Kirjalik intervjuu ajakirjale TRE PLUSS

 Mees nagu orkester on natuke ülepruugitud väljend, aga sinu puhul kehtib küll täielikult. Kõik tunnevad Arletit, aga igalühel on oma ettekujutus. Näiteks täna mainisin ühele inimesele sinu ansamblit ning sain vastuseks küsimuse "Issand, kas ta laulab ka veel kõigele lisaks?" . Aga kas polnudki mitte Kaks Takti Ette sinu esimene teleavalikkuse ette astumine?

Sugugi mitte. Esimest korda sattusin ETVsse 1994 aasta detsembris, kui oli koolinoorte viktoriinisaate „Ümber Euroopa” esimene salvestus. Sellest saab siis 30 aastat ehk väike avaliku elu tegelaseks olemise juubel. Ettepaneku tegi mulle saatesarjas osaleda Ardo Ran Varres, kes oli telekanali esimene valik, aga ta arvas, et pingeliste õpingute kõrval ta ei leia selleks aega. Minu jaoks oli see huvitav pakkumine. „Ümber Euroopale” järgnes viktoriinisari „Va Bangue” ja siis noortesaade „Kaos TV” koos Kristi Timmeriga. Aga ma kaotasin telekarjääri, mis terendas, käest. Noore mehena ahvatlesid erinevad tegevused. Üheksakümnendad oli ka selline aeg, et võimalusi oli tohutult, kuna tänaseks väljakujunenud turuolukord oli siis alles kujunemas. Tegin kaasa Nukuteatris, aga ei suutnud sinna püsima jääda. Seal oli liiga rahulik ja paigas kõik. Sain siis ka oma esimese mobiiltelefoni ja kui siis telefon helises, tuli kõne vastu võtta, olgu et proov oli käimas. Nii edasi ei saanud. Siis olin Õhtulehes ja tegin ajalehe Eesti Sõnumid noortelehte. Samal ajal esinesin ansambliga El Cumba. Sellest kõigest õppisin, et edu saavutamiseks tuleb pühenduda ühele ja see, mida sa siis iganes teed, peab sind tegijana pidevalt üllatama, selles valdkonnas peab olema võimalik areneda ja mis kõige tähtsam, sa pead seda tööd armastama. Mul läks aastaid enne kui sellest aru sain ja leidsin oma. Aga selle kõige vahepeal käisin ka 1996.a laulukonkursil ja sain seal vist kolmanda koha. Võitis Tiiu, kes tuntuks sai lauluga „Nukuke”. Laulmisega tegelen tänaseni, kuigi pean tunnistama, et muusikaturg on viimastel aastatel väga muutunud. Nüüd on otsustamise koht, kui tahta muusikaga edasi tegeleda, siis tuleb midagi muuta. Mulle meeldib laulda. Muusikas on sees tohutu energia. Andes seda välja, siis saad mitmekordselt tagasi. Pärast iga esinemist nagu põled.


Ühtäkki hakkasid teleekraanilt järjest rohkem kaamera vaateväljast eemale liikuma nende poole peale tänu kellele tegelikult saade ekraanile jõuabki. On seal huvitavam?

Ma lõikasin ise oma tee saatejuhina katki, aga televisoon võlus ikka. Siis sain ise produtseeritud igasugu saateid nt „Kas tunned maad”, „Teeme ise jõulukingi”, kõiki ei mäletagi enam. Siis sattusin stuudioadminstraatoriks, kuhu kutsus mind enda asemel tööle Venno Loosaar. Siis sai tehtud ikka sadu saateid ja kümneid saatesarju. Peamiselt koos Teet Margna ja Kristjan Jõekaldaga. Lisaks veel ka Thorsi saated. Kutsusin seda tööd tegema ka oma naisevenna Kristjan Annuki. Ega peale meie warm-upi tegijaid rohkem polnudki. Selline pereäri. Nüüd teeb mul poeg Joosep juba „Bingo Loto” juures sama tööd. Tänasel päeval on meie peamine telesaade „Kurvist Kurvi” koos Jaagup Kreemiga. See on üks väga lahe saade enesel teha ja sealgi algamas viies hooaeg ehk väike juubel. Eelmine aasta tegime koostöös ETVga veel noortesaate „Meie hitt” kaks pilootosa. Loodan, et sellest saab ka kunagi päris asi. Iga töö on huvitav, kui seda nautida. Teletöö on viinud mind kokku enamuse Eesti meelelahutajate või teiste edevatega. Need on olnud põnevad kohtumised. Samas olen tõdenud, et paljud neist on ka sisemiselt tühjad. Laulub või näitleb küll hästi, aga öelda pole midagi. Muusikastaar, kelle pole ühtegi tuntud hitti, pole ju tegelikult staar. Selles mõttes on kollane press oma pealkirjadega tihti sama sisutühi. Mul on teles üks unistus küll. Tahaks seriaali teha. Läksin isegi stsenaristide kursusele, et selle töö tehnilisi nüansse paremini tundma õppida.

Rääkides veel muusikast. Oled täielik looduslik talent, kes pole viitsinud isegi kitarrimängu selgeks õppida. Vähemalt kõrvalt vaadates tundub, et sul tulebki kõik iseenesest. Miks sa pole seda püüdnud rohkem ära kasutada? Näiteks võiks ju iga-aastaste Eurovisioonile pürgijate hulgas ka Arlet Palmiste.

Tänan pakkumast. „Eurovisoonist” on saanud friigishow. Muidugi on tegemist väga võimsa teleshowga, mida olen ikka vaadanud, kuid mitte muusika pärast, vaid just selle produktsiooni pärast. Vaatad, paned kõrva taha „Ah sellised lahendused on ka olemas”. Siis teab vajadusel kasutada. Mis puutub sellesse „iseenesest” asja, siis nooruses võis see ju tõesti nii ka enesele tunduda. Nüüd olen juba ammu aru saanud, et ilma korraliku eeltööta korralikku tulemust ei saavuta. Mingis mõttes olen ma terve elu teinud ettevalmistusi. Ma olen lugenud, suhelnud, kirjutanud,reisinud, käinud ka mälumängudel – seega on mul mingi ettekujutus igast eluvaldkonnast ja ma võin tõesti rääkida inimestega pea-aegu ükskõik millest. Olin Raekoja platsil jõuluvana ja küsisin külastajate käest, et kust tulete. Seal oli inimesi igast maailmanurgast, aga ma oskasin iga riigi kohta midagi öelda. See oli külastajate jaoks selline positiivne ehmatus, et jõuluvana tunnebki riigi pealinnu, vaatamisväärsusi jne. Pühendumine toob meelerahu.

Praeguseks on Piibe Teater võitnud oma publiku ja tõusnud eesti teatrimaastikul täiesti arvestatavale kohale. Kerge pole see tee olnud, sest alustada niivõrd tõsise teatri ülesehitamist, olles relvastatud ainult tõsise tahtmisega, tundub võimatu missioonina. Kui pikk see tee on olnud? Millal sa ise teadsid, et selline teater tuleb ükskord?

Piibe teatril on algamas kümnes hooaeg. Selline väike juubel. Ma olen õnnelik, et meil on olemas oma publik. Kuulsin hiljuti, kuidas tavaline külaproua ütles „meie oma Piibe teater”. See tegi südame nii soojaks. Inimesed ootavad meie etendusi ja enne veel kui järgmise suvelavastuste suuremaid tutvustusi oleks jõudnud üles panna, on juba esimesed 100 piletit müüdud. Inimesed tulevad vaatama igal juhul. Ma tajusin, et inimesetel on vaja oma kohalikke lugusid ja neid on vaja neile jutustada, sest me peame teadma, kust me tuleme. Inimese areng algab kodunt, aga millised sündmused on mõjutanud meie koduseid mõtteviise, meie vanemaid ja vanavanemaid. Kas me saame sellest välja murda ja milliseid jõupingutusi see nõuab. Samas peab iga kohalik lugu pakkuma alati ka laiema mõõtme, et see pakuks huvi kõigile vaatajatele. Me oleme üldse vähe tegelenud oma mineviku teadvustamisega. Piibe Teater on väga kitsalt keskendunud kohaliku ajaloo kangelastele ja ajalugu muutvatele sündmustele ja nende lugude maailm on lõputu. Meil on praegu juba paigas 2025 ja 2026 aasta plaanid. Mõtlen, mis lugu jutustada 2027.a

Kohtume sinuga erinevatel põhjustel keskeltläbi korra nädalas. Iga kord jääb mulle mulje, et oled vahepeal lugenud läbi umbes 7 raamatut ja mõnel puhul ka ühe ise juurde kirjutanud. Mängleva kergusega on samal ajal tehtud ühte oma paljudest põhitöödest televisioonis, korraldatud kultuurielu, juhitud paari-kolme üritust ning lauldud mõni õhtu bändiga laval. Kustkohast see aeg võetakse?

Kui teed, seda mida armastad, siis teedki seda ja ei moluta. Nutitelefon on hea, kui on vaja otsida miskit infot, aga inimesed kipuvad sinna ennast tundideks unustama. Noored sõidavad ratastega, käed lenksust lahti ja skrollivad telefoni. Esiteks on see ohtlik ja teiseks – vaata enda ümber. Naudi seda maailma, kus sa elad. Meie aeg siin ilmas on siiski väga piiratud. Seepärast peaks tegelema ainult nende asjadega, mis rõõmu pakuvad. Mind väga häirib rumalus ja veel rohkem häirib, kui inimestel on kadunud mõõdutunne ja nad oma rumalust ei mõista ja sellega laiutavad. Kui eluvõõrad inimesed hakkavad tõsimeelselt elamist õpetama. Siis hakkab neist kahju. Peab oleme uudishimulik ja liikuma oma tegemistes tasapisi täiuslikkuse poole, aga mida paremaks sa saad, seda kaugemale nihkub täiuslikkus. Selline kummaline paradoks. Aga inimese elu ongi eesmärgistatud kulgemine.

Sinu /vähemalt pealtnäha) muretu iseloom on pannud kindlasti mõne süngemeelse inimese arvama, et sellist meest ei tohiks tõsiselt võtta, kes usub, et kõik läheb lõpuks ikkagi korda... Ja siis läksid sa ootamatult õppima usuteemat ning jõudsid magistrikraadini. Kristlust peetakse pigem tõsiseks teemaks. Millest selline huvi?

Eks muretu meel on tingitud sellest, et olen õnneliki inimene, sest tegelen sellega, mida armastan. Nii on ka kirikulooga. Ma õppisin kristlikku kultuurilugu. Oleme rahvana läbi ajaloo väga seotud just selle religiooniga. Religioone on ju teisigi. Usume siis või mitte, aga meie eetika- ja moraalinormid lähtuvad just kristlusest. Isegi suur osa meie nn rahvapärimusest on pärit tegelikkuses Piiblist. Seega on meie mõttemaailma samuti kujundanud just kristlus. Ja kui siia juurde veel arvata , et esimesed õpikud, koolid, haiglad jne asutati kõik kloostrite või kirikute juurde, siis on ju ajaloohuvilisena vajalik mõista kristluse sisu ja kujunemislugu. Mida rohkem teada sain, seda huvitavamaks läks. Olen neist õpingutest lähtuvalt kirjutanud raamatu „Järva-Madise kiriku lugu”, mis ilmus just novembris ja ka mitmeid näidendeid kirikuõpetajatest (Heinrich Stahl ja Vello Salum).

Üks põhjuseid, et sind aastalõpunumbri kaanepoisiks kutsusin, on seotud sellega, et kord aastas saab sinust ka jõuluvana. Päris ausalt - on see kõikidele natukenegi esinemisjulgust omavatele härradele üks hea võimalus kompenseerida pühadekulusid või saab ka seda rolli äita nii, et ka endal on habet eest võttes naeratus näol?

Ma alustaks kaugemalt. Õhtujuhina palub klient tihti, et ärge tehke siis labaseid mänge. Ma olen siis ikka uurinud, et miks nad arvavad, et ma peaks labaseid mänge tegema. Tavaliselt inimesed ei oska vastata, et mis siis see labane mäng üldse on. Häda on selles, et tihti kutsutakse peole kokkuhoi mõttes küla lõuapoolik või mõni oma sugulane, kes peol napsutades võibki labaseks muutuda. Kui soovid korralikku pidu, siis pead tõesti veidi rohkem panustama ja kutsuma aastatepikkuse kogemusega kutselise õhtujuhi. Ma näiteks teen stand-upi, laulan, lasen diskot, teen mänge, tantsuõpetust, tsirkusekooli jne. Need on ainulaadsed numbrid, kus ma vahetan ka kostüüme. Õhtujuht on väga erilise ja kitsa spetsiifikaga artist, nagu laulja või pillimees või tantsija. Seda tööd eioska igaüks ja selleks tööks pole enamusel kogemust ega loomust. Õhtujuht peab olema haritud, et tabada rahva meeleolusid ja osata kaasa rääkida ükskõik , millisel teemal. Jõuluavanaga on samamoodi. Võid kutsuda naabrimehe, aga kui soovid ikkagi tõelist elamust, siis kutsud kutselise tegija. Ka jõuluvana külastus on etteaste, see on mini-etendus. Mul on varuks mängud, laulud ja ma panen alati kõik tegutsema. Ühele tahaks veel tähelepanu juhtida. Kui kutsute jõuluvana koju, siis peavad täiskasvanud sama aktiivselt osalema kui lapsed. Vanemate särasilmne salmilugemine on eeskujuks lastele ja tegelt on ju hea ühel õhtul aastas lustida koos kogu perega. Kui mõni hakkab vastu võitlema ja nägusid tegema, siis see rikub ära ka teiste meeleolu. Ja kui siis kogu pere on rõõmus, õnnelik ja elevalt lapsemeelne, siis on endal ka alati nii hea olla. Ma olen püüdnud olla ikka missiooniga jõulumees. Mõned tegijad teevad jõulumehest tola, kuid minu silmis on ta kõige väärikam tegelane üldse.