kolmapäev, 18. november 2026

Perekond Taborid mängivad perekonda

 12. novembril esietendus Teatris Nuutrum Andri Luupi näidend „Kodumängijad”. Teater Nuutrum on oma viie tegevusaasta jooksul kasvanud tõsiseltvõetavaks repertuaariteatriks, mille külastajate arv ei jää alla ka riiklikele provintsiteatritele. Teatril on olnud mitmeid õnnestumisi nt „Härra Ibrahim ja koraani õied” või „Süütu”, mis on viinud teatri tegemised iga aasta märtsis jagatavatele teatriauhindadeni. „Kodumängija” sellistesse kõrgustesse ei küüni.

Lavastaja Robin Täpp on kutsunud „Kodumängijate” perekonda laval kehastama ka päriselt perekond Tabori. Lavastaja sõnul ei olnud see taotluslik, vaid teda huvitas pigem nii erinevate stiilidega näitlejate kokkumäng. Ometi loob see intriigi, kui laval saab näha perekonda samades rollides perekonnana.

Need, kes loodavad laval osa saada mõnusast perekomöödiast, peavad siiski pettuma. Andri Luupi näidendi puhul on tegemist suhteliselt naljavaese draamaga, mille tekst on trafaretne ja ei paku uusi vaatenurki. Isa on surnud ja pere klaarib temaga suhteid. Poeg istub koolnu kõrval ja korraga hakkab koolnu temaga suhtlema. Poeg (Theodor Tabor) saab ära öelda kõik oma ütlemata jäänud unistused ja ootused isale. Lavastaja on nende suhtluse lavastanud väga põnevalt. Isa (Margus Tabor) küll räägib, kui füüsiliselt ei liigu. Nõnda liigutab poeg isa, riietades, toites või pannes istuma. Isa on aga poja käes justkui kaltsunukk. Imetlen üle 60 aastase Margus Tabori liikuvust. Ta voolab laval ja Theodor Tabori kehastatud pojal jääb üle ta vaid kinni püüda. Isa-poja duett töötab laitmatult ja nende lavasuhtlust on põnev jälgida. Ei tea mis värk paljudel inimestel isadega on. Isad on tihti eemal ja nagu ei tohiks laste kasvamisse seeläbi domineerivat mõju avaldada, kuid ometi saab isa tunnustusest midagi nii olulist, mille nimel terve elu rabeletakse. Tihti tuleb tunnustus enne üldsuse poolt, kuid isa ei ütle ikka oma kiitvat sõna. Poeg tahab olla isa moodi, olla sama sportlik ja võita medaleid. Mis sest, et talle sport tegelikult ei meeldi. Eesti mehe suurim kiitus on: „kohe mitte midagi halba pole öelda” või on selleks lihtne patsutus õlale. Miks on vahel sellist tunnustust nii raske välja teenida?

Isa ja poja jutud saavad räägitud ja isa lebab taas koolnuna lavatsil. Nüüd astub mängu ema (Garmen Tabor), kes purustab poja idealiseeritud nägemuse isast. Ema paljastab, et isa on läbi elu armastanud teist naist ja nõnda jätnud oma pere armastuseta. Ometi tunnistab ema, et kohusetundest ei lahkund isa pere juurest luues nõnda valelikkust täis rahumaailma, mänginud kodu. Kaks aastat on Ema hoolitsenud Isa eest, kui viimane haigena voodis lebas. Pestes ja kasides teda, teades samal ajal, et see mees pole teda kunagi armastanud. Naise ohverdus on alati imeline ja ka imelik. Paljud naised ja emad on oma elud lukku keeranud ja keelduvad vabana elamast. Jään mõtlema ka ühiskonnas arutelu alla kerkinud eutanaasia seaduslikkusest. Tunnistan, et mina sooviksin pigem väärikalt lahkuda, kui olla oma lähedastele koormaks kanda.

Lavalugu ei veere lumepallina, kus üha enam paljastub mineviku valesid. Sisult on tegemist kahe isikliku sisemonoloogiga, mis on küll esitatud koos partneriga. Loos puudub põnevus ja ega naljagi väga ei saa. Kogu lavastuse tugevuseks on perekondlike sidemetega seotud lavapartnerite mäng. Kui poeg kallistab oma ema või isa , siis on selles midagi enamat kui lihtsalt lavapartnerite kallistus. Kui etenduse lõppedes hoiab poeg oma räsitud ema embuses , siis on selles midagi enamat kui lihtsalt lavastaja efektne leid.

Helistan emale ja siis pojale-tütrele. Peaks neile vist ütlema, et nad on kallid. Ei mäletagi, millal seda viimati sai meelde tuletatud.

Nõmme 100 kutsub tutvuma Nõmme ajalooga

 1925 aastal tegi Eesti Linnade Liit mitmetele suurematele alevitele ettepaneku alustada linnaks nimetamise protsessi. Neli neist võitsidki asjast tuld ja nõnda tähistati juba suvel Tapa, Türi ja Põltsamaa 100 aastapäeva. Nõmme sai oma linnaõiguse dokumendid kätte 12. novembril 1926 ja 100 aastat hiljem on põhjust nüüd pidu pidada. Alates 1940 aastast on Nõmme osa Tallinnast kaotades oma iseseisva linnaõiguse, kuid nende eriline olemus on säilinud.

Nõmme sünniloos mängib olulist rolli raudtee. 1870 aastal valmis Tallinn-Paldiski raudtee, mille 7 km nõuti peatust, et linnarahvas saaks teha väljasõite loodusesse. Jälgimäe õpetatud ja suure visooniga mõisnik Nikolai von Glehn otsutas oma maad jagada kruntideks, et linnainimesed saaks sinna suvilaid rajada. 1873 leidiski esimene suvilakrunt omaniku. Majad hakkasid kerkima ja von Glehn ütles oma kuulsad sõnad „Seie saagu lenn”. Kui linnarahvas ehitas suvilaid, siis von Glehn hakkas linna ehitama. Kerkisid mitmed avalikud hooned. Avati ärisid, restorane ja koha mändide all leidis enesele turg. 1886 valmib Glehni loss, mille juures olid juba olemas Palmimaja ja tänaseni kuulsad Kalevipoja ja krokodilli skulptuurid. Alev kasvas kiiresti ja oli peagi linna mõõtu. Puhkajate jaoks sai murekohaks Järvel asunud pupertitehas, mis tootis sõnnikust küttematerjali, kuid haises kohutavalt. Rahulik elukeskkond ja ettevõtlus ei sobinud juba siis kokku. Von Glehn soovis linnale ehitada ka oma sadama, et maailm lähemale tuua. Nõnda pakkus ta ka kuulsale Ameerika autotööstur Fordile võimalust linn ära osta, kuid ideeks see jäi. Samuti valmis von Glehnil vaid ühele inimesel mõeldud avalik asutus, ilma milleta linn tema sõnul eksisteerida ei saa. Selleks polnud kainestusmaja, vaid hoopis hullumaja.

Nõmme linnaosavalitsus otsustas linna 100.aastapäeva tähistada sündmustega läbi aasta, mis kulmineerusid teatraliseeritud kontsertetendusega „Nõmme 100” Von Glehni teatris Nõmme südames. Etenduses teevad kaasa lisaks Von Glehni teatri näitlejatele ja solistidele seitse Nõmme kultuurikollektiivi. Nõnda jõuavad publikuni vaheldumisi pildikesed Nõmme ajaloost ja kontsertetteasted. Kõrgeid kunstilisi ootusi sellele galakontserdi stiilis etendusele pole mõtet panna. Tema tugevus on mujal. Sada aastat tugevat identiteeti kandnud Nõmme kogukond on näitamas oma ühtsust. Nõmmekas on küll tallinnlane, kuid temas on midagi veel.

Esietenduse eel tuleb rahva ette Nõmme linnaosa vanem Gerry Konnov. Poliitikud oskavad väga hästi rääkida mesimagusaid sõnu, kuid Konnov on siiras, kui ta räägib nõmmekast, kui erilisest kodanikust. Samas antakse Von Glehni teatri eestvedajale, näitleja ja lavastaja Margus Prangelile linnaosa valitsuse poolt üle aasta nõmmelase tiitel. Aastaid on Prangel toimetanud Von Grahli teatri vastuolulise kuid armastatud juhina. Endise kino Koit ruumides tegutsevast Von Glehni teatrist on saanud Nõmme jaoks oluline asutus, kus käiakse nautimas erinevaid kultuurisündmusi ja tähistamas isiklikke tähtpäevi. Hoonet ennast kutsuti selle valmides 1937 aastal rahva seas pilvelõhkujaks, sest tema kõrge lavatorn paistis kaugele üle linna. Suure maja juhina on Prangelist saanud viimasel ajal rohkem majahaldaja kui teatraal, kuid „Nõmme 100” valmib siiski tema kogenud lavastajakäe all.

Kõige soojema mulje galaprogrammis jätab elupõlise nõmmeka ja tuntud kultuuritöötaja Mart Puusti etteaste. Peagi 81-aastaseks saav Puust kehastab laval iseennast. Tuleb ja istub Aleksander Otsa kehastatud parun Von Glehni kõrvale maha ja pajatab oma elust. Aleksander Ots oma lehviva habemega valik von Glehni rolli on ootamatu, kuid ta sobib sinna valatult. Taustal jookseb vallatu pildimosaiik Puusti nooruspõlve Nõmmest. Puust räägib oma õpingutest Nõmme muusikakoolist ja 27.põhikoolis. Puusti rahulolu oma elu üle Nõmme mändide all kandub saali. Oma meenutuse lõpetab Puust marionett-rohutirtsu viiulimänguga. Puust nukk muutub Puusti käes nõtkeks ja väga elavaks.

Üllatab ka tsirkusestuudio Folie noorte artistide küpsus. Igal juhul on kunagised akrobaatikakuulsused Sem Fatkin ja Jüri Druus saamas endale väga väärilise järelkasvu. Artist peab esinema, ega ta muidu ei arene ja esinemist noored artistid naudivad. Lavastuse taustal jooksevad fotod ja videokaadrid Nõmme ajaloost. Raudteejaamast on saanud kohtumiste paik, kus käiakse koos ka siis, kui rongi oodata pole. 1924 avatakse esimesena Baltikumis elektrirongiliin Tallinna ja Nõmme vahel. Sellist imet pole võimalik näha isegi suurel Venemaal. Nõmme kasv jätkub ja sealsed krundid lähevad üha rohkem hinda. Von Glehni hulluna näiv mõte elab tänaseni jõudsalt edasi. Von Glehni tegemistest on põhjust meil kõigil õppida. Ideed on elluviimiseks, mitte paberile kirjutamiseks. Kui usud oma ideesse, siis vii see ellu ükskõik, mis hinnaga. Üks on kindel, et pühendumus toob edu. Kahjuks kohtab sellist siirast soovi pühenduda ennast teistele inimestele tänasel päeval harva.

„Nõmme 100” on just selline etendus, mida iga nõmmekas peaks ära vaatama. Lavastus annab ülevaate tähtedest Nõmme ajaloost ja tutvustab tänaseid sirguvaid staare. Ants Antson, Paul Keres, Jaak Uudmäe,Voldemar Panso või paljud teised tuntud Eesti elu kujundajad saavad endale siit väärikad järglased. Nõmme lugu jätkub.

Rakvere Teatri „Europeana” vaatab ajaloo veidramat poolt

Aastal 1917 kirjutas üks sõdur oma õele TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEV-PÄEVALT POSITIIVSEM.

Tsehhi kirjandusmaailma käesoleva sajandi üks tõlgitumaid teoseid on Patrik Ouredniki „Europeana. 20.sajandi lühiajalugu”. Tegemist iroonilise ja ajaloo streotüüpe naeruvääristava lühiromaaniga. Eesti keeles ilmus raamat Külliki Tohveri tõlkes 2018.a Loomingu raamatukogus. Romaanist on tehtud maailma teatrilavadel mitmeid tõlgendusi. Oma tekstivaliku Rakvere lavastuse jaoks on teinud dramaturg Roos Lisette Parmas ja lavastaja- näitleja Johannes Richard Sepping.

„Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm. Ja terves maailmas kokku oli langenud sõjamehi 15 508 km.”

Aeg on ühesuunaline. Selles mõttes , et lõpuks oleme kõik vaid tolm igaviku teel. Nõnda ütleb ka Rakvere Teatri tunnuslause - „Kaduviku nimel”. Rakvere Teatris 14. novembril esietendunud Patrik Ouredniki näitemäng „Europeana” ei jutusta midagi uut. Julmused ajalooteljel on kõigile teada. Vali vaid periood ja sarnased lugusid, kus määravaks on võimu ühiskonna domineerimine armastuse ühiskonna üle, saab kirjutada kokku mitmeid. Maailmas on valitsenud ja valitseb ka praegu 1% inimkonnast 99% üle. Majanduslik võim annab ka sõjalise jõu, mida on hädatarvilik kasutada, et oma võimu hoida. Arusaadavalt võiks ju enamus selja sirgu lükata ja tõusta üles ja selle 1% lömastada ja eks seda on ka ajaloos tehtud, nt prantsuse ja vene revolutsioonid, kuid see liigutab vaid raskuskeset, sest pööre tooks võimule uue 1% ja kõik jätkuks ikka samamoodi, vaid teistes värvides. Juba vanas Roomas teati, et anna rahvale tsirkust ja leiba, siis on ta rahul ja sinu võim kindel. Nõnda on saanud ka meie ajast narratiivide ühiskond, kus meile ettesöödetud lood kujundavad arvamust, mida tõe pähe võttes oma elukorraldust kujundama. Aga kus on see päris tõde, seda ei teagi päris täpselt ja kas universaalne rahvaid haarav tõde on üldse olemas. Lev Tolstoi, kes olles ise valitseva 1% hulgas, oli siiski ülimalt kriitiline omaenese staatuse suhtes. Need on muidugi kõige hullemad, kes ise võimul olles, hakkavad võimu kritiseerima. Tolstoi kuulutas inimtegevuse ainsaks mõistetavaks jõuks armastuse. Tema sõnul on armastus nii tugev tunne, et see ei saa olla muud kui jumalikku päriolu. Kui kõik elaksid armastuses, siis ei oleks maailmas sõdu, vaesust, nälga jne. Tolstoile oponeeris A.H.Tammsaare, kes kirjutas, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus, aga armastus ei tulnud. Nii ongi. Armastus nõrgestab võimu. Nõnda ei jää võimuladvikul muud üle, kui viha õhutada. Aastatuhanded mööduvad, kuid ikka pingutab 1% kuidas valetades, viha õhutades või sõdides üldsuse surve all ellu jääda.

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega.”

Seega ei ole Patrik Ouredniki tekstis meie ajaloo tunnetamises midagi uut. Ourednik on oma teoses leidnud ajaloost kirjutamiseks uusi ja inspireerivaid vaatenurki. Lavastuse puhul on küsimus on vormis või isegi jätkuvates vormiotsingutes. Laval on neoonkollases kostüümis näitleja Johannes Richard Sepping. Ta tulistab teksti nõnda, et kuulajana, aga veel rohkem mõistjana, on raske sama tempot hoida. Üllatusi ja veidraid fakte täis tekst läheb kõrvade vahelt kaduma. Kairi Mändla loodud lavakujunduses domineerib valge aukudega põrand, kuhu peategelane asetab püsti erineva pikkusega neljakandilisi kaikaid ehitades ja lammutades nõnda uusi maailmu. Sõdadest tulvil aeg just selline ongi, kord ehitatakse ja siis jälle purustatakse. Pean tunnistama, et kohati on ehitustöö väga efektne. Kõige suurema purustuse eel asetab Sepping kaikad Vene riigi sümboli Andrease risti najale, et sellel siis suure kolinaga kokku lasta kukkuda. Olen kindel, et see oli juhuslik, kuid minule mõjus lootusrikkalt. Kahjuks mõjub Seppingu aktiivsus juhuslikuna. Pigem oleks näinud vähem füüsilist aktiivsust, mis oleks saanud impulsi tekstist. Tekst ei haaku lõpuni tehnilise lahendusega, pigem mõjub tehniline aktiivsus võrratut teksti söövana. Vorm ja sisu pole leidnud rütmilist ühtsust.

Taas pean kiitma Vootele Ruusmaa helikujundust. Tunnistan, et see muutub juba tüütuks, kuid midagi pole teha. Ruusmaa äärmuseni maitsekas helilooming ei muutu lavastuses dominantseks. Helikeel täidab tühja ruumi viies vaataja ühest pildist ja meeleolust teiseni. Muusikast saab sild, mida mööda on näitlejal mugav kulgeda.

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele.”

Igal juhul on saanud Rakvere teater oma repertuaari lavastuse, millega võib maailma festivalidel tiirlema hakata. Näitlejad vajavad väljakutseid ja selles mõttes on Rakvere teatri juhtide julgus anda noorele lavastajale võimalus soololavastusega välja tulla tänuväärne. Vabastage Sepping muudest rollidest ja las läheb tiirutama ilma mööda, et panna Rakvere märgina Euroopa teatrikaardile. Ameerikasse pole mõtet minna, need seal ei saaks sellest nagunii aru.

Viimases pildis mätsib Sepping ennast saviga kokku. Temast saab skulptuur, tundmatu sõdur. Nimeta ja näota tegelane inimkonna ajateljel. Ajaloo liivarand on jälgi nii täis, et ühte rada teisest eraldada pole võimalik.

„Aastal 1917 kirjutas üks sõdur oma õele TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEV-PÄEVALT POSITIIVSEM.”


kolmapäev, 4. november 2026

Vootele Ruusmaa uus luulekogu märkab maaelu romantikat.

 Helilooja, näitekirjanik ja luuletaja Vootele Ruusmaalt ilmus äsja poelettidele tema neljas luulekogu „Ärkveloleku tavatus”. Luulekogu on välja andnud Kaarnakivi Seltsi kirjastus. Kogu sisaldab lisaks vabavärsilistele luuletustele ka vaikelulisi miniatuure.

Luulega on keerulised lood. Luulet kirjutatakse palju, kuid loetakse tänapäeval siiski üha vähem. Kohati on tunne, et lugejateks on vaid uudishimust kolleegide tegemiste vastu needsamad, kes ise ka kirjutavad. Surnud ring. Ometi paiskavad luuletajad luulepakitsuse paberile eelkõige iseenese rahuloluks ja lootuses, et see kõnetab laiemaid rahvahulki. Kuid kuidas peaks luule jõudma rahvahulkadeni, kui luulest hoitakse eemale kui pahast haisust. Sellist luule kõrglendu, nagu oli Juhan Viidingu ajal (pean ütlema, et Mihkel Muti raamat on ikka väga hästi kirjutatud avades lisaks geniaalsele isikule ka aja eripära) kahjuks tänapäeval niipea ette näha ei ole.

Muidugi on erandeid. Meie kaasaegsed klassikud, keda loetakse pidulikel aktustel ja kribitakse tähtpäeva kaartidele. Asi seegi. Kõik eelnev on kirja pandud isikliku mõtisklusena, sest Vootele Ruusmaa uus kogu väärib laiemat tähelepanu. Ruusmaa on ausa töö ja andekusega saavutanud tähelepanu kultuuride parnassil. Hiljuti jõudis lavale tema Rakvere teatri näidendikonkursi võidutöö „Vöötrada”. Peatselt jõuab publikuni lavastus „Europeana”, kus Ruusmaa loob originaalmuusika. Kõigi tegemiste kõrval õpib ta põhikohaga lavakunstikateedri etenduskunstide magistriõppes. Arusaamatult võimekas mees.

Luulekogus „Ärkvelolekutavatus” on kokku 40 luuletust. Haprad igapäevahetked ja elu kõrvalteede suureks kirjutamine loovad eripärase veidi romantilise õhustikuga maailma. Vootele Ruusmaa elab Roosna-Alliku lähistel Järvamaal. Tema kodu ühel pool on mets ja teisel pool põld. Ruusmaad on inspireerinud pidevas muutumises olev loodus ja külaelu veidi veidrad persoonid koos oma lugudega. „/--/meepurgi kaas kleepus sõrmede külge kui savi. kollakad kristalliseerunud känkrad uppusid lusikal kuuma vette. naabrimehel on mesitarud. annab purgi, mina jällegi raamatu. Vahetuskaup.” Neist meeleolupiltidest moodustab siiski väga terviklik lugu, kus erinevate põlvkondade esindajad samadele olukordadele vaid neile omaselt reageerivad. Lavakoolis kohustuslik õppeprotsessi osa, kus tuleb igapäevaelus jälgida erinevaid inimtüüpe, on jõudnud luulesse. „oma aia kurk / vanaema lõikab pakse mahlaseid viilakaid / söö vorst kõik ära / pikka kasvu poiss istub küür seljas / alandlikult ja sõna lausumata laua taga / kas lõikan juurde? /---/ Vanaema koos kärbsega on saanud nostalgiliste maaelu hetkede peamisteks tunnistajateks „/-/ vanaema sasib kondiste ja valulike sõrmedega / kastanpruune juukseid / sa oled tubli poiss ja kunagi kuulub see koht sulle / mõlemas liigahtab miskit / vaikivad / kumbki teab oma tõde.” Ruusmaa salmides on maaelu vaikust. Maailm seisatab ja vaatleja raputab nõutult pead. Meie igapäevaelu hetked püütakse kinni ja pannakse järeltuleva põlve tarbeks paberile. Milline on see pilt, mis meist maha jääb? „keegi unustas/käsipiduri/ taskusse, / nii vähemalt näikse / kui see mailm paneb säärase tempoga sohu /--/”

Oma luulekoguga tabab Ruusmaa inimese südant. Kaduvik on liiga lähedal, kuid meile on antud aeg muuta tulevikku. Muutused algavad väikestest asjadest, mis on kõigile jõukohased.

Ja lõpetuseks. Mitte vähetähtis ei ole see, et illustratsioonid on luulekogule teinud Ruusmaa väike tütar Säsi Ruusmaa. Tulevik on meie laste käes, kuid hetkel ei tohi meie veel väsida.

teisipäev, 13. oktoober 2026

„Kes siis lapse isa ikkagi oli?!” küsib publik lavastuse „Agnes Dei” lõppedes.

 „Kes siis lapse isa ikkagi oli?!”, küsib publik etenduse lõppedes. Kas imed on olemas või on saladustel argised põhjused? Rakvere Teatri uuslavastus Peeter Raudsepa lavastatud „Agnes Dei” sellele vastust ei anna.

1982.a kirjutatud näidendi autor on ameerika kirjanik John Pielmeier. Samal aastal võitis näidend üleriigilise näidendivõistluse ja jõudis õige pea ka Broadwayle, kus pidas vastu 599 etendust. Originaalis kannab näidend nime „Agnes of God”. Näidendi tõlkija Lauri Saaber oleks võinud pealkirja ka teisti sõnastada, nt Jumalik Agnes, sest Agnes Dei oma sarnasuselt kristliku maailma ühe peamise terminiga Agnus Dei-ga, on väga laialdaselt mõistetav, kuid samas küsimusi tekitav. Ühesõnaga loob hästivalitud pealkiri juba head eeldused põnevaks teatriõhtuks. Pean kohe kiitma Rakvere Teatri kavalehti ja mitte ainult antud lavastuse puhul vaid ka kogu repertuaari juures. Lauri Saaberi koostatud taustamaterjal täiendab ja selgitab väga hästi laval toimuvat avades uusi tasandeid. Puhas õppematerjal.

Lavastust „Agnes dei” mängitakse Rakvere Linnuse soojas söögisaalis. Soojas selles mõttes, et soojem kui õues, kuid mitte palavas. Kavalehel on märgitud, et tegemist on Rakvere linna esmamainimise 800 aastapäeva koostööprojektiga Virumaa Muuseumide ja Rakvere teatri vahel. Eks mõistatuseks see jääbki, kuidas lugu Rakvere linna ajalugu või igapäevaelu puudutab.

Teatrisse pääsemiseks tuleb tõusta Vallimäe treppidest Vallimäe otsas asuva linnuseni. Tunne on justkui oleks palverännakul pühaduse otsingul. Enne õnnistust peabki inimene raskustes karastuma. Söögisaalis publikut ootav lava on puhastes värvides. Kunstnik Reili Evarti loodud kloostrikabinet on stilistiliselt selge. Puhtad värvid domineerivad riietuses ja dekoratsioonides. Teises vaatuses lööb küll must-valge rahuliku ja turvalise kloostripildi sassi karjuvalt esile tõusev punasena valget noviitsirüüd kattev veri. Efekt saavutab tulemuse.

Lugu läheb hoogsalt käima. Kloostrisse saabub kohtu poolt määratud psühhiaater dr Livingstone, keda laval kehastab Tiina Mälberg, et kindlaks teha, kas kloostris sünnitanud ja oma lapse tapnud noviits Agnes, keda mängib Luisa Lõhmus, on vaimselt vastutav või mitte. Doktorit toetab ja samal ajal takistab kloostri abt Ema Miriam, keda mängib Ülle Lichtfeldt. Ema Miriam on veendunud, et Agnes on rasestunud ime läbi ja kloostris pole olnud võimalik kokkupuude ühegi mehega. Ometi on Doktor Livingstone arvamusel, et inimese sisemaailm on küll keeruline ja täis kaugeid mõjutusi, kuid rasestumiseks on siiski maisemad põhjused. Kõige selle keskel ajab noviits Agnes nõnda segast juttu, et tema käest ma vaatajana loo mõistmiseks vajalikku otsa kätte ei saa. Mis siis tegelikult juhtus? Järjest kooruvad lahti mineviku varjud ja avanevad peidetud seosed.

Ma ei mäleta, et ma oleks mõnes varasemas teatriloos kuulnud nõnda palju naiste intiimelust. Menstruatsioon, tsükkel, rasedus või selleni püüdlemine, sünnitusvalud ja kaotused tekitab teatri naiskülastajates kindlasti äratundmist, kuid mina olen lihtsalt pahviks löödud. Rakvere teater on üldse viimasel ajal pühendanud päris hulga lavaaega naiste teemadele. Naisi tabavatest vapustustest jutustavad ka „Klaaslaps” ja „Vöötrada”. Nõnda sobib „Agnes Dei” jätkuna kenasti teatri repertuaari. Kuid Ema Miriami kurvastuseks hakkab müstika hajuma ja argine maailm pääseb doktor Livingstone eestvedamisel esile. Müstika kadumisega koos hajub ka laval valitsenud pinge. Tekst kaotab sügavuse ja vajub vilinal tühjaks. Karjudes üritatakse pinget taas tõsta, kuid need jäävad vaid karjeteks.

Ristiusu müstika on äärmiselt põnev ja oma vastuolulisel moel vägagi reaalne ja elav nähtus. Ja mis siin salata, et jumalikku puudutust on näha, kuulda või tunda iga loomingulise akti juures. Usk ja müstika kõnetavad inimesi olgu siis kummardudes või vastu võideldes. Ja nii kaua kui ei ole minule ära seletatud, miks Maa kõiki enda poole tõmbab, ei ole võimalik elu ja inimest teisiti ette kujutada kui jumaliku loominguna või jumaliku puudutusena. Luterlastena on katoliikliku usu keskmes oleva müstika mõistmine raskendatud. Luterlane usub jumalat oma südames ja tema jaoks ei ole selleks vaja lisatõestusi. Jumal elab meie kõigi sees ja me ise toidame jumalat iseendas ja sellega ka oma usku. Katoliiklane vajab selleks märke väljaspoolt. Säravat kirikut ja imesid, kuid imesid tajudes ja tunnistades on katoliikluse selgroog selle võrra tugevam. Ta annab kõhklejale tajutava märgi. Seepärast otsitakse füüsilisi märke jumala olemasolust, millest lähtuvalt on mõistetav Ema Miriami soov näha noore noviitsi rasestumises taevalikku väge. Kuid klooster ei ole nii suletud ruum, kui Ema Miriam näib arvavat. Külastasin hiljuti Kreekas kloostreid ja nii mõneski vaatamata kinnisele sisehoovile avanesid aknad välisseinas vabasse maailma. Kongid ei olnud kinnises ruumis, vaid nende uksed avanesid otse suletud siseõue, kuid aknast sisse piiludes võis näha, kuidas mungad sees elavad.

Lavastust veab Doktor Livingstone kehastab Tiina Mälberg, kes ei lahku korrakski lavalt. Tema roll jaguneb mõtteliselt kaheks. Dialoogide vahel toob Livingstone monoloogidena publikuni oma loo ja mõtted. Monoloog teatrilaval on alati keeruline. Kellele siis näitleja õigupoolest räägib ja miks ta peaks omaette rääkima? Kui ta tinglikult astub lavalt maha, et publikuga otsekontakti astuda ja neile oma lugu rääkida, siis oleks minu jaoks abiks olnud, kui monoloogid ja dialoogid oleks olnud jõulisemalt eraldatud. Kuid lõpuks ometi saab Tiina Mälberg antud rolliga üle pika aja näidata oma loomingulist vormi. Tema emotsioonid jõuavad usutavalt publikuni ja kui Mälberg ongi tundunud pigem pehmena, siis nüüd avaneb tema jõuline pool. Tema lavapartnerina särab Ülle Lichtfeldt. Psühholoogilisele mängule pakub korraga vaheldust stseen esimese vaatuse lõpust, kui abt ja doktor istuvad kivitrepile, et koos suitsu teha, samal ajal arutades, millist suitsu võiks teha erinevad kuulsused. Millist tubakat Jeesus tõmbas? Hetk viib meid vaatajana korraga teise ruumi. Avanevad uued näod, et hetke pärast uuesti mask ette panna ja asuda võitlusesse oma tõekspidamiste nimel. Lichfeldt mängib pühaliku abti inimlikuks ja see on meie luterlikus maailmas ainumõeldav, sest kloostri hierarhiline kord jääb meile segaseks. Noore noviits Agnesena on laval külalisena Luisa Lõhmus, kelle loominguline tee on alles algamas ja koostöö kahe nõnda kogenud kolleegiga on kindlasti andnud talle suure kogemuse. Roll ei ole lihtne, sest Agnese kanda jääb teadmine, kas müstika on olemas või oli kõik siiski vaid osav näitemäng oma patuteo varjamiseks. Esietendusel oli tajuda veel rabetust, kuid kindlasti lisandub ajaga detaili ja tundetäpsust. Lõpuks küsiks uuesti: „Kes siis lapse isa ikkagi oli?!”

esmaspäev, 14. september 2026

Andres Noormetsa lavastus „Vöötrada” võtab vaataja kaissu.

 14. septembril astus Rakvere Teatri peanäitejuht Peeter Raudsepp enne lavastuse „Vöötrada” esietendust publiku ette ja lõi peale pisikest avakõnet teatri uue hooaja sümboolse kongilöögiga avatuks. Uus hooaeg toob Rakvere Teatrisse üheksa uuslavastust, mille hulgast võib leida algupärandeid, kui ka eesti ja maailma klassikuid.

Vootele Ruusmaa näidend „Vöötrada” võitis eelmisel aastal Rakvere Teatri poolt korraldatud näidendikonkursi. Lisaks rahalisele preemiale võttis teater kohustuse näidend publikuni tuua ja nõnda ta nüüd Andres Noormetsa lavastajakäe alla lavale jõudiski.

Vootele Ruusmaa on imbunud Eesti teatrimaailma vaiksel ja märkamatul moel, kuid on ometi pannud endast ühe rohkem rääkima. Ruusmaa õpingud lavakunstikateedri magistriõppes viisid vaid nädalajagu tagasi esietenduseni Noorsooteatris ja heliloojana on tal Noorsooteatri uuslavastuses „Elajas” samuti oma panuse andnud. Kahe nädalaga kolm esietendust on päris korralik graafik. Ruusmaa ei ole veel haaratud meediakaruselli ja nõnda võib leida tema tutvustamiseks lavastuse kavalehelt pikema intervjuu. Ruusmaa on luuletaja ja tema tekstid on oma loomult haprad piiludes inimhingedesse, mitte neisse sisse trügides.

„Vöötrada” jutustab leinast ja leinast üle saamisest. Lapse kaotanud Luna (Anneli Rahkema) soovib, et tema kaaslane Gregor (Peeter Rästas) kahe aasta möödudes teda jätkuvalt leinas toetaks ja tema valu mõistaks. Kuid Gregor, kuigi Lunat jätkuvalt armastades, soovib eluga edasi minna. Kui Luna Gregori oma südames kõrvale heidab, leiab Gregor hea kuulaja lillepoemüüja Evelinis (Loviise Kapper). Leinaja kannab oma mured ja hädad üle kõige lähedasemale inimesele tõrjudes ainsa toe nõnda oma elust välja. Kas Luna ja Gregor leiavad veel ühise elutee, seda tuleb juba teatrisse vaatama tulla.

Lugedes jättis „Vöötrada” mulle teise emotsiooni, kui ta nüüd Andres Noormetsa käe all lavale on pandud. Noormets on loonud väga õhulise atmosfääri, kus inimhinged hakkavad õrnalt helisema. Isegi nii õrnalt, et nende võimendamiseks kasutavad näitlejad mikrofone. See ei ole väikese saali puhul sugugi tavapärane. Peab lavastajat kiitma, sest sellisel moel saab õrnus võimendatud ja mässib publiku endasse. Lavastaja Noormets on loonud ka lavastuse heli- ja lavakujunduse. Kõik kokku see moodustabki tervikliku kapsli, mis vaataja endasse võtab. Võib ju aravata, et tõsine teema mõjub rusuvalt, kuid siin seda tunda ei ole. Laval hõljub kergus ja lootus. Tagasivaated mineviku ja esimeste kohtumiste kohmetus tekitab nostalgiat ja paneb naeratama.

Lavakujundus on lihtne. Poodium lava keskel on justkui järk-järgult rohelusse mattuv leinaoaas, mille keskel kroonib kogu emaliku armastust nautiv bonsai. Bonsaist on saanud armastuse kehastas, kelle jaoks ei ole kahju parimast väetisest või ööpäev läbi põlevast kasvulambist. Lava tagaseinas on neli ekraani, mis värvi ja kujutatavt muutes viivad vaataja hetkega ühest ruumist teise ja nõnda on stseenide vahetused geniaalselt lihtsad ja kiired. Vöötrada on näidendis valikute sümbol. Fooris vilkuv tuli kord lubab ja siis jälle ei luba. Nõnda saab lavastuses rohelisest elurõõmu ja tuleviku märk. Punasest oma korda mineviku ja paigalseisu sümbol. Efektne hetk on lavastuse teises vaatuses, kui Gregorit kehastava Peeter Rästase näo üks pool on monoloogis oma valikutest roheline ja teine pool punane. Lavastuse emotsiooniderohke valguskujunduse on loonud Villu Konrad.

Lavastust saadab 90% ulatuses muusika. Muusika vaikib, kui peategelased teineteisega telefonis räägivad ja nõnda tekib läbi mikrofoni huvitav kajaefekt. Heliline kordus võimendab teksti tähendust ja sõnumi sügavust. Muidu muusika ei katke isegi monoloogide ajaks, kuid võimendub dialoogides. Kohati matab muusika vestlused enda alla sundides nii tegelasi teineteise peale karjuma. See on huvitav võte, mida ei ole eesti teatris kuigi tihti kohanud. Samas toetab see lavastuses loodud habrast atmosfääri. Sisemised karjed kostuvad võimendatuna vaatajani.

Näitlejate mäng on nauditav. Külalislavastaja on näitlejatele andnud uut hingamist. Rõõm laval olemisest on silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Peeter Rästas on justkui kurb ja hüljatud kaisukaru. Soov armastuse järele pole kadunud, isegi kui suhe valusalt haiget teeb. Anneli Rahkema tegelaskuju Luna muutub aja möödudes ebameeldivaks. Tahaks talle öelda, et miks sa inimene endaga niimoodi teed? Miks sa ei ela täna, vaid leinad eilset, kus enam midagi muuta ei saa. Naiseliku kontrasti Rahkema Luna tegelaskujule loob Loviise Kapper Evelinina, kes elab just tänases päevas. Kapper on laval taoistlikus kulgemises nautides hetki, mida elu talle pakub. Kapper kannab rolli toetavaid kostüüme, mille eest peab kiitma kostüümikunstnik Maarja Viidingut. Minuga ei juhtu tihti, et vaatad laval mõnda kostüümi ja see jääb ka hiljem veel mälupildina silme ette.

Vaatajana läheb mul aega, et lavastaja loodud maailma sisse minna, aga kord juba haaratuna hakkan nautima soojust enese ümber. Kuid siis lõhub vaheaeg loodud maailma ja teises vaatuses see enam ei taastu. Minu jaoks jääb näidend õhukeseks. Tegevuslike sündmusi on vähe ja kõik, mis toimub toimub inimese sisemuses. Aga kui kaua sa siis jaksad ühele leinale teatris kaasa elada. Eluski ei jaksa. Kuigi teema on ühiskonnas oluline, eriti ajal , kus igast inimhinge tundmusest üritatakse tragöödia välja võluda. Inimesed solvuvad, pettuvad, lahkuvad, vihastuvad nii kergesti. Tunnetest on saanud mõjutusvahend või mängukann. Elamiseks ei jää nii enam üldse aega. Ükskord elame ja siis tuleb seda rõõmuga teha. Rakvere Teatri hooaega on alanud igal juhul uue eesti dramaturgia esietendusega ja juba see annab põhjust Rakverre sõita.

reede, 14. august 2026

„Nüüd õpin Mustamäel” pakub nooruslikku energiat.

 Sajab. Sajab terve õhtu. Aga eesti teatripublik kiletab ennast ja istub tribüünile elamuse ootuses. Küll see on tore idee – tuua tudenginostalgia lavale otse ülikooli südames tänase TalTechi peahoone sisehoovis. Endiste rektorite büstid on kuklad pööranud publiku poole ja otsekui jälgiks õpetlikul pilgul laval toimuvat. Tribüün täitub igas vanuses endiste tudengitega, kes peredki kaasa võtnud, et neile tutvustada oma nooruspõlve romantikat. Minugi ootuseks on nautida nostalgilisi tudengiseiklusi ja huumorit täis suvekomöödiat. Kõik need väikesed napsutamised, õppejõududga vägikaigaste vedamine ja kõige lõpuks ikkagi kooli lõpetamine. Läbi vihma hakkavad kõlama esimesed taktid avalaulust.

Autor Andra Teede on loo tegevustiku viinud 1968. aastasse, kui valmis TPI Mustamäe kampus ja uus peahoone. Lugu algab hoogsalt ja tundub, et nalja saab, kuid siis kõik muutub ... Korraga hakatakse jahuma Praha kevadest ja dissidentlusest. Kellel on registreerimata trükimasin, kes kuulab Ameerika Häält. Naljad lõpevad ja algab miski vabadusvõitlus, mis pole ka päris võitlus, kuni ühed tegelased satuvad Vilniusesse ja näevad , kuidas tankid Tsehhi poole sõidavad. Mis on sellel kõigel pistmist tudenginostalgiaga? Tõnis Liibek meenutab: ”TPI uues kampuses nauditi aga noorust ja unistati paremast tulevikust. Tudengite meelsus polnud ideoloogiliselt ühtne ega tugevalt politiseeritud. Pigem iseloomustas seda praktiline orientatsioon, mõõdukas konformism ja tugev erialane fookus, mille kõrval eksisteeris ettevaatlik distants ametliku ideoloogia suhtes.” Naeratav publik tõsineb. Näidendi „Nüüd õpin Mustamäel” autor Andra Teede on soovinud näidendisse sisse kirjutada kõik põnevad killud minevikust, kuid nõnda ei moodusta nad tervikut. Lavastuses on tudenginostalgiat, kuid lõpuni seda ei hoita.

Lavastuse promootoriks on MTÜ Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaskogu. Idee taga on arvatavasti TTÜ turundusosakonna juhataja Hele-Riin Pihel, kes on rohkem tuntud kirjanikunimega Birk Rohelend, kes oleks äkki võinud rohkem teemas sees olles ka näidendi kokku kirjutada. Kooli ja vilistlaste soov tutvustada oma kooli läbi populaarse suveteatri on igati kiiduväärt. Jään mõtlema, et mis on olnud nende laiem eesmärk lavastuse ellukutsumisel – kas tutvustada kooli võimalusi või kooli ajalugu, koguda raha kooli tegevuste tarbeks või lihtsalt tunda ennast veel kord noorena. Sellest ei saagi päris lõpuni aru. Fookus hajub laiali.

Naljad muidugi laval päris otsa ei lõpe. Martin Miili kehastatud õppejõud Hubert Rootsi ja tema abikaasa Teele, keda mängib Piret Krumm, duett on suurepärane ja hoiab ülal lavastuse humoorikat meeleolu. Miili erutav monoloog üliõpilastele uue arvuti Minsk-22 võimalustest on nauditav. Samas jääb Rootsi abikaasa kirjeldus koduteest kummitama – „Nõmme mäest üles, rongiga Balti jaama, trammiga Kunstiülikooli juurde ja bussiga Lasnamäele.” Abikaasa kiirustab meest minema, sest koju jäid lapsed (kaheaastane ja pooleaastane) magama. Olid ikka ajad. Mart Min kirjutab kavalehel: „1960. aastate kohta kasutatakse väljendit „kuldsed kuuekümnendad”. Võib muidugi küsida, kas nad ikka olid kuldsed. Olid küll! Me tundsime end üsna vabalt, hirmu oli vähe, vintis peaga üldse mitte. Siberisse saadetud tulid tagasi, meelsusvangid vabastati. Teaduse ja tehnika areng oli võimas: inimene kosmoses, inimene Kuul. Ülikoolidesse ilmusid arvutid.”

Ekraanile ilmuvad jutustust illustreerivad videolõigud. Arhiividest on üles leitud väga huvitavaid kaadreid, mis loovad lavastuse ajastule tunnetusliku fooni. Seda võimendavad ajalooliselt päris (väikeste eranditega) täpsed kostüümid. Lavastuse kunstnikuks on Illimar Vihmar, kes on pildivahetused lahendanud ratastel mööbli sujuva liigutamisega. Arhiivikapid on muidugi klassika. Ei tea, kust need on välja võetud. Pilt on puhas ja stiilne.

Peaosalise Kaarel Määrina on laval Jass Kalev Mäe. Mäe on sihikindlalt rühkimas Eesti teatrilavade kõige eredamasse tippu. Ta kasutab suurepäraselt ära talle antud võimalused. Temas on nii hästi ära tuntav esmakordselt linna sattunud maapoiss. Segadus silmis ja hinges. Tahaks olla osa kõigest ja samas tahaks olla vaikselt oma toa nurgas. Mäe toob selle paljude jaoks tuttava vastuolu imetäpselt publikuni. Kaarel Määri ema Marta rollis on Kadri Lepp. Temas õhkub emalikku nostalgiat, mida ülikoooli minnes kindlasti on kõik tundnud. Laps astub iseseisvasse ellu ja sellega ei taha armastav ema kuidagi leppida. Lepp on oma kõrvalrollis meeldejääv.

Nauditava panuse lavastusse annab TTÜ rahvatantsuansambel „Kuljus”. Kõik tantsud on visuaalselt huvitavad ja täis nooruslikku energiat. Nende panust oleks tahtnud isegi rohkem näha. Tantsuansambli esitused kulmineeruvad ajaloost üles leitud ja Helmi Tohvelmanni poolt loodud „Seppade tantsuga”. See on ehmatavalt ehe ja samas ilus nõukogude kultuuri parim näide. Propagandat tehti igas valdkonnas, ka tantsupõrandal. Kui mujal maailmas tantsiti twisti, siis meil oli seppade tants. Müts maha ansambli juhendaja Marina Kuznetsova ees. Ta on teinud väga tublit tööd. Tantsutrupp osales grupistseenides, mis on lavastaja Veiko Tubina poolt väga täpselt lavale seatud. Ka tavapärastest liikumistest saab laval justkui tants. Töötama hakkavad pisidetailid, mis jooksevad kenasti kokku ühtseks tervikuks. Esimene vaatus lõpeb kaklusega venelaste ja eestlaste vahel, mille oli lavale seadnud Tanel Saar. Olid sellised ajad. Inetu on öelda, ega vihmas ja vees toimunud lahing oli lõbus vaadata. Jäin mõtlema, et kuidas küll kostümeerijad kõik need riided teiseks vaatuseks kuivaks saavad. Aga vaheaeg kestis 40 minutit ja selle ajaga jõuab paljutki.

Lõpetuseks peab tähelepanu juhtima kavalehele ja kiitma kavalehe koostajat kirjanik Jan Kausi. Nõnda sisukat ja kenasti kujundatud kava ei ole ammu kohanud.

teisipäev, 4. august 2026

„Viimane rong” puudutab kogukonda

 Kummaline fenomen on see Eesti suveteater. Pakkumist on hullupööra, kuid ikkagi on pileteid suuresti välja müüdud. Nõnda on juhtunund ka 31. juulil Avinurmes esietendunud Urmas Lennuki lavastusega „Viimane rong”, mis tänaseks juba välja müüdud.

Suveteatrid viivad publiku kõige veidramatesse kohtadesse tutvustades imeliselt kaunist ja kultuuriliselt rikast Eestimaad ka väljaspool linnu. Suvel on kaua valge ja nõnda julgeb tänavalaternate all igaveses valguses kasvanud linnakodanik linnast kaugemale tulla. Tean millest räägin, sest olen selliste inimeste kohtunud, kes pimeduse saabudes ummisjalu põgenevad linna valguse alla. Vanavanemate ja vanemate õpetused elu võimalikusest maal on ammu ununenud. „Ei tule enam siia selliseid inimesi. Kaovad inimesed, kaob ka küla.”, ohkas juba Tammsaare Andres suu läbi. Lavastaja Urmas Lennuk kirjutab kavalehel „”Viimane rong” kõneleb inimestest, kes hoiavad elus seda, mida me unustame kipume. Kui me heidame elust välja kõik, mis meid tänasesse hetke on toonud ja seda enam mäletada ei mõista, siis on viimane rong meie jaoks juba lõplikult ammu jaamast lahkunud.” Lavastuse algul juatatakse publik rongi ja algab sõit mahajäätud jaamahoonesse. Publik viiakse sõna kõige otsesemas mõttes metsa. Rongirännak teeb etenduse ainulaadseks. Sõites tunnen puudust ühest pillimehest või giidist, kes kümmekond minutit kestval sõidul oleks võinud avada raudtee ajalugu.

Mis siin varjata, aga lavastus äratab mälestused. Sadakond aastat tagasi oli Eesti kaetud kitsarööpmeliste raudteede võrgustikuga. Raudtee oli paljude külade jaoks ainus toimuv ühendustee. Samamoodi ka Avinurmes, kus kevadeti teed olid nõnda pehmed, et enne suurt suve ilma rongita külast välja ei saanudki. Eesti võis oma tehnoloogilise arengu üle tollal uhke olla. Eestis olid kindlusraudteed, tööstusraudteed ja muidugi ka reisijate veoks mõeldud avalikud raudteed. Põneva faktina meenub, et Naissaarel, kus tänaseni saab rongiga sõita, oli kõige rohkem raudteed ühe saare ruutkilomeetrite kohta kogu maailmas. Saaremaal liikusid rongid kogu saarel. Raudtee viis Raplast Virtsu, Türilt Tamsallu ja muidugi Sondast Mustveesse. Tänaseks on kõik need teed loodusest või loodusesse kadunud. Jäänud on vaid nostalgiahõngulised raudteejupid Avinurmes, Lavassaares ja Naissaarel, kus turistele vanu aegu meenutatakse. Ise käisin eelmisel aastal Lätis Baltimaade ainsal seni igapäevaselt tegutseva kitsarööpmilise rongiga sõitmas Gulbenest Aluksnesse. See oli päris tore kogemus. Kõik oli nagu päris, aga hulka väiksem. Sõit andis aega mõelda, kuidas kogu rongiliiklus oli 100 aastat tagasi korraldatud. Kuid kaovad raudteed ja kaovad postkontorid, kauplused, koolimajad ja kultuurikeskused. Pimedus võtab võimust ja rahvas koondub üha enam linnalaternate alla. Sellest Urmas Lennuki lavastus räägibki. Ootus, et vana ja hea aeg tuleb jälle tagasi ei ole inimeste südametest kadunud. Urmas Lennuk kirjutab, „Mäletamine ja meeles hoidmine ei muuda meid kunagi paksuks, rumalaks või ebaeetiliseks. Mäletamise eest ei panda tänapäeval enam inimesi vangi. Vähemalt vabas maailmas mitte. Mäletamine ja meeles hoidmine muudab meid rikkamaks ja annab meile võimaluse jõuda ühel ilusal päeval unustatud jaama.”

Õhust on tunda, et lavastus on kohaliku kogukonna jaoks oluline. Teatriga koos tulevad suveturistid on ilmselgelt oodatud külaelu elavdama. Lavastuse on välja toonud Avijõe Selts ja Mustvee Turismikoda koos paljude kohalike toetajatega. Polegi näinud , et ühel kavalehel oleks toetajate nimekiri nõnda pikk olnud. Järelikult läheb kultuuripõllul tehtav kohalikele inimestele korda ja seda on märgata parkijates kuni lavastuses kaasategevate harrastajateni.

Ühes hüljatud raudteejaamas käivad jaamaülemast Isa ja Tütar iga õhtu vastu võtmas vaid nende endi kujutluses saabuvat rongi, mis isegi kujutluses kunagi ei peatu. Kuid ootus jääb kestma, et ühel päeval rong peatub ja tulevad inimesed ja tuleb ema. Jaama ümber askeldavad vaid endisaegsete inimeste varjud, kes vaikides kõike jälgivad, kuni .... Kuni jaama saabub dreziinil Mees, keda kehastab Märt Avandi. Mees purustab Tütre jaoks Isa loodud kujutletava maailma. Kuskil on olemas jaam, kus rongid peatuvad isegi mitu korda päevas. Kuskil on Inimesed ja Elu. Tütar paneb selga kleidi, võtab kohvri, kuid jääb ikkagi jaama ... Ometi saab ta Mehelt suudluse.

Mees on vaatleja. Avandi kehastatav Mees otsib jaamast oma mineviku rõõme, sest tänapäevas on teda tabanud isiklikud kaotused. Avandi suu on muigel, kuid süda valutab. Kuid vastuolud rollides panevad näitlejad elama.

Tütrena on laval Jaune Kimmel, kes kannab kogu lugu. Temas põrkuvad soov oma turvalise kodu järele ja igatsus kogeda kauget ja tundmatut. Ta astuks justkui mööda köit, mis on pisut ohtlik, sest kunagi ei tea, kuhu poole võid kukkuda. Ta hindab oma aruteludes erinevaid valikuid. Mehe ja Tütre suhtlustes on uudishimu, kui Isa ja Tütre suhtluses domineerib armastus. Kimmel mängib erinevad suhted ja enese sisemised arengud välja graatsilise paindlikkusega muutudes vastavalt oma partnerile.

Isa rolliga juhtusid imelikud lood. Alguses pidi Isana lavale astuma Jaan Rekkor, kuid tervismured murdsid suve lõpul armastatud näitleja. Kiirelt astus tema asemele Margus Tabor, kes pidi rolli vähem kui kolme nädalaga selgeks õppima. Pean kohe ütlema, et kohmetust või jätkuvat rolliotsingut tema esituses tunda ei olnud. Tabor täitis talle usaldatud koha suurepäraselt. Rekkor ja Tabor on oma loomult väga erinevad näitlejad ja seepärast tekkis ikka kujutluses mõte, et kuidas Rekkor oleks mõnes lavaolukorras käitunud. Kuid Tabor sobitus oma rolli nii suurepäraselt, et raske oli kohe kujutada, kuidas seda teisiti üldse teha. Tema hirm kaotada ainus päris inimene enda kõrvalt oli arusaadav ja jõudis iga vaatajana, sest kuskil südames tunneme sama hirmu kõik. Tabor ilmselgelt armastas oma rolli. See on kummaline äratundmine, kui saad aru, et näitleja ja tema kehastatav roll võiksid päris elus kohtudes olla head sõbrad. Sellised, kelle elu teineteisele korda läheb.

Kuigi lugu laval jookseb kenasti, siis on tunda, et tegemist on tellimustööga. Loos on tunda kirjanduslikku konstrueeritust, kus kohustuslikena on oma koha loo ülesehituses leidnud naer, pisarad, armastus jne. Aga see vist on ka ainuke asi , mis mind vaevama jääb ja kas seda üldse teised tähele panevad. Ega vist. Seega uuel aastal leidke varakult lavastuse info üles ja minge saage osa rännakust mineviku maale.

kolmapäev, 29. juuli 2026

Urmas Lennuki „Vargamäe valvur” avab Tammsaare uue nurga alt.

 24. juulil oli esietendus Teatril Nuutrum, kui Vargamäe rehetalus jõudis publikuni Urmas Lennuki näidend „Vargamäe valvur”. Näidend keskendub A.H. Tammsaare 100 aastat tagasi ilmunud romaani „Tõde ja õigus” saunanaise loole. Kes valvab meie üle, kui satume enesega pahuksisse?

Vargamäele on jõudnud paljud teatrid ja teatritegijad. Mingis mõttes on tüvetekst „Tõde ja õiguse” erinevad teatrikäsitlused põlises talukompleksis olnud üheks meie rahvusliku olemuse hoidjaks ja kujundajateks. 2025 aastal juhtus, et Vargamäele ei jõudnudki üksi teater. Põhjuseid oli sellel mitu, kuid peamiselt tegutses muuseumipere uue ekspositsiooni püstitamisega ja rohelise maja renoveerimisega. 2026 aastaks on tööd tehtud ja kui kõikjal tähistatakse „Tõde ja õiguse” ilmumise 100 aastapäeva, ei saanud muuseumipere enam teatrivaba suve lubada. Nõnda jõuti Teater Nuutrumini, kes oli valmis oma teatriloos esimest korda lavastuse Vargamäel publikuni tooma. Vargamäge tasub külastada isegi siis, kui seal teatrit parasjagu pole. Uus atraktiivne väljapanek ja ühes tubadest neljal ekraanil korraga jooksev minilavastus on vaatamist väärt igal ajal. Teatrikülastaja ei peaks selle kogemiseks isegi eraldi piletit ostma.

Vahel tundub, et A.H.Tammsaare „Tõde ja õigus” on juba iga nurga alt läbi uuritud ja midagi päris uut pole enam võimalik publikuni tuua, kui „Vargamäe valvur” suudab üllatada. Urmas Lennuki „Vargamäe valvur” jutustab Saunanaise loo. Sauna läksid varjule sulased, kui peremees neid vaevas ja samuti perelapsed, kui neil oli vaja pelgupaika või kohta omaette olemiseks. Nõnda oli saunanaine kahe naabermajapidamise saladuste valvur või hingehoidja. Hingeteraapiast ei teatud Tammsaare ajal midagi, kuid ega siis mured sellest kuhugi kadunud. Mured vaevasid inimesi ikka, vahest isegi rohkem, kui tänapäeval seda oskame arvata. Näidendi üheks läbivaks sümboliks on raamat, mida nooremad loevad ja vanad ajaraiskamiseks peavad. Raamatut loevad isegi need, kes lugeda ei mõista ja nõnda on sunnitud need, kes mõistavad, neile raamatu õigetpidi pihku andma. Teadmised peaks viima inimese välja või kõrgemale tema sünnikeskkonnast. Kõik me ihkame parema poole. Samal ajal unistab sulane valgest leivast, mida süües võiks ta isegi surra. Lennuki kirjutatuna on inimese edasiviivaks jõuks just teadmised. Siin saab termin „lennukad ideed” hoopis uue tähenduse. Mari paneb uude koju esimese asjana raamaturiiuli, et sinna panna kõike muud peale Piibli, mida loeb peremees ja mille pärast on temas nõnda palju kurjust. Raamatutes on elus ilus ja armastus nõnda lihtne. Inimese unistused paremast elus ei ole kuhugi kadunud. Meie unistused on muutunud lihtsalt suuremaks. Äkki peaksime oma ambitsioone tagasi tõmbama ja rohkem nautima olemasolevat. Saunanaine toob inimesed pilvist maa peale ja lükkab nad õigele teele. Peab muidugi mainima, et kuigi räägitakse tõsistest asjadest, siis eelkõige on tegemist siiski komöödiaga. Nii palju kui Tammsaarest komöödiat teha saab.

Kunstnik Annika Lindemann on loonud Vargamäe rehe alla väga lihtsa lava, mis väga selgelt toetab autori nägemust. Kahe rehevärava vahe on täidetud turbamullaga. Lakaavast on saanud taevas, kuhu Saunanaine lõpus lahkub ja kust Jumal saadab maa peale vihma, lund ja saepuru. Saepurust saab samuti huvitav sümbol. Juss mainib, et peremehel on majad ja loomad, aga sulasel vaid saepuru taskus ja nõnda sajab ka maa peale saepuru, märk tühisusest meie keskel. Üks asi jääb siiski segaseks, et miks kahe pere lapsed ilmuvad lavale raamatutena riiulis reheväravate kohal. Kas see on märk, et meie lapsed on targemad kui meie? Võiks ju nii olla.

Näidendi lavastaja on Vallo Kirs. Tema kasutada on olnud väga piiratud vahendid. Ei ole kerkivad dekoratsioone või pöördlava või tulevärki. Lavastajal on neli näitlejat ja tekst. Siin peab küll mütsi austusest kergitama, sest kogu tekst on läbi lavastatud ja igal sõnale antud tähendus. Pausid kannavad ja pilgud kõnelevad. Lavastaja on viinud tegevuse ka uksest välja ja nõnda avaneb kaunis vaade Vargamäe väljale, kus Mari parasjagu loogu keerutab. Tegevused algavad kaugel varem, kui nad lõpuks publiku ette jõuavad. See loob elulise atmosfääri, mis ei luba mul publikus tähelepanu kaotada.

Liigagi varjatuks jääb lavastuse helikujundus, mille on loonud Peeter Konovalov. Õrnalt helisevad kellukesed ja kumisevad kausid. Siis kostuvad kirikukellad justkui üle Kodru raba Järva-Madise kirikust. Tavapäraselt on sellised helid eelnevalt salvestatud, kuid „Vargamäe valvuris” on lakapealses taevas ja reheväravate taga peidus inglid, kes kõike seda heliilu otse publikuni toovad. Minu jaoks muutvad helid maagiliseks.

Lavastuse suurimateks voorusteks on võrratud näitlejatööd. Liisi ja Mari kahes rollis on Jane Napp, keda väga tihti Eesti teatrilavadel pole näha olnud. Nappi silmad elavad. Tema silmis on kogu rollide kese. Silmad naeravad õnnest ja valavad murest pisaraid. Temas on tütarlapselikku siirust ja õrnust. Soov leida ja põgeneda armastuse juurde. Olla vaba vanemate loodud karmist maailmast kiirgab igas Nappi lavahetkes. Tema partneriks on Märten Matsu. Ausalt öeldes ei ole nii elurõõmust Matsut varem laval näinudki. Tema ühesaapaga Juss on otsekohene ja siiras mees. Tüüpilise eesti mehe kehastus, kes ei oska sõnu seada ja muredes enesesse tõmbub, kuni kuuseoks tema mureraskuse all murdub. See on tore leid autoril, et Juss lonkas mitte ihuvea vaid sellepärast, et peremees talle vaid ühe saapa andis. Matsu mängib selle ka täie lustiga välja.

Igavese sulase Matu rollis on laval Rait Õunapuu. Tema roll oleks justkui teisejärguline, kuid Õunapuu ei luba selle sellisena paista. Temas on maameheliku tarkust, mida koolis ei õpi. Tarkust, mis tuleb vihma ja lumega taeva all töö rügades. Valge saia ihalus jääbki kinni püüdmata, isegi kui sai juba pihus on. Ta on nagu ketikoer, kes jäänud oma peremehe juurde kinni. Isegi unistus kraavihalli tööst, mis annaks vabadust, ei tundu talle kutsuvana. Maailma seletamine oma teadmistest lähtuvalt loob koomilisi olukordi suhetes teistega. Õunapuu mängib kõik selle oma rahulikul moel väärikalt välja.

Ja siis Saunanaine, keda kehastab Ülle Lichtfeldt. Ausalt öeldes oleks võinud Saunanaise rollis olla keegi vanem, päris vana, näitlejanna. Lichtfeldt on veel liiga noor või nooruslik. Ometi teeb ta suurepärase rolli. Tema enesesse vaatavad monoloogid toovad vaatajani tema sisemise valu, mis ununevad kohe, kui on vaja hakata korraldama perelaste tulevikku. Igaühel on antud oma roll siin maises elus. Saunanaise rolliks on olla tugi kogu perele. Lichtfeldtis on väärikat sirgeselgsust, mis ei lase teda alahinnata. Ta võtab kogu Vargamäe valu ja astub redelil taevasse. Kaunis hetk.

Nõnda onVargamäel valminud Tammsaare vääriline lavastus, millest saab kindlasti selle suve üks suuremaid teatrielamusi.

reede, 24. juuli 2026

Mart Sander avab ennast publikule uues krimilavastuses.

 Teatrirohkes suves saav saab uue – Harmi mõisas näha Mart Sanderi uusimat krimilavastust „Ohver otsib mõrvarit”. Mõisa on loodud täiuslik argipäevast vabastav suveelamus. Õieti tuleks Mart Sanderi lavastust nähes kirjutada kolm erinevat lugu.

Esimene lugu. Uus – Harmi mõis

Eestimaal oli mõisakultuuri kõrgajal enam kui 1000 mõisa, mida valitsesid u 300 teineteisega tihedalt sugulussidemetega seotud aadlipere. Balti aadlikud kasutasid julgelt neile Vene keisri poolt antud erikorda. Nõnda on teada, et ühel hetkel oli enam kui pool kogu tsaari õukonnast seotud Balti aadlikega. Uus-Harmi mõisas pikalt valitsenud Zoege von Manteuffeli pere ei olnud teistest kehvemad ja arendas mõisast välja korraliku äriettevõtte. Manteuffelid olid abielusidemetega seotud Kügelgeni kunstnikeperega ja seetõttu kunsti ja kultuuri toetavad. 1919.a läks mõis riigi kätte ja 1932.a asutati seal kool. Kool hoidis endise mõisa ümber laiuva pargi kenasti korras ja arendas seda edasigi. Iga lõpulend istutas parki puu ja nõnda elas park edasi. Kahjuks on tänaseks on sildid puude juurest igavikku kadunud. Kogu mõisa ajalugu on stendidel lugemiseks välja pandud.

2021 aastast on endine mõisahoone erakätes ja värsked mõisnikud soovivad hoonest teha meelelahutus- ja puhkekompleksi. Minule jättis toreda mulje puukuuri rajatud teatrirestoran, milles puud külmkapi taga talve ootasid. Uue-Harmi asub Tallinnast vaid 45 km kaugusel ja seepärast võiks pargisügavusse uppunud mõisal olla potensiaali saada armastatud peokohaks.

Teine lugu. Mart Sander.

Mart Sanderit on nimetatud multitalendiks – kunstnik, kirjanik, lavastaja, näitleja, helilooja, laulja, saatejuht. Mul on olnud arvamus, et kes on multitalent, see ei oska päris tipptasemel midagi. Kuid Sander näib seda kummutavat, vähemalt mõnes valdkonnas. Sander ei häbene eestlasele tüüpiliselt ennast kiita. Ta on enesekindel ja samas ka enesekeskne. Ta ei otsi, kust poolt päike paistab, et ennast selle valgusesse sättida. Sander on ise päike ja maailm tiirleb tema ümber. Temas on karismat ja mõistan neid, kes on suured Sanderi loomingu austajad.

Mulle on ikka meeldinud, kui lisaks teatrile pakutakse suveteatris midagi veel. Väljasõit suvisele Eestimaale võiks olla mitmeeesmärgiline. Uue-Harmi mõisa kahe korruse seintele on asetatud Sanderi maalid. Kui ma seni teadsin Sanderit peamiselt portretistina, siis mõisanäitusel avanes korraga mulle täiesti uus ja väga heal tasemel ajaloolise olustiku maalija Sander. Tema maalides on liikuvust ja väga head figuuritunnetust. Maalide kompositisoon keskendub olulisele jättes kõik liigse kõrvale. Olin üllatunud. Etenduse lõppedes on kohvikus autogrammitund, kus kõigil on võimalus võtta samas müügil olnud Sanderi raamatutesse autogramme. Kõik Sanderi õied on rahvale näitamiseks välja pandud ja ootavad vaid andunud publiku poolt noppimist. Imetlen Sanderi ülbet julgust ennast kriitikakartuseta demonstreerida.

Kolmas lugu. Ohver otsib mõrvarit.

Tegelikult leiab ohver juba esimeses vaatuses mõrvari üles ja nõnda on võimalik teises vaatuses laval näha täitsa uut lugu „Määratud aadressaat”. Eesriide asemel on lava ees ekraan. Kirjad ekraanil kutsuvad ostma Sanderi raamatuid ja külastama näitust. Korraga annab kiri teada, et etenduseni on jäänud 2 minutit, siis 1 minut ja siis ... Ootan, et loetaks sekundeid ja kõlaks pauk. Aga sekundeid ei loeta ja pauku ei tule, vaid ekraanile ilmub lühifilm kuritööst. Film on hollywoodilikult efektne ja oleks võinud kauemgi kesta. Ekraan kerkib kui eellugu nähtud ja näitlejad astuvad lavale. Mõlema kriminaalse loo tegevustik on viidud 1930ndate Euroopasse. Mingis mõttes jätkab Sander sellega oma viimase romaani „Värvide sosinad” maastikel. Kuid ometi jääb mulle küsimuseks, et miks just 1930ndad ja miks mitte kodune Eesti. Vahel tundub, et Sander elab valel ajastul ja ei ole suutnud tänase eluga kohaneda. Tema muusika, kunsti, kirjanduse ja isegi riietuse koduks on jäänud eelmise sajandi 30ndad. Selline järjekindel ustavus ühele stiilile tekitab austust. Sellega põhjendan endale ära näidendi ajastu. Aga miks seiklused Euroopas. Eesti ajalooski on tapetud või ohvril nahk üle kõrvade tõmmatud. Sander soovib nende lugudega jõuda vist Eestist kaugemale ja miks peaks ühte Londoni teatrikülastajat huvitama Eesti kolkas toimuv. Sellega on siis selge.

Lavastuses teeb kaasa kolm näitlejat ja see paneb ette piirid sündmustiku kujutamisele. Olen ise kirjutades olnud dilemma ees, kas edasiviiv sündmus tuua lavale tekstina või tegevusena. Kas ma ütlen, et tapsin või tapangi laval? Tekstiga saab kiiremini edasi minna, kuid tegevuslik on jälle põnevam vaadata. Sander tegelased räägivad laval. Esimeses loos tunnistavad kaks mõrvarit uurijale üles, et just nemad tapsid paruni. Sündmustikku minutite kaupa lahti kerides jõutakse lõpuks tõeni. Ma ei hakka siin lõppu ära rääkima, kuid olles suur krimisarjade fänn, siis aimasin juba päris kiiresti, kuhu kogu lugu tüürib. See pole halb, sest lõpp-punkt võib olla ju üks, kuid teekonnad sinna tihti erinevad. Esimeses vaatuses teeb humoorika ja tehniliselt põneva rolli Siim Maaten. Tema armuhulluses mõrvar kaotab kire tõttu kohati hääle ja huvitav on jälgida , kuidas tema eneseohverdusliku mõrvari käitumine loo arenedes muutub tavapäraseks topsisõbraks. Meenutab siin natuke Ervin Abelit filmis „Mehed ei nuta”. Sanderi politseiinspektor langeb oma edupilvist, et kuulsust toonud mõrvaloole uus käik anda. Ta on pettunud ja kohmetu, kuid siiski enesekindel. Need kaks vastandlikku omadust on heaks eelduseks üheks korralikuks koomiliseks rolliks. Sanderi tegelaskuju toob silme ette krimikomöödia klassika Inspektor Clouseau filmist „Pink Panther”. Kolmanda näitlejana astub lavale Toomas Kolk, kes on tasakaaluks partnerite koomikale agressiivselt juhmivõitu. Päris kõiki rollis peituvaid võimalusi (mõtlen siin sellist tölpalikku juhmi kurikaela) Kolk välja ei mängi ja selles mõttes on veel võimalusi arenguks.

Sekundid ekraanil liiguvad ja algab teine vaatus. Teise vaatuse alguses üllatab Sander kogu saali. Hämarala lavale astudes ei tunne ma teda ära ja mõtlen pikalt, et kes see veel siis nüüd on. Sündmused saabuvad ise õiges järjekorras lavale ja neid kaadritaguseid hetki publikule ei näidata. Ometi on loos pinget ja kuigi lahendus on teada, siis ootad põnevusega, kuidas sinnani jõutakse. Kahe uurija vestlus viib lõpuks siiski oodatud müsteeriumi lahenduseni.

Järelsõna.

Mart Sanderi krimiteatriõhtu on külastamist väärt. Tema annete kirju pallett lüüakse publiku ees valla ja tema fännid saavad kinnitust oma armastuse õigsusele. Sander on nähtus, mida armastad või mitte, aga ei vihka kindlasti. Seega leiab oma elamuse iga külastaja Uue-Harmilt igal juhul.


laupäev, 18. juuli 2026

„Bandiproov” paneb nostalgitsema.

 3. juulil esietendus 1Teatril Ohtu mõisa tallis Mart Rekkaro esinäidend „Bandiproov”. Vanade bandimeeste rollides astuvad publiku ette Üllar Saaremäe ja Tarvo Krall, kes loo ka ühiselt lavale sättisid.

„Bandiproov” on Mart Rakkaro esimene publikuni jõudev näitemäng. Rahvas teab rääkida, et esimene vasikas läheb ikka aia taha, kuid sedapuhku võib autorit avatöö õnnestumise puhul õnnitleda.

„Bandiproov” on suvelavastus tema kõige parem vormis. Loos leidub poliitilist ja ajalist teravust, situatsioonihuumorit ja haaravat muusikat. Esimese vaatuse kergest kohmetusest saadakse teiseks vaatuseks üle ja siis lustivad juba näitlejad koos publikuga.

Lugu vestab kahe kunagise bandimehe soovist kutsuda taas kokku oma tegevuse lõpetanud ansambel „Küpress”, kuid vahepeal on möödunud 30 aastat ja elud on meestel läinud eri radasid. Zanriliselt on näidend sõnastatud kui „ei-ole-suhtekomöödia”, kuid ometi käivitub sündmustik just suhetest lähtuvalt. Õieti on laval justkui kaks erinevat näitemängu. Esimeses vaatuses põrkuvad endise solisti, kuid praeguse liberaalse ärimehe Hevi, keda mängib Tarvo Krall ja endise laulukirjutaja, kuid praeguse töötuna näiva konservatiivi Franki, keda kehastab Üllar Saaremäe, maailmavaated. Olukord läheb päris tuliseks ja tundub, et suvekomöödia asemel sattusin vaatama maailmavaatelist propagandat. Õnneks keerab autor konservatiivsele maailmavaatele vinti nii palju peale, et see muutub naeruväärseks ja publikul on võti loo lahti mõtestamiseks naerusuiselt käes. Kui Frank oma pikas ja Saaremäe poolt mõjuvana esitatud monoloogi lõpus teatab, et tuulikutega nüristatakse inimeste vaimu ja „Aktuaalse Kaamera” ajaks lülitatakse tuulikud välja, et rahvas õige mõtteviisi vastu võtaks, siis müristab publik juba kaasa naerda. Näitlejad naudivad oma laval olekut. Saaremäe ja Krall teevad haaravad rollid ja nende põrkuvad maailmad saavad näitlejate abil arusaadava lahenduse.

Hoopis teistmoodi situatsioonikomöödia rullub lahti teises vaatuses. Ilmneb, et Hevi on 30 aastat tagasi ära näpsanud Franki armastatu, kelle vastu pole viimasel tunded seni kustunud. Varjatud armastus vajab väljaelamist. Neiu Kersti Mesipuu Oole leitakse facebooki abil üles ja algavad ettevalmitused Frankile armastava rokipeeru kuvandi loomisel. Neljandas abielus olev Hevi teab naistest kõike, kuid ometi tunnistab ka tema, et viimase naise, kes on temast poole noorem, sõpradega pole tal millestki rääkida. Sõpradeks võib kutsuda vaid ärikaaslasi, kellega kohtudes arutatakse töö asju, kuid mitte hingel lasuvat. Vanad sõbrad leiavad taas ühise keele ja tunda on kahetsust kunagi sõpruse reetmise pärast. Kahetseb ka Hevi, et ta ühe oma seitse aastat tagasi lahkunud bandikaaslase surmast alles nüüd Franki käest kuuleb. Tal oli sellel hetkel tähtsamad tegemised ees. Kõik see on eluline ja peegeldub igale vaatajale tema isiklikke kogemusi. Paratamatult vaatan ka mina peeglisse ja pean eneselt küsima, et miks me oma kunagiste kooli või malevakaaslastega küll nii harva kohtume. Oleme tihti hüljanud enese kõrval inimesed, kellega oleme veetnud koos kõige rõõmsamad või kaunemad hetked.

Lavastus tekitab 1990ndate nostalgiat, millele aitavad kaasa lavastuse osaliste eneste nooruspõlve muusikakuulamise meenutused kavalehel. Ansambel „Küpress” lõpp on määratud väga täpselt - 6. september 1993 Nõmme Kultuurimajas. Viimase kontserdi plakat ripub Franki seinal tänaseni. Vaatasin huvi pärast millist muusikat kuulati 1991-1992 Eestis. Veidral moel ei leidnud selle aja kohta edetabeleid või publikumagneteid. Jätkus veel nõukogude aegne muusikaline järellainetus. Uued tuuled muusikalavadel alles hakkasid puhuma. Nõmme on noore eesti roki sünni juures märgiline koht. Siin said oma esimesed tuleristsed Hendrik Sal-Saller ja Generaator M, samuti Jaagup Kreem ja Terminaator ja paljud teisedki. Kreem on meenutanud, kui suur päev see oli, kui Nõmme rokiklubis pidevalt jõlkuvad noored, ükskord lavale lasti. Tänasel päeval on nad oma järgmise aasta juubelikontserdile ära müünud üle 10000 pileti. Midagi on siin ilmas ikka igikestvat ka.

Laval meenutab Hevi üht oma ärikaaslast, kes kõigest loobudes hakkas usklikuna kellukesega mööda tänavaid jooksma. Ta küsib, et kas tõesti inimene siis teisiti õnnelikuks ei saa. Mulle meenutab see 1990ndate muusik Arne Laurit ja tema ansambelit „Just Knud Qvigstad”, millele oleks kindlasti ees olnud suur tulevik, kui Arne poleks krisnaiidi mungaks hakanud ja kellukesega tänavail rõõmu jaganud. Muusika on võimas relv mõjutamaks meie emotsioone. Seni kuini seda relva kasutatakse vaid rõõmu jagamiseks, on kõik siin ilmaruumis hästi. Rääkides mõjutusetest, siis sain ise 1980ndate lõpul Soome kirjasõbralt pidevalt kassette uuema lääne muusikaga, mis said siis ribadeks kuulatud. Kuid nooruspõlve lemmikud mõjutavad inimeste muusikamaitset läbi elu. Minagi kuulan just tänu Soome kirjasõbrale veel tänagi päris palju vana soome rokki. Vanad mehed jäävad poisteks. Minu meelest on „Bandiproov” oma nostalgilisuses just meestele sobilik suveteater. Kui muidu käivad teatris peamiselt ikka naised, siis „Bandiproovist” leiavad oma suveelamuse kindlasti ka mehed.

„Bandiproovi” lavakujunduse on loonud Ketlin Saaremäe. Üldse tundub olevat Saaremäede tandemil viimasel ajal väga palju tööd. Saaremäe on lavale pannud iga mehe unistuse, tõelise poissmehe koopa, kus puudub igasugune naiselikkuse puudutus. Rääkimata tegelaste kostüümidest, mis otsekui ajamasinast väljunute seljast võetud. Olen minagi palju käinud sellistes kodustuudiotes, kes vaid peremees ise teab, kust midagi leida võib. Kogu ruumi katab rangelt kontrollitud segadus. Oma koopa peremehena väidab Frank Hevile, et ta enam alkoholi ei joo, kuid kummutab aeg-ajalt kõlari taha peidetud viinapudelist. Olen sellist käitumist näinud. Kõigepealt valetan iseendale ja siis teistele.

Kavalehelt võib leida ühe huvitava intervjuu Lihtinimesega, millele tahaks eraldi lugeja tähelepanu juhtida. See on terav arvamusavaldus Eesti kultuuri- ja eriti teatripoliitika pihta. Eesti rahvas püsib, kuni püsib tema kultuur. See on rahvuslik sammas, mille ümber keerleb kõik muu. Kui mingil enesehävituslikul moel on meie poliitikud kultuuri hülgamas. Kultuur tõstatab probleeme ja juhib tähelepanu kitsaskohtadele. Oma humoorikal ja peidetud moel teeb „Bandiproov” seda kohe kindlasti.

laupäev, 27. juuni 2026

Urmas Sisask astub tähtede tagant publiku ette.

 26.juunil esietendus Jäneda Pullitalliteatris Kristiina Jalasto-Kallas näidend „Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu”. Näidendi lavastaja ja muusikaline kujundaja on Reeda Toots. Peaosas särab Christofer Rajaveer.

Viimastel aastatel on Eesti suveteatrit tabanud ajalooliste ja isikulooliste näidendite rohkus. Lavastusi tuuakse publikuni nende reaalsetes toimumiskohtades hoogustades nõnda kohalikku turismi ja propageerides kohalikku ajalugu. Meie rahva kujunemise lugu on saanud geopoliitiliselt segasel ajal iga inimese jaoks oluliseks. Õnneks on eesti kultuur rikas eriliste inimeste poolest, kelle saatus ei ole sugugi seotud ainult linnadega. Selles mõttes on igati arusaadav, miks Jänedal Urmas Sisaski mälestust uuslavastusega elus hoitakse.

Peale ülikooli lõppu suunati helilooja ja esimene astromuusik Urmas Sisask just Jänedale kultuurielu korraldama. 1994.a rajas ta Jäneda mõisa torni tänaseni toimiva muusika-tähetorni, mis on ainulaadne kogu Eestis. Olen minagi seal käinud ja isegi ühel oma sünnipäeval külalised Sisaski kontserdile kutsunud. Sisask oli veider tegelane muidu maalähedases ja rahumeelses külakeskkonnas. Tema olemasolu oli kõikjal märgata. Oma samaanitrummiga astus ta tihti uksest sisse ja asus kõiki tähevalgusega õnnistama. Tema matemaatiliselt välja arvutatud tähtede kõlarütmidel põhinev liturgiline muusika on ainulaadne kogu maailma muusikaajaloos. Ta kõneles inimese tühisusest ja kõiksuse armastusest inimese vastu. Tähistaevas ja Jumal sulasid Sisaski maailmapildis kokku ja nõnda kasutas ta muretult oma loomingus Piibli tekste, sest tema meelest olid need kosmilist päritolu. Sisaski rahule ja armastusele kutsuv elufilosoofia tuleb lavastuses kenasti välja.

Sisaskit kehastav Christofer Rajaveer on väga elutruu. Neile , kes Sisaskit ei tundnud, peab selgituseks ütlema, et just selline ta oligi. Mõtetes eemal, kuid füüsiliselt ruumi täitev. Sisask oli loonud oma isikliku mikrokosmose, mille keskmes Päiksena särades jagus valgust laiali. Rajaveeri rolliloome tehnika ei lase Sisaskil inimesena välja tulla või on see veel esietenduse ärevus, mis teda tagasi hoiab. Sisaski nutud ja naerud, kõhklused ja kahtlused, pettumused ja avanemised jäävad paljastamata. Oleks soovinud näha rohkem inimest Rajaveeri tehniliselt väga hästi teostatud rolli taga. Kuid siiski on Rajaveeril kaks monoloogi, kus ta detailitäpselt kirjeldab, kuid pikk on kosmose muusika klaverikeel või mitu kiigeringi jõuab teha enne kui vanaema metsa tagant nähtavale ilmub, panevad saali rõkkama ja aplodeerima. Sisaski suhe oma vanaemaga, keda kehastab Carmen Tabor, on erakordselt soe. Vanaema on ainus, kes suhtub Sisaskisse eelarvamuseta.

Lavastuse suurimaks tugevuseks on Urmas Sisask ise ehk siis tema muusika. Lavastuses teeb kaasa lavastaja Reeda Tootsi juhatamisel NUKU koor. Midagi ei ole teha, aga Sisask oli geenius, kelle muusika oleks võinud saavutada palju suurema kuulsusesära, kui looja oleks sündinud mõne suurema rahva hulgas. Kuid muusika elab igavesti ja nõnda on meil võimalik sellest imest osa saada. NUKU koor kõlab imeliselt. Minu jaoks on üllatuseks, kui palju vallatuid tekstiliselt lorilauludele sarnanevaid laule Sisask on loonud. Juhan Viidingu sõnadele loodud „Tuisk” ja Hando Runneli „Ah mis siis” toovad publikul naeru suule ja tõstavad meeleolu. Vaimusilmas kujutan religiooseid kantaate kuulates ette, kuidas lavasügavusest avaneb muusika saatel publikule Sisaski loodud tähistaevas, kuid nõnda ei juhtu ja lava jääb kuni lõpuni ikkagi rustikaalseks pullitalliks. Vaid näitlejate näod on värvitud valgeks ja nõnda liiguvad nad justkui tähed taeva mustal taustal. Eks Sisaski jaoks, kes oli oma sõnul Maa peal vaid külaline tähevöö tagant, olidki tähed inimestest olulisemad. Kunstnik Karmo Mende on loonud väga lihtsa mustava lava. Lava tagaseinale on ta pannud kõrguma Kuu, mis etenduse lõppedes laskub võttes enesega kaasa Sisaski vaimu. See on kaunis hetk. Lisaks koorimuusikale saab lavastuses kuulata ka Sisaski klaveripalasid, mida esitab Urmas Sisaski tütar Tiiu Sisask. Tiiut klaveri taga näha on veidi võõristav, kui mineviku reaalsus kohtub lava kujutluslikkusega. Tiiu Sisask, kes on koos isaga mänginud esitatavaid palasid kümneid, kui mitte sadu kordi ja nõnda jõuab Tiiu Sisaski abil kolm aastat peale Urmas Sisaski Maa pealt lahkumist tema kaudne puudutus täna meieni. Teiste palade hulgas kõlab Tiiu Sisaski esituses minu jaoks Sisaski esimesi ja kaunemaid palasid „Cassiopeia”, mis valmis juba tema õpingute ajal.

Lavastuse teksti on koostanud Kristiina Jalasto-Kallas. Autor on põhjalikult tutvunud Sisaski elulooga ja leidnud sealt palju põnevaid ja humoorikaid kilde. Kildudeks nad jäävadki. Lavastuse esimene vaatus tutvustab Sisaski koolipõlve ja teine vaatus loojaiga. Erinevad killud on küll vaimukad ja publik lustib tegelastele kaasa elades, kuid killud ei moodusta tervikut. Kindlasti oleks lavastusele kasuks tulnud, kui teksti oleks kärbitud. Näidendi alapealkirjaks on „Urmas Sisaski lugu”, kuid lugu siit siiski välja ei kooru. Vaatajale ei tutvustata Sisaski isiklikku nägu. Vaid korra Sisask avaneb, kui ta külastab pudelite kolinal oma õde Siirit paludes luba mängida tema klaveril, sest temal enesel pole enam klaverit. Siiri saadab ta hoopis kõige pealt sauna pesema. Kuidas Sisask sinnani jõudis, et päevi pesemata ja joomasena klaverist ilma jäi? Sellele lavastus vastust ei paku. Sisaski sisemine maailma jääb vaatajale avamata või kaob tähtede taha. Sisaski elust on tehtud suveteatrile omane lustakas komöödia, kuid Sisaski enese elu oli ju pigem traagiline. Lavastus loob Sisaskist pildi , kui veidrikust, kes oma maailmapildist ei loobu. Enese jaoks ei olnud ta kunagi veidrik, vaid valele planeedile eksinud hing. Oma isiku ja ühiskonna ooduste vastandamine tekitas pingeid, millest Sisask siiski suuremat ei hoolinud.

Ometi soovitan lavastust vaatama minna, sest lavastuse tugevused ületavad puudused. Geniaalne muusika ja mõnus huumor tagavad vaatajale kindlasti rahulolu ja Eesti loojate geniaalsus leiab veelkord kinnitust.

pühapäev, 31. mai 2026

„Charon” toob uue muusika „Estoniasse”

 29. mai õhtul on teater „Estonia” saginat täis. Maailma esietenduseni on jõudnud Tõnis Kaumanni uudisooper „Charon”. Surnud hingi üle allilma jõe Styxi vedava kreeka mütoloogia kõrvaltegelase loo kirjutas libretoks Andrus Kivirähk ja lavale sättis Üllar Saaremäe.

Daamidel on seljas õhtukleidid, meestel ülikonnad ja edumeelsematel ka smokingud. Kohale on saabunud äri- ja poliitiline koorekiht. Fotograafide välgud sähvivad. Õhk on ootusest ärev. Uue eesti ooperi lavale tulek on kultuurisündmus, mis jätab selja taha samal ajal toimuva Soome koomiku Ismo esinemise Alexelas või korvpallifinaali Tartus.

Dirigent Kaspar Mänd astub pulti ja tõstab käed. Ooper algab. Avamängu ajaks panen silmad kinni ja minu kujutluses saab muusika reaalse kuju. Mind viiakse muusikas müütilisse allmaailma, mida pole näinud ükski surelik. Harfid panevad Styxi voolama ja trummid Hadese kõnelema. Meeleolud vahelduvad, kuid domineerivaks jääb ärevus, mida saadab arusaamatul moel kerglus. Veider muusikaline segu.

Eesriie avaneb ja lavasügavusest astub eeslavale valgetesse hõlstidesse riietatud koor. Surnud hinged ootavad paadimeest. Igaühel on oma lugu, nõnda astuvad solistid koorist välja, et oma pooleli jäänud elust jutustada. Koori sisse on põimitud ka langenud sõjamehe aaria, kellele pole sõjaväljal münti silmadele pandud ja kes seetõttu ei pääse Elysiumi. Väikese vimkana esitab sõjamehe aaria suurepäraselt Juuli Lill. Kus see kirjas on, et sõdur peab alati mees olema. Ja jäängi mõtlema, et kas kangelaslikkus sõjaväljal toob igavese õndsuse. Õndsus surmatoojale ei olegi loogiline.

Koorist saab kogu lavastuse peategelasi. Koori partiid on nauditavad ja eesmärgipärased. Lavastaja Üllar Saaremäe on pannud koori ühtselt hingama ja tunda on, et koor naudib neile laval pakutavat loomingulisust. Eriti paistab see silma uneäolises stseenis jumal Hypnose juures. Kostüümikunstnik Ketlin Saaremäe on teinud võrratu töö riietades koori unenägudena fantaasiarikastesse kostüümidesse. Solistid ajasid eeslaval oma asja, samal ajal kui koor lustib tagaplaanil. Oleks tahtnud olla selle protsessi juures, kui mõeldi välja need kõige veidramad „alice-imedemaal-tüüpi” tegelased. Orav kurameerib kiiliga, mingid munad proovivad elustada luike jne. Kõigi keskel valitseb unejumal Hypnos, keda kehastanud Heldur Harry Põlda teeb suurepärase rooli oma ebainimlikelt kõrgete koturnidega. Saalis nagu hõljuks kanepi aroom.

Kuid tõttasin liialt juba ette. Lugu ise on väga lihtne, vahest isegi liiga lihtne. Kreeka mütoloogia episoodiline tegelane Charon viib surnud hingi, kes on maamulda maetud ja kellel on tasuks münt anda, üle Styxi jõe igavese rahu riiki Elysiumi. Erinevatel põhjustel põlatakse paljud tagasi ja nende hinged jäävad rahu leidmata rändama. Ühel hetkel seisab Charoni ees imekaunis Niobe ja surematu armub surelikku. Niobe jääb lapseootele ja Charon saadab Niobe seadust rikkudes Hypnose abiga koos unenägudega tagasi elavate juurde maa peale. Surmajumal Hades saab seaduserikkumisest teada, kuid andestab veel viimast korda Charonile Aegade möödudes seisab Niobe taas Charoni ees ja armunud on õnnelikud oma kohtumise üle. Nende õnne rikub tütar Leyla, kes oma vanematega liitub. Järelikult on surnud temagi. Finaalis selgub, et Leyla on surematu nagu tema isagi ja võib vabalt kahe maailma vahel liikuda. Eks see tekitas natuke segadust, et kui surematu võib kahe maailma vahel liikuda, siis miks Charon maa peal Niobega kohtumas ei käinud. Leyla kodustab igaljuhul põrgukoer Kerberose, kes rõõmsalt palli järgi jookseb.

Kreeka mütoloogia on sama rikas varasalv loojatele inspiratsiooniallikana nagu piibelgi. Ülikoolis õppides läbisime antiikmütoloogia kursuse, mida andis õppejõuna Aksel Küngas, kes alati väga elavalt ja teatraalselt jutustas kreeka jumalate tegemistest, kuni kord toolile tõustes, see tema all purunes. „Inimene on nagu pähklikoor”, sõnas ta rahulikult tõustes. Inimesed on ikka soovinud maailma enese ümber selgitada ja leida tähendust silmale nähtamatule. Sünd ja surm, armumine ja vihkamine – kust need tulevad ja kuhu need lähevad? „Charon” on lugu armastusest. Lugu peaks panema publiku mõtlema, kas oleme valmis armastuse nimel seadust rikkuma. Kas oleme valmis oma armastatu või lapse õnne nimel ennast ohverdama? Minu jaoks tekkis loole ka teine sümboolne paralleel meie enese rahva ajaloost. Lugesin just raamatut „Väikesed paadid ja suur põgenemine” eesti paadipõgenikest Rootsis. Põgenedes võeti ette ohtlik mereretk, kõik ei pääsenud alati peale ja kõik ei jõudnud alati kohale. Charoni paat on justkui võimalus igaveseks vabaduseks, kuhu pääsevad vaid valitud.

Tõnis Kaumanni „Charon” on nüüdisooper ja teda tuleb ka sellisena võtta. Kindlasti pettuvad need , kes ootavad meeldejäävaid aariaid või kauaks kummitama jäävaid meloodiaid. Eelkõige on „Charon” terviklik emotsioon, kus võrdse osa moodustavad muusika, näitlejad, valgus, kujundus jne. Peabki kiitma valguskunstnik Rasmus Rembeli ja vidokunstnik Rene Topolevi, kelle töö tulemusena saab lavast tõeline surma eeskoda. Ka kunstnik Jaanus Laagrikülli kujundus on efektne. Visuaalne lavapilt on väga ilus ja võimas.

Charoni rollis oli esietendusel laval Tamar Nugis. Veidike meenutas Nugis Steven Seagali, kes igas olukorras, olgu ta siis kurb, rõõmus, armunud, nukker jne, on ta ikka muutumatult sama kivinäoga. Ega seegi väga tüüpiline ei ole, et esiarmastajat tenori asemel hoopis bariton laulab. Äkki ehmatas solisti uus olukord ära. Muidugi on ka libretist Andrus Kivirähk kirjutanud laulmiseks väga raske teksti. Muusika ja tekst liiguksid justkui kumbki oma rada. Meenub, kuidas Jaagup Kreem kirjeldas oma libretisti tööd lühiooperi „Ööbik ja üliõpilane” juures sobitades pikki või kõrgeid noote vokaalidega ja nõnda teksti aina ümber kirjutades. Kivirähk on sättinud aariatesse kõige vähemlauldavamad täheread. Paberil võib see naljakas tunduda, kuid solistid laval on hädas. Kivirähk on ooperisündi kirjeldades sõnanud , et peale libreto üle andmist tema enam loomingusse ei sekkunud. Aga oleks vist võinud.

Nauditava rolli näitlejana teeb Niobet kehastanud Kadri Raalik. See, et Raalik on võrratu laulja, oli varem teada, kuid „Charonis” avaneb ta ka võrratu näitlejana. Üldiselt on kogu trupi mängulisuse juures märgata, et lavastaja Üllar Saaremäe on ooperiteatrisse tulnud draamateatrist. Rollid on eriilmelised ja rollikaared kenasti väljajoonistatud. Koor ei ole vaid mööbel laval, vaid täidab väga olulist ja sisukat rolli ka vaikides. Kindlasti turgutas selline koostöö teatri loomingulist kollektiivi.

Maailmakirjandusest pärit süzee loob uuele ooperile eelduse ka välismaal esitamiseks, kuid seni on võimalik kõigil eesti kultuurihuvilistel uue muusikat „Estonias” nautida.

teisipäev, 26. mai 2026

Muusik ja näitleja Emma Lotta Kiviberg: „Emaga koos laval olla on vastutus”

 Emma Lotta Kiviberg on Elina Reinoldi tütar ja Piibe teatri 2026 aasta suvel Kuremaa teatriaidas esietenduvas lavastuses „Luba mul kuulata” on ta laval kahes olulises rollis korraga. Ta on partner oma emale ja ka lavastuse muusikaline kujundaja ja lavastuse tarbeks kokku pandud ansambli juht. Ta on eriline noor inimene, kelle tuleviku käekäigul tasub pilku peal hoida. Uurime lähemalt, kellega tegu.

Just ilmus sinu ansambli Trifoor esimene kogumikplaat. Sa õpid ja annad kontserte. Milline on aga sinu muusikaline taust?

Õpin Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kolmandal kursusel pärimusmuusikat , aga millal ma kooli lõpetan, seda veel ei tea.

Natuke lavastuse „Luba mul kuulata” muusikast. Sa panid lavastuse tarbeks kokku ansambli. Kes sinna kuuluvad?

Meie Siberi bandi võtsin kõik oma head sõbrad ja kutselised paberitega pärjatud muusikud. See on väga hea punt. Viiulil ja basskitarril on Maria Mänd, kes lõpetab kohe Göteborgi Muusikaakadeemia pärimusmuusika eriala. Siis on Kerttu Zahharov, kes on viiuldaja ja hiiu kandle mängija. Neljas liige on lõõtsapoiss Uku Zolgo. Kõik nad muidugi lisaks pillimängule laulavad ka.

Kas need Siberi eestlaste laulud on kuidagi teistmoodi ka?

Siberi eestlaste lauluvaramu on hoopis teistsugune, kui Eesti paikne muusika. Need on inimesed , kes on hakanud sinna minema juba 18. sajandi lõpul ja suures osas 19. sajandil. Paremat elu otsima. Nad rajasid küll eesti külad, kus kõlas eesti keel, kuid nende muusika sai väga tugevaid vene mõjutusi. Need lood on vene meloodiatega, kuid ka meie kihelkondades levinud tekstitüvedega. Selline eriline ja ilus segu kahest kultuurist. Need on ilusad ja erilised laulud. Siberi eestlaste laulude hulgas on väga palju sügavaid ja kurbi tekste, sest elu oli sela keeruline, kõike pidi uuesti üles ehitama ja need raskused peegelduvad ka meie lavastuses, kuigi Siberisse minemise põhjused olid teistsugused. Mõned läksid vabatahtlikult, palju küüditati asumisele Siberi küladesse nõukogude ajal ja paljud viidi Siberi vangilaagridesse. Kuid see meeleolu on sama, kodumaa igtasus ja muserdatus. Sa olid üksi võõra rahva seas, pere on maha jäänud või maha lastud või kadunud. Lauludes otsitakse enese jaoks vastuseid. Kuna meie lavastus pendeldab kahe maailma vahet, siis teiselt poolt kõlavad mõned uuemad rahvalikud laulud, mis kirjeldavad taasiseseisvumise aega ja meeleolusid. Nõnda see valik on tehtud.

Sa ei ole õppinud teatrikoolis, kuid siin lavastuses astud publiku ette oma ema lavalise partnerina. Milline on sinu näitlejakogemus?

See on eluaegne. Suurima kogemuse sain telesaates „Laske mind lavale”, aga kuna ma olen ema kõrval juba lapsena teatris kaasas käinud, siis olen seda maailma nõnda palju kõrvalt näinud. Teater on mind läbi elu huvitanud. Ma olen käinud noorte näiteringides Maret Oomeri ja Elina Reinoldi juures.

Kas esimest korda emaga koos laval olla on teistmoodi ka?

Jah, väga hirmus. Vastutus on väga suur, kuid juba tunnen, et see hakkab lahtuma. Tekib hoopis omavaheline lavasoojus ja see on väga armas.

Kumb roll on sinu jaoks mugavam – kas muusik või näitleja?

Mõlemad on mugavad. Nad on lihtsalt väga erinevad.

Kas sa olid oma noorusele vaatamata kursis nende ajalooliste sündmustega, millest lavastsu „Luba mul kuulata” jutustab?

Ma olen väga suur ajaloofänn. Olen lugenud ja vaadanud läbi kümneid tunde dokumentaalmaterjale, istunud arhiivides. Ma olen kursis ajalookeerdkäikudega. Võib-olla ei suuda ma kohe kõiki aastaarve ja kuupäevi paika panna. Mis hetkel kõik toimus või mitu päeva öölaulupidu kestis või kus kõik siis viibisid jne. Aga meelestatusest olen ma hästi aru saanud ja tajun seda.

Lavastuses mängid sa tütart, kes 1980ndate lõpu vabadusetuulte puhudes lippab öölaulupeole jättes Siberi vangilaagri õudusi näinud ema koju muretsema. Kas sa oled oma emale olnud mureta laps?

Kindlasti mitte. Ma arvan, et ema ka ei olnud oma vanematele muretu laps. Tal olid lihtsalt väga palju leebemad vanemad, kui minul on. Aga vanglas pole käinud ja politsei eest pole ka pidanud põgenema.



VAT – Teatris esietendus Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised”

 21. mail esietendus VAT- teatris kirjanik Triinu Laane samanimelise auhinnatud lasteraamatu põhjal loodud lõbus ja südamlik lavastus „Luukere Juhani juhtumised”. Lavastus on suunatud eelkõige lastele, kuid sobib vaatamiseks igas vanuses publikule.

Triinu Laane lasteraamat on kogu eesti kirjanduse viimaste aastate suurim hitt. Teost on tõlgitud paljudesse keeltesse ja seda on soovitanud lugeda väga tunnustatud kirjastused üle maailma. „Luukere Juhani juhtumised” on jõudnud Eesti teatrilavale korra varemgi, kui Müüdud Naer selle Tarmo Tagametsa lavastatuna Võrus publikuni tõi, kuid tollane lavalugu erineb väga praeguse VAT Teatri käsitlusest.

Eks mai lõpp, kui hooaeg kohe lõppemas, on väheke veider aeg ühe lastelavastuse väljatoomiseks, kuid teiselt poolt vaadatuna saab uus sügisene hooaeg siis hooga käima minna. Kuid eks ole suvigi teatritegijatele kiire aeg ja „Luukere Juhani juhtumised” on just selline lavastus, mida sobib näidata erinevatel välilavadel või festivalidel. Saame näha, aga usun, et küllakutsed võtab teater rõõmuga vastu.

Lavastuse sisu on multifilmilikult lihtne (dramaturg-lavastaja on Aare Toikka). Taadu (Margo Teder) ja Memme (Triinu Meriste) on kaugel ja lapselapsed nendeni ei jõua. Päevad veerevad ühtemoodi ja kõik jutud on ammu räägitud. Olulisim probleem on, kuidaspidi teekann laual seisma peab. Mulle meenuvad kohe Mr Beani multifilmid, kus samamoodi puudub tekst ja emotsioone antakse edasi kõnet asendava mörinaga. Selline sõnadeta vaatemäng on olnud VAT teatri trumpe läbi aja ja õnneks on see taas tee lavale leidnud.

Päeva helgeime hetkena heliseb Taadu telefon ja tal palutakse linnakooli bioloogiaklassi lagunenud luukere ära parandada. Taadu ja Memme sõidavadki väga vallatus ja lõbusas stseenis kolmest taburetist koosnevaga autoga linna. Suured joonistused metsast, linnast ja koolist liiguvad nende taga andes märku kurvilise ja raputava teekonna läbimisest. Koju jõudes asub Taadu luukere parandama, kuid ikka satuvad käed ja jalad valesti. Noor publik elavneb ja asub Taadut õpetama. Taadu paneb Luukerele nimeks Juhan. Sellest hetkest on noorel publikul lavastuse võti kätte leitud ja omad lemmikud hakkavad kujunema. Olgu öeldud, et lõpuks on Luukere Juhan nagu rockstaar, kelle nime noor publik saalis ühiselt hõikab.

Luukere pannakse toidulaua äärde nagu pereliige isutuma ja asutakse ühiselt tsaid jooma. Lavastuses on teksti minimaalselt ja needki sõnad, mida räägitakse on võrokiilsed. Kartust, et lapsed publikus seda keelt ei mõista, ei ole. Keel on lihtne ja tegevustega kaetud. Algul pärib noor publik vanematelt sõnade tähendust, kuid lõpuks looga hoogsalt kaasa minnes, loobub sellest. Lavastus on tegevuslik, kuid ometi jääb mõnel hetkel venima. Loodetavasti ajaga tempo tõuseb ja tegevused tihenevad, mis kindlasti loo terviku mõttes tuleks kasuks.

Arvatavalt ärkab luukere peagi ellu, mis tundub Taadu ja Memme jaoks Võrumaal igapäevane olukord. Memme ja Taadu asuvad luukerele rõõmsa elevusega oma perepilte näitama. Perepiltideks on suureformaadilised joonistused, mis kujutavad Taadu ja Memme perelugu noorusest ja pulmadest lastelasteni välja. Perealbum hiiglaslike joonistustena on suurepärane leid. Joonistused jäävad lavale harkjalgadele rippuma moodustades nõnda koos lauaga kogu lavakujunduse (kunstnik Liina Unt). Lihtsate vahenditega on loodud kirev ja lapselik maailm.

Saabub öö. Taadu ja Memme magamine on samuti sooja huumoriga lavastatud. Margo Teder ja Triinu Meriste lavapartnerlus seob nad üheks, nagu lapse jaoks vanavanematega tihti juhtub. Üht ilma teiseta ei oska ette kujutatagi. Triinu Meriste särab laval ja on aru saada, et ta naudib oma rolli. Taadu ja Memme majja murravad keset ööd sisse kolm röövlit. Valvekoerana tõuseb Juhan lendu ja ehmatab röövleid nõnda, et need kokutades põgenevad. Taadu ja Memme vara on päästetud. Kõrvaltegelasi kehastavad Lauli Koppelmaa (teater Ugala) ja Meelis Põdersoo. Nemad panevad ka liikuma Luukere Juhani. Näitlejate liikuvus teeb minusuguse vanamehe kadetaks. Füüsilise liikuvuse eripärast lähtuvad ja kujutatud karakterid on põnevalt loodud. Kui tihtipeale jääb eesti teatris füüsiline rähklemine lavastuse idee kandmisel arusaamatuks, siis „Luukere Juhani juhtumistes” on erinevad lavalised lapselikult lihtsad, kuid täpsed väljendusvahendid tasakaalus ja toetavad teineteist. Kujutan ette millise naudinguga prooviprotsessis otsides erinevaid võtteid sündmustiku sõnadeta kujutamisel lõpuks tulemuseni jõuti. Lavastaja Aare Toikka on osanud siduda erinevad sketsilikud stseenid ladusakas tervikuks.

Maailma lugejate seas miljonite lemmikuks saanud Luukere Juhan on leidnud ka väga väärika koha eesti teatrilaval.

kolmapäev, 6. mai 2026

Elina Reinold „Me ei tohi kaotada usku ja lootust”.

Piibe teater oli juba ammu otsinud võimalust teha koostööd Elina Reinoldiga. Elinas on midagi tabamatult karismaatilist, väliselt habras, kuid sisemiselt jõuline. Käesoleval suvel saab unistus teoks, kui Elina mängib peaosa Piibe teatri 2026 aasta suvelavastuses „Luba mul kuulata”. Ajan Elinaga juttu teatrist ja elust üldse.

Millised on sinu kokkupuuted varem olnud eestlaste küüditamisest Siberisse?

Mu vanatädi küüditati Siberisse ja tal jäi kolmeaastane poeg siia ja kui ta tagasi tuli, siis oli poeg juba kuusteist. Noore inimesena, kui ma sellest teada sain, siis ma väga elasin seda läbi, et kuidas saab nii olla, et sind viiakse ära ja sinust jääb maha kolmeaastane laps. Lisaks sellele olid minu ämm ja äi küüditatud ja mitte lihtsalt küüditatud, vaid viidi vangilaagrisse. Sellepärast olen neid jutte kõrvalt kuulnud, kuigi neid väga ei taheta rääkida, aga peamised lood ikkagi, et kuidas kinni võeti ja millal ja kuhu viidi. Minu äi oli metsavend. Keegi sõber imbus nende sekka metsas venelaste agendina, uimastas mehed metsas ära ja nii nad võetigi kinni.

Kui suur ajaloohuviline sa ise oled?

Mitte ülearu suur, aga kui mul tekib isiklik kokkupuude, kui ma juhtun olema kuskil maailma otsas, siis mind küll huvitab selle koha kultuur ja ajalugu. Ja see, mis puudutab minu esivanemaid või perekonna ajalugu, see on mind küll lapsest saadik väga huvitanud. Milline oli elu siis, kuidas siis elati, mis töid tehti, kuidas loomi peeti, mida söödi jne. Ma olen oma vanatädiga kõik lüpsilkäigud kaasas olnud, olnud kõige nende toimingute juures, see on mind väga huvitanud juba lapsest saati.

Sa oled vabakutseline, kas see on rõõm või õnnetus?

Plussid ja miinused. Vabakutseline on selles mõttes hea olla, et ma olen vaba. Ma ise otsustan, mida ma teen ja kui ma teen, siis ma pühendun ja ma ei saa kellelegi teha etteheiteid, et lavastaja on loll või materjal on kehv, kui ma olen juba selle töö vatsu võtnud. Inimesed on ju erinevad, ka teatrites. Aga mul on tunne, et kui inimene otsustab olla vabakutseline, siis tööd tehes annab ta endast kõik.

Kas sa kollektiivist ei ole puudust tundnud, teater on ju ikkagi eelkõige kollektiivne kunst?

Olen küll vägagi. See on vabakutselisuse juures miinus. Sa pead õppima elama tekkinud üksinduse tundega. Sa ei ole kuskil oma ja sul ei ole oma karja. Aga samas, kui olen rääkinud kolleegidega, siis võid ennast üksikuna tunda ka teatris sees. Kui kõik vabakutselised tunnevad üksindusetunnet ja igatsevad kollektiivi, kuid see ei tähenda, et ma sellel põhjusel kuhugi kollektiivi läheks.

Kuulsust toob ikka näitlejale televisooon, kui käid ekraanilt läbi, siis oled oodatud ka teatrilavale. Rahvas tuleb sind vaatama. Kas televisoon on töö või pigem reklaam enesele?

Igaljuhul töö. See, et televiisorit vaatab kordades rohkem inimesi kui teatris käib, ei ole mõtet võistelda. Kuigi Eestis käib teatris ikka tohutult palju inimesi, eesti publik on vapustav. Aga töö on ta siiski igal juhul. Ma ei ole sellele kunagi vaadanud kui reklaamile. Seda on muidugi palju juhtunud, et saali tuleb publik, kes on näiteks „Kättemaksukontori” fännid, kuid siis ka nad vaatavad siiski lavalugu. Inimesed saavad ikkagi aru, et näitleja on amet.

Mis zanris sa ise annast laval kõige mugavamani tunned?

Kui mina teen laval tragöödiat või tõsisemat lugu, siis ma ikkagi otsin sealt naljakohti. Ma mõtlen seda tõsiselt, et laval me peegeldame elu. See ei tähenda, et teatrikunst peab olema realistlikult elu, aga tea peab olema usutav ja loomulikkus on teostatav vaid läbi selle, et ta on nagu elu. Elus on kogu aeg mõlemad poolused. Eks sa isegi tea, et teinekord ajab ka matustel naerma. Tragöödias on samamoodi huumorit.

Inimesed kardavad ennast avada, siis peidetakse end maski taha.

Laval jutustatakse ikkagi mingit lugu ja seal loos on mingi inimesed, tegelased. Näitlejana ma vaatan seda tegelast. Inimestena me võtame oma tegemisi tõsiselt, kuigi vahel võtame tehtu üle naerda. Laval on samamoodi.

Sa mängid Piibe Teatri suvelavastuses „Luba mul kuulata” peaosalist. Kuigi lugu põhinev Aino Paju saatusel, siis lavale panduna tekib ühest elusaatusest laiem üldistus. Läbi ühe inimese elu vaatleme tervet ühte perioodi Eesti ajaloost. Nõnda siiski see ajalooline reaalne tegelane muutub lavarolliks. Kes sina laval oled?

Enamus mälestusi, mida ma laval monoloogidena räägin, on Aino Paju lugu. Samas tütrega räägitavad dialoogid, mille tegevus toimub 1980ndate lõpus, siis need meie nooruspõlvest. Ja mina võtan selles olukorras eeskujuks oma ema, kes vaatas, kuidas tütar läks öösel kuhugi välja. Loomulikult ei tundnud ma Aino Paju nii hästi, et ma teda kehaga tajuksin, kuid ma mäletan oma ämma ja tema pilku. Kindlasti kasutan ka sealt teatud võtteid. Nõnda ei ole see ainult Aino Paju, vaid tema lugu ammutab insipratsiooni laiemalt. Viib isiklikust üldistuseni.

Selle näidendi tegevus toimub 1980ndate lõpul, kui ema Eesti ajaloos toimusid murrangulised sündmused. Ärevust oli õhus palju. Hirmu samamoodi. Milline tütar sina olid, kas vanemad pidid sinu pärast palju muretsema?

Ma küsisin just oma pinginaabri Kärt Juhansoni käest üle, et kas ta mäletab seda, kuidas me vanalinnapäevadelt öölaulupeole sattusime. Tema mäletas seda teisiti, kui mina mäletasin. Kärt ütles, et see oli tohutu õhin ja üldse polnud sellist tunnet, et midagi oleks võinud halvasti lõppeda, aga mina mäletan küll seda tunnet, kuidas minus oli ettevaatlikus ja hirm. See ei olnud ainult õhin, et kuidas maailm muutub. Mäletan, et kodus ütlesin küll vanematele, et tulge ka ja kolmandal õhtul nad vist isegi tulid ka. Ma ei mäleta Alo Mattiseni laule, vaid ainult „Kui õitseb sirel ja laulab ööbik ...”. Kohapealt ma mäletan siiski ka ühte hirmu hetke. See oli esimesel õhtul. Ma mäletan kuidas laulukaare mäenõlva sõitis mootorratas ja sini-must-valge lipp oli käes. Siis oli mul küll selline tunne, et kas ta võetakse nüüd kinni. Ma mäletan hirmu ja oma pilku, kuidas ma kontrollisin, et kas kuskil on miilitsad, kes teda tulevad kinni võtma.

Olid sa hea laps oma vanematele?

Ma arvan, et ma olin hea laps. Minu vanemad ei olnud ka karmid. Meil oli kõik hästi, me suhtlesime omavahel kõigil teemadel.

Lavastuses „Luba mul kuulata” on sinu lavapartnriks sinu oma tütar Emma-Lotta Kiviberg. See on teil esimest korda koos laval olla. Kas on kuidagi teistmoodi ka?

Muidugi. Me oleme seda võimalust juba kaua oodanud. Me mängime laval ema ja tütart ja samas me oleme ema ja tütar, kuigi näitlejana sa ei tohi mängida vaid olema. See on põnev. Seal laval on teatud situatsioone, mis on päris sarnased elus toimunuga. Kui ema küsib, et kuhu sa lähed ja kas sa ikka pead minema või kas sa pead nii käituma. Ja tütar vastab, et pean küll minema, sa ei tea midagi. See on nii elus olnud.

Kas sa peidad oma tundeid vahel maski taha?

Ma tahaks seda osata, aga minu jaoks osutub vahel probleemiks , sest ma olen liiga aus ja siiras. Ma tahaks osata rohkem mingi nalja taha vingerdada.

Meie lavastuses ema ja tütar vestlevad. Tütar küsib, kuid ema hoiab oma mälestused enesele ja nii kuni lõpuni. Ta ei räägigi. Kas sul on jäänud oma vanematelt midagi küsimata?

Küsimata on jäänud palju asju, mis lähevad meelest ära või pole osanud küsida. Valusad teemad. Minu onu põgenes sõja eest ja oli 20 aastat kadunud. Minu vanaema usku kogu aeg, et ta on elus, kuni tuli kiri, et olen Austraalias ja tal on neli last. Minu isa näitas mulle kogu aeg meie maakodus, et siia me jooksime pommitamise eest peitu, siia varjusime tulistamise ajal jne. Me ei tohi kaotada usku ja lootust.

Milliseid emotsioone need valusad teemad, mida lavastuses puudutame, sulle on toonud?

Ei tohi unustada neid inimesi, kelle mälestusele me selle lavastuse pühendame. See on tähtis, et me mäletaksime, mis ajaloos juhtus. Ma ei tea, kas see teeb meid targemaks, aga vähemalt oleme siis äkki vähem naiivsed. Teiselt poolt annab see lavastus lootust ja usku. Et kui miski on lootusetult kehv, siis kõik saab muutuda ainult paremaks. Lisaks veel need rahvalikud laulud ja muusika, mis etenduses kõlavad. Muusika ühendab perekondi ja kogukondi. See tõstab meeleolu ja loob parema enesetunde. See ühendab.