Kolmapäev, 31. jaanuar 2018

KOMODOD JA TEISED ELUKAD PAADIREISIL SUNDA SAARTEL

KOMODOD JA TEISED ELUKAD PAADIREISIL SUNDA SAARTEL
Sunda saarestik asub India ja Vaikse ookeanite piiril. Saarestikku kuulub 555 saart. Mõned neist on tõesti suured, kuid enamus tillukesed paradiisisaared, kus vulkaanilisi kaljusid ümbritsevad kuldsed rannad.  Sunda saarestiku suurimad saared on Sumba, Timor ja Flores. Tuntuimaks saareks on hoopis hiiglaslike varaanidega Komodo saar. Muidu kuuluvad saared Indoneesiale, vaid Timori saar jaguneb kaheks. Indoneesiale kuulub Lääne-Timor ja Ida-Timor on iseseisev riik.  Saartel elavad peamiselt mangaraianid, kes legendi järgi jõudsid siia end hoovustel kanda lastes Sumatralt. Kokku elab saartel 5 miljonit elanikku, millest 2,5 miljonit elab Floresel.
Rahvusevahelisi lende läheb saarestikku vähe ja seepärast lendame taas tuttavasse Denpasari, et sealt lennata edasi Florese saare väikelinna Labuan Bajo`sse, kus asub kohalik lennujaam. Rendime nelja peale väikese laeva või suure paadi, kõik sõltub kuidas vaadata. Peale väikest arutelu leidsime, et see on parim viis saada aimu saarestiku loodusest ja elukeskkonnast. Meie reisijuhiks kohalike saarte vahel on Gusti. Meie väikesel laeval … las ta siis olla ikka laev, kuidagi uhkem tunne on. Meie väikesel laeval „Sunda Indah“ on kaks kajutit, alumine tekk, kus sõime, ülemine tekk, kus sai päikest võtta ja ülemise teki kaptenisilla taha jääv tagumine pool, kus sai pidu pidada. Peale päikeseteki olid teised tekid kõik katusega kaetud. Laev on kitsam, kui neid Läänemerel sõitmas näeb. Köök jääb laevaahtrisse. See on omamoodi huvitav vaatepilt, sest ahter on avatud, see tähendab mere ja köögi vahel pole seina. Meie väikest kasvu noor kokk tegi vajadusel ühele plekkalusele lõkke, et kala grillida. Laevukese järgi oli köie külge seotud paat, millega meid vajadusel kaldale viidi, aga muidu elas paat merel köie otsas oma elu.
Olime Sunda saartel jaanuaris. Jaanuar ja veebruar on siinsetel meredel väga ettearvamatud. Meie kapten hoiatas meid kohe, et planeeritavas sõiduplaanis võib ette tulla muudatusi seoses ilmastikuga. Oktoobrist märtsini on nimelt siinkandis vihmaperiood, mis toob endaga kaasa tugevaid tuulehoogusid. Eriti ettearvamatu on ilm just jaanuaris ja veebruaris. Seega võis torm meid tabada ootamatult. Võtsime selle riski teatavaks ja asusime teele. Kolme päevaga merel oli plaanis läbi sõita Rinca, Komodo, Padar ja Kanawa saared.
Florese saar jaguneb pooleks kristlaste ja moslemite vahel. Väikesaared on  valdavalt islamiusulised. Seega läheme Labojan Bajos poest läbi, et võtta merele kaasa õlut ja pudel kangemat õhtuseks olemiseks. Alkohol on siin nii kallis, et karskust oleks lihtne alustada. Pooleliitrine õlu maksab umbes 2 eurot. Pudel kohalikku viina maksab u 6,5 eurot, kuid juua see väga ei kõlba. Etteruttavalt võin öelda, et hiljem ostsime kohalike käest pudeli kodust arakki. Arak on palmiviin, mis on kohalike hulgas populaarne ja nagu ütleb Gusti, et see on aidanud paljude perede lapsi koolitada. Palmimahla kogumiseks rajutakse puusse väikesed astmed, mida mööda latva ronida. Seejärel tehakse pikkadesse palmipuu viljadesse sisselõiked, kust mahl välja lasta.  Iga palmipuu vilja külge kinnitatakse pudel, kuhu mahl jookseb. Järgmisel päeval korjatakse mahl pudelitest kokku ja pannakse käärima. Edasine protsess sarnaneb meie samaka ajamisele ja ega lõhngi erine. Peatusin liialt alkoholil. Las see nüüd jääb, sest nagu öeldud, siis suuremaid pidusid siinsete hindade juures ei raatsi pidada.

Korraga hakkab meri keema. Rahulik meri muutub nagu joonlauaga tõmmatult laineliseks. Lainete keskel on peegelsiledad pöörised. See on kummaline vaatepilt, kuhu sisse sõidame. Sama  äkki kui meetrikõrguste lainetega keedupott algas, ta ka mõnesaja meetri pärast lõpeb. „Mis see siis nüüd oli?“ olen segaduses. „Siin kohtuvad India ookean ja Vaikne ookean. Enne olime Vaikses ookeanis, siis nüüd oleme India ookeanis“, selgitab Gusti.  Väga imelik looduslik piir kahe ookeani vahel. Kuna vastu vaidlemiseks puuduvad argumendi, siis olen seletusega rahul.
Möödume hooga ühe saarekese juure kogunenud reisilaevadest, kes on sinna ankrusse heitnud, et sukelduda ja snorgeldada. „Ma tean palju paremat kohta. Seal pole rahvast ja vaated on super“, ütleb Gusti silma pilgutades.

Snorgeldamiseks ja veealuse eluga tutvumiseks pakuvad Sunda saared suurepäraseid elamusi. Teeme  kolme päeva jooksul korduvalt peatusi, et maskid peas vette hüpata. Ei hakka teaduslikku juttu puhuma, vaid jagan vaid isiklikke kogemusi. Selliseid koralle kui nägin siin, pole ma kuskil näinud. Kui muidu mask peas ujudes vaatad ikka kalu, siis siin on peategelasteks kindlalt korallid. Neid on nii palju erinevaid, üks hämmastavam kui järgmine. Erivärvilised korallid moodustavad imepäraseid kooslusi, nagu oleks aedniku käsi nad maastikuks kujundanud. Üha enam kahetsen, et mul ei ole kaasas fotoaparaati vee all pildistamiseks, sest mulle tundub, et inimfantaasia ei suuda kunagi luua midagi sarnast looduslike korallmaalidega. Ega seda kirjeldada ei saa, selleks tuleb ise kohale sõita. Korallid on küll väiksed looma, kuid omavahel öeldes on nad väga paiksed ja täna nähtu võib ka aasta pärast samamoodi välja näha.

Seilame Rinca saare randa. Rinca saar on üks viiest saarest, kus võib näha ja leida maailma suurimaid reptiile ehk komodo varaane. Komodode kaitseks on loodud siin riiklik kaitseala, mis asub Komodo ja Rinca raartel. Kahel saarel on kokku loetletud 2800 komodot, seega otsest väljasuremiseohtu neil pole. Komodod ei ole kaitsealal piiratud aiaga, meri on piisav piiramaks nende liikumist. Seega ükskõik, kus saarel paadilt jalga maha pannes, pead arvestama võimalusega, et komodo sind varitseb.

Komodo varaanid kasvavad keskmiselt 3 m pikaks ja kaaluvad  70 – 90 kg. Suurim varaan oli 3,75 m pikk ja kaalus rohkem kui 100 kg. Hirmus elukas. Looduslikke vaenlasi komododel saarel ei ole. Ainsateks vaenlasteks on inimesed ja teised komodod. Salaküttmine on jätkuvalt probleem. Komodod söövad oma surnud liigikaaslasi. Samuti ründavad suuremad komodod väiksemaid. On teada lugusid, kus ema sööb omad lapsed ära. Komodo muneb ühe korraga 15 kuni 30 muna. Munad matab ta looduslikku inkubaatorisse. Selleks kaevab ta L-tähe kujulise käigu, sügavusega 1 m. Ema valvab oma pesakonna juures, sest mune jahivad teised komodod ja kiskjad. Vaenlaste petmiseks kaevab ema komodo hulga aukusid veel haudeaugule lisaks. Peale üheksat kuud soojas liivas haudumist, kooruvad tibatilluksed pojad, kes pistavad pea liivast välja. Esimese asjana ronib väike komodo lähima puu otsa, kus ta veedab oma esimese eluaasta toitudes seal putukatest, linnumunadest ja väiksematest lindudest.
Kaitseala keskuses toimetavad valvurid, kes viivad turiste turvaliselt saare jalutuskäigule. Suuremat ohtu komodod inimestele ei valmista. Aga valvsust ei tohi siiski kaotada. On teada lugusid, kus komodo saarel inimesi ründab. Üks kõiki ettevaatusabinõusid ja hoiatusi eiranud prantslane läks hiljuti üksi saarele jalutama. Fotograafina ronis ta oma aparaadiga komodole väga lähedale. See komodole ei meeldinud ja ta ründas fotograafi. Samal ajal kui komodo oma kuuekümne hambaga prantslase jalga näris, filmis ta ikka edasi. See võigas video on ka netis üleval ja seda saavad verehuvilised vaadata. See prantslane päästeti, kuid pääsemine lõugade vahelt ei tähenda veel lõpliku pääsemist. Esiteks ei saa siin kiiret esmaabi. Kui lähimast linnast saadetaksegi kaater vastu, võib see võtta tunde ja surm võib saabuda verekaotuse läbi. Teiseks kannavad komodod enda organismis 53-e ainulaadset bakterit. Isegi komodo loodud kriimustuse tagajärjel võib inimene pikalt viibida haiglas. Meie reisijuht Gusti rääkis just hiljuti juhtunud lugu, kus komodo ettevaatamatut inimest vaid kaapas ja kaks kuud hiljem ei olnud viimane veel haiglast välja saanud. Komodo enda jaoks on bakterid kasulikud. Komodo enda haavad kasvavad kinni väga ruttu ja vigane komodo abi ei vaja. Seepärast uurivad arstid komodosid suure huviga, et leida võimalusi inimeste haavade kiireks raviks.
Esimesi hiiglaslikke komodosid kohtame kaitseala söökla all. Arusaadavalt on siin kõik hooned kõrgetel jalgadel . Komodo kulgeb vaikselt teerada. Jälitame, pildistame ja vaatame tema koomilist taaruvat kõnnakut. Korraga komodod seisatab. Meie ka seisatame. Komodo pöörab pea meie poole, ngu tahaks öelda, et tõmmake uttu. Seisame ikka veel. Siis keerab komodo ennast kiirelt ja ootamatult ringi ja hakkab oma taaruval sammul meie poole tulema. Meie valvuril hakkab kiire, ta kamandab kõik tee ühele servale, metsa alla ja on oma harulise kepiga valmis komodot vajadusel peatama. Põlglikke pilke heites möödub komodo meist.
Komodod on väga hea haistmisega lihasööjad loomad. Nad haistavad lihalõhna väga kaugelt ja seepärast kogunevad vahel külastuskeskuse söökla juurde. Viktoriini küsimus. Miks tuleb Rinca saarel 3 kuud peale inimmatuseid haua juures valvata ja hauda hooldada? Aimasite kindlasti juba. Nimelt hea haistmisega komodod võivad kadunukese välja kaevata. Looduslikust toidust komododel saarel siiski puudust pole. Metsades elavad lisaks komododele veel metsikud hobused, pühvlid, kitsed, sead ja erinevad linnud. Jahti pidav komodo peab olema kaval, sest ta on aeglasem kui tema saakloomad. Komodo eelisteks on lühiajaline kiirus ja varitsemisoskus. Jalutuskäigul saarel jõuame kunstliku joogikohani, kus kuumal suvisel ajal kõik loomad joomas käivad. See on komodode pidupäev, sest puunotiks kehastunud komodol tuleb vaid oodata, et mõni loom jooma tuleks. Üks komodo võib korraga süüa kuni pool oma kehakaalust ja seejärel võib ta olla kuni kuu aega söömata. Ühe saaklooma kallal võivad maiustada paljud komodod. Söögilauas on hierarhia paigas. Suuremad alustavad ja väiksemad lõpetavad.

Külastame samuti Komodo saart, kus kordub juba Rinca saarel kuuldu ja nähtu. Väikese lisapalana kohtame jalutuskäigul metsas üht paariaastast komodot. Meie giid ütleb, et näha looduses komodot on pigem siiski haruldane.  Istume paati ja liugleme piki kallast edasi. Korraga lööb vesi meie ümber kihama. Tuunikalad hüppavad veest välja. Mulle jääb nende käitumine arusaamatuks. Kas on vees mõni vaenlane, kelle eest on vaja pageda või lustivad niisama. Söögipoolsit nad õhust küll ei leia. Liugleme vaikselt edasi, et teha peatus roosa liivaga rannal. Rand läheneb, kui korraga hüüab Gusti, „Vaadake, vaadake randa.“ Tormame reelingu äärde ja näeme rannal rahumeeli jalutavad hiiglaslikku varaani. Laevameeskond on elevil, Gusti on elevil ja meie oleme ka elevil. „Sellist asja pole ma varem näinud.“, on Gusti hämmastusest sõnatu. Ilmneb, et ka meie reisijuht ei ole varem näinud komodot nii ehedal kujul. Kuigi me vaatleme komodot paadist, on vaatepilt uhke. Hiiglaslik varaan roosal rannal. See on kogu reisi üks uhkemaid hetki.   

Meie järjekordne peatus on Padar saarel. Siin saarel pole loomi, vaid saar on kuulus oma erilise kuju, randade ja matkaradade poolest. Alustame tõusu saare tippu rannast algavalt trepilt. Pool aastat tagasi oli saart külastanud üks Indoneesia valitsuse liige. Ta oli olnud nähtust vaimustuses ja nõudnud, et mudane mägirada peab kohe saama parema katte. Nii rajatigi kiirelt saare tipule tõusmiseks trepp. Trepi ehitus oli küll veel pooleli, kuid seda ülemises otsas, kuhu enamus nii ei läinud. Juba mitmel korral kohalikega vesteldes olin tähele pannud, et ega nad oma riiki väga hästi ei tunne. Heal juhul olid nad kuulnud erinevatest saartest, kuid avastasin ennast tihti pigem neile jutustamas, kuidas mingi koht välja näeb. Reisimine nõuab raha ja Indoneesia enamusel on raha siiski vähe. Kuigi kohalikud turismikorraldajad rääkisid, et siseturism teeb viimasel ajal suurt tõusu ja kui varem loodeti välisturistidele, siis nüüd saab teenust pakkuda juba ka kohalikele. 240 miljoni elaniku hulgas on kindlasti mõne protsent ülikrikkaid ja see tähendab siiski miljoneid rikkaid inimesi. Praegusel ajal domineerivad turistide hulgas eurooplased, nendele järgnevad hiinlased, siis ehk austraallased.  Ameeriklased ja ülejäänud Aasia turistid ei ole Indoneesiat veel avastanud. Potentsiaal on aga sellel riigil tohutu.
Nüüd oleks põhjust seoses trepi valmimisega rääkida korruptsioonist. Indoneesias on korruptsioon valdav ja see on nende jaoks normaalne elu ja asjaajamise osa. Maailmavaate propageerimisega või oma ideede elluviimisega on valitsuse olles vähe pistmist. Valitsuse liikmeks olek on äri. Mida kõrgem valitsus, seda rohkem raha. Toimuvate kuberneri valimiste taustal küsisin ühe kandidaadi kohta, et mis äri ta siis ka ajab? „Ta ei aja mingit äri, ta on valitsuse liige. Aga ta on üks riigi rikkamaid mehi praegu.“ , vastas Gusti. Lihtne ja normaalne. Välismaalasetel on Indoneesias äri ajamine praktiliselt võimatu. Asi muutub hulga lihtsamaks, kui teed kohalikuga usaldusväärse isikuga koos ettevõtte. Iga äri alustamine nõuab suuri summasid ametnikele maksmiseks. Kui ei maksa, siis hotelli või ükskõik, mida muud, ei ehita. Lihtne. Korruptsiooniga ametnike hulgas ei võidelda, sest need, kes peaks võitlema, võtavad ka ise raha vastu. Toimuvatel valimistel on küll mõned kandidaadid võtnud eesmärgiks korruptsiooniga võidelda, kuid rahval, kellega rääkisin, sellest suurt usku polnud. „Kui nad saavadki võimule, siis hakkavad nagunii raha vastu võtma.“ Seega on Indoneesia ärimudel lihtne. Esiteks leia endale kohalik sõber, kellega firma teha. Teiseks leia endale kohaliku valitsuse liige, kellele maksad ja kes su paberid korda ajaks. Kolmandaks pane rahapakk lauale ja hakka toimetama. Aga vaev tasub kindlasti ära, sest arenev turg on ikkagi meeletult suur.
 Jäin vist jutuga esimese sammu juurde teel Padar saare tippu. Trepp on päris järsk ja ilm on palav. Seega jäävad rättidesse mähkunud moslemi prouad juba esimesel vaateplatvormil seisma. Meie Triinuga ronime lõppu välja. Sinna ei jõua väga palju rahvast. Vaade, mis lõpust avaneb on hingemattev. Saare käärdude sees on kolm lahesoppi, mille randade  liiv on kõigil erivärvi. Heidan pilgu ümber saare ja loetlen kokku 30 saart. Naabersaarte kõrgemad tipud on mähkunud pilvedesse. Või on see hoopis merelt tõusev udu? Vahet pole, sest vaate naudingut see ei muuda.  Kuum õhk virvendab pannes kogu looduse oma värvikirevuses elama. Alustame laskumist olles rahul oma vaimse ja füüsilise naudinguga.        
Florese saare külje alla on üks üleni mangrooviavõsaga kaetud saareke. Seilame saareni ja paneme ennast ankrusse. Meie kõrval on veel ootele jäänud kümmekond laeva. Siin pidavad nägema õhtuti imelist looduse vaatemängu, kui lendavad rebased (flying foxes)  lähevad üle mere kõrval saarele toidujahile. Olen segaduses, sellist looma, nagu lendrebane pole olemas ja vikipedia ka ei aita. Mõtlen, et äkki on see suuremat kasvu lendorav, aga need ju liuglevad ja liuglemiseks tundub vahemaa kahe saare vahel liialt suur. Olen põnevil. Loomakeste ülelend peaks algama päikeseloojanguga ehk umbes kell 6. Viskan nalja, et kindlasti käivad praegu võsas viimased ettevalmistused enne suurt showd. Emarebane sätib lastel soenguid ja isarebane peab kõnet „Publik on koos. Alustame etendusega. Pidage siis meeles. Kõigil naeratus näole kui üle laevade lendame. Siis teeme väikese tiiru madalamalt. Lõpuks laskume hoogsalt ja lahkume aplausi saatel.“ Sellest saaks hea multika. Kell sai kuus ja nagu minu fantaasia elustamiseks tõusavadki võsast lendu esimesed loomad. Need pole mingid lendrebased vaid täiesti tavalised, kuigi hiiglaslikud, nahkhiired. Salk batmane lendab üle meie laeva.  Gusti loetleb „Üks , kaks , kolm … 24. Siis on kõik nad nähtud. Võime edasi sõita.“ Olen segaduses. 24 nahkhiirt olid küll toredad, aga kas seda saab nimetada looduse imeks ? Gusti ainult naerab. Nahkhiired lendavad Florese saarele, et seal einestada ja hommikul kell nelja paiku tagasi oma kodusaarele magama lennata. Nende peamiseks kõhutäiteks on erinevad puuviljad – banaanid, mangod jne. Korraga hakkab võsa keema ja sealt tõuseb taeva poole veelgi nahkhiiri ja siis veel ja veel ja veel ja siis veel mõni. Nahkhiirte jahile minek kestab umbes tund aega, selle aja sees lendab üle meie laeva kümneid tuhandeid nahkseid loomakesi. See vaatepilt on ikkagi väga võimas kui madala lõputa joana lendavad inimestes siiski rohkem hirmu toovad loomad üle meie laeva.

Jõuame Komodo külla. See on Komoda saarel asuv väike küla. Küla territoorium on väiksem kui Tallinna Linnahallil. Meid võtab vastu kohalik külavaht ja viib väikesele jalutuskäigule külla. Esmaselt külastame kooli. Kooli kõrval staadionil mängivad poisid jalgpalli. Pall on tühi, väljak tolmune, kuid mängijate meeleolu nagu MM-i finaalis. Jalgpall on üldse Indoneesia kõige populaarsem spordiala. Sellele järgneb sulgpall. Lihtsad ala, mida on kerge harrastada. Kooli õues mängivad tüdrukud võrkpalli. Täitsa hästi mängivad. Hüppama ka platsile ja see tekitab tüdrukutes palju elevust. Suured valged mehed, nagu karud, nende keskel. Kool ise on mannetu. Üks suur ruum on laudadega pooleks jagatud, kummalgi pool klassiruum. Pingid on sellised, mida näeme Palamuse muuseumis, kus Teele ja Toots õppisid. Seinal on tahvel ja see ongi kogu ruum. Seinad on täis soditud ja põrand on mullane. See on päris masendav ja tekitab soovi sealt lahkuda. Milline võimas kontrast Eesti koolimajade ja võimalustega. Indoneesia koolis on kohustuslik koolivorm ja ka õpikud peavad lapsevanemad välja ostma. Ühe lapse kooli saatmine võib maksata kuni miljon ruupiat, mis on suur raha ja kui sul on veel mitu last, siis on see veelgi kulukam. Tingimused on aga muidugi kesised. Oh, las see nüüd jääb, sest ei näe võimalust, kuidas neid aidata. Kui koguks kokku õppevahendeid, mis meil uuemate vastu vahetatakse, siis usun, et sellise kingituse eest oldaks väga tänulikud. Pallipumpa oleks neil ka vaja.

Komodo tänavad on valatud betoonist. Kujutan ette millised need olid varasemalt, kui sodi ja muda matsid tänavad ja kindlasti tungisid ka kodudesse. Küla on nii väike, et kõikjale jõuab jala ja mootorsõidukeid siin pole. Jõuame oma jalutuskäigul kohaliku haigla juurde. Külavanem on uhke oma haigla üle, sest see on nende jaoks uus teenus, kuna varem ajas arst asju haige kodus. Haigla on ta vaid sildi järgi, sest minu kujutluses haiglast midagi muud küll haiglale ei sarnane. Haiglas antakse abi väiksemat haiguste korral ja võetakse vastu ka sünnitusi. Tõttame edasi, sest meeleolu langeb iga sammuga. Mere ja küla vahel jookseb laudadest sillake, mida võiks isegi promenaadiks nimetada. Kohalikud porgandpaljad lapsed hüppavad sillalt vette  ja lustivad. Kogu selle viletsuse juures on nad ometi nii rõõmsameelsed ja muretud. Tahtmatult tõmbab minu sisemine arutelu paralleele Eestiga. Meil on kõik olemas, ometi on näod kõverad, neil pole midagi ja ikkagi on nad rõõmsad. Samal ajal lendab prügi otse merre. Meri on küla kõrval kohutavalt inimese loodud prügi täis ja see ei häiri siin mitte kedagi. Nende kodude ümbrused upuvad samuti prügisse, kuid nende jaoks on see nii tavaline, et sellele pole mõtet tähelepanu pöörata. Taas viib mõte kodustele asjadele ja meenub keskaegne Tallinn, kus samuti sitt visati aknast välja ja pidid ette vaatama, et pihta ei saa. Räägin Gustile, et meil Eestis on taaraautomaadid. Paned pudeli sisse ja saad raha vastu. See süsteem teeks siinsed rannad ja külad kiirelt palju puhtamaks.  Gusti on imestunud meie tehnikaimede üle, kuid lisab, et Indoneesia valitsus on selle probleemi tõsiselt ette võtnud ja vastavaid seadusi olevat juba vastu võetud. Loodan, et järgmisel korral on see imeliste inimestega riik juba puhtam. Korraga märkan silla all suurt merekilpkonna, kes on tulnud kalda juurde süüa otsima. Ta haarab mere põhjas vedeleva kilekoti oma lõugade vahele ja hakkab järama. Tahaks karjuda, et sülita välja, see ei tee sulle head, kuid olen jõuetu.  Minu ühekordne aktsioon ei muudaks asja.

Oleme tagasiteel. Meie sooviks on teha peatus hiiglaslike raide elukohas, kuid tormiseks kiskub meri ei lase meid soovitud kohale lähedale. Selle asemel sõidame Kanawa saarele, mis on pisike paradiisisaar. Kuldsel rannal on kämpingud. Matkarada viib mäeotsa, kus asuvas majakeses saaks vajadusel ööbida ja nautida öist saarte ilu. Jalutame pikki kallast ja minu pilku köidavad kummalised kalad, kes meid vees saadavad. Nad spurtivad koos lainega kaldaliivale ja siis prurdivad kaas taanduva veega tagasi. Vaatlen kalu lähemalt. Nad on umbes 50 cm pikad ja meenutavad pisikesi haisid. Mis kalad need olla võiks, pingutan oma ajurakke vastust leidmata. Lõpuks pöördu ühe kohaliku poole. „Need on beebihaid. Need ei ole ohtlikud. Siin nad kasvavad ja siis lähevad sinna kaugemale avamerele.“ Kas siin meres on ka haisid?“, olen ma segaduses. Ma olin mitmeid kordi sorgeldanud aimamata, et mu kõrval võib olla hai. Hea, et oleme tagasiteel.

 Meie laeva saadavad delfiinid. Teeme kiire peatuse Atlase pärlikasvanduses. Kuigi on pühapäev, siis tehakse erandkorras uksed meile lahti. Atlas on suur Austraalia firma, millel on Aasias viis pärlikasvandust. Meid võtab vastu firma kohapealne esindaja Catryn. Kasvandus ise asub peamiselt muidugi meres, kuid nende kauplus ja kontor on üksikul saarel. See on isegi veidi sürrealistlik, kui keset suurt ja lagedat merd on korraga üks moodne hästi sisustatud pärlipood.  Catryn tutvustab meile kogu protsessi. Väiksed pärlikarbid asetatakse kahe võrgust raami vahele, kus nad kaks aastat kasvavad. Raamid koos pärlitega tõstetakse iga päev korra veest välja ja pestakse neid. Kahe aasta möödudes võetakse nüüd juba suureks kasvanud merekarbid välja. Spetsiaalsel laual avatakse nende kaaned vaid veidi, et mitte loomakest häirida ja pannakse sinna sisse pisike tehiskivike. Selle kivikese ümber hakkab siis kogunema pärli poolt toodetav email. See pärli moodustamise protsess võtab aega kaks aastat. Siis võetakse taas karbid välja, avatakse nende kaaned ja võetakse pärlid välja. Ilusate ja ühtlaselt ümmarguste pärlitega karpide sisse pannakse uued kivikesed ja lastakse nad taas merre. Väikeste või ebastandardsete pärlitega karbid lähevad saatuse soovil restoranidesse. See oli nüüd väga lühidalt pärlite saamisloost. Terve vaike lahesopp oli täis poisid, mille otsas rippusid merevees restid pärlitega. Tootmises oli ametis 30 inimest, sealhulgas ka ööpäevaringsed valvurid maal ja merel. Catrynil jäi saarel elades palju aega üle ja nii otsustas ta oma vaba aja pühendada kohaliku küla elu parandamisele. Ta oli rajanud väikese mangrooviakasvanduse, et rannaääred taas rohelusega katta. Samuti käis ta kord nädalas külanaistele õpetamas, kuidas teha prügist suuri ja väikseid kotte. Hui sellise käsitöö vastu pidi kohalike hulgas suur olema ja kottide müügist saadud raha on suureks abiks kohalikele peredele. Lisaks saab rand veidigi puhtamaks. Firma abiga aidati kohalikku kooli ja külakeskust. Sellise suure firma ja tema esindaja positiivne ja sotsiaalne mõtlemine, panevad austusest mütsi kergitama. Enamus toodetud pärlitest müüakse maha suurtel pärlioksjonitel, kus ühtse paketina saad osta nii suuri kui ka väikeseid pärleid. Vigased ja defektiga pärlid sorteeritakse välja ja neid kasutatakse firma oma meistrite poolt ehete loomiseks. Meie oma panust firma edusse seekord ei anna, sest meie jaoks on need looduslikud merepärlid siiski liiga kallid.

Astume kaldale, et lennata taas Balile.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar