Esmaspäev, 10. detsember 2018

Martti Kalda jutustab Aasiast, kuid jõulud veedab alati kodus.


Martti Kalda jutustab Aasiast, kuid jõulud veedab alati kodus.

Martti Kalda on üks huvitav mees. Paljud ei tea ega tunne teda, aga see ei tee teda vähem huvitavaks. Pikka aega oli ta Tallinna Humanitaarinstituudi India ja Aasia kultuuriloo lektor, siis saabus õpetamisest väsimus ja tänasel päeval on ta peamiselt vabakutseline reisijuht, Aasia kultuuri propageerija ja kirjanik. Tema koostatud ja juhitud on Vikerraadio saated „Valgus tuleb idast“, „Hommikumaa vägevad“ ja  „Palveränduri päevaraamat“. Need on saated, mida mina olen kõiki vähemalt kaks korda kuulanud. Martti räägib neis saadetes rahulikult sõnu rõhutades nagu laoks kivimüüri või teadmiste müüri. Lisaks ilmus Marttil lõppeval aastal suurepärane muinasjuturaamat „Printsess ja pühamees“, mis sobib lugemiseks kõigile. Olen kindel, et see raamat on hea kingitus saabuvatel jõuludel. Miks, seda saate lugeda.
Mina tean Marttit umbes 30 aastat, ajast, millal käisime koos noorteteatris. Me  pole kaua suhelnud, kuid aeg on toonud palju küsimusi ja seepärast tuleb vana tutvus üles soojendada ja Marttile külla minna. Vestleme aastavahetuse rituaalidest Aasias, vestleme elust ja vaimujõust. Maailm pöörleb alati ja kõigi jaoks ühte pidi, seda on vahel hea meelde tuletada.


Aasias elab tuhandeid rahvaid, kelledel on kõigil omad tavad ja traditsioonid. Uue aasta saabumine või pööripäev ei ole maagiline aeg vaid kristlaste jaoks, vaid oluline pöördepunkt ida kultuurides. Seepärast on sellega seotud paljud kombetalitused, kus on tänasel päeval segunenud kristlus või islam ja kohalikud usundid. Käiakse küll kirikus, kuid siis minnakse koju ja ohverdatakse siga.
Meenub, et kui Malaisias paar aastat tagasi lennuk alla kukkus ja kadunuks jäi, et siis kogu riik palvetas, et reisijad üles leitaks. Palvetati küll, aga mindi ka samaani juurde, kes paar kookospähklit pooleks lõi, pani näpu kaardile ja ütles kohe, et lennuk on seal. Islam Malaisias ja Indoneesias on muidugi nii, nagu on. Kui ma esimest korda Indoneesias käisin, siis lahkudes Jakarta mosee territooriumilt, hõikab üks mees mulle järgi „Hei sir, ega te pole unustanud, et siit saab lahtist õlut.“   Mul ei ole kunagi varem ega hiljem niimoodi juhtunud, et mosee alal, seespool aeda,  õlut pakutaks. Tänaseks on see muidugi ära koristatud. Neil on seal nüüd uus president, kes on küll endine rock-staar, kuid islami mõttes, siiski konservatiivsem mees.

Kui juba Aasiasse läksime jutuga, siis millistest meie jaoks veidratest uue aasta traditsioonidest oled osa saanud või kogenud. Hiljuti kristlikus Timoris käies räägiti meile küll suure ja olulise peo ootusest.
Kagu- Aasias saabub uus aasta järgmisel aastal 5.veebruaril ja peamiselt sellel ajal toimuvad nende suuremad pidustused. See on hõimuti ja riigiti nende jaoks liikuv püha. Mõnel pool on see märtsis, mõnel isegi aprillis. Ma olen osalenud Vietnamis traditsioonilise kookose-riisi koogi valmistamisel. Seda riisi on vaja sellise suure kahemehenuiaga kokku taguda. Tõstad üles ja lased alla. Me siis koos ühe kohaliku väiksema linna politseiülemaga tagusime seda rasket nuia. Fotograafid pildistasid ja järgmisel päeval oli uudis ka kohalikus ajalehes. Sellise maiustuse valmistamine on traditsioon, kus kohalik eliit seda rahvaga koos linnaväljakul valmistab.

Kui olulised on pööripäeva pidustused Idamaa rahvastele?
 Väga olulised. Hiinas tähistatakse aastavahetuse saabumist kolm nädalat. See on aeg, kus võetakse aeg maha. Meil on see seotud talve algusega. Neil on see seotud talve lõpuga. See on riisikasvatuse alguse tähistamiseks. Paljud  traditsioonid, mida me enda omadeks peame, on tegelikult ju Aasiast pärit. Näiteks saluut. Kui kord taheti Tallinnas seda ära jätta, siis oli rahvas pettunud. Samamoodi on kingituste tegemine pärit idamaadest. Püha Nikolaus tegutses ju Türgis, mis on ka Aasia. 

Kas Idamaades tehakse tänapäeval ka kingitusi?
Aasias on tänaseni säilinud komme, et kingitus peab olema sümboolne. Pigem on tähtsad pakend ja pakendi värv. Kas kingitus on kuldne või oranz või kollane. Igal värvil on oma tähendus, mida sobitatakse vastava aasta elemendiga. Idamaades on siis lisaks loomadele 5 elementi. Meil on nüüd algamas Hiina kalendri järgi maa-sea-aasta. Sellelt aastalt oodatakse rikkust. Siga on seotud rikkusega ja söömine on sellel ajal tähtis. Aastavahetuse saabumine on samuti seotud tohutu õgimisega. Mida paksem, seda parem. Usurituaalid on selle juures tänapäeval tahaplaanile jäänud. Budistlikes riikides on usurituaale rohkem. Tegelikult budistlikus kalendris puuduvad märtsis olulised sündmused ja aastavahetuse tähistamine on sinna teadlikult külge poogitud, nagu meilgi Kristuse sünnipäev on sobitatud paganlikule pööripäevale. Peamised budistlikud pidustused toimuvad muidu mais, kui Buddha kirgastus, sündis ja suri.

Milliseid rituaale või kombeid veel oled märganud?
Kõige veidram rituaal, mida olen näinud uueaasta pidustuse käigus on , kui Tais aeti sisse esimene vagu. See on tegelikult Vana  Indiast pärit rituaal, juba 1500 aastat enne Kristust, kus hõimujuht näitas ette kuidas adraga vagu lükata. Siis lasti vesi põllule ja hakati riisi istutama. Selle India tsivilisatsiooni mudeli on tänaseks üle võtnud kogu Kagu- Aasia.  Aga, mis selle juures veidrat on, on see, et sama rituaali nägin ma Bangoki peamisel staadionil, kus jalgpallimurule lasti vagu sisse. Kohal olid härjad, ja vana-aegne ader ja kes ajas vagu? Teadupärast oli Tai viimane kuningas juba paarkümmend aastat väga põdur ja muidugi asendas teda Tai põllumajandusminister. Kujuta ette olukorda, kus peenes ülikonnas põllumajandusminister, kes on pigem harjunud konditsioneeritud kabinetiga orden rinnas kõnnib oma valgetes kingades vaevaliselt härgade järel. Kambodzas viiakse sama rituaal läbi Angkori varemete vahel, kus on vana-aegne sõjaväe kogunemise plats, kus samuti kuningas määrab isiku seda austusväärset ülesannet täitma. Rituaal võib olla 3500 aastat vana, aga elus tänaseni. Hiinas on saanud peamiseks kombeks söömine. Tohutute toiduhulkade kogumine, varumine, valmistamine. Uus aasta pidustustel kolme nädalaga süüakse ennast paksuks ja seal süüakse ju kõike ja kõike seda on vaja ka lauale tuua. Seal on piirkondi, kus süüakse koeri. Kuna koer on kallis, siis Vietnamis tehakse näiteks sealiha koeraliha moodi. Hiinas on ju ka kõike saada, kui raha on. See on küll sotsialistlik ainuparteiga riik, kuid elab kapitalistlike põhimõtete järgi. Segane värk.


Kas seal ohverdatakse ka?
Esivanematele peab alati ohverdama. Huvitav on see, et sotsialistlikes riikides (Hiina, Vietnam, Kambodza), kus religiooni muidu põlatakse, esivanemate kultust religiooniks ei peeta. Olen näinud, kuidas hommikul, enne tööle minekut, ärimees läheb templisse, paneb oma Mersu lukku ja rahakoti altari servale ja palvetab käsi palves hoides. Siis tõuseb, võtab rahakoti ja läheb äri tegema. Mina näen seal kõiki religiooni elemente aga nende riikliku statistika järgi on mees puhas ateist. Uus aastal käiakse samuti templis jumaluste juures, keda võib seal üheaegselt olla mitut sorti. Peamiselt palutakse ikka edu ja raha ja pöördutakse sõjaga seotud jumaluste poole. Need võivad olla ka kuulsad mineviku sõjapealikud. Vietnamis pöördutakse mehe (prints Tran Hung Dao) poole, kes võitis kolmel korral mongoleid ja kes oli samal ajal ka luuletaja. Templitesse tuuakse ka kingitusi. Huvitav on sealjuures see, et ohverdades ei kingita mitte lille, vaid lille ilu, mitte lõhnapulka, vaid lõhna, mitte puuvilja, vaid puuvilja maitset. Loomade ohverdamine on seotud animismiga ja uskumusega, et jumalad söövad. Seda saab näha paljude põlisrahvaste juures Indias ja Indoneesias. Loomade ohverdamise ajal, seda tehakse ju tänaseni, kuigi see on paljudes riikides keelatud, peab olema palju verd. Loom pannakse oheliku külge kinni ja seejärel mehed lõikavad teda matšeetedega, et oleks ohtralt verd. Meie reaktsioon oleks, et tõmbud eemale, et mitte verega pihta saada, aga nemad astuvad lähemale, et saada verega pihta. Siin on paralleel ka kristlusega, kus samuti pakutakse Jeesuse ihu ja verd. See on osadus kuni sinnamaani, et mõned on üleni verega koos ja langevad ekstaasi rebides kätega toorest liha.

Ma kogun jumalate kujusid. Animismi piirkondades on aga raske jumaluse kuju leida. On olemas puukujud, mida turistidele pakutakse, aga kui lähemalt uurida, mida see kuju nende jaoks tähendab, siis reeglina vastavad nad, et see on lihtsalt ilus kuju.
Jumal elab igas loodusobjektis. Jumal võib olla erinevate asjade sees. Hinduismis ka ei usuta, et Jumal on selle konkreetse kuju sees. Jumal on vaim, kellele tuleb anda võimalus kuju sisse tulla. Selleks ehitatakse ka templeid. Idamaades usutakse, et öisel ajal, kui inimesi templis pole, siis Jumal laskub maale ja reaalselt viibib seal. Kõik templid on omamoodi jõukeskused. Näiteks klooster. Ainsad korralikud kloostrid idamaades on budistidel. Tihti inimesed arvavad, et klooster on kinnine usuasutus, kus mungad ajad oma asja, kuid ajaloos pole see nii olnud. Klooster oli kultuurimaja, sealt saadi koolitarkust, klooster oli ka pank, kust sai raha laenata. Seal, kus muud tsivilisatsiooni on vähe, näiteks Tiibetis, kus usujuhil ehk Dalai-Laamal, on täiuslik võim, oli klooster ainus toimiv ühiskonda siduv süsteem. Moslemiriikides samamoodi tuuakse mošeesse peale ramadani annetusi, paljudes riikides on see kohustuslik. Sealt saavad abi lesed ja orvud, makstakse õppetoetusi, maetakse surnuid, mida iganes. Ajaloos oli templil või kirikul väga oluline roll kogu ühiskonna toimimisel. Tänasel päeval on pühakodadest saanud vaatamisväärsused, kuhu kiirelt turistina sisse vaadatakse. Mõeldakse, et vaatame ära, aga tegelikult sa ei näe seda, mis seal sees toimub ja milleks ta on loodud. Meil on tekkinud paralleelstruktuurid, riik. On siis selle viimasega, kuidas parasjagu on.
 Kas sellest on kurb ka, et religioon on jäänud tahaplaanile?
See on kahe otsaga asi. Kui me vaatame religiooniga seotult pimedat ebausku, siis sellest eemaldumine on tore, aga religiooni väärtustest eemaldumine on jällegi kurb.
Aasias tegeletakse enese vaatluse ja sisekaemusega oluliselt rohkem, kui Euroopa kultuuriruumis. Siin on olulised edukus, tüütu majanduskasv, mitte enese sisemine rahulolu.
Eks erinevaid inimesi on igal pool. Tõepoolest olen ma Aasias kohanud inimesi, kes teevad meie mõistes tavalist tööd ja on võimelised kõrgfilosoofilisel teemal vestlema. Ma olen kord arutlenud ühe turbanit kandva ja vuntse kruttiva tavalise uksehoidjaga filosoofilisest usundist ja sellel teemal olid tal sügavad teadmised. Kord Põhja-Aafrikas olles tegin kohaliku muslimist saatjaga ramaadani kaasa. Hommikust päikeseloojanguni midagi ei söödud ega joodud. Eesti turistid muidugi kõrval sõid ja jõid. Mäletan, et kord oli meil selline arutelu, kus söögikoha kõrval oli ilus bassein. Ütlesin saatjale „Abdullah, hüppame sisse ja värskendame ennast“, Abdullah vastas, et seda ei saa teha, sest vesi võib ju suhu minna. See oli tõsine teoloogiline arutlus, sest mitte midagi ei tohi suhu panna. Abdullah tahtis suitsu teha, aga ei saanud. Lisaks nätsu ei tohi närida, arstimeid ei tohi võtta, muidugi ei tohi kedagi suudelda. Mitte midagi ei tohi suhu panna. Seda läbi elades sain aru, miks kell 4 õhtul ei taha keegi midagi enam teha, sest neil pole lihtsalt jõudu selleks. Pühapaigad on idamaades rajatud reeglina kuhugi mäe otsa või kõrgemale kohale ja sinna minnes pead vaeva nägema. Ma nimetan seda alandlikkuse õppetunniks. Ma arvan, et see on teadlikult nii tehtud, et teel sinu vaimsus muutuks, et kohale jõudes sa oleks valmis teispoolsusega kohtuma. Oled näljane, janune ja väsinud ja mõistad kui tühine sa oled Jumala kõrval.
Aasia on tavalise eestlase jaoks kauge ja arusaamatu  piirkond oma mõistetamatute kommetega. Kas meil on mindagi nendega ühist ka?
Ega siis inimese põhivajadused on ikka samad. Elu säilitamine. Vanal ajal ehitati kindlusi, tänasel päeval tehakse rannikukaitserajatisi jne. Aasiat jääb ju kogu aeg vähemaks – meri sööb ära. Elu kestab ka surmas. Mida tähtsam inimene, seda suurem mausoleum. Aasia kõige kuulsam vaatamisväärsus Taj Mahal on mausoleum. Valitseja ehitas selle oma naisele, kelle kõrval ta nüüd ka ise puhkab. Kolmandaks jumalad ja religiooniga seonduv. Need ongi need kolm peamist tungi, mille nimel inimene elab.  Meil on siin lihtsalt religiooniga seotud asjad jäänud tahaplaanile. Kõik muu on ju sama.
Üks ilus jõulukingitus on kindlasti sinu hiljuti ilmunud india muinasjutuvestmise traditsioone järgiv kaasaegne muinasjuturaamat „Printsess ja pühamees“. See on võrratu raamat. Mulle tõesti väga meeldis.
See raamat sündis nii, et juhtisin giidina ühte grupireisi Indias ja Himaalaja mägedes. Istusin seal juhi kõrval ja vaatasin aknast välja ja need lood tulid ise minu juurde. Ma ei usu, kui kirjanikud räägivad, et tegelased elavad oma elu ja mina ainult panen sõnad kirja. Need loomad kõndisid sealsamas India maastikul ja sealne muinasjutu traditsioon muidugi mõjutas mind ka. Indias on üldse tohutu palju loomamuinasjutte, kus loomadele antakse inimlikud võimed. Nendel võimetel ei pruugi olla seost loomade tegelike võimetega. Nagu meilgi, kus rebast peetakse kavalaks ja hunti kurjaks. Muideks, uurijad on tänaseks kindlaks teinud, et rebase kavalusel on tegelikult India mõju. Meie Reinuvader Rebane on juurtega pärit Indiast. Uurijad on veenvalt tõestanud, et kõik need on lood on olnud Indisas juba tuhandeid aastaid varem. Seal oli peategelaseks saakal ja siis valiti Euroopas lugude peategelaseks šaakalile kõige lähem loom ehk rebane. Rebane ei ole tegelikult väga kaval loom, aga saakal on ikka väga nutikas loom. India saakali lood on jõudnud läbi Lähis-Ida ja Vahemere- äärsete riikide meieni ja sellel ajateel on temast saanud vahepeal rebane. Indias ongi lugudes nii, et elevant on suur ja rumal, tiiger on valitseja, kavalad on kõik väikesed loomad nagu saakal, jänes ja papagoi.
Sinu kirja pandud lood annavad edasi  tuhandeaastast idamaade tarkust.
Ma tõesti püüdsin edasi anda neid teadmisi, mida Aasias rännates olen kogenud. Ei tea, kuidas see õnnestus, loodan, et õnnestus. Kõik need teadmised on tegelikult ka Euroopas olemas, aga siin pole neid sellisel moel kirja pandud ega õpetatud.
Kellele mõeldes sa selle raamatu kirjutasid – lapsed, suured, Idamaade huvilised?
Ma ei mõelnud kohe üldse. Olen nüüd hiljem märganud probleeme raamatupoodidel, kes ei tea, kuhu riiulisse raamatut panna. „Rahva Raamatus“ käisin, seal oli ta kinkeraamat, Viimsi „Apollos“ oli ta lasteraamat, kesklinna „Apollos“ esoteerika all jne. Võib-olla see ongi sellisena tore, sest ega see raamat pole otseselt kirjutatud lastele. Minule olid olulised lood ja neid lugusid on mul peas veelgi rohkem. Panin nad lihtsalt raami, sest Indias on raam väga oluline. Raam on selleks, et nende jaoks, kes muidu aru ei saanud, oleks läbi jutustaja ja kuulaja kahekõne lugude tarkused lihtsamini vastuvõetavad. Kummalisel kombel on Indias paljud muinasjuturaamatud tituleeritud poliitikaõpikuteks. Muinasjuttude kaudu õpetati printsidele riigitarkust või sõjakunsti. Me tahame lood nende algsest kontekstist välja kiskuda, see on võimalik, aga need lood ei toimi siis enam samamoodi.
Kuidas raamat on vastu võetud?
Mul oli selle raamatu kirjastamisega palju probleeme, sest paljud kirjatused lükkasid selle alguses tagasi. Kõik tõdesid, et on tore, et keegi kirjutab ka millestki muust, kui sellest, mis maal vanaema juures juhtus, aga raamat on nii eriline, et meil vist seda maha müüa ei õnnestu. Hetkel on müük kenasti läinud ja kõik on rahul. Isegi raadiost paluti luba lugusid eetris esitada. Mulle on selle raamatuga seoses kirjutanud väga erinevad inimesed alates kirikuõpetajatest  kuni kooliõpetajateni, kes on öelnud, et see raamat kõnetas neid. Juu siis tuli hästi välja.
Jõuluaeg on alanud. Millised on sinu isiklikud jõulukombed?
Tavalised. Ega ma kana kodus ei verista. Ma püüan jõulude ajal alati kodus olla, kuigi on pakutud võimalust sõita grupijuhina kuhugi soojale maale. Aga ma ei kujuta ette, et keegi tahaks jõulude ajal kodunt ära minna. Hinge soojus ja tähelepanu jagamine, seda inimesed vajavad. Aastaringselt ei suuda inimesed sellised olla ja siis on hea nautida neid hetki aasta lõpul, kui inimesed naeratavad ja lahkeid sõnu jagavad. Kui on pime ja kole aeg ja õues ei käida, siis on loogiline pöörata tähelepanu nendele inimestele, kes on sinu ümber.

1 kommentaar:

  1. Martti oled üks imeline mees loen huviga sinu raamatuid ja kuulan sinu resi lugusid mis on väga põnevad ja harivad.Idamaa on siiski väga huvitav maa.Edu sulle sinu tegemistes.

    VastaKustuta