Küpros- puhkus aastaringi

Küpros – reis antiikajalukku.

Kaks asja levivad kiiresti – kuulujutt ja metsatulekahju. (Küprose vanasõna)

Kui kivi kukub munale, saab muna haiget, kui muna kukub kivile, saab muna haiget. (Küprose vanasõna)

Külastasin pojaga Küprost. Reisist kirjutades pean alustama kaugemalt. Olen olnud terve elu kuulsa inglise loodusuurija ja kirjaniku Gerald Durrelli austaja. Mul on kodus olemas kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud. Seepärast tundus loogiline ja vajalik osta ka tema venna Lawrence Durrelli raamat „Küprose kibedad sidrunid“, kui see poelettidele ilmus. Raamatu saab sisult jagada kaheks. Esimeses pooles kirjeldab ta Küprose külaelu ja inimesi ja teises pooles 1950ndatel toimunud liikumisest inglise kolonisatsiooni vastu. Esimene pool põnev reisija loodushuvilisele, teine pool põnev pigem ajaloohuvilisele. Igal juhul tekitas raamat minus vastupandamatu soovi minna Küprosele. Kes ei tahaks külastada saart, kus on suurimaks ohuks jääda Laiskuse puu alla istuma, nagu kirjutab Lawrence Durrell. „Puu vari võtab igasugu isu tööd teha. Bellapaisi elanikke peetakse tüüpiliselt saare kõige suuremateks logarditeks. Nad on maaomanikud, joovad kohvi ja taovad kaarte. Sellepärast nad nii kaua elavadki. Keegi ei vaata siin haua poole“, kirjutab Durrell. Magus elu, mis on täpselt midagi mulle. Tänapäeval nad vist enam nii logardid ei ole, sest saginat oli saarel omajagu.

Kui nüüd lisada minu huvi antiikajaloo vastu, mis on mind seni viinud Kreekasse ja Türkki, siis oli otsus sõita juba enne tehtud, kui sooduspakkumine postkasti potsatas. Küprosel on praegu talv ja turiste vähe. Sooja oli meie seal oldud päevadel u 17-20 kraadi, mis on vähe soojaihalejatele , kuid piisav rändajale. Ööbisime Paphoses, mida reklaamitakse kui suurepärast kohta rannapuhkuseks, kuid ega seal randa ei ole ja see, mis on kivine ja kaljune.  Jäin mõtisklema, et kes on see sihtrühm, kellele on piirkond eelkõige suunatud ja kas mulle ka seal midagi pakkuda on. Esiteks on seal kindlalt tegevust lastega peredele, sest iga suurema hotelli kõrval on ka suuremat sorti veekeskus liumägede ja muuga. Samuti oodatakse sinna noori pidutsejaid, sest kõrtsides on õhtuti elav muusika ja pidu keeb. Kolmandana tunnevad seal ennast hästi rannapuhkust otsivad pensionärid, kus  on hea teenindus ja ühel territooriumil olemas kõik mugavaks äraolemiseks. Aga minusugune keskealine?? Pidutseda enam ei taha ja lamamistoolis vedeleda veel ei taha. Samas laste kisa ka ei viitsi kuulata, sest oma lapsed on juba suured. Mulle polegi seal kohta. Minusugusele reise ei pakutagi. Olen pannud tähele, et minu sõbrad ja tuttavad panevad üha sagedamini ise kokku oma reisipakette, sest reisifirmade pakutav ei sobi kokku nende soovidega.

Rentisime 35 euri eest päevas auto, et saarel ringi liikuda. Nii väikse autoga polnud ma varem sõitnud. Sinna mahtusime meie ja üks kott, teise pidime maha jätma. Saar ei ole suur, kuid ometi jagatud kolme haldaja vahel. Esiteks kreekakeelne ja- meelne Küpros, siis türgikeelne Põhja-Küpros, mida ainsana on omaette riigina tunnustanud Türgi ja kolmandaks Suurbritannia, kelle seal asuvad sõjaväeosad kuuluvad tänaseni täiesti Suurbritannia haldusesse. Lühidalt siis saare ajaloost, mille pöördelisi hetki kirjeldab Durrell oma raamatus. 1950ndatel algasid eelkõige noorsoo seas rahutused Suurbritannia koloniaalvõimu vastu. Rahutused muutusid peagi vägivaldseteks ja tõid kaasa endaga inimohvreid. Suurbritannia ei tahtnud loovutada strateegiliselt kasulikku kohta Vahemere südames Türgi rannikul. 1960 saavutas Küpros siiski iseseisvuse, kuni 1974 toimus saarel riigipööre, mille tagajärjel kuulutati kolmandikul saarel välja Põhja-Küprose Türgi Vabariik. Sisse tulid rahuvalvejõud ja olukord on tänaseni rahulik.

Kuigi Küprose pindala on u 9000 km2, siis sõidud punktist A punkti B ei kulge sugugi nobedalt, sest ussina looklevad teed mäenõlvadel teevad teekonna pikaks. Suuremate linnade vahel on siiski korralikud kiirteed. Eriti hämmastas mind küproslaste radikaalsus liikluse rahustamisel. Lisaks kiirust piiravatele märkidele olid ka linnaväliteedel nn „magavad politseinikud“, mis meie liikuvat seljakotti aeg-ajalt tugevalt raputasid.  

„Kunagi oli ühe saare asemel kaks“ tutvustab Durrell oma raamatus legendi saare tekkeloost „Siis tõusis merest neid ühendav madalik – Meseoria – sile nagu piljardilaud. Merelt puhuvad tuuled leiavad saare keskossa tee ilma takistusteta. Nüüd on need kaks saart kaks mäeahelikku, suur Trodose ahelik ja väike Kyrenia ahelik“. Durrell jätkab saare kirjeldamist: „Troodose ahelik on inetu kaljurünkade ja suurte kivilahmakate pundar. Tema ilu seisis tema varjulistes, mäestikujalamile ja orgudesse sopistanud küladest.“ Täpselt nii ongi. Küprose kõrgeim tipp on Troodose ahelikus asuv 1902 m kõrgune Olümpos. See ei ole sama Olümpus, kus elasid kõik tähtsamad kreeka mütoloogia jumalad, vaid Peloponnesose poolsaarele asuva jumalatekodu kivine vend. Kuid ikkagi omab saar kreeka mütoloogias tähtsat rolli. Küprose rannal sündis merevahust armastuse ja ilujumalanna Aphrodite. Selle kuulsa, ahvatleva, riukaliku ja kauni jumalannaga on saarel seotud paljud kohad ja küproslased on tema legendi üle uhked. Legendides leiduvad lood on seotud kõik reaalsete kohtadega, mis on tähistatud ja millega tutvumiseks piletiraha küsitakse. Jään taas mõtlema, et meil on olemas oma Kalevipoeg, kelle jälgi Jõgevamaal ja mujalgi hulgaliselt leiab, mis paljud samuti kenasti tähistatud, kuid rahvusvahelist müügipotentsiaali Kalevipojal siiski ei ole. Kuigi tegemist on legendiga, siis lõikab saarerahvas temast kasu tänaseni. Küprosel on siiani elus Aphrodite kultus ja seepärast lühidalt ka temast. Aphrodite on üks kreeka mütoloogia algjumalusi, kes sündis Uranose merre kukkunud seemnevedelikust ja uhuti merevahuna kaldale Paphose rannikul. See on minu meelest üldse üks ilusamaid sündimise legende. Aphrodite oli abielus sepp-jumal Haphaistosega, kuid samal ajal ei lükanud tagasi ka teiste lähenemisi. Tal olid väidetavalt lapsed veel sõjajumal Aresega ja veinijumal Dionysosega, kuid tema suurimaks armastuseks oli hoopis kaunis nooruk Adonis.

Mul on kombeks autoga sõites pruunide turismiviitade olemasolul keerata juhatatud teele ja vaadata, mida meile soovitakse näidata. Mõned kilomeetrid Paphosest eemal nägin viita „Waterfall“. Keerasin teele, mis mägedesse loogeldes muutus aina kitsamaks. Muutusin murelikuks, et kas meie „ratastel seljakott“ vastu peab. Õnneks jõudsime kohale. Parkla servast vaatas meie peale hiiglaslik alasti  Aphrodite kuju. Juhuse tahtel olime kogemata sattunud piirkonna oluliseimale Aphrodite kultuspaigale  ehk Adonise vannidele. Just siin langeva kose all olla Aphrodite ja Adonis kohtunud. Siin oli seadnud ka jahijumal Artemis, kes samuti oli Adonisesse kiindunud, viimasele lõksu. Õnneks lahendas olukorra merejumal Poseidon ja Adonis pääses kriimudeta. Igal juhul on Adonise vannides tunda kümneid jumalate jälgi. Ujudes siin vees ja silitades fallost Adonise kujul pidid viljatud naised käima peale saama ja vanad taas nooruslikult ahvatlevaks ja ilusaks muutuma. Loopisin vett siis kohe hoolega näole. Ei või ju kunagi teada.

Paarkümmend kilomeetrit eemal on mere rannal ka Aphrodite enda vann ehk varjuline allikas, kus ta supelda armastanud. Sealt algavad mitmed imelisi vaateid pakkuvad matkarajad. Matkamine on kindlasti üks tegevus, mida saarel ette võtta. Matkarajad saarel on hästi tähistatud, korralikult hooldatud ja kohati isegi kivisillutisega kaetud. Matkamine on puhas rõõm ja selle asemel , et pidevalt jalge ette vahtida, saab imetleda ranniku ja rannakaljude ilu. Lisaks leiab Paphosest 16 kilomeetri kauguselt Aphrodite templi, mis oli antiikajal üks peamisi usurännakute sihtkohti, varemed. Külastame ka seda kompleksi. Muuseumihoones asub Aphrodite must kivi, mille avastamisest lehmalaudast kirjutas ka Durrell. Tegemist on enam kui 2500 aastat vana vulkaanilise kultusekiviga, millele ohverdades tõrjuti kurje vaime. Kui vulkaanilised kivid on tavaliselt väiksed ja krobelised, siis Aphrodite kivi kaalub vähemalt tonni ja on silitamisest täiesti siledaks muutunud.

Küpros on kuulus ka oma veinide poolest. Enamus kohalikke veine toodetakse, vaid Küprosele omastest viinamarjadest. Kuna mulle meeldib ka endale kodus veine teha ja olen külastanud pruulikodasid Madeiral, Ungaris, Indoneesias ja veel mitmes kohas maailmas, siis keeran auto uudishimust Erimi külas asuvasse Küprose veinimuuseumisse. Muuseumis saame lisaks ajaloo tutvustamisele ülevaate degusteerimisel kõigist kohalikest veinidest. Algatuseks ütleb giid sulaselges eesti keeles „Terviseks“. Midagi pole öelda, aga maitsvaimaks osutub maailma vanimaks veinimargiks peetav „Grand Commanderi“.   Emiri küla kõrval. Nad viisid oma rännakutel veini kaasa laia maailma tuues kuulsust Küprose veinimeistritele. Templirüütlite algne loss pole säilinud, vaid hävis piirkonda tabanud maavärinates 15 sajandi algul. 1454 ehitati tänane võimas kindlusloss. Hoone on tuntava energiaga, sest aastasadade jooksul on siin palveid loetud kindlasti rohkem kui paljudes teistes hoonetes. Loss on paljudele oluline, kui Templirüütlite viimane kindlus ja peakorter, enne nende liialt suureks kasvanud võimu pärast põlu alla panemist ja hävitamist.

Tegemist on 800-aastase ajalooga magusa veiniga, mis on kokku segatud punastest ja valgetest viinamarjadest. See teeb temast tõeliselt huvitava maitsega u 15 kraadise märjukese. Lugu müüb alati, nii ka veini puhul ja vaatamata soolasele hinnale ostan pudeli koju kaasa. „Commanderi“ veini tegid kuulsaks templirüütlid, kelle Küprose peakorter Kolossi loss asub tänaseni

Pühakodasid, kloostreid ja kirikuid, võib märgata igal sammul. Isegi sõites mägedesse võttis meid vastu korraga väike õigeusu kirik. Väikestel õigeusu kabelitel pole siin aknaid. Miks, see jäigi mulle selgetuks. Arvatavasti turvalisuse pärast ehk kabel andis võimaluse inimestele varju otsida. Või siis temperatuuri pärast, et palaval ajal oleks ruumis jahedam. Mulle meeldib see pühakodade rahu ja aura ja seepärast külastan neid ikka ja jälle. Muidugi käisin ka surnuaial, kus tegin ühe omalaadse tähelepaneku. Haua aset täitvate sarkofaagide otstes olid seest õõnsad ja klaasiga kaetud ristid, mis tagant poolt avanesid. Nii sai sinna panna mida iganes surnul võib vaja minna. Iga rist oli täidetud erinevate asjadega alates mänguasjadest kuni autoroolini. Kõige enam muidugi küünlaid ja pilte.

Küprose üks olulisemaid vaatamisväärsusi on Paphose rannikul asuvad Kuningate hauad. See on mitme hektari suurune maa-ala, mis on arheoloogiliste kaevamiste käigus puhastatud ja inimestele avatud.

„Kuningate hauad“ koosneb mitmest kaljusse uuristatud hauakoopast. Uhkemad neist olid sammastega palistatud tekitades terveid koobassaale. Isegi Joosep oli üllatunud nähes sellist ajaloolist suursugusust. Täpsemalt kirjeldades siis igas hauakambris, mis kuulus ühele perele, oli mitu hauakoobast, kuhu lahkunud asetati. Hauakambrid olid omakorda ühendatud käikude ja tseremoniaalsete platsidega. Igal juhul tasub külastamist.

Kui küsisin ühe kohaliku käest, mida endast kujutab Paphose kõrval asuv arheoloogiline ala, siis vastas ta lihtsalt „Seal on hunnik kive“. Eks kohalikud võtavadki seda nii. Ega meiegi alati  näe Tallinna vanalinna ainulaadset ja kordumatut ilu. Paphose arheoloogise ala peamiseks tõmbenumbriks on nn Dionysose maja. Dionysose maja mitte sellepärast, et seal Dionysos elanud oleks, vaid sellepärast, et sealsetel põrandamosaiikidel on jäädvustatud tema elulugu. See ei ole muidugi suure maja ainus taastatud põrandamosaiik või mosaiikpõrand, neid on teisigi. Kuid imelised on need põrandad küll. Umbes ruutsentimeetristest värvilistest kivikestest on moodustatud hiiglaslikud ja imekaunid mosaiikmaalid. Tänaseks on nad enamuses oma endisel kujul taastatud ja rahvale vaatamiseks avatud, kuigi kohati on aeg kivikesi kaotanud ja siis on piltide sees tühjad augud.  

Kuid ajalugu tuleb maa seest Küprosel välja igal sammul. Limassoli külje all asub Kourioni arheoloogiline ala. Kourioni arheoloogilist ala peetakse olulisimaks kogu Küprosel. Sattusime sinna taas juhuslikult jälgides pruuni suunaviitasid. Selle ala leiud ja ehitised viivad enne meie aega, kui piirkonnas võimutses võimas Mükeene Kuningriik. Tegemist on taas kord mitmel hektaril laiutava alaga. Ala on nii suur, et autoga lähenedes ostad kõige pealt järjekorras pileti, siis sõidad autoga sisse, liigud veel kilomeetri ja alles seejärel pargid. Kohe peahoone taga asub II saj e.m.a. pärit võimas amfiteater, mis on tänaseks restaureeritud ja kus toimuvad teatrietendused ja kontserdid. Joosep istus viimasesse ritta ja demonstreerisin talle „Kalevipoega“ tsiteerides iidsete ehitusmeistrite tarkust. Isegi mündi kukkumine on kosta ära iga hiiglasliku teatrisaali 3000 istekohani. Fantaasia paneb tööle endisaegne agora. Agora ehk turuväljak on koht, kus kaubitseti, peeti koosolekuid ja kohut, ühesõnaga linna süda. Mida kõike need kivid siin linnaplatsil aastatuhandete jooksul näinud ja tundnud on. Minu jaoks oli huvitav ka maavärina- maja. Selline nimi on majale pandud. Maja ise on hävinenud 365 e.m.a toimunud maavärinas. Maja kohal on joonis arheloogilistest leidudest ja oletuslik ajastulik pilt sellest, mis majas maavärina hetkel toimus. Ema ja isa istusid köögis. Laps ja eesel olid kõrvuti kojast. Viljakotid ootasid ukse ees jne. Inimesi tabas lõpp keset kõige tavalisemat päeva.  

 Kuna olen reisil siiski 13-aastase pojaga, siis saan aru, et kaua tema närv ajalooga tutvumisele vastu ei pea. Seepärast jagame päeva pooleks, kus esimesel poolel sõidame ringi ajaloos ja teisel päeval teeme midagi põnevat. Esimesel päeval külastame Paphose loomaaeda. See on tilluke, kuid äärmiselt armas loomaaed. Lisaks eksootilistele loomadele, nagu elevant, kaelkirjak, lõvid, tiiger, kaamel jne, on loomaaia suurimaks rikkuseks äärmiselt rohkearvuline linnuaed. Linde on kõikjal, aia sees ja aiast väljas, kanad ja paabulinnud jalutavad meil kogu aeg kannul. Parklas jalutavad tavalised kured, kes saabujaid uudistavad.

Ühe võrkaia taga jälgib meid pingsalt pelikan ja korraga avab ta oma hiiglasliku noka ja häälitseb ähvardavalt. Seejärel saadab ta meid omaette pobisedes kuni oma valduste lõpuni. Nurga taga näeme kummalist vaatepilti, kui puuvõra on täis okstel kükitavaid paabulinde. Nii suuri linde näha puu otsas karjas istumas tundub üllatav ja lõbus. Loomaaias on ka vabaõhumuusemile sarnane osa, kus saab tutvuda ajaloolise talupoja majaga. Maja on väike, paras ühele inimesele. Aga kus kasvas pere ja lapsed. Ilmnes, et sealsamas majas. Ei kujuta ette neid hommikuid, kui kõigil korraga oli vaja kuhugile minna. Joosepi palvel teeme enne lahkumist veel põike sõbraliku kitse Caspari juurde, kes laseb ennast kõrva tagant sügada. Sellega läheb meil seal natuke aega.

Teisel päeval läheme kardirajale. Kardirada on kinni, kuid lahke pererahvas avab vaid meie jaoks raja. Eks neil on ka talvisel madalhooajal hea raha vastu võtta. Joosep ei ole varem kardiga sõitnud. Peremees teeb Joosepile põhjaliku koolituse. Satume temaga jutu peale. Ta ütleb, et on pidanud oma äri kokku tõmbama, sest 1000 eurot viieteistkümnele inimesele kuus palka maksta ei jõua. Hetkel on tal tööl vaid 6 inimest ja sellega saab hakkama. Üldse on kohalik rahvas äärmiselt sõbralik ja meeldiv. Kõik küsimused lahendatakse naeratus näos ja probleemide korral vabandatakse pigem rohkem kui vähem. Samas on neis inimestes sellist mõnusat laiskust, mis ei luba konfliktidesse sattuda, sest konfliktid teadupärast  võtavad palju energiat.  Kardiga sõidetud, läheme veel ka minigolfirajale. Igal-juhul on Paphose ümbruses võimalik leida väga lahedat tegevust  ka kasvavale noorsoole.

Küpros tasub kindlasti külastamist ja ei tasu karta sealseid talvi. Puhata saab igal juhul.

Tervendaja Heino M Laisk „Kui ma armastan, on minu elus kõik ideaalne.“

Heino M Laisk tegemistest on võimatu mööda vaadata. Olen teda kogu aeg silmanurgast jälginud, kuid isiklikult tutvunud veel ei ole. Kunagi oli Mart, nüüd siis Heino, päris suurejooneline ärimees. Kõrbes siis oma äridega valusalt ja tõmbus avalikkuse eest tagasi. Praegu teame, et ta elas üle ränka depressiooni. Seejärel proovis ennast lunastada jutustades oma poja lugu, millest Kadri Kõusaar tegi filmi „Magnus“, mida samuti saatsid probleemid ja tunnustused käsikäes. Siis kadus taas, kuni korraga oli ekraanil Eesti “Selgeltnägijate tuleproovis“. Tänaseks on ta oma elu vaimselt korda saanud ja tunneb ennast taas õnnelikuna. Mis tee see on, mida mööda on ta käinud ja mida on tal sellest meile jutustada? Tuleb jälle kohale minna ja mehega mõni sõna juttu puhuda. Me vestleme ühe kontorihoone fuajees tugitoolides. Meie ümber siblivad pidevalt inimesed. Heinot see ei sega. Korra astub meie laua juurde vanem proua ja vaatab Heinole armunult silma. “Ma vabandan, aga teie saated meeldivad mulle väga. Te olete mind väga palju aidanud“, ütleb ja lahkub. Ärevusest astub vastu ukseklaasi. Vaatame prouale järgi, kui ta kohmetult lahkub.

Miks Heino, sa oled ju elu aeg Mart olnud?

Kui ma sündisin, siis pandi mu nimeks Heino, aga ma keeldusin Heino olemast ja mu vanavanemad toetasid mind minu protsessis. Kooli minnes ma enam ei reageerinud oma nimele ja siis otsustasid ka vanemad, et nimi tuleb ümber muuta. Nii ma elasin 50 aastat Mardina ja selle aasta suvel otsustasin nime tagasi võtta ja elada seda elu, mida vanemad mulle pakkusid. Nimest keeldumine tähendas seda, et ma keeldusid vastu võtmast seda elu, mida nemad mulle pakkusid.

Mida nimi inimese jaoks tähendab?

See on identiteedi kõige tähtsam osa. Nimi võib inimese saatust muuta. Igal nimel on erinev vägi või kõla. Lapsiku nimega inimesest ei saa iial suurt juhti.

Jõulud ja aastavahetusepidustused on nüüd siis läbi saanud. Paljud on langenud masendusse unistuste ja soovide täitumatuse pärast. Kuidas sellest üle saada?

Ega siis jõulud ei muuda inimest õnnetuks. Muudab see, et kõigil on tore, aga minul ei ole. Kõik see, millest on puudus, kas siis suhete vaesus või raha vaesus, see võimendub selle taustal, mis ümberringi toimub. Me armastame, kingime ja annetame, kõike on külluses ja siis mõistad, et minul pole ju midagi. Lisaks on uue aasta algul pühade pohmell. Ma ei mõtle alkoholi pohmelli, vaid on pidustatud ja korraga on tühjus. Lähed tööle ja leiad, et saabunud on taas tühjus.

Kuidas sina oma kunagistest raskustest välja tulid?

Nendest raskustest, mis mul olid … Eks mul on praegu ka raskusi, aga nendest tulen ma ruttu välja, sest kõik on läbi mõtestatud. Ma hakkaksin oma august välja ronima iseendale oma kurjust tunnistades. Istudes peegli ees ja endale otsa vaadates. Kurjust selles mõttes, et mis paneb mind arvama, et mina olen väärtusetu, minu armastus on väärtusetu ja tähtsusetu, mis paneb mind endale ütlema, et ma olen sitt mees, ma ei kõlba kuhugi. Mul hakkas see peale poja surma.

Ma satun alati segadusse, kui keegi kuskil teatab, et ole enda vastu aus. Ma ei mõista, mida see tähendab? See on sõnakõlks.

See ei ole sõnakõlks. Kas sa oled enda vastu aus, sellest saad aru selle järgi, et kas sinu ja maailma vahel on konflikte. Kui sul ei ole konflikte, siis sa elad harmoonias ja kõik sa oled ka aus endaga. Kui sul on aga mingid probleemid, raha ei ole või suhted on sassis või mida iganes, siis sa kipud ennast petma. Sa tahad olla keegi teine, kes sa tegelikult ei ole, aga maailm saab sellest aru. Maailm ei tunne sind ära, sest sa valetad maailmale ja sa satudki konflikti.

Sa mõtled, et sõbrana saan ma aru, kui sõber mulle valetab?

Tavaliselt ei ole see nii läbinähtav. Võtame näiteks abikaasad. Tavaliselt saavad kokku need, kes valetavad sama asja iseendale. Samas mitte päris sama asja, aga valet, mis on teise valega võrreldes vastupidine. Partneris peegeldub mulle see, kes ma ise ei julge olla ja mina omakorda peegeldan talle tema hirme. Kui need haavad saavad kokku, siis nad hakkavad haiget tegema, sest nad kisuvad minust välja seda, mida ma üldse näha ega tunda ei taha. Ma ei salli partnerit, sest ta näitab mulle seda, mida ma näha ei taha.

Sõnades on kõik nii lihtne. Praktikas pole see sugugi nii. Sa oled ise eelkõige siiski praktik.

Ma olen praktik iseenese elu suhtes. Minu esimene elu pool oli väga õnnetu, kuigi ma elasin hirmsat möllu elu, olen ma terve elu olnud väga depressiivne. Ma olen terve elu tahtnud ennast ära tappa. Kuuendas klassis  oli mul esimene enesetapu katse. Siis ma hakkasin sellest august välja ronima, kuni tänaseks olen jõudnud olukorda, kus ma võin öelda, et olen õnnelik. Sina oled ekstravertne, elad väljapoole, aga minu elus on olnud perioode, kus ma ei saa voodist välja. Mitte, et mul kehaliselt midagi viga oleks, aga maailm tundub nii tühi ja mõttetu, et ei taha sinna ärgata.

Kui inimesel on selliseid perioode elus, siis kust peaks alustama, et taas normaalsesse ellu tagasi pöörduda?

Ma olen oma hariduselt psühhoanalüütik, mis tähendab, et alguses ma vaatan alati inimese lapsepõlve. Kõik algab inimese ja vanemate vahelisest suhtest lapsepõlves. Mõne inimesega räägid ja tundub, et temaga on ju kõik korras, kuni lõpuks selgub, et ta on enesele valetanud ka enese kohta. Me ei taha näha, et ema ja isa meid lapsena ei armastanud. See jääb meie sisse. Reegel on see, et ema on lapse maailm ja maailm täiskasvanuna ema. Ema annab olemise väe ja isa annab õpetuse, kuidas elada. Tugev emasuhe annab hästi elujõulise inimese. Nagu ema nägi lapsena meid, nii näeme meie täiskasvanuna maailma.

Kas liigse armastusega saab lapse ära ka rikkuda?

Saab muidugi. Tihti emad ei armasta last vaid armastavad iseenda armastust. See tähendab seda, et inimene naudib oma armastust, mitte ei pühendus lapsele. Siis ei saa last korrale kutsuda, sest kogu aeg peab maru hea olema ja teiseks hakkad lapsele peale suruma seda, mida sina tahad, et lapsest saaks. Sa ei lase lapsel sirutuda või eralduda. Seda nimetatakse ahviarmastuseks ja sellisel juhul hakkavad lapsed oma emasid vihkama. Sellisel juhul, kui laps ei saa vabalt eralduda, hakkab ta emale kõiges vastu ja hakkab ema eitama. Tulemuseks on see, et tema eesmärgiks elus saab olla mitte ema.

Räägime maailmast ka. Mis toimub? Valimised on lähenemas ja inimesed on hulluks läinud, nagu sellest, kuidas valimised lõpevad, nende elus midagi muutuks.

 See toimub kogu maailmas. Polariseerumine ehk vastandumine. Ma arvan, et maailm hakkab jõudma kuhugi suuremasse kriisiseisundisse. Enne suuremaid kriise toimuvad suuremad vastandumised ja siis maailm ei pea neid pingeid vastu ja toimub lagunemine. Mis täpselt tuleb, seda ei tea keegi. Eriti halb variant oleks kui sotsiaalsed ja majanduslikud kriisid langevad kokku. Järgmine majanduskriis peaks juba nagu olema, aga millegipärast veel ei ole. Ma arvan, et näiteks Brexit käivitab selle. Peab olema mingi päästik, mis olukorra vallandab. Siis sotsiaalne kriis seoses pagulastega, see on nagunii viimase vindi peal ja kogu ühiskond on juba väga plahvatusohtlik.

Miks inimestel on kogu aeg rusikad püsti. Rahulik arutelu ja dialoog on viimasel ajal täiesti võimatu.

Me tahame lihtsamalt hakkama saada. Teeme endale suured lihtsustused, et paremini hakkama saada. Me ei hakka mõtlema, et mõni ekrelane on normaalne. Me ei hakka ka arutama, kas mõni neeger on mõistlik. Me teeme endale asja lihtsaks – kui on must, näita ust. (Kuigi mõte on tõsine, hakkame mõlemad selle peale naerma).

Sa paned oma FB lehel iga päev üles mõne armastusest jutustava mõttetera. Mis eesmärki need postitused sinu jaoks kannavad?

Üks eesmärk on olla pildis. FB on ju marketingi kanal. Teiseks kajastan ma seal oma iseenda teekonda. Ma teen seda juba ju aastaid. See on Sokratase laadne filosoofia, et käid mööda turuplatse ja seletad. Sealt saad ka tagasisidet, tekivad arutelud ja läbi nende saad ka endale asju selgemaks. Selline filosoofia tegemise viis. No ja oma sõnumi viimine maailma, inimesteni , see on ju ka oluline.

Meie ühiskonnas on armastust vähe. Avalikku tunnete näitamist peetakse tabuks. Inimesed võiks olla palju vabamad.

See on kultuuris kinni. Meil on see legend 700-aastasest orjapõlvest. See tähendab, et me oleme läbi aja vastandanud. Mats alati on tubli mees, ei kummarda ta saksa ees. Meil on nii kanged mehed ja tänu sellele olema elus. See tähendab aga seda, et meil ei ole iseenda identiteeti. Kui ma olen eestlasena elus, siis ma ei ole elus tänu sellele, et ma vastandun venelasele või sakslasele. Me oleme vastandanud teistele rahvastele ja oma identiteeti ehitanud läbi negatiivse, läbi selle, kes me ei ole. See on jõuetu seisund, sest see on eituse seisund. Armastuse seisund on see, et ma tunnetan ennast läbi enda – ma olen eestlane.

Me võiksime rahvana olla uhkemad ja mitte lömitada iga ettekirjutuse ees.

Vastandumine Venemaa või EU ees on pugemine, aga pahempidi ehk ma ei ole iseendana olemas vaid olen olemas seeläbi kuidas ma sulle vastandun. Või selgemalt, kui me läheme kahekesi seltskonda ja sina tutvustatud „Tere, ma olen Arlet“ ja mina ütlen „Mina ei ole Arlet“. See tähendab, et keegi ei sa teada, kes ma tegelikult olen, vaid kõik saavad teada, et mina ei ole sina. Vastanumisega on sama asi. Me näeme palju vaeva, et tõestada, et me pole venelased, aga kes me tegelikult oleme, ei tea mitte keegi.

Kui sügavale eestlane armastades võib minna?

Kui ma olen olemas iseendana, siis ma võin armastusega minna päris kaugele. Armastus tähendab seda, et ma võtan piiri sinu ja minu maailma vahelt ära. See tähendab, et ma lasen sinu maailma oma maailma sisse. Kui ma elan eituses, siis ma lakkan armastades olemast, sest mind pole sellisena olemas. Ma ei saa armastada, sest ma pean pidevalt tõestama, kes ma ei ole.

Kes on need inimesed, kes tulevad rõõmuga sinu kui tervendaja juurde?

Nad ei tule rõõmuga vaid suures häda, kui viimase õlekõrre juurde. Selgeltnägemise võime ma avastasin endas alles saate salvestamise jooksul. Mind kutsuti sinna saatesse ja ma mõtlesin, et kui elu tahab juhtuda, siis tuleb lasta tal juhtuda. Siis ma avastasin, et ma panen pihta asjadega. Nüüd olen ma selle maailmaga kokku puutunud ja avastanud, kui paljud inimesed on hädas näiteks vaimudega ja need inimesed ei ole hullud, vaid täiesti tavalised inimesed. Ma arvan, et 1000 aastat tagasi tundsid ja kogesid vaime kõik inimesed, kui nüüd arenedes on inimesed selle võime kaotanud. Vaimude maailm on palju egoistlikum ja enesekesksem. Need, kes vaime näevad need on kõiksusega ühes ja pole kõiksusest veel eraldunud. Need inimesed on hästi tundlikud, nad elavad oma meelte baasil ja väga palju ei mõtesta ümbritsevat. Toon sulle ühe näite. Mul oli üks klient. Tal oli mure, et mees norib temaga tüli kogu aeg, sest ämm kütab teda kogu aeg üles, aga ämm on 10 aastat surnud juba. Ämm oli teada saanud, et naisel on armuke, kes on juba 40 aastat surnud, aga kellega ta on pidevalt vahekorras. Samas oli naisel teine armuke veel, kes on juba 10 aastat surnud ja kes on nüüd ämmaga liidu sõlminud ja käivad koos meest tema vastu üles ässitamas. Naine palus siis, et kas ma saaksin nii teha, et see vanem armuke pääseks tema juurde läbi, aga ämm ja noorem armuke ei pääseks enam. Selline ülesanne. Tundub absurdne, aga inimene on täiesti normaalne ja temaga vesteldes ei saaks sa midagi aru. Selliseid inimesi ei saa ravida tablettidega, need võivad temalt võtta võime tunnetada, kuid need lõhuvad ta lihtsalt ära. Teda tuleb aidata tema omas maailmas. Nii see toimib. Nende inimeste jaoks on vaimud olemas. Me peaksime rääkima, et mis on olemas olemine. Kas Vargamäe Andres on olemas? Kas romaan on üldse olemas. Reaalselt on olemas raamat ja trükivärv. Kuid on olemas lood, ja inimene teaduslikul tasandil elabki oma lugu luues, ta elab oma loos. Seal elavad tema loo tegelased. Kunagi oli jumal igas kivis ja puus. Igal asjal oli oma jumal. Siis hakkasid jumalikud võimed koonduma, koondudes lõpuks üheks suureks ideaaliks. See on mõjutanud inimkonda palju rohkem kui reaalselt olemas olevad asjad. Kui võtta aluseks, kui palju me teatud asjade mõju tunneme, siis on Jumal palju rohkem olemas kui enamus käega katsutavast.

Kirik ja usk, mis seosed neil on sinu jaoks?

Mina ise olen kõige rohkem kristlane. Mul on CVs kirjas, et taoistlik kristlane või kristlik taoist. Meil on vaja kogudust. Kui sina minu kõrval ütled, et Jumal on olemas, siis mina mõtlen, et küllap ta ikka siis on. Kirik koondab kõiki, kes vahel oma usus kahtlevad. Usuga me loome maailma enda ümber. Läbi usu me suhestume, kui me ei tea midagi enda ümber. Me usume, et see võiks nii olla. Mina suhtlen Jumalaga päris tihti läbi Piibli juhusliku salmi. Ma esitan küsimuse ja võtan Piibli suvalise koha pealt lahti ja saan vastuse. Teinekord pean niimoodi Jumalaga pikki dialooge ja arendan vestlust. Jumal on midagi, mille ees olen mina väike. Religioon on arenevale inimesele nagu ettekirjutis, kuidas elada. Piibel on ju inimese lugu. Algab kuidas inimene sünnib ja kuidas sureb ja tõuseb meie kohale. See lugu on 2000 aastat vastu pidanud. Järelikult selles on midagi. Ta on hästi arhetüüpne lugu tegelikult.  Piiblis on olemas kõik need lood, milles me iga päev elame. Kui meil tekib küsimusi, siis seal on vastus sarnasele olukorrale olemas. Omal muinasjutulisel moel, aga sa saad sealt vastuse. See on lugu, kuidas me peaksime elama.

Millise ajastu inimene oma arengus on sinu jaoks ideaalne? Tänapäeva inimene on oma hingest minu meelest palju kaotanud.

Ma ei paneks erinevate ajastute inimesi pingeritta. Inimene on teekond loomast jumalaks. Sellel teel on palju astmeid. Dzunglielanikud on kuskil madalamas otsas, aga ta pole selle pärast halvem või väärtusetum. Trepil kõndides ei ole alumine aste vähem tähtsam kui ülemine, kui tahad üles jõuda. Kõik on väärtuslikud. See ühtib Maslowi püramiidiga. Alumise otsa inimeste vajadused on füsioloogilised ja materiaalsed ja nende kannatused on samasugused – nälg, külm, sõda, tapmine, põletamine. Hästi ropp ja jõhker. Mida kõrgemale sa sellel trepil jõuad, seda rohkem hakkab tekkima armastust, sest ise enda ego areneb välja.  

Ma tunnen vahel, et tahaks tagasi minna. Kõik see asjade maailm, tohutu tarbimine, majanduskasv. Miks ta kasvama peab?

Tagasiminek tähendab loobumist sellest, mis sul juba on. Sina mõtled, et milleks seda mammonat taga ajada, aga räägi seda võsaelanikule. Ta ütleb, et oled loll või. Mul suri eile kaks last ära, kolm on järgi, needki näljas. Sina räägid, et majandus ei tohiks areneda.  Sinu probleemid on talle mõistetamatud ja tema probleemid on meile mõistetamatud. Me ei saa kohti vahetada, sest  me ei ole tema probleemides võimekamad. Valge mees läheks hetkega segi peast, kui peaks ühe aafrika musta kannatusi tundma. Me ei suudaks seda elus sees taluda. Sama moodi ei mõista tema meie probleeme, ta ei saa neist aru ja me ei saa kohti vahetada.

Mis sind tänasel päeval õnnelikuks teeb?

See, et minu elus on kõik ideaalne. Kui ma oma elu mustast august hakkasin välja ronima, siis esimene asi, mis täiuslikuna minu ellu tuli, oli praegu minu 13-aastane tütar. Oma laps on ikka ilus ja kallis. Kui tema minu kätele pandi, siis hetkega läks minu maailm valgemaks ja jäigi. Sellest hetkest hakkasin ma täiuslikkust nägema. Ma saan aru, et ta on laps nagu iga teinegi, aga ma tunnen seda absoluutse täiuslikkusena. Selle kogumuse tagajärjel hakkasin märkama asju enda ümber ja nägin, et mul on kõik täiuslik.  Kui sa elad täiuslikus maailmas ja ei oska seda märgata, siis on sinu hinges auk. Sellest vabaned, kui unustad, kas sind armastatakse ja lood maailma läbi oma armastuse. See, mida sa armastad, see on täiuslik.

Mis sind tänasel häirib?

Minu armastuse võime ei ole veel täiuslik. Ma olen aru saanud, et kui  ma suudan täiuslikult armastada, siis ei saa mul olla ühtegi probleemi. Olgu materiaalsed või suhteprobleemid. Armastus annab külluse tunde ja sellisena nagu sina vaatad maailma, peegeldab maailm sulle vastu. Minu jaoks ei ole armastus ainult mehe ja naise vaheline suhe, vaid Jumala armastus. See on enese küllastus. Armastus on see, kui ma usun sinu tõde. Piltlikult öeldes, kui mees ja naine kallistavad, siis naine näeb oma 180 kraadi mehe selja taha ja mees näeb oma 180 kraadi naise selja taha. Mina selja ei taha ei näe, aga ma saan seda uskuda, mida teine räägib. Kui ma usun sellesse nii palju, et see on minu reaalse nägemusega võrdväärne, siis on see kokku 360 kraadi ja see on täiuslik. See on täiesti uus teadvuseseisund, mida ilma armastuseta ei saagi saavutada. Armastajad täiendavad teineteist, kui nad elavad armastuses või vastanduda, kui nad elavad hirmus.

Kui inimestele tundub, et nad tahaksid sinult abi, siis kuidas kontakti saab?

Kõige parem on FBs. Kirjutage ja rääkige oma muredest ja siis saame paika panna kuidas edasi. FBs on ka kogu info erinevatest sündmustest.