külas olnud suuremat sorti varing, mis pool küla endaga kaasa
viis. Tänaseks on purustused parandatud, kuid vahepeal linna elama läinud
inimesed ei tulnudki enam tagasi. Külades elanike arv väheneb kõikjal. Kas pole
tuttav jutt? Täna on Saga küla inimestest tühi, vaid mõned lapsed liiguvad
arusaamatul moel meie ümber ilmudes välja kõige ootamatutes kohtades. Kuidas
nad sinna said, sellest me päris täpselt aru ei saanudki.
Saarel ei ole ühtegi kino
või teatrit, kuid on üks muuseum. Loomulikult külastame seda Ende linnas asuvat
riigi rajaja ja esimese presidendi Sukarno
majamuuseumi. Muuseum on avatud majas, kus Sukarno eksiilis olles elas.
Palavalt armastatud riigijuht kukutati sõjaväelise riigipöördekäigus küll 1967
võimult, kuid rahvaarmastus ja austus tema vastu elavad tänase päevani. Seda on
näha meie giidi pilgust ja inimeste silmadest, kui nende käest Sukarno kohta
küsida. Maja on äärmiselt lihtne.
Eestuba, pisike töötuba, veel väiksem magamistuba, naise tuba ja avar aed.
Majas on väljas Sukarno isiklikud esemed ja talle toodud kingitused.
Mõtlemapanev lihtsus tohutu rahva armastuse ja austuse taustal. Meil, kus iga
uue võimuri isiklik heaolu peab olema oluliselt parem rahva omast, see võimalik
ei oleks.
Saare olulisim
vaatamisväärsus Keli Mutu vulkaani
(1600 m üle merepinna) kraatrites asuvad erivärvilised järved. Järvede värvid
tulevad kõige paremini esile just päikesetõusul ja seepärast alustame oma retke
sinna ööpimeduses. Tee KeliMutu vulkaanini algab Moni külast. Küla elabki
turismindusest. Siin on korralikud võõrastemajad, kohvikud ja turismiteenused.
Tee KeliMutuni kulgeb varahommikuses metsas ja kestab umbes 1 tund. KeliMutu
keskus on korrastatud ja turistide vastuvõtuks hästi ette valmistatud. Parklast
viivad kraatrini korralikud teerajad. Tee ääres on viidad, mis tutvustavad
kohalikku loodust ja vulkaani. Nii saame hiljem laskudes kogu pargist päris hea
ülevaate. Vaade kolmele kraatrijärvele on matka väärt. Tiwu Ata Polo, Tiwu Nua
Muri Koohi Fah ja Tiwu Ata Mbupu ongi kõik ise värvi. Värvierinevust
põhjustavad vee hapniku tase ja järvede erinevad aluskivimid. Esimesed
päikesekiired panevad järved helkima roheliselt, punaselt ja valgelt. Kraatrid
on tõesti sügavad ja minu lootus ujuda kustub nähes kõrguvaid vulkaanikaljusid.
Laskumisel teeme põike dzungliõpperajale, kus on viitadega varustatud puu- ja
taimeliigid. Taas oleme targemad.
Teel Moni külla teeme
mõnetunnise peatuse Blue-stone ehk
Sinikivi rannal. See uskumatult omanäoline rand asub otse maantee ääres.
Rand on tihedalt kaetud siniste vulkaaniliste kividega. Olen käinud mustas,
kollases, valges, roosas, punases ja nüüd ka siis sinises rannas. Kohalikud
korjavad neid ja viivad suurte kottidega suurlinnadesse müügiks. Randa jõuavad
võimsad ookeanilained, mis paneb ka vanad inimesed lainetes lapselikult hullama
ja vähetähtis pole ka see, et rannakohvikus sain saare parima toiduelamuse.
Igal juhul tasub Floresele sattudes, seal kindlasti peatus teha.
Saare ühe keskuse Rutengi
naabruses asub Ranamese mageveejärv.
Järv ja järve ümbritsev mets on turistide vastuvõttuks korralikult välja
ehitatud. Pilet keskusesse maksab turistidele 100 000 ruupiat ehk u 6 eurot,
kuid kohalikele vaid 5000 ruupiat ehk 20 korda vähem. Järve kaldad tõusevad
järsult ülesse ja on tänu niiskusele täis kõige lopsakamat loodust. Järve
sügavaim koht on 43 meetrit. Liigume hästi tähistatud matkarajal lastes end
juhtida kaugelt kajavatel dzunglihäältel. See on meelerahu paradiis, kus võib
lõputult imetleda looduse värviküllast mitmekesisust ja tuua tervitusi meie
tubastelt potililledelt nende metsikutele liigikaaslastele.
Kunagi oli Mengeruda kuumaveeallikatel suur puhkekeskus.
Täna enam ei ole, kuigi säilinud on jäljed kunagisest hiilgusest. Tegemist on
looduslike kuumaveeallikatega, mis on omale sängi uuristanud vulkaanilisse
aluspõhja, moodustades nii kõige kummalisemaid ja imelisi vanne, renne või
tünne, kuhu kõikjale saab sisse istuda. Kunagi on olnud siin suur keskus
poodide, hosteli, kohviku ja basseinimajadega. Hetkel on kõik inimkätega loodu
lagunenud, kuid vesi voolab ja rõõmustab jätkuvalt suplejaid. Keskuse rajas
omal ajal kohalik valitsus, kuid minnalaskmist valitsuse tegemistes on märgata
ka mujal. Tehakse asi valmis, linnuke kirjas ja nii jääb. Järgnev majandamine
valitsuse plaanidesse ei kuulu. Potentsiaali aga turismikeskusena oleks kohal
kindlasti. Kuumas vees mõnuledes
ründavad meid taas kohalikke hulgad, kes tahavad valgete hiiglastega pilti
teha. Annan alla ja naeratan.
Algselt me ei pidanud
üldse minema Bena külasse, kuid
nädalapäevad enne meie külastust oli algselt kavas olnud küla maani maha
põlenud. Seega tõmbasime tossud jalga ja hakkasime mööda dzunglirada astudes
liikuma just naaberküla Benasse. Teekond
võttis aega paar tundi, sest kohalik giid ei jätnud tutvustamata ühtegi teel
leiduvat looduse kunstiteost. Bena küla asub mägedevahelisel tasandikul. Seal
on 40 hütti, milles elab 9 peret. Kolm maja on niiöelda kogukonnamajad, kus
viiakse läbi traditsioonilisi sündmusi ja kus saavad külalised ööbida. Jätame
seekord selle võimaluse kasutamata. Astume külamajja ja kohalik giid palub
algatuseks luba jumalatelt meid vastu võtta. Ootame. Jumalad andsid loa. Astume
edasi. Meile tutvustatakse küllaltki keerulist kogukonna ülesehitust. Abielud
ühe pere sees pole lubatud. Abielud mõne teise hõimu liikmega on lubatud, kui
teine pool ei kuulu samasse põlvkonda. Umbes nii. Lisaks on iga kuu vähemalt
üks üritus, kus kogu küla tuleb kokku ja ohverdatakse. Olulisim sündmus
kogukondlikult on siiski aastavahetus. Siis tänatakse jumalaid hea aasta eest
ja palutakse veel paremat õnne uuel aastal. Ohvrikivil leiavad lõpu, kana, siga
ja pühvelgi. Meile antakse võimalust proovida kohalikku võitlusmängu, mis on kohalike
jutu järgi nii „tore“. Mängus tuleb ühel mängijal piitsaga teisele üle selja
virutada. Teisel on end võimalus ridvaga kaitsta. Kui selg on verine, siis on
kõik õnnelikud õnnestunud mängu üle. Nii ongi.
Täna kodus olles olen oma
reisiga ülimalt rahul. Minu ees avanenud maailm on kordumatu ja ainulaadne. Igal
juhul tasub Florest külastada nüüd kohe, sest veel ei ole sinna teed leidnud
turistide hordid ja saab näha ehedat traditsioonlist kultuuri ja puhast
loodust.