Kristjan Jõekalda munadest ja teletööst

Armastatud teletandem Teet Margna ja Kristjan Jõekalda  kohtusid esmakordselt 1990.a Pedas, kui Teet sisseastumiskatsetele tuli ja Jõekalda juba esimese kursuse tudeng oli.

Kristjan meenutab: "Absoluutselt ei mäleta Teetu, täiesti null. Ei hakanud silma. Ime, et ta vastu võeti." Kuid vastu ta võeti ja juba mõne kuu pärast vaatas tema vanema kursuse näitlejameisterlikkuse etüüde.

" Ei tule üldse ette, midagi seoses Kristjaniga ei meenu. Eks ta nõrk oli. Aga Sepo oli hea, ja Henrik, no ja Madis.“, meenutab Teet.

Ometigi juba pool aastat hiljem etendasid nad kahekesi, enda lõbustamiseks, kaaslastele koridoris stseeni, nagu oleksid nad täiesti tülis ja valmis kohe üksteist maha lööma. Kõik vaatasid jahmunult pealt ja Madis Milling suutis poisid vaevu lahutada. Hiljem itsitasid kahekesi garderoobis kõhud kõveras. 24 aastat hiljem jätkus sama pull, ainult, et telekaamerate ees.

Kristjan lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi 1993 a. Temaga koos lõpetasid veel Sepo Seeman (teater „Endla“ näitleja), Priit Valkna (filmiprodutsent), Hindrek Maasik (videorezisöör), Tõnu Paavo (ürituskorraldaja), Madis Milling (näitleja, riigikogu liige), Tiina Vilu (ERR Raadioteatri juht), Liivika Hanstin (Nukuteatri näitleja), Signe Aus (Kaarli koguduse lastetöö juht), Katrin Valkna (näitleja), Liis Eesmaa (õpetaja), Haide Männamäe (kloun, näitleja) ja enne lõppu jättis kooli pooleli Henrik Normann. See kursus on olnud üks teaduskonna kõige silmatorkavamaid. Kursuse juhendaja Rudolf Allaberdi eestvedamisel toodi lavale maailmaklassikat, mida esitati suurtel lavadel ka väljaspool koolimaja. Kursuse juurde loodi ka ansambel Kala, kus Kristjan oli showman ja tamburiini lööja. Tema musikaalsust saab kuulda Gunnar Grapsi laulu „Tühjad pihud“ kontsertsalvestusel, kus pool laulu lööb tamburiin hoogsasti, siis üha harvemini, kuni vaikib sootuks. Kristjan väitis, et tal tuli janu ja ta läks jooma.

Kristjan jutustab oma esimesest telekogemusest. „Enne seda kui kõik muud kanalid tulid olid ETV kõrval olemas RTV ja EVTV. Esimesed erakanalid. Mina olin RTVs ja Teet rivaalina EVTVs, sest mina olin juba RTVs ees. Mind võttis oma tiiva alla Rein Karemäe ja mina olin „Ringliikluse“ reporter. Esimest korda saatis ta mind ööreidile kaasa. Püüti seal pätte ja liiklushuligaane. Me olime Tallinn-Tartu maantee peal politseiautos ja ootasime, et mõni pätt sõidaks ülehelikiirusega ja meie saaksime siis tormata süüdistama, et miks sa sõitsid nii kiiresti“. Kristjani näos välgatab reporterlik raev korrarikkujate vastu. Kujuteldav mikrofon on tal kogu aeg käes. „Mina närvitsesin, käed värisesid, tükk aega kedagi ei tulnud. Kõik sõitsid õige kiirusega“. Kujuteldav mikrofon väriseb koos Kristjani lõuaga.“Korraga kõlab politseiraadiost- 136“. Kristjan demonstreerib, kuidas ta üritab ennast kiirelt autoistmelt üles ajada. Tema käed vehklevad ja pintsak kisub viltu selga. „Mikrofon oli tollal ju kaamera taga juhtmega, sest raadiovärki veel polnud. Jooksime autost välja. Juhe rebenes. Minul oli mikrofon ainult mingi juhtme otsas, millest mingit heli läbi ei tulnud. Ok. Need said siis minema. Pool tundi hiljem tuli järgmine masin. Jälle politseiraadiosse karjutakse sisse – 124. Selleks ajaks me olime juba mikrofoni ära parandanud. Meie hüppame välja“. Kristjan peab finaalieelse pausi. „Must, tumedate klaasidega BMW. Mina lähen mikrofoniga lähemale …“ Kristjan väriseb demonstreerides tollast algaja hirmu. „Aken läheb alla. Politsei on ka seal kõrval. Niikaua kui dokumente kontrollib, pistan mina oma mikrofoni sisse ja vaatan, et autos istuvad ainult sellised kandilised vennad dresside ja nahktagidega. Mina ütlen –Tere. Need tõstavad pilgud ja vastavad „strastvui“. Ma tõmbasin kohe kõrvale.“ Kristjan lööb korraga särama ja jätkab lugu enesekindlalt „ Ma ei oska vene keelt. Ma ei saa seda teha. See oligi minu esimene tähelend. Läksin tagasi ilma ühegi intervjuuta. Karemäe ei olnud väga kuri, aga sinna minu esimene tähelend lõppes.“

Minu käest on küsitud, et kas Kristjan võrreldes Teeduga on tegelikult ka selline viriseja, nagu reisisaadetes välja paistab. Minu meelest on küll pigem vastupidi. Nädalalõpu saadetes on ikkagi Kristjan see, kes enamuses piinlikes katsetes osaleb . Teet jääb enamusel juhtudest lõpuni soliidseks kõrvalvaatajaks.

„Tegelikult olen ma päris suur viriseja. Eksperimendid või katsed on minu välja kiskumine  minu tavapärasest keskkonnast. Ma pole reisisell, ega sportlane ja seepärast on mul pill kohe lahti kui on vaja midagi uut teha. Mul on näiteks niimoodi ja minu  naine teab sead hästi, et kui mulle on vaja minna ostma uusi riideid, vahel tuleb seda ette, siis ta hakkab juba kuu aega ette rääkima ja paneb kuupäeva paika, et sellel päeval siis läheme. Kui see kuupäev siis kätte jõuab, siis ma ei virise, sest ma teadsin seda oodata ja ennast ette valmistada . Ootamatult poodi minnes on aga alati palav ja paha. Naine tassib mulle erinevaid riideid ette. Ette teatades on mind selleks hetkeks dresseeritud ja ma ei virise.“

Miks on siis ikkagi nii, et Kristjan on saanud juba neli parima aasta telesaatejuhi muna, aga Teet mitte ühtegi, ometi teete asju tandemina? Pean muidugi siia vahele ütleme, et soovisin kord Teeduga teha raadiointervjuud, kuid ta keeldus viisakalt ja palus Kristjaniga vestelda. Ta vist hoiab eemale avalikust suhtlemisest, kuigi töös see samas välja ei paista.

„Ega ma neid mune poleks Teeduta saanud. Teet mängib mind enda kõrval nii suureks, et mul tuleb vaid tiitel vastu võtta.  Kui Teet ei teeks seda, mida teeb, siis ei teaks keegi, kui hea ma olen. Teet peab selle nimel kõvasti pingutama.“

Inimesi meelitatakse tihti erinevate karjäärivõimalustega. Kristjan on Eesti populaarseim telesaatejuht, kuhu on tal edasi liikuda või siiski.

„Ma ei liigu kuhugi, mulle meeldib, see mis praegu on. Ma ei otsi uusi väljakutseid, Teet otsib, mina olen rahul sellega, mis on. Kui tekib situatsioon, et minu nägu enam ei taheta teleekraanil, eks siis paista, mis saama hakkab. Ju ma teles ikka midagi teen ka siis, ega ma muud ei oska. See, mis ette on nähtud, tuleb ja kogu lugu.“

Kristjan on oma olemuselt tegelikult tõsine inimene. Ega teda tihti südamest naermas ei näe. Meenub lugu, kui ütlesin talle, et tee natuke lihtsam nägu ette, sest sinu kulmude vahele tuleb tõsist juttu ajades nii sügav vagu, et sinna pane või kartulid maha. Ta vastas salakavalalt silma pilgutades, et see pole tal veel kõige sügavam vagu. Selle peale küsis terane naishääl publiku hulgast, et kas sinna teise vakku käivad porgandid. Kristjani võlu seisneb pigem iseenese rumaluse avalikus tunnistamises ja võimes olla siiralt üllatunud lihtsate inimeste jaoks elementaarsetes asjades. Reavaataja tunneb ennast kohe targemana ja Kristjan lubab tal selles tarkuses enese üle naerda. Geniaalne.

Saadet vaadates on raske mõista, et kas tööjaotus intervjuude läbiviimisel on teadlik või kujuneb see välja jutuajamise käigus? Teet ja Kristjan  kohtuvad eelnevalt kõigi oma külalistega ja siis lepitakse kokku vestluse alla tulevad teemad. Toimetaja paneb neile lauale eelnevalt koostatud resümee sellest vestlusest, kus punktikaupa vestlusteemad kirjas. Mulle on jäänud mulje, et Teet hoiab rangelt kinni sellest kokkulepitud stsenaariumist, kuid Kristjan oma ettearvamatute emotsioonipuhangutega kipub seda lõhkuma.

„Kui see nii välja paistab, siis on tore. Meie vestluse eesmärk on pajatada lugusid. Me ei tee intervjuud, seda me ei oska, me vestame lugusid. Kui lihtsalt lugusid rääkida, ilma küsimusteta, siis jääb asi kuivaks ja selgusetuks. Minu täpsustavad küsimused teevad pildi suuremaks. Ühest loost võib kasvada välja teine lugu, mida alguses üldse plaanis polnud. Meie saate vorm on nagu istuks kohvikus ja räägiks sõbraga maailma asjadest. Kohvikus istudes ei räägi ka üks vestluspartner, kui küsid ta käest, et kuidas elad, kümme minuti ja siis teine omakorda kümme minutit. Mina nii ei oska. Lood, mida me oma külalistega räägime,  on kõik elust enesest, sest nendega on seotud ka teised inimesed ja vale tuleks kiirelt välja. Seepärast on alati vestluses tore leida ühisosa. Kui kellegi on juhtunud pruudiga mingi lugu, siis meenutan mina oma pruudikatsetusi. Kui midagi ongi võrreldes algse looga muutunud, siis pole selles midagi pahatahtlikku. Ajaga kipud liialdama oma tähtsust või siis alatähtsustama oma osa antud loos.“

Öeldakse, et kodu on inimese kindlus. Koht, kus taastuda ja nautida. Kristjani puhul kehtib see 100%. Tal on kodus üleni musta värvi oma tuba, kuhu naised ja lapsed siseneda ei tohi. Vahel muidugi võivad, kui tõesti midagi tõsist on, aga koputades. Selles mustas toas on tal mänguautomaat, plaadid, raamatud ja see on ka ainus koht majas, kus suitsetatakse.

„Ilma koduta ei saa. Ilma oma koduta ei kujutaks elu ettegi. Kodu on tõepoolest minu kindel, koht, kus ma veedan suure osa oma elust ja seal olen ka õnnelik. Kui räägid laste tervisest , siis ei tohi kunagi mainida ,et nad on terved, sest reeglina jäävad nad siis kohe haigeks. Seepärast ei tohiks ka kodu kiita, ma olen väga ebausklik. Aga kodus ma tunnen ennast kõige paremini, mulle meeldib kodus olla ja koju tulla. See on minu jaoks tähtis. Kõik see ruum ja inimesed seal sees. Aga ei tohi ära sõnada … ptüi, ptüi, ptüi.“

Kristjan põeb erinevaid foobiaid, millest on jutu olnud ka ühes probleemile pühendatud telesaatesarjas aastaid tagasi. Kas ta siis teelt ka kardab erinevaid asju või on see näitemäng, sest põdedes nii palju hirmusid pole võimalik elada.

„On küll võimalik nii elada. Elad koos oma hirmudega, ma ei pea ju kogu aega lendama, või ronima puu otsa kõrgustesse, ma ei topi oma nägu põõsasse, kus ämblikud võivad olla, ma ei kõnni tänavatel, kus võib olla lahtisi koeri. See käib muuseas, ma ei keskendu sellele eriliselt. Sellest saatest sain küll nii palju abi, et nüüd tean kuidas nende hirmudega võidelda. Näiteks ämblikke ma kätte küll ei võta , aga peale astun juba julgelt. Hirmudega tuleb lihtsalt tegelda, ja siis inimene harjub kõigega“

Eesti inimesed on väidetavalt Euroopa kõige vähemusklikud. Mina arvan vastupidi – eestlane on väga usklik, aga ta ei kuulu teatud kindlasse religiooni. Kas ka Kristjan on usklik inimene ja järgib teatud kombeid või rituaale?

„Minu usk on pigem ebausk.  Ega ma redeli alt läbi ei jookse ja kui must kass läheb üle tee, siis keeran ikka otsa ringi. Usun sellesse, et see mis inimesele on ette antud, see talle tahes tahtmata tuleb. Usun ka seda, et kui teed head, teed endale ja kui teed halba, teed ka endale. See on minu usk, mille järgi püüan elada. Enne saatesalvestust pole mul mingeid rituaale. Talismane taskus ei kanna, ja naela dekoratsioonist välja ei tõmba. Mida ma teen saateks valmistudes on see , et päev varem ma ei suhtle. Ma ei suhtle enne salvestust inimestega, sest ma kipun ennast tühjaks rääkima. Kui olen päev otsa vaikselt suhtlemata kodus, siis on järgmine päev hea saatele vastu minna ja on soov rääkida.“

Mis suhted tal tegelikult oma naisega kodus on? Kristjani kommentaaridest jääb tihti mulje, et ta on rõhutud ja allasurutud ja naine on kodune valitsejanna. Ühes intervjuus oli Kristjan siiralt imestunud, et kus on need naised, kes vajavad varjupaiku ja keda kodus vägivallaga ähvardatakse. Tema tutvus- ja pereringis on vastupidi – mehed on pigem need, kes kodus vaikselt püüavad elada, et mitte teisi häirida ja jalgu jääda. Kristjan on maininud, et pika ja õnneliku abielu eelduseks on, et tuleb lihtsalt naisel lasta teha, mida ta tahab teha. Ta tahab koristada, nõusid pesta, lapsi kooli ja trenni viia, ta tahab majapidamistöid teha. Ta tahab peret hoida ja Kristjan teda selles segama ei hakka.

„Kuna ma olen peamiselt kodus, siis kellest ma veel räägin saates, kui oma naisest. Tema võtab seda kergelt, sest ta teab, et see on minu töö. Minu ema tunneb talle vahel kaasa, et Maris peab välja kannatama selle õudse mehe. Ta ise võtab seda kergelt, nagu mina isegi, sest see kõik on koomilise võtmega, see pole tõsiselt võetav. Ma loodan, et vaatajad mõistavad seda. Minu ema kaitseb teda, see on õudne“, naerab Kristjan.

Mina olen oma elus teinud mitmeid inimkatseid. Ma olen olnud kuu aega ilma lihata, kuu aega ilma nisujahuta, kuu aega ilma napsuta, kuu aega ilma piimatoodeteta. Olen enda peal katsetanud erinevaid toitumisreziime ja leidnud sobiliku. Täna ma liha ja nisujahutooteid ei söö ja tunnen ennast hulga õnnelikumana. Teet mainis kunagi, et tema võttis kõige rohkem alla, kui tal olid breketid suus. Süüa ei saanud midagi peale supi ja kaal langes kolinal. Tõhus, kuid väga kallis. Kristjan on samuti katsetanud hulga erinevaid dieete. Milline tema jaoks töötab ja kas ta on oma režiimides kindel?

„Ma olen kõva alustaja, aga need katsetused ei kesta kuigi kaua. Kui kilo on kaalust kadunud, siis on võit käes ja lased jälle lõdvaks. Pikalt ma vastu ei pea, muidu oleks ma ammu kõhna poiss. Pikalt korraga vastu ei pea, aga olen taas siis jälle visa alustama. Naisele on see raske, sest tema on teinud toidu kodus meest oodates hoolitsevalt valmis, aga siis teatan mina saabudes , et ma ei söö sellest midagi, sest alustasin täna uue dieediga. Siis ta jälle ohkab raskelt.“

Mida uut toob algav telehooaeg lisaks vanadele ja armastatud saadetele? Kristjan on hetkel tegev kolme saate juures. Üksinda juhib „Lotokolmapäeva“, kahekesi koos Teeduga „Nädalalõpp Kanal2ga“ ja ühiselt käiakse ka reisil reisisaateid tegemas. 

„Uus hooaeg toob kõik vana tagasi. „Nädalalõpu“ saade on ikka sama rõõmus, katsume uusi nägusid kutsuda, kuid see ring jääb järjest väiksemaks. Kes on käinud, kes ei tule kunagi, kellel pole midagi uut pakkuda. „Lotokolmapäev“ jätkub vana formaadiga. Talvel sõidame ka uut reisisaaadet tegema, mis tuleb eetrisse kevadel. On, mida oodata.“

Tundub, et tuleb taas üks muna.