Seiklus Florese saarel Indoneesias

Florese saar – õnneliku elu saladuse otsinguil.

Elu on muretuks kulgemiseks. Nõnda arvavad indoneeslased ja just Indoneesia Florese saarele viiski meid Triinuga järjekordne reisitee.

SAAREST

Indoneesia jaguneb kolmekümneneljaks provintsiks. Meie seekordse sõidu lõppeesmärk oli Nusa Tenggara provints Indoneesia lõuna osas, mis asub peamiselt kolmel saarel  - Timor, Flores ja Sumba. Lisaks muidugi veel mitmed väikesaared. Kokku jääb provintsi 1034 suuremat ja väiksemat saart.  Provintsi pealinn on Kupang, mis asub Timori saarel. Meie tee viis Balilt Lion Airiga Florese saarele. Florese saarel on 10 regiooni ja elab 9 erinevat etnilist gruppi. Nime panid saarele portugallased ja see tähendab portugali keeles lille. Florese saare pindala on ametlikult 14250 km2, kuid kui arvestada lõputud mäenõlvad ka pindala juurde, siis olen kindel, et saaks teist sama palju veel. Floresel on kokku 15 vulkaani, millest üle poolte on tänaseni aktiivsed ja suitsevad väikeste pahvakutega. Viimane suurem vulkaanipurse jääb siiski 40 aasta taha. Saare kõrgeim tipp Ranakah ulatub 2382 m üle merepinna.

Saare keskuseks on Labujan Bajo, kus asuvad saare suurim lennujaam ja sadam. Linn on viimastel aastatel muutunud turistide hulgas ühe populaarsemaks, sest just siit saavad alguse retked populaarsetele draakonite ehk Komodo saartele. Komodo loodusparki, kui üht Indoneesia loodusimet, on Indoneesia riik viimasel ajal maailmas jõuliselt tutvustanud. Labujan Bajo on tüüpiline sipelgapesale sarnanev Aasia  väikelinn oma madalate kergmajade ja aatomikena liikuvate inimestega.

Saar on rikas oma fauna poolest, kuid flora on siin pigem tagasihoidlik. Saarel elavad vaid pättidest ahvid, maod, sisalikud ja ainulaadsed Florese hiidrotid. Korralik hiidrott võib kaaluda mitu kilo ja seepärast pole ka imeks panna, et neid toiduks tarvitatakse.

Inimesed on saarel elutsenud juba tuhandeid aastaid. 2003 avastati Liang Bua koopast 18000 aastat vana kääbusnaise skelett. Seni tundmatu inimtõug sai nimeks homo floresiensis. Külastame meiegi kuulsat koobast. Koobas ise on väike, kuid koos jutuga avaneb siin suur maailm. Siinsete leidude tutvustamiseks on koopa ette rajatud väike maja, kus fotodel ja klaasi taga kõike näha saab. Lisaks väikestele inimestele on koopast leitud veel suurte lindude ja rottide skelette. See rottide osa on tegelikult päris õõvastav, sest ürgaegne rott ulatus tollasele inimesele umbes põlvini ehk koerasuurune rott ei ole midagi sellist , mida tänapäeval looduses kohata sooviks.

INIMESTEST

Florese saare elanikud on äärmiselt sõbralikud. Saare kirjust rahvastikust on suurim etniline grupp magassarid, kes on peamine etniline grupp kolmes regioonis. Veel ei ole valge inimene saarel tavapärane ja seepärast pöördutakse meie poole pidevalt küsimustega „Mis sinu nimi on?“ või „Kust sa tuled“?“. Ühes mägikülas teeäärsest putkast vett ostes liigub jutt kiiresti ja meie ümber koguneb kogu küla. 40 inimest jõudis küll kohale tulla ja eks siis ülejäänud hiljem kahetsesid. Ostan 1 euro eest 17 väikest šokolaadi ja jagan lastele laiali. Lastel on küll magusaisu suur, kuid julgust valge hiiglase käest  maiust vastu võtta napib. Õige pea saab meil tänavail jalutades rutiiniks möödasõitvatele rolleritele kätt tõsta ja rõõmsalt tervituseks hõigata, sest kõik mööduvad rollerijuhid hüüavad tervituseks „Hei, mister!“. Nende heasoovilikus on põhjamaa inimese jaoks veidi liialt pealetükkiv, kuid selles headuses pole kübetki silmakirjalikkust nagu Egiptuses või Türgis, kus sulle naeratuse taga tahetakse suvalist sodi kallimalt maha müüa. Nad on lapselikult siirad ja kiirelt mõistame, et mitte sugugi iga liigutuse eest ei küsita siin raha, vaid nad on lihtsalt õnnelikud kaugeid külalisi aidates.

Kuritegevus saarel on nullilähedane. Jättes pagasi kergendamiseks poolikud veepudelid ja krõpsupakid hotelli, jookseb teenindaja meile peagi asjadega järele. Sama kordub kohvikus, kuhu jätame 10000 ruupiat (u 55 senti)  jootraha lauale. Taas jookseb teenindaja meile raha ulatades uksele järgi. Kui ütleme, et see on talle, siis on ta kohmetu ja ei tea, kuidas sellises tema jaoks veidras olukorras käituda. Lisaks võime oma asjad võib rannas vabalt liivale jätta ja keegi neid puutuma ei tule.

Lugesin kuskilt, et 80% maakera elanikkonnast elab merest kuni 50 km kaugusel. Seda, et mägine sisemaa on hõredamalt asustatud, on näha ka Floresel.  Ligipääsmatutes mägikülades elavad inimesed ikka veel primitiivset elu. Külastame Tolulela küla. Küla elab ühtse kogukonnana ühiste reeglite järgi. Majad asetsevad ümber keskse tseremooniaväljaku. Igas majas elab üks pere ja peresse võib kuuluda kuni 10 inimest. Elumajad on väga lihtsad. Bambuslehtedest katuse all on kaks ruumi. Esimene nn elutuba ja tagumine nn magamistuba. Maja on lihtne, sest elu käib väljaspool maja. Kaua sa ikka seal umbses hämaras toas istud. Maja ümber on erinevad katusealused. Esimese katuse all on köök, kus teeb süüa kogu küla. Teise katuse all on koht koosistumiseks ja koos istutakse palju. Mehed vestlevad ja samas teevad näputööd kohalikud külanaised.

Enamus floreslastest töötab põllumajanduses. Saarel kasvatatakse kohvi, kakaod, riisi, erinevad pähkleid ja loomulikult korjatakse seda, mida loodus tasuta kätte annab. Loodus on Floresel aga väga rikas. Külastame omalaadset ämblikuvõrgule sarnanevat riisipõldu. Sellist lauskmaal asetsevat süsteemi pole ma varem näinud. Keskelt pumbatakse vesi üles, mis siis võrguna asetsevates kanalites põllule laiali voolab. Lisaks on sellised põllud ülalt vaadetes vägagi atraktiivsed. Korduvalt mainitakse meile vastuseks küsimusele, et palju te teenite, et see polegi nii oluline. Igal majapidamisel on aed, kus saadakse kõik, mis söögilaual olema peab ja iga teenitud ruupia on boonuseks. Põhimõtteliselt oleks võimalik saarel ka mitte midagi teenides ära elada. Majad kütet ei vaja, pestakse jões, süüa saab aiamaalt.

Lisaks põllumajandusele on saare tuluallikateks teenindus ja käsitöö. Tööstus saarel puudub. See on ka arusaadav, sest olematute teeoludega oleks kaupu väga raske transportida. Märkame ühe mäe ümber siiski askeldamist ja peatame auto. Vaatepilt on jahmatav. Hiiglaslik lubjakivimägi on karjäärina lahti kaevatud. Kaevandatavat lubjatolmu kasutatakse ehitusel ja see on soovijatele tasuta. Jahmatama paneb see, et seda tööd karjääris tehakse käsitsi. Mehed turnivad kõrgetel siledatel nõlvadel nagu mägikitsed ja kühveldavad lupja labidatega alla. Mehed nõlvadel ja hiiglaslik auk mäes panevad mõtlema tööjõu hinna üle. Milline on nende töö väärtus meie tööga loodud väärtuste kõrval. 

Pildiallkirja lisamine

Jõukaks võib saarel saada ka alkoholiga. Indoneesias on kummaline seadusetuse olukord, kus kohaliku palmiviina ehk araki valmistamine pole nagu lubatud, kuid  keeleatud ka otseselt pole. Sogast vedelikku müüakse otse tee ääres ja see on peamiseks saareelanike tujutõstjaks, sest õlu on kohaliku jaoks kallis ja muid kanged alkohole saarel saada pole. Arakki on selle-eest kohe mitut sorti. Astume ühte kodusesse töökotta sisse. Meile tutvustatakse kogu protseduuri. Palmiviljadel lõigatakse otsad ära ja nii pääseb mahl voolama. Mehed ronivad kanistritega siledale puutüvele lõigatud astmeid mööda puu otsa ja seovad mahla kogumiseks kanistrid viljade otsa. Hommikul tuuakse täitunud kanistrid alla ja vedelik filtreeritakse. Vedelik pannakse veidikeseks käärima ja seejärel pannakse saadud meski keema ja alkohol voolab mööda pikka bambustoru pudelitesse. Kogu tarkus. Asume degusteerima. Lahjem kraam on ikka päris jube, kuid mida kangemaks ja puhtamaks jook läheb, seda maitsvamaks ta muutub. 50-kraadine tulivesi maitseb juba nagu kodus.

Uurin korduvalt, et milline on saareelanike elurütm. Mida nad õhtuti teevad, kus nad käivad ja kus nad magavad? Nende elu on nii lihtne, et seda on meil raske isegi ette kujutada. Pere ärkab. Lapsed lähevad seitsmeks kooli ja vanemad tööle. Kes tööle ei lähe, see asub koduste toimetuste juurde. Peale tööd kogunetakse pereringis katusealuste alla ja vesteldakse. Kel on , see vaatab telekat. Kes tahab, see võtab väikese araki lonksu. Süüakse ja juuakse. Teinekord mängitakse ühiseid mänge. Indoneesia spordiala number üks on sulgpall ja reketitega vehitakse kõikjal.

Bajawa linna hotelli rõdult kuulsime õhtul linnast kostvat muusikat. Vantsisime mäest alla linna, et näha lähemalt, kust tümps tuleb.  Ilmnes, et parasjagu oli linna ööturul käimas kohalikke poliitikuid ja valitsusasutusi tutvustav tasuta festival. Ümber peoplatsi olid esimeses ringis riigimeeste telgid, teises ringis kohvikud ja muud meelelahutust pakkuvad kaupmehed. Populaarsed olid rõngaviskamise, konksu pudelisse ajamise ja muidugi raha peale mängitav rulett. Saime taas ainsate valgetena palju tähelepanu. Pimedal peoplatsil võis olla umbes 3000 inimest, kuid hetkekski ei tundnud me hirmu. Laval mängisid kohalikud noorteansamblid, kes kordamööda lavale astusid.  Ausalt öeldes tegid bändid päris head kaasaegset muusikat, aga kui lugude lõppedes tahtsin vilistada ja plaksutada, siis jäin oma tunnetega üksi. Nimelt ei ole siin kombeks artiste aplausiga tänada. See oli harjumatu ja veidi arusaamatu. Lisaks ei suhelnud pillimehed kordagi rahvaga. Tulid lavale võtsid pillid, mängisid ja lahkusid vaikuses. Ööpimeduses kees aga elu täiega. Triinu proovis pudelimängu ja kui ta neli rõngast oli mööda visanud, siis võtsin viienda rõnga enda kätte, sirutasin käe ja heitsin rõnga ümber pudelikaela. Hüppasime rõõmust, et olime võitnud, aga korraldaja vangutas, sest tema väitel puudutas rõngas pudelit. Halloo, kuidas siis veel peaks saama?? Umbkeelsusega on raske vaielda ja jätsime asja katki, petta saime nagunii. Mõtlesime võtta väikese suupiste. Astusime sisse ühte puhvetisse ja võtsime pihku menüü. Esimese asjana oli seal kirjas RW. „Kuradi koeratapjad“, sosistas Triinu ja astus välja. Aasias reisides peab teadma, et kui toidunimes on RW, siis tähendab see koeraliha. Solidaarsusest oma koerte vastu jätsime nende sugulaste liha proovimata.

Looma või linnu elu ei maksa siin midagi. Loomad ei ole midagi, kelle hinge või ihuhädade pärast inimene ennast vaevama peaks. Loom on reeglina toit. Loom on lemmikloom seni kuni ta ära süüakse. Mingis mõttes ma mõistan seda, sest liha säilitamiseks vajalikke külmkappe siin kodudes tavaliselt pole. Selleks, et liha värskena süüa, tuleb ta elus hoida ja vahetult enne einet hukata. Nii võib näha kurba vaatepilti, kus elusad kanad on riputatud rollerilenksu külge ja rolleri foori taga seisatades tõstavad kanad pead ja appikutsuvalt häälitsevad. Samas nägime külakeskuses hõõguva päikese käes bambuslati külge köidetud siga, kes samuti ootas õhtut, mil ta külarahvale toiduks saab.

TEEDEST

Tasast maad on Floresel raske leida. Kõik teed viivad algul üles, et hakata hetke pärast taas alla tulema. Mäenõlvadel ussina looklevad teed pole eurooplase jaoks harjumuspäraselt sirged, sest vulkaanid ei ole aastatuhandete jooksul oma tegevuses teedeehitajate soove sugugi arvesse võtnud. Pakun välja, et 100 meetri peale on teel kindlasti üks kurv, see teeb kilomeetri peale 10 kurvi ja 50 km peale 500 kurvi ja kurvid pole 90 kraadi, nagu meil vaid 360 kraadi. Kui Google.maps ütleb, et 50 kilomeetri läbimiseks kulub kaks tundi, siis nii ka tavaliselt läheb ja ei ole vaja ennast rallisõitjana kujutades arvata, et sõidad tee poole tunniga ära. Teede puudumisel on saare peamiseks sisetranspordivahendiks lisaks paatidele  lennukid. Saarel on kokku kaheksa lennuvälja. Lennusõidud saare ühest linnast teise ei kesta üle 30 minuti, kuid autoga sõites läbib sama tee vähemalt 6 tunniga. Seepärast soovitus turistidele. Liikuge julgesti lennukitega, sest muidu kaotate väga palju aega.

Kehvad teed on mõjutanud kogu saare arengut. Viis aastat tagasi hakkas Indoneesia valitsus tõsisemalt tegelema saarte teedeühenduste parandamisega. Juba on märgata positiivseid arenguid. Teede rajamisega tekkinud võimalused on suurendanud ka inimeste soove. Näiteks on saareelanike jaoks viimastel aastatel oluliseks saanud haridus. Varasemalt ei olnud külakoolis algharidusest paremat saada ja polnud vajagi. Nüüd aga liikumisvõimaluste paranedes on tekkinud peredel võimalus anda oma lastele parem haridus. Saarele ehitatakse ka hetkel esimest ülikooli, sest korraga on tekkinud selleks vajadus.  Lisaks on kättesaadavamaks muutunud meditsiiniteenused. Vaasemalt loodeti külaposijatele, kuid nüüd võib enne surma isegi haiglasse jõuda.

USUST

Flores on maailma suurima islami kogukonnaga riigi üks katoliiklikest piirkondadest. Loomulikult äratavad ka siin meid mošeede palvekutsungid, kuid seda Aasiale omanäolist heli kuuleb siin palju harvem. Mangaraianid ütlevad , et nad on 100% katoliiklased. Ometi on nende igapäevatoimingid ja elulised tähtpäevad seotud  nende ajalooliste traditsioonidega. Nad ütlevad, et nad on katoliiklased, kuid ohverdavad sea matustel, nad ütlevad , et on katoliiklased, kuid ohverdavad kana enne külvi, nad ütlevad, et nad on katoliiklased, kuid veristavad pulmades pühvli. Traditsioonid ja katoliiklus on nende jaoks nii tihedalt seotud, et neid on siin raske eraldada. Ometi on kirik kohalike jaoks oluline. Pühapäeval käiakse kogu  pere, kogu kogukonnaga kirikus. Kirikud on siinses valdavalt hurtsikute maailmas valitsushoonete kõrval ainsad suurejoonelised ja püsivad ehitised. Kirikud erinevad siiski oluliselt meie ajalugu täis sakraalehitistest. Kirikuhooned on uhked, kuid seest väga lihtsad. Käisime pisikeses Saga mägikülas kirikus, kus tavapärased Jeesuse ristikäiku kujutavad maalid olid seinal paljundatud plakatina. Jäi mulje, et tavapärase jumalasõna kuulamise asemel on kirikus käimise juures inimeste jaoks siin oluline kogukondlik suhtlus, sest siinses jumalaterohkes maailmas on raske anda jumalale üht ja ainuõiget seletust. Aga suhtlus kiriklikus traditsioonis ongi ju peamine jõud. Hoida suhet jumalaga, hoida suhet inimeste vahel. Selles mõttes on kirik siin muidugi oma rolli täitnud. 

Surnuaiad Floresel erinevad samuti oluliselt meie surnuaedadest. Kui seda üldse saab nii nimetada. Kohe selgitan. Kui pere meesliini esindaja avaldab soovi saada maetud koduaeda, siis seda suure austusega ka tehakse. Olgu siis aed kui suur tahes. Haual asetseb sarkofaagile sarnanev plaatidega kaetud kivikast. Mida tähtsam mees, seda suurem kast. Nii saab näha veidrat olukorda, kus bambushüttide kõrval on massiivne kivihaud, mille väärtus kindlasti suurem, kui majal ongi. Tihti on haud lisaks kaetud katusega ja nii on pereringis hea istuda varjulisel kiviplaadil. Astusin läbi ka küla surnuaiast, kuhu maetakse naised ja vähemtähtsad meesliini esindajad. Põhimõte on sama. Suured sarkofaagid või betoonkastid tihedalt teineteise kõrval. Samas on selline kast praktiline, sest muret rohimise või muu hooldusega pole. Uurime, et millised traditsioonid on neil seoses haudega. Ilmnes, et eriti mitte mingisugused. Lilli ei panda, lehti ei riisuta, triipe ei veeta. Hingedepäeval pannakse haual küünal põlema ja suitsumeestele hõõguv sigaret. Sellega mälestamine piirdub. Hingedepäev on siiski nii oluline päev, et sellel päeval võetakse muudest töödest ennast vabaks ja isegi lastel on koolist vaba päev. Õhtul muidugi taas ohverdatakse ja kanal võetakse lahkunute rahu nimel pea maha.

Sattusime juhuslikult mangaraiani matusele. Matused kestvad Floresel mitu päeva. Meil oli võimalus osa saada matuste teisest päevast. Lähen matustele koos giidi ja eestlasest sõbraga. Verepelglikud ja loomi armastavad naised jäävad maha, sest on olemas oht, et verd hakkab taas voolama. Matustel osaleb kogu küla ja lahkunu selleks puhuks kohale sõitnud kaugemad pereliikmed. Inimesi oli silma järgi arvates umbes 150. Meie reisijuht vabandas, et tegemist on väikese matusega ja õiget festivali meeleolu pole. Mehed on tseremoonial kogunenud ajutise katusealuse alla, lihtsalt istuvad ja kuulavad õue paigutatud kõlaritest kostvat juttu. Juttu aetakse toas, kuhu kõik väiksemate seltskondadena järjest lähevad, et siis  kadunukust meenutada ja paluda jumalatelt talle head teed minna. Saan aru, miks matused kolm päeva kestavad, sest üks sõnavõtt on vähemalt 15 min pikk. See teeb tunnis neli kõnelejat, mis tee kümne tunniga 40, aga mehi on siin kohal u 75. Kannatlikult ootab oma aega maja ees bambusvarre külge seotud siga. Kui kõned on läbi, siis siga ohverdatakse ja liha süüakse ühiselt ära. Naised on juba praegu kõrval köögis ametis ja piiluvad valgeid hiiglasi arglikult telgi seinte vahelt. Oleme viisakad ja anname omalt poolt külakostiks paki „Kalevi“ komme. Oleme kindlad, et see jagatakse lastele, kuid nii head asja mehed ei jaga ja söövad ise kamba peale paki „Kasekest“ ära. Tänavad meid ja toovad vastu tassi kanget kohvi. See on asi, mis mind ka hiljem vaevab. Nende kohv on hoopis teise maitsega, kui olen kodus harjunud. Samuti ei tea nad midagi masinakohvist. Seda ma veel mõistan, sest elektrit ju kõikjal pole. Aga ubade röst on saarel nõnda tume, et kohvil on kõikjal kõrbenud maitse juures ja puru hambaaugud täis. Neil kasvavad omal kohvioad tagaaias ja just siin peaks olema maailma parim kohvi, kuid kahjuks see nii ei ole. Purukohvi on ka hotellides täiesti normaalne. Paned lusikaga hommikusöögilauas puru tassi ja lased automaadist leiget vett peale. Ei ahvatle ju. Lahkume matustelt ilma , et oleks näinud verd ja ohverdamise talitust.

VÄÄRSUSTEST

Saga küla on traditsiooniline mäenõlvale rajatud mägiküla, kus liikudes kasutatakse treppe, kus astmed on nii kõrged, et tuleb pidevalt põlvi lõua alla tõsta. Invaliididele või liikumispuudega inimestele siin teed ei ole. Majad on nii järsul nõlval, et järgmine maja on eelmise katuse kõrgusel. Prügi üle aia visata poleks siin mõttekas, sest naaber võib päris pahaseks saada. Kümmekond aastat tagasi oli külas olnud suuremat sorti varing, mis pool küla endaga kaasa viis. Tänaseks on purustused parandatud, kuid vahepeal linna elama läinud inimesed ei tulnudki enam tagasi. Külades elanike arv väheneb kõikjal. Kas pole tuttav jutt? Täna on Saga küla inimestest tühi, vaid mõned lapsed liiguvad arusaamatul moel meie ümber ilmudes välja kõige ootamatutes kohtades. Kuidas nad sinna said, sellest me päris täpselt aru ei saanudki.

Saarel ei ole ühtegi kino või teatrit, kuid on üks muuseum. Loomulikult külastame seda Ende linnas asuvat riigi rajaja ja esimese presidendi Sukarno majamuuseumi. Muuseum on avatud majas, kus Sukarno eksiilis olles elas. Palavalt armastatud riigijuht kukutati sõjaväelise riigipöördekäigus küll 1967 võimult, kuid rahvaarmastus ja austus tema vastu elavad tänase päevani. Seda on näha meie giidi pilgust ja inimeste silmadest, kui nende käest Sukarno kohta küsida.  Maja on äärmiselt lihtne. Eestuba, pisike töötuba, veel väiksem magamistuba, naise tuba ja avar aed. Majas on väljas Sukarno isiklikud esemed ja talle toodud kingitused. Mõtlemapanev lihtsus tohutu rahva armastuse ja austuse taustal. Meil, kus iga uue võimuri isiklik heaolu peab olema oluliselt parem rahva omast, see võimalik ei oleks.

Saare olulisim vaatamisväärsus Keli Mutu vulkaani (1600 m üle merepinna) kraatrites asuvad erivärvilised järved. Järvede värvid tulevad kõige paremini esile just päikesetõusul ja seepärast alustame oma retke sinna ööpimeduses. Tee KeliMutu vulkaanini algab Moni külast. Küla elabki turismindusest. Siin on korralikud võõrastemajad, kohvikud ja turismiteenused. Tee KeliMutuni kulgeb varahommikuses metsas ja kestab umbes 1 tund. KeliMutu keskus on korrastatud ja turistide vastuvõtuks hästi ette valmistatud. Parklast viivad kraatrini korralikud teerajad. Tee ääres on viidad, mis tutvustavad kohalikku loodust ja vulkaani. Nii saame hiljem laskudes kogu pargist päris hea ülevaate. Vaade kolmele kraatrijärvele on matka väärt. Tiwu Ata Polo, Tiwu Nua Muri Koohi Fah ja Tiwu Ata Mbupu ongi kõik ise värvi. Värvierinevust põhjustavad vee hapniku tase ja järvede erinevad aluskivimid. Esimesed päikesekiired panevad järved helkima roheliselt, punaselt ja valgelt. Kraatrid on tõesti sügavad ja minu lootus ujuda kustub nähes kõrguvaid vulkaanikaljusid. Laskumisel teeme põike dzungliõpperajale, kus on viitadega varustatud puu- ja taimeliigid. Taas oleme targemad.

Teel Moni külla teeme mõnetunnise peatuse Blue-stone ehk Sinikivi rannal. See uskumatult omanäoline rand asub otse maantee ääres. Rand on tihedalt kaetud siniste vulkaaniliste kividega. Olen käinud mustas, kollases, valges, roosas, punases ja nüüd ka siis sinises rannas. Kohalikud korjavad neid ja viivad suurte kottidega suurlinnadesse müügiks. Randa jõuavad võimsad ookeanilained, mis paneb ka vanad inimesed lainetes lapselikult hullama ja vähetähtis pole ka see, et rannakohvikus sain saare parima toiduelamuse. Igal juhul tasub Floresele sattudes, seal kindlasti peatus teha.

Saare ühe keskuse Rutengi naabruses asub Ranamese mageveejärv. Järv ja järve ümbritsev mets on turistide vastuvõttuks korralikult välja ehitatud. Pilet keskusesse maksab turistidele 100 000 ruupiat ehk u 6 eurot, kuid kohalikele vaid 5000 ruupiat ehk 20 korda vähem. Järve kaldad tõusevad järsult ülesse ja on tänu niiskusele täis kõige lopsakamat loodust. Järve sügavaim koht on 43 meetrit. Liigume hästi tähistatud matkarajal lastes end juhtida kaugelt kajavatel dzunglihäältel. See on meelerahu paradiis, kus võib lõputult imetleda looduse värviküllast mitmekesisust ja tuua tervitusi meie tubastelt potililledelt nende metsikutele liigikaaslastele.

Kunagi oli Mengeruda kuumaveeallikatel suur puhkekeskus. Täna enam ei ole, kuigi säilinud on jäljed kunagisest hiilgusest. Tegemist on looduslike kuumaveeallikatega, mis on omale sängi uuristanud vulkaanilisse aluspõhja, moodustades nii kõige kummalisemaid ja imelisi vanne, renne või tünne, kuhu kõikjale saab sisse istuda. Kunagi on olnud siin suur keskus poodide, hosteli, kohviku ja basseinimajadega. Hetkel on kõik inimkätega loodu lagunenud, kuid vesi voolab ja rõõmustab jätkuvalt suplejaid. Keskuse rajas omal ajal kohalik valitsus, kuid minnalaskmist valitsuse tegemistes on märgata ka mujal. Tehakse asi valmis, linnuke kirjas ja nii jääb. Järgnev majandamine valitsuse plaanidesse ei kuulu. Potentsiaali aga turismikeskusena oleks kohal kindlasti.  Kuumas vees mõnuledes ründavad meid taas kohalikke hulgad, kes tahavad valgete hiiglastega pilti teha. Annan alla ja naeratan.

Algselt me ei pidanud üldse minema Bena külasse, kuid nädalapäevad enne meie külastust oli algselt kavas olnud küla maani maha põlenud. Seega tõmbasime tossud jalga ja hakkasime mööda dzunglirada astudes liikuma just naaberküla Benasse.  Teekond võttis aega paar tundi, sest kohalik giid ei jätnud tutvustamata ühtegi teel leiduvat looduse kunstiteost. Bena küla asub mägedevahelisel tasandikul. Seal on 40 hütti, milles elab 9 peret. Kolm maja on niiöelda kogukonnamajad, kus viiakse läbi traditsioonilisi sündmusi ja kus saavad külalised ööbida. Jätame seekord selle võimaluse kasutamata. Astume külamajja ja kohalik giid palub algatuseks luba jumalatelt meid vastu võtta. Ootame. Jumalad andsid loa. Astume edasi. Meile tutvustatakse küllaltki keerulist kogukonna ülesehitust. Abielud ühe pere sees pole lubatud. Abielud mõne teise hõimu liikmega on lubatud, kui teine pool ei kuulu samasse põlvkonda. Umbes nii. Lisaks on iga kuu vähemalt üks üritus, kus kogu küla tuleb kokku ja ohverdatakse. Olulisim sündmus kogukondlikult on siiski aastavahetus. Siis tänatakse jumalaid hea aasta eest ja palutakse veel paremat õnne uuel aastal. Ohvrikivil leiavad lõpu, kana, siga ja pühvelgi. Meile antakse võimalust proovida kohalikku võitlusmängu, mis on kohalike jutu järgi nii „tore“. Mängus tuleb ühel mängijal piitsaga teisele üle selja virutada. Teisel on end võimalus ridvaga kaitsta. Kui selg on verine, siis on kõik õnnelikud õnnestunud mängu üle. Nii ongi.

Täna kodus olles olen oma reisiga ülimalt rahul. Minu ees avanenud maailm on kordumatu ja ainulaadne. Igal juhul tasub Florest külastada nüüd kohe, sest veel ei ole sinna teed leidnud turistide hordid ja saab näha ehedat traditsioonlist kultuuri ja puhast loodust.