Küpros – reis antiikajalukku.
Kaks asja levivad kiiresti – kuulujutt ja metsatulekahju. (Küprose
vanasõna)
Kui kivi kukub munale, saab muna haiget, kui muna kukub
kivile, saab muna haiget. (Küprose vanasõna)
Külastasin pojaga Küprost. Reisist kirjutades pean alustama
kaugemalt. Olen olnud terve elu kuulsa inglise loodusuurija ja kirjaniku Gerald
Durrelli austaja. Mul on kodus olemas kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud.
Seepärast tundus loogiline ja vajalik osta ka tema venna Lawrence Durrelli
raamat „Küprose kibedad sidrunid“, kui see poelettidele ilmus. Raamatu saab
sisult jagada kaheks. Esimeses pooles kirjeldab ta Küprose külaelu ja inimesi
ja teises pooles 1950ndatel toimunud liikumisest inglise kolonisatsiooni vastu.
Esimene pool põnev reisija loodushuvilisele, teine pool põnev pigem
ajaloohuvilisele. Igal juhul tekitas raamat minus vastupandamatu soovi minna
Küprosele. Kes ei tahaks külastada saart, kus on suurimaks ohuks jääda Laiskuse
puu alla istuma, nagu kirjutab Lawrence Durrell. „Puu vari võtab igasugu isu
tööd teha. Bellapaisi elanikke peetakse tüüpiliselt saare kõige suuremateks
logarditeks. Nad on maaomanikud, joovad kohvi ja taovad kaarte. Sellepärast nad
nii kaua elavadki. Keegi ei vaata siin haua poole“, kirjutab Durrell. Magus
elu, mis on täpselt midagi mulle. Tänapäeval nad vist enam nii logardid ei ole,
sest saginat oli saarel omajagu.
Kui nüüd lisada minu huvi antiikajaloo vastu, mis on mind
seni viinud Kreekasse ja Türkki, siis oli otsus sõita juba enne tehtud, kui
sooduspakkumine postkasti potsatas. Küprosel on praegu talv ja turiste vähe.
Sooja oli meie seal oldud päevadel u 17-20 kraadi, mis on vähe soojaihalejatele
, kuid piisav rändajale. Ööbisime Paphoses, mida reklaamitakse kui suurepärast
kohta rannapuhkuseks, kuid ega seal randa ei ole ja see, mis on kivine ja
kaljune. Jäin mõtisklema, et kes on see
sihtrühm, kellele on piirkond eelkõige suunatud ja kas mulle ka seal midagi
pakkuda on. Esiteks on seal kindlalt tegevust lastega peredele, sest iga
suurema hotelli kõrval on ka suuremat sorti veekeskus liumägede ja muuga.
Samuti oodatakse sinna noori pidutsejaid, sest kõrtsides on õhtuti elav muusika
ja pidu keeb. Kolmandana tunnevad seal ennast hästi rannapuhkust otsivad
pensionärid, kus on hea teenindus ja ühel
territooriumil olemas kõik mugavaks äraolemiseks. Aga minusugune keskealine??
Pidutseda enam ei taha ja lamamistoolis vedeleda veel ei taha. Samas laste kisa
ka ei viitsi kuulata, sest oma lapsed on juba suured. Mulle polegi seal kohta.
Minusugusele reise ei pakutagi. Olen pannud tähele, et minu sõbrad ja tuttavad
panevad üha sagedamini ise kokku oma reisipakette, sest reisifirmade pakutav ei
sobi kokku nende soovidega.
Rentisime 35 euri eest päevas auto, et saarel ringi liikuda.
Nii väikse autoga polnud ma varem sõitnud. Sinna mahtusime meie ja üks kott,
teise pidime maha jätma. Saar ei ole suur, kuid ometi jagatud kolme haldaja
vahel. Esiteks kreekakeelne ja- meelne Küpros, siis türgikeelne Põhja-Küpros,
mida ainsana on omaette riigina tunnustanud Türgi ja kolmandaks Suurbritannia,
kelle seal asuvad sõjaväeosad kuuluvad tänaseni täiesti Suurbritannia
haldusesse. Lühidalt siis saare ajaloost, mille pöördelisi hetki kirjeldab
Durrell oma raamatus. 1950ndatel algasid eelkõige noorsoo seas rahutused Suurbritannia
koloniaalvõimu vastu. Rahutused muutusid peagi vägivaldseteks ja tõid kaasa
endaga inimohvreid. Suurbritannia ei tahtnud loovutada strateegiliselt
kasulikku kohta Vahemere südames Türgi rannikul. 1960 saavutas Küpros siiski
iseseisvuse, kuni 1974 toimus saarel riigipööre, mille tagajärjel kuulutati
kolmandikul saarel välja Põhja-Küprose Türgi Vabariik. Sisse tulid
rahuvalvejõud ja olukord on tänaseni rahulik.
Kuigi Küprose pindala on u 9000 km2, siis sõidud punktist A
punkti B ei kulge sugugi nobedalt, sest ussina looklevad teed mäenõlvadel
teevad teekonna pikaks. Suuremate linnade vahel on siiski korralikud kiirteed.
Eriti hämmastas mind küproslaste radikaalsus liikluse rahustamisel. Lisaks
kiirust piiravatele märkidele olid ka linnaväliteedel nn „magavad
politseinikud“, mis meie liikuvat seljakotti aeg-ajalt tugevalt raputasid.
„Kunagi oli ühe saare asemel kaks“ tutvustab Durrell oma
raamatus legendi saare tekkeloost „Siis tõusis merest neid ühendav madalik –
Meseoria – sile nagu piljardilaud. Merelt puhuvad tuuled leiavad saare keskossa
tee ilma takistusteta. Nüüd on need kaks saart kaks mäeahelikku, suur Trodose
ahelik ja väike Kyrenia ahelik“. Durrell jätkab saare kirjeldamist: „Troodose
ahelik on inetu kaljurünkade ja suurte kivilahmakate pundar. Tema ilu seisis
tema varjulistes, mäestikujalamile ja orgudesse sopistanud küladest.“ Täpselt
nii ongi. Küprose kõrgeim tipp on Troodose ahelikus asuv 1902 m kõrgune
Olümpos. See ei ole sama Olümpus, kus elasid kõik tähtsamad kreeka mütoloogia
jumalad, vaid Peloponnesose poolsaarele asuva jumalatekodu kivine vend. Kuid
ikkagi omab saar kreeka mütoloogias tähtsat rolli. Küprose rannal sündis
merevahust armastuse ja ilujumalanna Aphrodite. Selle kuulsa, ahvatleva, riukaliku
ja kauni jumalannaga on saarel seotud paljud kohad ja küproslased on tema
legendi üle uhked. Legendides leiduvad lood on seotud kõik reaalsete kohtadega,
mis on tähistatud ja millega tutvumiseks piletiraha küsitakse. Jään taas
mõtlema, et meil on olemas oma Kalevipoeg, kelle jälgi Jõgevamaal ja mujalgi
hulgaliselt leiab, mis paljud samuti kenasti tähistatud, kuid rahvusvahelist
müügipotentsiaali Kalevipojal siiski ei ole. Kuigi tegemist on legendiga, siis
lõikab saarerahvas temast kasu tänaseni. Küprosel on siiani elus Aphrodite kultus
ja seepärast lühidalt ka temast. Aphrodite on üks kreeka mütoloogia
algjumalusi, kes sündis Uranose merre kukkunud seemnevedelikust ja uhuti
merevahuna kaldale Paphose rannikul. See on minu meelest üldse üks ilusamaid
sündimise legende. Aphrodite oli abielus sepp-jumal Haphaistosega, kuid samal
ajal ei lükanud tagasi ka teiste lähenemisi. Tal olid väidetavalt lapsed veel
sõjajumal Aresega ja veinijumal Dionysosega, kuid tema suurimaks armastuseks
oli hoopis kaunis nooruk Adonis.
Mul on kombeks autoga sõites pruunide turismiviitade
olemasolul keerata juhatatud teele ja vaadata, mida meile soovitakse näidata.
Mõned kilomeetrid Paphosest eemal nägin viita „Waterfall“. Keerasin teele, mis
mägedesse loogeldes muutus aina kitsamaks. Muutusin murelikuks, et kas meie
„ratastel seljakott“ vastu peab. Õnneks jõudsime kohale. Parkla servast vaatas
meie peale hiiglaslik alasti Aphrodite
kuju. Juhuse tahtel olime kogemata sattunud piirkonna oluliseimale Aphrodite
kultuspaigale ehk Adonise vannidele.
Just siin langeva kose all olla Aphrodite ja Adonis kohtunud. Siin oli seadnud
ka jahijumal Artemis, kes samuti oli Adonisesse kiindunud, viimasele lõksu.
Õnneks lahendas olukorra merejumal Poseidon ja Adonis pääses kriimudeta. Igal
juhul on Adonise vannides tunda kümneid jumalate jälgi. Ujudes siin vees ja
silitades fallost Adonise kujul pidid viljatud naised käima peale saama ja
vanad taas nooruslikult ahvatlevaks ja ilusaks muutuma. Loopisin vett siis kohe
hoolega näole. Ei või ju kunagi teada.
Paarkümmend kilomeetrit eemal on mere rannal ka Aphrodite enda
vann ehk varjuline allikas, kus ta supelda armastanud. Sealt algavad mitmed
imelisi vaateid pakkuvad matkarajad. Matkamine on kindlasti üks tegevus, mida
saarel ette võtta. Matkarajad saarel on hästi tähistatud, korralikult hooldatud
ja kohati isegi kivisillutisega kaetud. Matkamine on puhas rõõm ja selle asemel
, et pidevalt jalge ette vahtida, saab imetleda ranniku ja rannakaljude ilu. Lisaks
leiab Paphosest 16 kilomeetri kauguselt Aphrodite templi, mis oli antiikajal üks
peamisi usurännakute sihtkohti, varemed. Külastame ka seda kompleksi.
Muuseumihoones asub Aphrodite must kivi, mille avastamisest lehmalaudast
kirjutas ka Durrell. Tegemist on enam kui 2500 aastat vana vulkaanilise
kultusekiviga, millele ohverdades tõrjuti kurje vaime. Kui vulkaanilised kivid
on tavaliselt väiksed ja krobelised, siis Aphrodite kivi kaalub vähemalt tonni
ja on silitamisest täiesti siledaks muutunud.
Küpros on kuulus ka oma veinide poolest. Enamus kohalikke
veine toodetakse, vaid Küprosele omastest viinamarjadest. Kuna mulle meeldib ka
endale kodus veine teha ja olen külastanud pruulikodasid Madeiral, Ungaris,
Indoneesias ja veel mitmes kohas maailmas, siis keeran auto uudishimust Erimi
külas asuvasse Küprose veinimuuseumisse. Muuseumis saame lisaks ajaloo
tutvustamisele ülevaate degusteerimisel kõigist kohalikest veinidest.
Algatuseks ütleb giid sulaselges eesti keeles „Terviseks“. Midagi pole öelda,
aga maitsvaimaks osutub maailma vanimaks veinimargiks peetav „Grand
Commanderi“. Emiri küla kõrval. Nad viisid oma rännakutel
veini kaasa laia maailma tuues kuulsust Küprose veinimeistritele.
Templirüütlite algne loss pole säilinud, vaid hävis piirkonda tabanud
maavärinates 15 sajandi algul. 1454 ehitati tänane võimas kindlusloss. Hoone on
tuntava energiaga, sest aastasadade jooksul on siin palveid loetud kindlasti
rohkem kui paljudes teistes hoonetes. Loss on paljudele oluline, kui
Templirüütlite viimane kindlus ja peakorter, enne nende liialt suureks kasvanud
võimu pärast põlu alla panemist ja hävitamist.
Tegemist on 800-aastase ajalooga magusa veiniga, mis on kokku segatud punastest ja valgetest viinamarjadest. See teeb temast tõeliselt huvitava maitsega u 15 kraadise märjukese. Lugu müüb alati, nii ka veini puhul ja vaatamata soolasele hinnale ostan pudeli koju kaasa. „Commanderi“ veini tegid kuulsaks templirüütlid, kelle Küprose peakorter Kolossi loss asub tänaseni
Tegemist on 800-aastase ajalooga magusa veiniga, mis on kokku segatud punastest ja valgetest viinamarjadest. See teeb temast tõeliselt huvitava maitsega u 15 kraadise märjukese. Lugu müüb alati, nii ka veini puhul ja vaatamata soolasele hinnale ostan pudeli koju kaasa. „Commanderi“ veini tegid kuulsaks templirüütlid, kelle Küprose peakorter Kolossi loss asub tänaseni
Pühakodasid, kloostreid ja kirikuid, võib märgata igal
sammul. Isegi sõites mägedesse võttis meid vastu korraga väike õigeusu kirik.
Väikestel õigeusu kabelitel pole siin aknaid. Miks, see jäigi mulle selgetuks.
Arvatavasti turvalisuse pärast ehk kabel andis võimaluse inimestele varju
otsida. Või siis temperatuuri pärast, et palaval ajal oleks ruumis jahedam.
Mulle meeldib see pühakodade rahu ja aura ja seepärast külastan neid ikka ja
jälle. Muidugi käisin ka surnuaial, kus tegin ühe omalaadse tähelepaneku. Haua
aset täitvate sarkofaagide otstes olid seest õõnsad ja klaasiga kaetud ristid,
mis tagant poolt avanesid. Nii sai sinna panna mida iganes surnul võib vaja
minna. Iga rist oli täidetud erinevate asjadega alates mänguasjadest kuni
autoroolini. Kõige enam muidugi küünlaid ja pilte.
Küprose üks olulisemaid vaatamisväärsusi on Paphose rannikul
asuvad Kuningate hauad. See on mitme hektari suurune maa-ala, mis on
arheoloogiliste kaevamiste käigus puhastatud ja inimestele avatud.
„Kuningate hauad“ koosneb mitmest kaljusse uuristatud hauakoopast. Uhkemad neist olid sammastega palistatud tekitades terveid koobassaale. Isegi Joosep oli üllatunud nähes sellist ajaloolist suursugusust. Täpsemalt kirjeldades siis igas hauakambris, mis kuulus ühele perele, oli mitu hauakoobast, kuhu lahkunud asetati. Hauakambrid olid omakorda ühendatud käikude ja tseremoniaalsete platsidega. Igal juhul tasub külastamist.
„Kuningate hauad“ koosneb mitmest kaljusse uuristatud hauakoopast. Uhkemad neist olid sammastega palistatud tekitades terveid koobassaale. Isegi Joosep oli üllatunud nähes sellist ajaloolist suursugusust. Täpsemalt kirjeldades siis igas hauakambris, mis kuulus ühele perele, oli mitu hauakoobast, kuhu lahkunud asetati. Hauakambrid olid omakorda ühendatud käikude ja tseremoniaalsete platsidega. Igal juhul tasub külastamist.
Kui küsisin ühe kohaliku käest, mida endast kujutab Paphose kõrval asuv arheoloogiline ala, siis vastas ta lihtsalt „Seal on hunnik kive“. Eks kohalikud võtavadki seda nii. Ega meiegi alati näe Tallinna vanalinna ainulaadset ja kordumatut ilu. Paphose arheoloogise ala peamiseks tõmbenumbriks on nn Dionysose maja. Dionysose maja mitte sellepärast, et seal Dionysos elanud oleks, vaid sellepärast, et sealsetel põrandamosaiikidel on jäädvustatud tema elulugu. See ei ole muidugi suure maja ainus taastatud põrandamosaiik või mosaiikpõrand, neid on teisigi. Kuid imelised on need põrandad küll. Umbes ruutsentimeetristest värvilistest kivikestest on moodustatud hiiglaslikud ja imekaunid mosaiikmaalid. Tänaseks on nad enamuses oma endisel kujul taastatud ja rahvale vaatamiseks avatud, kuigi kohati on aeg kivikesi kaotanud ja siis on piltide sees tühjad augud.
Kuid ajalugu tuleb maa seest Küprosel välja igal sammul.
Limassoli külje all asub Kourioni arheoloogiline ala. Kourioni arheoloogilist ala
peetakse olulisimaks kogu Küprosel. Sattusime sinna taas juhuslikult jälgides
pruuni suunaviitasid. Selle ala leiud ja ehitised viivad enne meie aega, kui
piirkonnas võimutses võimas Mükeene Kuningriik. Tegemist on taas kord mitmel
hektaril laiutava alaga. Ala on nii suur, et autoga lähenedes ostad kõige pealt
järjekorras pileti, siis sõidad autoga sisse, liigud veel kilomeetri ja alles
seejärel pargid. Kohe peahoone taga asub II saj e.m.a. pärit võimas amfiteater,
mis on tänaseks restaureeritud ja kus toimuvad teatrietendused ja kontserdid.
Joosep istus viimasesse ritta ja demonstreerisin talle „Kalevipoega“
tsiteerides iidsete ehitusmeistrite tarkust. Isegi mündi kukkumine on kosta ära
iga hiiglasliku teatrisaali 3000 istekohani. Fantaasia paneb tööle endisaegne
agora. Agora ehk turuväljak on koht, kus kaubitseti, peeti koosolekuid ja
kohut, ühesõnaga linna süda. Mida kõike need kivid siin linnaplatsil
aastatuhandete jooksul näinud ja tundnud on. Minu jaoks oli huvitav ka
maavärina- maja. Selline nimi on majale pandud. Maja ise on hävinenud 365 e.m.a
toimunud maavärinas. Maja kohal on joonis arheloogilistest leidudest ja
oletuslik ajastulik pilt sellest, mis majas maavärina hetkel toimus. Ema ja isa
istusid köögis. Laps ja eesel olid kõrvuti kojast. Viljakotid ootasid ukse ees
jne. Inimesi tabas lõpp keset kõige tavalisemat päeva.
Kuna olen reisil
siiski 13-aastase pojaga, siis saan aru, et kaua tema närv ajalooga tutvumisele
vastu ei pea. Seepärast jagame päeva pooleks, kus esimesel poolel sõidame ringi
ajaloos ja teisel päeval teeme midagi põnevat. Esimesel päeval külastame
Paphose loomaaeda. See on tilluke, kuid äärmiselt armas loomaaed. Lisaks
eksootilistele loomadele, nagu elevant, kaelkirjak, lõvid, tiiger, kaamel jne,
on loomaaia suurimaks rikkuseks äärmiselt rohkearvuline linnuaed. Linde on
kõikjal, aia sees ja aiast väljas, kanad ja paabulinnud jalutavad meil kogu aeg
kannul. Parklas jalutavad tavalised kured, kes saabujaid uudistavad.
Ühe võrkaia taga jälgib meid pingsalt pelikan ja korraga avab ta oma hiiglasliku noka ja häälitseb ähvardavalt. Seejärel saadab ta meid omaette pobisedes kuni oma valduste lõpuni. Nurga taga näeme kummalist vaatepilti, kui puuvõra on täis okstel kükitavaid paabulinde. Nii suuri linde näha puu otsas karjas istumas tundub üllatav ja lõbus. Loomaaias on ka vabaõhumuusemile sarnane osa, kus saab tutvuda ajaloolise talupoja majaga. Maja on väike, paras ühele inimesele. Aga kus kasvas pere ja lapsed. Ilmnes, et sealsamas majas. Ei kujuta ette neid hommikuid, kui kõigil korraga oli vaja kuhugile minna. Joosepi palvel teeme enne lahkumist veel põike sõbraliku kitse Caspari juurde, kes laseb ennast kõrva tagant sügada. Sellega läheb meil seal natuke aega.
Ühe võrkaia taga jälgib meid pingsalt pelikan ja korraga avab ta oma hiiglasliku noka ja häälitseb ähvardavalt. Seejärel saadab ta meid omaette pobisedes kuni oma valduste lõpuni. Nurga taga näeme kummalist vaatepilti, kui puuvõra on täis okstel kükitavaid paabulinde. Nii suuri linde näha puu otsas karjas istumas tundub üllatav ja lõbus. Loomaaias on ka vabaõhumuusemile sarnane osa, kus saab tutvuda ajaloolise talupoja majaga. Maja on väike, paras ühele inimesele. Aga kus kasvas pere ja lapsed. Ilmnes, et sealsamas majas. Ei kujuta ette neid hommikuid, kui kõigil korraga oli vaja kuhugile minna. Joosepi palvel teeme enne lahkumist veel põike sõbraliku kitse Caspari juurde, kes laseb ennast kõrva tagant sügada. Sellega läheb meil seal natuke aega.
Teisel päeval läheme kardirajale. Kardirada on kinni, kuid
lahke pererahvas avab vaid meie jaoks raja. Eks neil on ka talvisel
madalhooajal hea raha vastu võtta. Joosep ei ole varem kardiga sõitnud.
Peremees teeb Joosepile põhjaliku koolituse. Satume temaga jutu peale. Ta
ütleb, et on pidanud oma äri kokku tõmbama, sest 1000 eurot viieteistkümnele
inimesele kuus palka maksta ei jõua. Hetkel on tal tööl vaid 6 inimest ja
sellega saab hakkama. Üldse on kohalik rahvas äärmiselt sõbralik ja meeldiv. Kõik
küsimused lahendatakse naeratus näos ja probleemide korral vabandatakse pigem
rohkem kui vähem. Samas on neis inimestes sellist mõnusat laiskust, mis ei luba
konfliktidesse sattuda, sest konfliktid teadupärast võtavad palju energiat. Kardiga sõidetud, läheme veel ka minigolfirajale.
Igal-juhul on Paphose ümbruses võimalik leida väga lahedat tegevust ka kasvavale noorsoole.
Küpros tasub kindlasti külastamist ja ei tasu karta sealseid
talvi. Puhata saab igal juhul.