Andres Dvinjaninov – Mulle meeldib inimesi rõõmustada

Andres Dvinjaninov – Mulle meeldib inimesi rõõmustada

Vastik kohe, kui mõnel inimesel ühtegi plekki küljes ei ole. Otsisin, mis ma otsisin, aga midagi kompromiteerivat ei leidnud. Andres Dvinjaninov on just selline inimene. Kes ta siis õieti on – dramaturg, lavastaja, laulja, teatrijuht või hoopis koolitaja? Rahvasuu teab - üheksa ametit, kümnes nälg – kas see ongi nii või täiendavad erinevad tegevused teineteist? Tuleb Andresele Väänikverre külla sõita ja järele uurida. Väänikverre viib kruusatee. Ükskõik kuspoolt sa külale lähened, siis kruusateest ei pääse. Harva juhtub nii, et inimene müüb maha maja Viimsis ja kolib keset Eestit kohta, kus bussiliine pole ja naabritki pole näha. Külateel, enne veel kui jõuan Andrese Kabeli taluni, sibab kõige pealt üle nugis. Vaevalt olen ehmatusest toibunud, kui kits tahab autoaknast sisse hüpata. Mine või jala edasi. Majani viib uhke elupuuallee ja väraval võtab vastu mind Välk. Välk pole mingi kodustatud loodusime vaid noor puudel. Lavastaja, kes on just lavale toonud „Buratino“, koera nimeks sobiks siiski rohkem Artemon.  1930ndatel ehitatud taluhäärber on muidugi uhke. Keset maja laiutab väikse teatrisaali mõõtu elutuba, lavagi on nurgas, kuid teatrit pole siin tehtud ja vaevalt ka kunagi tehakse, sest pererahval on Tartus juba oma Karlova teatrimaja olemas. Maja ääres on kaunid terrassid ja ühel neist võtamegi istet. Terrassi värvilised klaasid heidavad päiksekiirtes murule kauneid värvilaike, mis näivad nii reaalsed, et ei julge neile pealegi astuda. Tugitooli alt poevad välja kassipojad, kes hakkavad külalise varvastega mängima. Andres on täna kodune, sest tema ja Ingridi tütar Inderli oli hommikul olnud veidi nohune. Seepärast istub tütar kogu meie vestluse ajal kenasti isa kõrval ja kuulab.  Hea laps, kes kuulata oskab.

 Sul on siin väga ilus. Siin hakkab fantaasia lendama küll.

Jaa. Paned veel sigari ja piibu ette ja naudid olemast. Täpselt siin, kus ma praegu istun, olen kirjutanud kaheksa dramatiseeringut „ Üle linna Vinski“, „Kunksmoor, viimati „Buratino“.

Palju sul vabadust on kirjaniku teosest dramatiseeringut kirjutades?

Sa saad sealt teosest leida seda, mis sind parasjagu puudutab või huvitab. Näiteks „Põrgupõhja uus Vanapagan“, mille ka siin kirjutasin. See tegelaste ja sündmuste galerii on Tammsaarel seal väga lai. Kahe tunniga ei jõua seal kõigest rääkida. Mina valisin sealt oma teema ja selleks oli tänapäevane kapitalistlik maailm. Sellest lähtuvalt valid sealt välja sündmuste rea, mis seda ideed kannab. Mul oli seal viis Kaval-Antsu. Kõik nägid ühtemoodi välja ja üritasid Vanapaganat ära rääkida. Usust me ei rääkinud üldse, kuigi mängisime lavastust Tartu Toomkiriku varemetes. Seal kündis Uku Uusberg põldu. Või võtame praegu välja tulnud „Buratino“ Olav Ehala ajatu muusikaga. Kutsuti seda lavastama ja siis mõtlesin, et mida ma sellega teen, sest seda on ju Eestis mitmeid kordi varem juba lavastatud. Hakkasin siis lugema ja avastasin, et tegemist on piiblilooga, mida ei ole varem „Buratino“ juures rõhutatud. Seni oli sellest tehtud klounaad. Mina leidsin, et see on lugu headusest ja kurjusest. Carabass on Mefistoteles, Papa Carlo ei ole Mefistoteles jne. Nüüd on küsimus, et kuhu see süütu väike laps läheb? Kas ta läheb kõigi pahede poole või valib teise tee. Kes sellest aru saab, see saab, kes ei saa, see ei saa. Tavaliselt keegi ei saa. (Andres naerab mõnuga)

„Buratinos“ on olemas kõik klassikalise commedia`del`arte tegelased – Malviina, Pierrot, Arlekiin. Kellena sina ennast kõige rohkem tunned?

Ma olen mänginud Carabassi „Vanemuise“ „Buratinos“. Aga kellena ma ennast kõige rohkem tunned, see on küsimus?  Ma olen ennast liigagi tihti tundnud Arlekiinina. Lähme ja teeme ja särame. See vist tundub liialt kerglane.

Kas sa hoiad maailmal sinu ümber pidevalt pilku peal või lased sellel endast mööda minna?

Ma jälgin kogu aeg elu meie ümber. Ma loen lehti igapäevaselt ja panen selle info põhjal kokku oma lood. Mis mul puudu jääb, on oma seisukohtade kõvahäälne rusikat lauale lüües väljaütlemine. Kursusevend Artur Talvik juba teeb seda. Mul ei ole vajadust osaleda  ühiskonna protsessides, näidata näpuga ühiskonna mädapaisetele, ironiseerida või olla oma lavastustes sotsiaalelt aktiivne, mida teeb kõige teravamalt teater NO99. Ma ei sütti sellest sõnumist, et kui halvasti kõik Eestis on.

Kas sa siis tõesti ei ole kurb, et sa ei ole Eestis arvestatav arvamusliider?

Ei ole jah. Mulle on pakutud, et pea seda kolumni või kirjuta meile sellest artikkel. Üldiselt ei ole mul väga madal enesehinnang, aga selle koha pealt ütlen ma küll, et keda see huvitab, mida üks Dvinjaninov arvab asjadest. Mul ei ole seda vedru, mis paljudes on , kes oma kodukandis või kogukonnas ehitavad, parendavad, muudavad, arendavad. Mul ei ole seda vedru. Ju ma olen siis ka nii laisk. Ma teen seda nagunii, aga läbi oma lavastuste. Ma kirjutasin „Buratino“ lavastusse Papa Carlo suhu mõtte, et tee teistele seda sama, mida sa tahad, et sulle tehakse. Seda pole seal kunagi olnud ja ma olen kindel, et nii mõnigi laps kuuleb seda esimest korda ja äkki talle jääb see siis meelde. Inimestele on jäänud mulje, et sa pead kõige kohta kogu aeg midagi arvama. Andke mulle nüüd andeks, aga ei pea.  Sa oled nagu süüdi, kui sul ei ole oma seisukohta. Iga asja kohta oodatakse sinu käest valmis seisukohta. Aga see ei pea nii olema. Oma mõtteid saab väljendada ka palju diskreetsemalt kui otse lajatades.

Ma olen ka seda meelt, et inimene võib ja peab julgema oma seisukohti muuta. Algul mõtled üht, aga uut infot saades mõtled oma vaated ümber. Poliitikas nimetatakse selliseid tuulelippudeks ja siis nad ei julgegi oma lollidest ideedest enam taganeda. Minu meelest näitab elu muutustega kaasaminemine hoopis inimlikku arenemisvõimet.

See võib näidata ka argust, et sa ei julge oma arvamust välja öelda. Nii arvavad need, kes julgevad välja öelda. Miks sa ei ütle, otsusta ära, kas sa oled Rail Balticu poolt või vastu, kas sa oled tselluloositehase poolt või vastus, kas sa oled EKRE poolt või vastu. Ütlen ausalt, et mind huvitab vaid, et Eesti oleks vaba ja iseseisev. Nüüd tuleb muidugi mõni ja ütleb, et kus see Eesti siis vaba on, ta on ju Brüsseli nööri otsas. Minu jaoks on Eesti vaba ja kuni ta seda on, ei ole vahet, kes meid sealt ülalt juhib, sest see kõik on nagunii ajutine.

Kas sind siis ei häiri, et meil ei ole arvamusliidreid. Nii kui mõni suudabki rahva usalduse võita, tõmmatakse ta poliitikute ja ajakirjanduse poolt kohe ribadeks. Seda näitasid hästi viimased presidendi valimised. Ükski väärikas kanditaat omavahel nääklevatele poliitikutele ei sobinud ja pandi pukki rahva jaoks tundmatu välismaa ametnik.

Seda ütled sina ja paljud minu tuttavad arvavad ka samamoodi. Minu jaoks oli seal kanditaatide seas president olemas ja seepärast tekitas see poliitikute omavaheline kemplemine väiklaste asjade pärast pahameelt küll. Samas aga, kus seda poleks.

Eesti on rahvusriik ja rahvuse püsimise aluseks on omakeelne kultuur ja haridus.

Keel ongi kultuuri alus. Eriti kui keele amplituud on nii väike. Omakeelne kultuur on ülioluline. Oma kirjandus, sõnateater, emakeelne muusika. Sõna on rahvuskultuuris väga oluline. Sa võid teha maali , skulptuuri või mõne muu taiese, mis toobki Eestile maailmas suurt kuulsust, kuid keelel või traditsioonidel põhinev kultuuril on rahvuse jaoks eriline tähendus. Oma keele ümber olemisel on väärtus.

Mis seisus on Eesti kultuur?

Eesti kultuur on väga heas seisus.  Meil on toimivad laulupeod, pisarateni liigutavad tantsupeod. Ma ei ole ju tantsija, aga käisime „Kaunimate“ kambaga ühe rahvatantsujuhi juubelil mängimas ja kui ma imetlesin, kuidas nende tantsijate silmad särasid tantsides. Ämm tantsis siinsamas Jõgeval toimunud Naistetantsupeol ja me siis ka vaatasime seda ja see oli vapustav. Laulupeo lõpus toimuv on hingeliselt raputav. Kuidas siis saab küsida, et millises seisus on eesti kultuur. Ta õitseb. Ta pole kunagi sajandite jooksul õitsenud nii nagu täna. Võib-olla. Ma lisan alati lõppu võib-olla, sest ma ju päris kindlalt ei tea seda.

Eestis on hetkel 23 riikliku etendus ja kontsertasutust. Seda on tegelikult vapustavalt palju.

Pluss vähemalt teist sama palju veel eraõiguslikke asutusi, nagu Emajõe Suveteater. Saabuval suvel on Eestis 60 uuslavastust. See on minu ideaal. Kui ma hakkasin suveteatrit tegema 22 aastat tagasi, siis ma tulin Soomest, kus suve jooksul oli 200 lavastust. Ma rääkisin seda siin, kus Linnateatri õues oli „Musketärid“ ja aasta hiljem tegime „Robin Hoodi“, ja keegi ei uskunud, et see on võimalik. Ma ütlesin, et on küll, sest 1930ndatel mängiti suviti igas Eesti külas näitemängu.

Tänaselgi päeval toimetavad rahvateatrid hoogsalt. Ainuüksi Jõgeva ümbruses tean ma kolme suvelavastust – Pedjal, Maarjas ja Kuremaal.

Ole lahke. No mis see muud siis on, kui õitsemine. 20 aastaga on jõutud sinna, et on huvi ja on aega, on majanduslikku ja vaimset kapatsiteeti tulla kokku. Tule Arlet või Juhan ja teeme meie külas sellise pulli asja. Igas külas on kindlasti omad ettevõtmised. Meil siin on väike küla. Siin elab … siin ei elagi õieti kedagi. See mulle muidugi meeldib iseenesest. Igal juhul on see kõik kultuuriline õitseng. Iga üks võib raamatu kirjutada ja selle välja anda. Ei tea, kus ta raha leiab, aga tal on see võimalus seda teha. Meie „Kaunimate aastate vennaskond“ sai 25 aastaseks ja andsime sellega seoses 27 kontserti üle Eesti. Kõik on välja müüdud.

Vaatan, et lisaks kultuuripõllule künnad ka päris põldu.

Natuke ikka. Kartuli panime maha. Meil on pärlkanad ja kukk ka. Munad on omast käest võtta. Kasvuhoone on ka, aga see on Ingridi rida.

Kes sa siis tegelikult oled – lavastaja, näitleja, koolitaja, aednik, laulja?

No kes ma siis olen. Täna tegin ühe esinemise koolituse. Lisaks teen näite- ja häälekoolitusi. Mul on sellel nädalal neli koolitust. Ma ei saagi nimetada oma põhilist tegevusvaldkonda. Seda ei ole. Neid asju, mida ma elus teen, ei tee ma selle pärast, et elus püsida või kütet maksta. Ma teen kõike seda suure rõõmuga. Vahel ei ole tahtmist rahva ette minna, aga kui näed nende säravaid silmi, siis käivitub ka endas mingi vedru. Mulle meeldib inimesi rõõmustada. Kogu selle rahva või kaamerate ees olemise vastandiks on siis siin kodus olemine.

Kuidas sa käivitad endas selle vedru, mis käima tõmbab, kui tõesti on periood, kus väsimus murrab?

(Andres mõtleb pikalt). Ilma püssirohuta ei maksa lasketiiru minna. Mulle meeldib väga muru niita. Põristan traktoriga suure rõõmuga. Ma kuulsin hiljuti ühe lähedase käest, et see ei pidanud töö olemagi (Andres muheleb) . Lisaks meeldib mulle reisida ja maailma avastada. Käisime hiljuti perega Itaalias, kevadel käisime veel Egiptuses.

Vaata inimene läheb mööda teed. Keegi teil siin siis ikka elab.

See on naaber. Küla ise asub peamiselt teisel pool jõge. Seal on mitu maja ja väga toredad naabrid. Seal on Taavi pere, kelle on Ingeliga sama vana laps. Siis on Tõnu pere. Tõnu sõidab oma Fergusoniga siia ja tõmbab kartulivaod sisse. Siis on arstipere, kes elab kohe ümber nurga. Õhtul läheme Naabrimare juubelile. Selline külaelu toimib väga hästi.

Kui sulle antakse 1000 euri vabalt annetamiseks, siis kellele sa selle annetaksid?

Ma seal näosaates ju korra ikka võitsin ka ja annetasin. Aga kui taas selline võimalus oleks, siis vanemliku hoolitsuseta lastele. See on mind kõige rohkem puudutanud. Tegime etendust „Hulkur Rasmust“ Mäe lastekodu kõrval ja see läks hästi hinge.

Kas sa oleksid oma tööd nõus tasuta tegema, kui sellel on ilus ja õilis eesmärk?

Ikka. Me teeme seda pidevalt. Alles hiljuti esinesime Tartu Maarjamõisa haiglas kõigile arstidele ja patsientidele. Siis oleme käinud Liiva vanadekodus, kus on päris eakad inimesed. SOS-lastekülla kutsuti, kuid kahjuks sellel korral kuupäevad ei klappinud. Teeme ikka, kui on aega.  Aeg on alahinnatud väärtus. Elasin praegu poolteist kuud Tallinnas ja ei näinud vahepeal oma inimesi. Ma võiksin ju kogu aeg kuskil käia ja midagi teha, aga keegi on siis kodus väga õnnetu.

Kuidas sina oma peres armastust elus hoiad?

Kuidas me hoiame armastust, Ingi? (Esimest korda saab sõna kogu aeg Andrese kaenlas istunud Inderli . „Hoiame kõik koos kokku“, kostub vastuseks Andrese pöördumisele.) Teeme koos sauna ja siis hüppame kõik koos tiiki ja siis köhime öö otsa, nagu täna oli? (Inderli ainult naeratab.) No kuidas me siis hoiame. Sellest võib ju palju lugeda, et mida teha ja kuidas suhet värske hoida, aga ega meie ei teegi midagi erilist. Me mängime alati õhtuti õhtumänge, mida on kokku seitse.  Me ei tee teadlikult midagi. Sa tunned ennast nende inimestega hästi ja see on väga mõnus. Teed koos ühiseid asju ja tunned ennast hästi ja see ongi hästi. Leia endale õiged kaasteelised ja saadki käia muretut eluteed.

Mis sind elus häirib?

Pidev häda. Probleemi otsimine, probleemi tekitamine, see jutt, et kui halvasti kõik on. Kui halb on elu Eestis, kuidas kultuur sureb välja, kuidas kõik rändavad välja, kuidas külad on välja surnud ja midagi ei toimu. Nii hirmsat aega pole Eestimaa varem näinud ja see on lõppu algus. Mind häirib, kui inimesi kogu miski häirib. Geid, mehed, naised, metsad, palgalõhe, küll on ikka palju probleeme, mida inimesed armastavad.

Kas sa oma teatris maksad ka naisnäitlejatele vähem?

Kindlasti mitte, aga on olukordi, kui nad küsivad vähem. Soorollid on ju nii jaotatud, et mehelt oodatakse, et ta ehitaks maja valmis. Naiselt üldiselt ei eeldata, et ta peab maksma laenud, ostma autod, panema talverehvid alla, koolitama ja panema riided selga. Meestelt seda eeldatakse. Naistelt eeldatakse teisi asju, mis on ka väga aja ja töömahukad.

Mis sind täna rõõmustab?

Rõõmustab, et lapsed ja teised lähedased on terved. Rõõmustab, et on nii ilus ilm. Ma olen seoses suveteatriga muutunud harrastusilmateadlaseks. Jälgin erinevaid kanaleid. Palju on asju, mis rõõmustavad. Kurvastavaid asju on hulka vähem.

Kus siis teatrihuviline sind näha saab või milliseid kultuurisoovitusi saabuvaks suveks annad?

Kutsuks kõiki ikka Emajõe suveteatrisse. Juulis esietendub tõeliselt pöörane etendus „Tsaar Saltaan“. Lavastuses astuvad publiku ette kolme erineva teatri näitlejannad oma parimas kõrgvormis: Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast. Kõigile teada-tuntud Puškini muinasjutt koos pööraste süžeekäikude ja värvikate karakteritega kantakse ette vaid kolme näitlejanna poolt. See nõuab neilt üliinimlikku ümberkehastumisvõimet ja oskust panna mängu kogu oma näitlejaarsenal. Mängupaik on maagiline – õigeusu kirik koos säravate sibulkuplite ja kulunud fassaadiga mõjub kui igavikuliselt lagunev maal, kuhu Puškini tegelased on varjunud maailma eest. Pühade Aleksandrite kirik asub Tartus Karlova linnaosas Sõbra tänavas. Lavastusele on andnud heakskiidu piiskop. Seega, on loota, et ilm tuleb ilus!. Lisaks „Tsaar Saltanile“ kutsun noori teatrisõpru juba viiendat aastat etenduva „Üle linna Vinski“ etendustele.

Tuleb tulla. Loodan, et ilm teid soosib ja tuleb kaunis suvi.

Andrese pere õhtumängud.

1.       Pallikull. Jooksed ja siis pead teist palliga viskama ja igaühel on kolm elu.

2.       Trifaa (põhjaeestlaste ukakas). Seda mängitakse ka õues, puu juures.

3.       Härra Hunt. See on Andrese lemmikmäng. Seda mängitakse nii, et üks inimene istub toolil seljaga teiste poole, kes seisavad rivis. Seisjad küsivad kooris „Härra Hunt, mis kell on?“. Hunt siis vastab , et üks või kaks, kuni kümneni. Siis kõik imestavad, et oo kaks ja astuvad kaks sammu Hundile lähemale. Imestamine on Andrese lemmikkoht ja selle on ta ise mängule lisanud. Kui Hunt vastab, et „Kell on 10. On söögiaeg“, siis võivad teised liikuda ja hunt peab kellegi kinni püüdma. „See on ülijabur mäng. Jaburuse kehastus“, lisab Andres.

4.       Pimesikk. See Andresele ei meeldi, sest see on ebakindel mäng.

5.       Rebane, rebane, üks, kaks, kolm. See on sama mäng, mis heeringas, heeringas, üks , kaks , kolm.

6.       Haned, luiged, tulge koju. Ei saa tulla, hunt on ees.

7.       Ingeli leiutatud mäng, kus inimene seisab kinnisilmi ja peab siis ära arvama, mitu kätt või jalga teised tema küljes hoiavad.