Tähelepanekuid Shangaist

Tähelepanekuid Shangaist

Teel Taimaale veetsime paar päeva Hiina suurlinnas Shanghais. Olime Triinuga ammu seda linna külastada soovinud, sest see on meie tütre Johanna, kes kunagi siin õpinguaasta veetis,  lemmiklinn. Seepärast oli asjatundja, kes koostas meile detailse päevakava, käepärast võtta.

Oma 24 miljoni elanikuga on Shanghai Hiina niigi hiiglaslike linnade seas suurim. Kunagi oli Shanghai pisike kaluriküla, kuid on viimase paarikümne aastaga kasvanud Hiina majanduse ja rahanduse keskuseks. Kuskil väideti, et Shanghai saab endale ikka tund juurde ühe dollarimiljonäri.

Metroosõit lennujaamast kesklinna võtab poolteist tundi. Transport on selles suurlinnas hästi korraldatud ja kuidas saakski teisiti olla.  Peatused on lisaks hiina keelele kenasti rongides ja stendidel kirjas ka inglise keeles. Aga ennatlik on eeldada, et inglise keeles saab kõikjal poodides ja kohvikutes hakkama. Aga inimesed on heatahtlikud ja noogutavad sulle lahkesti silmade särades kogu aeg. Mis siin ikka salata – inimesed tunduvad mulle põhjaeurooplasele veidrad. Mehed on riietatud enamuses normaalselt, kuid naiste riietumise stiil jätab mulje nagu oleks sattunud karnevalile. Metroos koos tuhande inimesega sõites on aega kohalikke jälgida. Eranditult kõigi pilgud on suunatud telefoni ekraanile. Ühe- kahe inimese puhul poleks see ju veider, aga kui tuhat inimest seisavad lõug rinnal ja vahivad oma nina ees helendavat ekraani, siis tundub, nagu oleks sattunud mingisse psühhiaatrilisse katsesse.  Meieni pole veel jõudnud häälsõnumite edastamine, kuid Hiinas on see ülipopulaarne ja mobiilis pea-aegu ainus suhtlemise viis. Inimene lobiseb ekraani oma silme ees hoides jutu telefoni ja saadab sõbrale. Sõber paneb telefoni kuuldeaugu omale kõrva äärde , kuulab sõnumit, itsitab või nutab omaette ja vastab samaga. Ma võin julgelt väita, et nende paari päeva jooksul nägin vaid ühte inimest, kes  telefon kõrva ääres vanamoelisel kombel vestles. Ärge saage valesti aru – selline suhtlus pole halb, vaid minu jaoks ootamata, eriti sellisel massilisel kombel. Pange ennast nüüd tuhande hiinlase keskele metroosse ja kujutage seda ette, kui kõik oma sõnumeid telefoni kuulavad ja räägivad. See oli ehmatav.

 Tallinn on roheline linn, aga Shanghai on rohelisem veel. Mis on linna suurust arvestades isegi ootamatu. Kõnniteid ja autoteid eraldavatel piiretel ripuvad kõikjal õitemeres lillealused. Puudealused rohelapid on kaetud pokudega, mis on lihtne aga väga efektne lahendus linnapildis. Pargid on põnevad ja kenasti läbimõeldud. Teerajad kulgevad läbi erinevate tsoonide. Ühes saab mediteerida, teises võimelda, kolmandas nautida voolava vee rahu. Sellised oaasid suurlinna südames on hämmastavad. Muidugi on pargid rahvast täis , kes tegelevad aja arendava sisustamisega. Raske oleks ette kujutada, et istuks maha Tallinna Tammsaare pargis ja hakkaks võimleme. Siin kutsutaks mulle politsei, seal on see normaalne. Magada pargis siiski ei tohi. Olen reisist veidi väsinud ja heidan ühele pargipingile pikali. Hea on tõsta paistes jalad maapinnast kõrgemale. Kuid kohe on kohal vabatahtlik pargivaht, kes räägib meiega selges hiina keeles. „Teeb vist mõminaräppi“, arvab Triinu. Sellisena see tundub tõesti. Suu vaevu liigub tuues esile häälikutevoo, millest mitte midagi aru ei saa. Mõistame, et lesida siiski ei tohi. Kui räägime sellest hiljem tütrele, siis ta muutub ärevaks „Seal on ju kõik kohad kaameraid täis. Kui midagi teete on kõik kohe teada ja piiril võib jama tulla.“ Tõesti-tõesti. Riiki sisenedes andsime oma sõrmejäljed ja meist tehti passipilt. Süsteem, kus turvakaameras nähtud päti nägu viiakse kokku reaalse inimesega, Hiinas reaalselt  toimib. Kõnnime siis edasi. Võiks ju arvata, et suurlinnale omaselt on tänavail rahvahordide keskel raske liikuda, kuid see pole sugugi nii. Pigem on tänavad üpris hõredalt rahvastatud. Olen segaduses.

Alustame vastavalt tütre antud detailsetele juhistele ringkäiku hiigellinnas. Meie esimene peatus on Jing an Templi juures. Nagu igas Hiina linnas, siis on ka siin väga palju erinevaid templeid. Hiina peamisteks uskudeks on budism ja hinduism. Moslemeid on 4% ja kristlasi veel vähem. Jing uni Tempel on u hektari suurune kompleks, mis koosneb mitmetest  templitest, munkade eluruumidest ja avatud ruumist. Keskusesse sisenemine maksab 7 eur. Kui oled ikka patune või tahad juhiseid eluks, siis pead maksma. Õiglane. Usk on hiinlasele tähtis. Usk peaks olema oluline elu osa igaühele. Surnud põletatakse ja seepärast ei ole Hiina suurlinnades surnuaedu. Selle asemel on templites mälestuste seinad, mille juures viiakse läbi kõik lahkumisega seotud rituaalid. Buddha erinevaid kujusid on templi territooriumil väga palju ja igaühe juures on ka palves inimesed. Lahkelt annetatakse pühakujude ees seisvatesse annetuskastidesse ja meie kulgemist saadab templis pidev kõlin. Mind häiriks sagiva rahva keskel palves olemine, kuid palvetajad ei lase sellest ennast segada.

Siinsamas, vaid jalutamise kaugusel, asub Shanghai Muuseum. Muuseum on külastajatele tasuta, kuid sisse pääsemiseks tuleb läbida põhjalik turvakontroll. Ei tea, mis on neil välgumihklite vastu, sest need korjatakse igal pool taskutest. Lahkudes saab õnneks suurest korvis uue asemel võtta. Shanghai Muuseum väärib külastamist. Tegemist on hiiglasliku hoonega, mille neljal korrusel saab ülevaate hiina kunstist, tarbekunstist ja ajaloost. Igal korrusel on neli saali, kus iga ühes tutvustatakse üht valdkonda või siis ajaloo perioodi. Kõik me teame, et Aasia ja Hiina ajalugu ja kultuur erinevad Euroopa omast, kuid astudes korraga selle salapärase maailma sisse, siis alles tajun täiesti füüsiliselt seda tohutut erinevust. Kujutaval kunstil seal ja siin on täiesti erinevad  esteetilised eesmärgid. Hiina kunsti ülimaks eesmärgiks, mille poole harjutades läbi elu liigutakse, on kujutada kolme pintsli tõmbega tulles kõikuvat bambust. See joonistus peaks olema nii elus, et vaataja tajub tuult, mis bambust kõigutab, rääkimata  sellest, et vaataja näeb, kuidas bambus kõigub. Muuseum tasub külastamist, sest annab tõesti küllaltki kompaktselt esmase tutvustuse Hiina kunstist ja ajaloost. Muuseumi ümbritseb muidugi taas fantastiliste lillekompositsioonidega park.

Nüüd näeb meie päevakava ette Yu Yuan Gardeni külastust. Arusaadav – garden, aed. Otsime samanimelist metroopeatusest väljudes suurt aeda, aga ei näe ei kaske ega mändi. Aeda pole. Kulgeme siis koos rahvaga mööda laiemat tänavat ja korraga olemegi Yu Yuanis. Just nii on õige öelda, sest yuan on hiina keeles aed ehk siis Yu aed ehk Yu Yuan. Yu Yuan on rajatud 16. sajandi keskel ja kujutab endast ajaloolist linnaosa, mille südames on ka otsitud aed, aga hoopis teistsugune, kui seni Shanghais näinud olema. Majad on enamuses kolme-nelja korruselised. Majade katuste harjad keerduvad üles, nagu ainult filmides näinud olen. Vanad majad ja tänavad säravad tuledes. Hoonete esimestel korrustel asuvad kauplused, mis on suunatud otseselt turistidele. „Müüjad justkui laulaks oma kaupa pakkudes. „Võtke saiiiaaa“, tõlgib Triinu naljaga. Raputame pead. Müüja jätkab „Kui saiia ei saa, siis marmelaaaddiii“, tõlgib Triinu. Naeran kõval häälel, müüja vist solvus. Ühe maiustuste poe uksel keerutab kommitünni naeratav vanamees. Peatume ja teeme pilti. Ülikonnas hiinlane astub meie juurde ja ütleb ilusas inglise keeles: „See on kuju“. No ma sain sellest niigi aru. Järgneb tavapärane küsimus, et kust tulete. „Eestist“. Ja jätkub dialoog. „Seal on vist külm“. „Tõesti. Miinuskraadid juba“. „Ma olen siin omanik. Millega sa tegeled?“. „Ma olen meelelahutaja – laulan, näitlen, kirjutan.“. „Sa oled siis kuulus“. „Väga“, vastan muiates. „Või kuulus.“ Järgneb tutvutus kogu personalile „See on kuulus näitleja Eestist“. Minu nali   Naeratan tagasihoidlikult nagu Hollywoodi staarid seltskonnapiltidel teevad. „Tahate näha kogu Yu Yuani ülevalt?“. „Muidugi“. Hiinlane haarab meid kaasa ja viib nurgatagust treppi mööda üles rõdule, kus avanebki imeline vaade kogu Yu Yuanile, taustaks hiiglaslikud pilvelõhkujad. Koos uus ja vana linn. Hetk on võrratu. Samal terrassil asub Shanghai kuulsaim teepood. „See on kuulus näitleja Eestist“, teatab kommipoodnik teepoodnikule. Olen kohmetu. Teepoodnik katab meile degusteerimiselaua. Degusteerimist saadab jutt teesaali ajaloost. „Siin on käinud Putin ja Obama ja väga paljud teised Hiina riigi külalised.“ Nüüd siis ka „kuulus“ näitleja Eestist.  Aga tee on tõesti hea. Läheme liimile ja ostamegi paar purki koju kaasa. Hiljem naerab tütar nii, et prillid kukuvad maha. „See on Shangai kõige kallim teepood. Seal on kõik kümme korda kallim, kui mujal“, aga „kuulus“ näitleja võib ju endale lubada.“ Osavalt tõmmati mind alt. Aga jäägem positiivseks – maiustused ja tee on siiski väga head ja aitavad ka praegu seda juttu kirjutada.

kisub vist kiiva. Õnneks ei tunne mind siin keegi.

Edasi viib meie jalutuskäik The Bundile. The Bund on Huangpu jõeäärne pooleteise kilomeetri pikkune promenaad, kust avaneb järjekordne võrratu vaade teisel pool jõge asuvale Shanghai pilvelõhkujate rajoonile. Huangpu jõgi on suur ja jõe peal käib päris tihe laevaliiklus. Kaubalaevad segamini reisi- ja kruiisilaevadega. Igajuhul tõmbab jõgi mõttelise ja ka füüsilise joone Shanghai erinevate poolte vahele. Võtan poest pudeli kohalikku õlut, istun pingile ja imetlen vaadet. Lasen ennast pikali, hea on olla. Korraga on taas kohal roosas vestis vabatahtlik korrakaitsja ja alustab oma mõminaräppi. „Sama laul“, arvab Triinu. „Äkki on unelaul“, pakun huupi. Korrakaitsja näoilme läheb mõmisedes tõsisemaks. „Vist ei tohi ikka pikali olla“. Istume, räpp raugeb ja korrakaitsja näkku tuleb naeratus. Samast väljuvad jõelaevad kruiisile. Tunnine sõit mööda jõge maksab 17 eurot. „Korra siin oleme, eks käime siis ära“, pakun. Triinu nõustub. Oletasin, et selle hinna eest saame ka parimad kohad laevatekil, kuid ei. Selle hinna eest saad ainult laeva. Kui tahad kohta tekile, pead juurde maksma, kui tahad kohta akna alla, pead juurde maksma. Keeldume solvunult ja istume laeva sisemusse väikese akna taha, kus läbi kulunud klaasi katsume näha mööduvaid vaateid. Väsimus võtab oma ja silm vajub kinni. Õnneks magada lubatakse siin tasuta, kuigi nii kallist und pole ammu näinud.

Imelised vaated nähtud ja paadiga sõidetud läheme taas metroosse, et sõita 200 m kaugusele teisele poole jõge pilvelõhkujate piirkonda. Shanghai pilvelõhkujad on kuulsad oma eriliste kujude poolest ja seda nad tõesti on. Silmaga näha ja käega katsuda, kuid ilma metroota nende ligi ei saa. Tütar Johanna kinkis emale sünnipäevaks piletid maailma kõrguselt teise hoone vaateplatvormile.

Shanghai Observatory Tower avati 2015.a ja on oma 632 meetriga kõrguselt maailma teine hoone. Hoones on 128 korrust ja 118 korrusel asuv vaateplatvorm kuulub Guinnessi rekordite raamatusse, kui maailma kõrgeimal asuv platvorm. Hoones asuvad maailma kõrgeimal asuv bassein, muidugi maailma kõrgeimal asub hotell, lisaks korterid ja kontorid. Hiiglaslikus hoones on ruumi kõigile. Maailma kiireim lift liigub hoone 118-le korrusele vähem kui minutiga. Teekond üles algab muuseumist, mis tutvustab hoone valmimist ja teisi maailma kõrghooneid. Astume lifit. Ekraanidel jooksevad erinevad numbrid – kui kõrgel oleme, mitmendal korrusel oleme, millise kiirusega liigume. Vahel on parem seda isegi mitte teada. Vaateplatvorm on suletud. Selles mõttes, et avatud rõdule kõndima ei pääse. Seepärast ei teki siin ka kõrgusekartust. Vaatad pigem nagu filmi. Ma ei tea, kas vaade on ka kõigi eelpool loetletud rekordite vääriline, kuid imestamist jagub. Jõeäärne promenaad särab ketina all, säravad laevad liiguvad mööda jõge, taustal heikleb valgus kõigil kõrghoonetel. Mõnel hoonel ujuvad kalad, teisel võbelevad dzunglivaated. Imeline igaljuhul.