Rakvere teater viib vaatajad „Lasteaeda”

 Emakeelepäev, 14.märtsil, oli 2025 aastal Rakvere Teatris tavapärasest pidulikum. Õhtu alguses jagati preemiaid teatri väljakuulutatud näitemängukonkursi parimatele. Peapreemia sai Vootele Ruusmaa näitemäng „Vöötrada”, millest loeti ka katkend ette. Lugu jutustab noore pere kohtumisest ja lapse kaotusest. Teine koht läks jagamisele Ott Aardami ja Katariina Libe vahel. Kõiki võidutöid iseloomustas kaasaegsus ja kaasaegse inimese olemuse analüüs – lapse kaotus, pedofiilia, tehnoloogia pealetung. Nalja nagu väga ei saa.

Nalja sai aga õhtu teises pooles, kui Rakvere Teatri väikses saalis esietendus Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud näitemäng „Lasteaed”. Mingis mõttes oli tegemist minu jaoks ideaalse teatriga, sest elu ja teater peavad käima ühte jalga. Nagu me elus nutame ja naerama, nõnda peaks ka teatris saama naerda ja nutta. Liigne keskendumine vaid ühele poolusele tekitab võõrandumise. Vaatajana tajun, kuidas looja tahab vägisi minu hingekeeltega mängida. Aga sellele astub ju iga inimene vastu. Nuttu või naeru ei tohi tegijad vaatajatest välja pressida, vaatajal peab laskma ise oma tunded endas avastada, läbi elada ja siis anda talle võimalus vastavalt reageerida.

Etenduse tutvustuss on kirjas, et etendus on lastele keelatud. Eks pealkiri kipub lavastust lastelevastuste hulka liigitama küll. Kuid lastelavastus ta kindlasti ei ole. „Lasteaed” on lugu kaotatud elurõõmust, mis lapsena on kõigil olemas, kuid aastatega kaob. On öeldud, et laps naerab või naeratab päevas 300 korda, täiskasvanu 10 korda. Kuhu kaovad muretud ja rõõmsad tunded.

Etendus algab Vadile omase absurdiga. Kolm arsti opereerivad meest, kuni üks neist mehe sisse ära kaob ja sealt seest ka mõne aja pärast välja tuleb. See oli väga huvitavalt ja lõbusalt lahendatud. Korraks taban ennast mõttelt, et kas selline absurd jätkubki, kuid õnneks mitte.

Lavastus koosneb sketsidest, mis moodustavad tervikliku jutustuse. Näitlejad vahetavad laval pidevalt rolle olles lapsed, nende vanemad või kasvatajad. Tekib küsimus, et keda kasvatajad kasvatavad, kas vanemaid või lapsi. Igal juhul on laste rõivistu ideaalseks kohaks, kus oma muresid jagada ja uusi suhteid luua. Kuni selleni, et isa (Peeter Rästas) tuleb lasteaeda lõunauinakule ja kasvataja arvab, et enne tuleb ikka kõht täis süüa. Inimene on saanunud oma rahumaailma, paika, kus ta saab olla muretult õnnelik. Urmas Vadi loodud maailm on lapselikult rõõmsameelne ja avatud. Laste ja nende vanemate maailmad astuvad dialoogi. Vanemad näevad oma kogemuses probleeme seal, mis on laste jaoks on vaid uudishimust avastamine. Lapsed surutakse varakult kastidesse. Lavastus toob vaatajani kõige laste kasvatuse veidramad olukorrad, mida oleme kõik läbi elanud ja mille üle kõrvalvaatajana naernud.

Pille Jänese lavakujundus on väga lihtne, kuid samas ääretult efektne. Laval on hiiglaslik ratastel Lego-klots, mille iga külg loob uue keskkonna. Näitlejatelt on nõudnud kindlasti omajagu aega, et selgeks saada, kuhu klotsiseintes asuvad uksed viivad ja millise ukse tagant nad lavale peavad parasjagu astuma. Ukseaukudest saavad voodid ja katusest jalgpallimängu tribüün.

Geniaalselt naljakad on kostüümid, eriti teletupsulikud laste õuekombenesoonid. Väga lihtsalt, kuid arusaadavadalt, on lahendatud näitlejate rollivahetused, kui rolli muutes vahetatakse vaid pealisrõivast. Nõnda on lapsevanemad hommikumantlites, mille üle kasvatajad hiljem kurdavad, et see tuleks ära keelata. Lapsed on pidzaamades ja teistel on ümber mõni iseloomulik detail. Tagaseinas jookseb Epp Kubu loodud videoproduktsioon, mille avastan alles esimese vaatuse poole peal. Lava-lego varjab minu eest ekraani ja lisaks toimub laval kogu aeg midagi, mida jälgida ja seega jääb taust tähelepanuta. Aga äkki oli seal midagi olulist?

Laval on neli näitlejat – 3 naist ja üks mees. Jaune Kimmel, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema ja Peeter Rästas moodustavad tervikliku ansambli, millest on väga raske kedagi eraldi esile tõsta. Tiina Mälbergi kasvataja monoloog viib vaataja hoogsast tegevustikust hetkeks kõrvale pannes märkama inimest kasvataja ameti taga. Ja mis siin salata patust mõtet, aga eneselgi on tekkinud vahel tunne, et kasvataja elab lasteaias, sest ta on ju seal kogu aega olemas. Kasvataja pole teenindaja, ta on lapse maailma kujundaja vahel rohkemgi, kui vanemad seda on. Nõnda tuleb Tiina Mälberg ühel hetkel lavale vaakumkotis, mida ise tolmuimejaga tühjaks imeb. Lapsed imevad temast kogu energia, ta on vaid masin, mis peab lõputult töötama. Hetk varem on läinud Emad rõivistus kaklema veeredes lustaka pallina mööda lava, kui Isa samal ajal jätkab kasvatajaga teed juues rahulikku vestlust. Samamoodi ohkab treener (keda kehastab Peeter Rästas), kui vanemad röögivad ennastunustavalt laste väikesele treeningmängule kaasa. et keda ta treenib, kas lapsi või nende vanemaid. Siis aitab ta puruväsinud vanemad rahulikult staadionilt minema. Äratundmist on palju. Iga abielupaari suhted võtavad vahel draama mõõtmed. Anneli Rahkema Ema ja Peeter Rästas Isana arutavad oma rutiinse elu põhjuseid. Isa ei mõista, et mida ta valesti on teinud. „Ole selline , nagu mulle meeldib”, teab Ema vastust. Nad teevad radikaalse otsuse kaasates oma suhtesse kolmas liige. Ka Jaune Kimmeli kehastatud Üksikema otsib kaaslast ja selle puudumisel on lämmatanud oma ainsa lapse ülevoolava emaarmastuega. „Kuidas te nii võite öelda”, ja Lõviema tormab lahingusse kogu maailma vastu, kes tema tillukest tahavad siidikookonist välja võtta.

„Lasteaed” on lugu täiskasvanutele täiskasvanutest. Urmas Vadi lugu on kohati nii naljakas, et tahaks kõva häälega naerma pursata, kuid me hoiame täiskasvanutena ennast tagasi. Lapsed saalis ennast tagasi ei hoiaks. Aeg oleks vabastada ennast ühiskonna normide ikkest ja lasta laps endas valla. Selles on abiks lauamänguna Ottomar Sukka joonistatud kavaleht. Aeg on vaadata lapsele silma ja uurida, kuidas ta elab.

Rõngust on saamas Eesti oma Midsomeri

Kriminaalses raamatukogus ilmus kuues raamat, milleks on Joel Jansi „Rõngu roimad2: Põrgutõld”, millest võib leida kolm kriminaalset lugu 19. sajandi alguse Lõuna-Eestist.

„Kriminaalne raamatukogu” on eesti kirjandusmaastikul kerkinud hinnatud kaubamärgiks. Kui nõukogude ajal ilutsesid krimisõprade riiulitel „Mirabiilia” sarja raamatud, siis nüüd on seal kindla koha leidnud „Kriminaalne raamatukogu”. Sarjas ilmuvatel teostel on garanteeritud kvaliteet, tänu millele saavad tähelepanu autorid, kelle teosed ehk muidu jääks märkamata. Olen kindel, et Jansi „Rõngu roimad” ei oleks leidnud eraldi seisva teosena nõnda suurt ja sooja tähelepanu.

Joel Jansi esimene Rõngu raamat pani järge ootama. Rõngust on saamas Eesti vastand Inglise Midsomeri külale, kus ammu külajagu inimesi maha tapetud, kuid ikka leidub seal uusi mõrvu ja mõrvatuid. Lugude ühendavaks tegelaseks on Rõngu pastor Alexander Lenz, kes peale jumalasõna jagamise peab lahti harutama ka mõrvamüsteeriume. Paratamatult tekib paralleel ETV-s sarjana jooksva „Von Focki” algmaterjaliks olnud Sagadi sarjaga. Oleks produtsendid veidi veel oodanud oleks nad Rõngu sarjast kindlasti leidnud palju tugevama algmaterjali, kui Ain Küti Sagadi sari seda pakkuda on suutnud. Joel Jansi loodud tegelased on sügavamad ja keeleliselt rikkamad. Rõngu loode keskmes on suuresti Rõngu kogudus ehk talurahvas oma elukorraldusega. Samas Ain Küti Sagadi lood keskenduvad mõisnike omavahelistele suhetele ja talurahvas jääb seal vaid statistiks. Seega on Rõngu lood eestlasliku kohmakusega mulle lugejana kuidagi lähedasemad. Ei juhtu just sageli, et teose oluliseks tegelaseks on ruum.

Joel Jansi Rõngu lugude tegevustik toimub 1804 kuni 1810. Kohe tuleb meelde K.E. von Baeri uurimus eestlaste endeemilistest haigustest, mis ilmus paarkümmend aastat hiljem. Baer on oma uurimuses saksaliku täpsuse ja piinliku aususega kirjeldanud eestlaste tollast elukorraldust ja otsinud sellest põhjendusi nende ihuvaevustele. Baeri põlgus selle räpaka ja vaimuvaese rahva vastu on tuntav igas sõnas. Samas on Baeri uurimus väärt allikaks eestlaste ajaloolise maailmapildi mõistmisel, millega Jans on kindlasti tuttav.

„Rõngu roimad2” kaanelt võib lugeda, et Joel Jans on oma teostes kasutanud lisaks rahvapärimusele vallakohtude protokolle ja arhiivimaterjale. Kirikukoguduste aastaaruandeid võivad olla väga huvitavateks infoallikateks. Koguduse aastaaruannetesse pandi kirja, ja pannakse tänaseni, kõik koguduse elus toimunud erakordsed sündmused nt mõrvad, õnnetused, ilmastikukahjud jne. Lisaks tuleb seal kirjeldada koguduse meelsust ja omavahelisi suhteid. Aastaaruannete põhjal hinnati pastori tööd, kuid tänapäeval on neist saanud väärtuslik ajalooline algmaterjal. Jansi olustikukirjeldused on täpsed ja kõnelevad lisaks heale maastiku tundmisele ka autori heast ajaloo tunnetamisest.

Raamatu peategelane pastor Alexander Lenz on vahepeal naise võtnud ja pere loonud. Pastoraadis jooksevad ringi kaks last, kes vajavad samuti pastori tähelepanu. Nõnda on autor peategelase ümber loonud koduse ja armastatud atmosfääri. Lenzi armastatakse pere poolt kodus ja austatakse koguduse poolt kirikus. Kui väga tahta norida, siis võiks autor veidi enamgi kirjeldada pastori argipäeva ja neid tegemisi, mida üks maakoguduse pastor igapäevaselt tegema pidi. Läbimatud teed, pimedad taluhooned, lõputud tööd ja nii edasi. Kuid igal juhul elab lugeja pastori tegemistele kaasa ja seda kasutab Jans mõnuga ära. Ühel ööl laseb autor peategelase tuppa mõrtsukal panna 12 rästikut. Pastoril õnnestub põgeneda, kuid tema süles olnud laps saab salvata. Pastoril ei jää peale erinevaid ravivõtteid muud üle kui kutsuda ravitseja maarahva hulgast. Mooses (hea nimi tegelasele pandud) saabubki ja õnneks saab laps kiirelt terveks. Autorina oleks ma seda teemat isegi pikemalt kuumana hoidnud. Iga lapsevanem elab lugedes seda valu läbi ja mõistab pastori piinasid, kelle pärast on tema laps suremas.

Kõrvaltegelasi on raamatus palju ja kõik nad on oma eesmärkides usutavad. Veidi enam võiks autor avada kõrvaltegelaste taustasid, et tuua neid lugejale inimestena lähemale, kuid kahjuks ei anna jutustuse formaat selleks piisavalt ruumi. Nõnda ei ole kõrvaltegelaste karakterid autori poolt lõpuni välja kujundatud jättes lugejale ruumi vabaks fantaasiaks.

Lisaks inimestele saab kogumiku esimeses loos „Põrgutõld” oluliseks tegelaseks Lõuna-Eesti maastik, kui uhke tõld talupoegade hämmastuseks mööda sood põgeneb. Säärane ime tekitab aukartust ja hämmastust, kuni pastor Lenz avastab, et soomätaste all on rajatud palkidest tee. Hetk hiljem kuulen uudistest, kuidas üks ameerika tank teed tundmata on Leedu sohu vajunud. Antud teemal sõpradega arutledes kuulen, kuidas Aegviidu polügoonil on soosse rajatud tee, mis toetub vanadele rehvidele. Soo on alati kindla peale minek, kui on vaja kirjutada tõeliselt eestlaslik lugu. Soo tekitab aukartust ja sood peab tundma ja austama, et seal ohutult liikuda. Jansi loos on soost saanud omamoodi portaal, mille kaudu mõrtsukas tuleb ja lahkub, kuid mida tema jälitajad ei suuda läbida. Samas on siin kummalne ärapööratus, sest kui tavapäraselt on soo maarahva pelgupaik, siis Jansi loos on soo pelgupaigaks sakslikule mõrvarile. Põnevuse hoidmiseks sellest rohkem ei räägi.

Kogumiku kolmanda loo „Uusinõid” tegevus toimub peamiselt külas, kus talurahva omavaheliste tülide käigus hakkavad surema konkureerivate ravitsejate perekonnaliikmed. Algatatakse nõiaprotsess, mille tarvis saadetakse Tartust kohale kiriklik kontroll. Väga intrigeeriv ja hästi valitud lähtepunkt ühele haaravale krimiloole. Nõiaprotsessid on Eesti kirjanduses ja ajaloos leidnud palju uurimist ja nende kohta võib leida hulgaliselt materjali. Suurimad nõiaprotsessid Eestis toimusid 200 aastat enne raamatu tegevusaega Rootsi ajal, Liivi sõja ja Põhjasõja vahelisel ajal. Vaatamata ajalisele nihkele mõjub sündmustik usutavalt. Suurimaks väärtuseks on konkreetse jutustuse juures on õpetaja ja koguduse suhete kirjeldamine. Õpetaja Lenz asub kogudust kaitsma visitatisoonil oleva õpetaja Bergwitzi eest ja läheb koos kogudusega hoopis jaanitulele õlut jooma. Harukordne ajastu vaimu rikkuv labasus, kuid säärane tegu toob inimliku Lenzi lugejale lähemale.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et „Kriminaalne raamatukogu” on leidnud eesti kirjanduses kindla koha ja juba ootan põnevusega Joel Jansi uut Rõngu roimade raamatut.