Küpros- puhkus aastaringi

Küpros – reis antiikajalukku.

Kaks asja levivad kiiresti – kuulujutt ja metsatulekahju. (Küprose vanasõna)

Kui kivi kukub munale, saab muna haiget, kui muna kukub kivile, saab muna haiget. (Küprose vanasõna)

Külastasin pojaga Küprost. Reisist kirjutades pean alustama kaugemalt. Olen olnud terve elu kuulsa inglise loodusuurija ja kirjaniku Gerald Durrelli austaja. Mul on kodus olemas kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud. Seepärast tundus loogiline ja vajalik osta ka tema venna Lawrence Durrelli raamat „Küprose kibedad sidrunid“, kui see poelettidele ilmus. Raamatu saab sisult jagada kaheks. Esimeses pooles kirjeldab ta Küprose külaelu ja inimesi ja teises pooles 1950ndatel toimunud liikumisest inglise kolonisatsiooni vastu. Esimene pool põnev reisija loodushuvilisele, teine pool põnev pigem ajaloohuvilisele. Igal juhul tekitas raamat minus vastupandamatu soovi minna Küprosele. Kes ei tahaks külastada saart, kus on suurimaks ohuks jääda Laiskuse puu alla istuma, nagu kirjutab Lawrence Durrell. „Puu vari võtab igasugu isu tööd teha. Bellapaisi elanikke peetakse tüüpiliselt saare kõige suuremateks logarditeks. Nad on maaomanikud, joovad kohvi ja taovad kaarte. Sellepärast nad nii kaua elavadki. Keegi ei vaata siin haua poole“, kirjutab Durrell. Magus elu, mis on täpselt midagi mulle. Tänapäeval nad vist enam nii logardid ei ole, sest saginat oli saarel omajagu.

Kui nüüd lisada minu huvi antiikajaloo vastu, mis on mind seni viinud Kreekasse ja Türkki, siis oli otsus sõita juba enne tehtud, kui sooduspakkumine postkasti potsatas. Küprosel on praegu talv ja turiste vähe. Sooja oli meie seal oldud päevadel u 17-20 kraadi, mis on vähe soojaihalejatele , kuid piisav rändajale. Ööbisime Paphoses, mida reklaamitakse kui suurepärast kohta rannapuhkuseks, kuid ega seal randa ei ole ja see, mis on kivine ja kaljune.  Jäin mõtisklema, et kes on see sihtrühm, kellele on piirkond eelkõige suunatud ja kas mulle ka seal midagi pakkuda on. Esiteks on seal kindlalt tegevust lastega peredele, sest iga suurema hotelli kõrval on ka suuremat sorti veekeskus liumägede ja muuga. Samuti oodatakse sinna noori pidutsejaid, sest kõrtsides on õhtuti elav muusika ja pidu keeb. Kolmandana tunnevad seal ennast hästi rannapuhkust otsivad pensionärid, kus  on hea teenindus ja ühel territooriumil olemas kõik mugavaks äraolemiseks. Aga minusugune keskealine?? Pidutseda enam ei taha ja lamamistoolis vedeleda veel ei taha. Samas laste kisa ka ei viitsi kuulata, sest oma lapsed on juba suured. Mulle polegi seal kohta. Minusugusele reise ei pakutagi. Olen pannud tähele, et minu sõbrad ja tuttavad panevad üha sagedamini ise kokku oma reisipakette, sest reisifirmade pakutav ei sobi kokku nende soovidega.

Rentisime 35 euri eest päevas auto, et saarel ringi liikuda. Nii väikse autoga polnud ma varem sõitnud. Sinna mahtusime meie ja üks kott, teise pidime maha jätma. Saar ei ole suur, kuid ometi jagatud kolme haldaja vahel. Esiteks kreekakeelne ja- meelne Küpros, siis türgikeelne Põhja-Küpros, mida ainsana on omaette riigina tunnustanud Türgi ja kolmandaks Suurbritannia, kelle seal asuvad sõjaväeosad kuuluvad tänaseni täiesti Suurbritannia haldusesse. Lühidalt siis saare ajaloost, mille pöördelisi hetki kirjeldab Durrell oma raamatus. 1950ndatel algasid eelkõige noorsoo seas rahutused Suurbritannia koloniaalvõimu vastu. Rahutused muutusid peagi vägivaldseteks ja tõid kaasa endaga inimohvreid. Suurbritannia ei tahtnud loovutada strateegiliselt kasulikku kohta Vahemere südames Türgi rannikul. 1960 saavutas Küpros siiski iseseisvuse, kuni 1974 toimus saarel riigipööre, mille tagajärjel kuulutati kolmandikul saarel välja Põhja-Küprose Türgi Vabariik. Sisse tulid rahuvalvejõud ja olukord on tänaseni rahulik.

Kuigi Küprose pindala on u 9000 km2, siis sõidud punktist A punkti B ei kulge sugugi nobedalt, sest ussina looklevad teed mäenõlvadel teevad teekonna pikaks. Suuremate linnade vahel on siiski korralikud kiirteed. Eriti hämmastas mind küproslaste radikaalsus liikluse rahustamisel. Lisaks kiirust piiravatele märkidele olid ka linnaväliteedel nn „magavad politseinikud“, mis meie liikuvat seljakotti aeg-ajalt tugevalt raputasid.  

„Kunagi oli ühe saare asemel kaks“ tutvustab Durrell oma raamatus legendi saare tekkeloost „Siis tõusis merest neid ühendav madalik – Meseoria – sile nagu piljardilaud. Merelt puhuvad tuuled leiavad saare keskossa tee ilma takistusteta. Nüüd on need kaks saart kaks mäeahelikku, suur Trodose ahelik ja väike Kyrenia ahelik“. Durrell jätkab saare kirjeldamist: „Troodose ahelik on inetu kaljurünkade ja suurte kivilahmakate pundar. Tema ilu seisis tema varjulistes, mäestikujalamile ja orgudesse sopistanud küladest.“ Täpselt nii ongi. Küprose kõrgeim tipp on Troodose ahelikus asuv 1902 m kõrgune Olümpos. See ei ole sama Olümpus, kus elasid kõik tähtsamad kreeka mütoloogia jumalad, vaid Peloponnesose poolsaarele asuva jumalatekodu kivine vend. Kuid ikkagi omab saar kreeka mütoloogias tähtsat rolli. Küprose rannal sündis merevahust armastuse ja ilujumalanna Aphrodite. Selle kuulsa, ahvatleva, riukaliku ja kauni jumalannaga on saarel seotud paljud kohad ja küproslased on tema legendi üle uhked. Legendides leiduvad lood on seotud kõik reaalsete kohtadega, mis on tähistatud ja millega tutvumiseks piletiraha küsitakse. Jään taas mõtlema, et meil on olemas oma Kalevipoeg, kelle jälgi Jõgevamaal ja mujalgi hulgaliselt leiab, mis paljud samuti kenasti tähistatud, kuid rahvusvahelist müügipotentsiaali Kalevipojal siiski ei ole. Kuigi tegemist on legendiga, siis lõikab saarerahvas temast kasu tänaseni. Küprosel on siiani elus Aphrodite kultus ja seepärast lühidalt ka temast. Aphrodite on üks kreeka mütoloogia algjumalusi, kes sündis Uranose merre kukkunud seemnevedelikust ja uhuti merevahuna kaldale Paphose rannikul. See on minu meelest üldse üks ilusamaid sündimise legende. Aphrodite oli abielus sepp-jumal Haphaistosega, kuid samal ajal ei lükanud tagasi ka teiste lähenemisi. Tal olid väidetavalt lapsed veel sõjajumal Aresega ja veinijumal Dionysosega, kuid tema suurimaks armastuseks oli hoopis kaunis nooruk Adonis.

Mul on kombeks autoga sõites pruunide turismiviitade olemasolul keerata juhatatud teele ja vaadata, mida meile soovitakse näidata. Mõned kilomeetrid Paphosest eemal nägin viita „Waterfall“. Keerasin teele, mis mägedesse loogeldes muutus aina kitsamaks. Muutusin murelikuks, et kas meie „ratastel seljakott“ vastu peab. Õnneks jõudsime kohale. Parkla servast vaatas meie peale hiiglaslik alasti  Aphrodite kuju. Juhuse tahtel olime kogemata sattunud piirkonna oluliseimale Aphrodite kultuspaigale  ehk Adonise vannidele. Just siin langeva kose all olla Aphrodite ja Adonis kohtunud. Siin oli seadnud ka jahijumal Artemis, kes samuti oli Adonisesse kiindunud, viimasele lõksu. Õnneks lahendas olukorra merejumal Poseidon ja Adonis pääses kriimudeta. Igal juhul on Adonise vannides tunda kümneid jumalate jälgi. Ujudes siin vees ja silitades fallost Adonise kujul pidid viljatud naised käima peale saama ja vanad taas nooruslikult ahvatlevaks ja ilusaks muutuma. Loopisin vett siis kohe hoolega näole. Ei või ju kunagi teada.

Paarkümmend kilomeetrit eemal on mere rannal ka Aphrodite enda vann ehk varjuline allikas, kus ta supelda armastanud. Sealt algavad mitmed imelisi vaateid pakkuvad matkarajad. Matkamine on kindlasti üks tegevus, mida saarel ette võtta. Matkarajad saarel on hästi tähistatud, korralikult hooldatud ja kohati isegi kivisillutisega kaetud. Matkamine on puhas rõõm ja selle asemel , et pidevalt jalge ette vahtida, saab imetleda ranniku ja rannakaljude ilu. Lisaks leiab Paphosest 16 kilomeetri kauguselt Aphrodite templi, mis oli antiikajal üks peamisi usurännakute sihtkohti, varemed. Külastame ka seda kompleksi. Muuseumihoones asub Aphrodite must kivi, mille avastamisest lehmalaudast kirjutas ka Durrell. Tegemist on enam kui 2500 aastat vana vulkaanilise kultusekiviga, millele ohverdades tõrjuti kurje vaime. Kui vulkaanilised kivid on tavaliselt väiksed ja krobelised, siis Aphrodite kivi kaalub vähemalt tonni ja on silitamisest täiesti siledaks muutunud.

Küpros on kuulus ka oma veinide poolest. Enamus kohalikke veine toodetakse, vaid Küprosele omastest viinamarjadest. Kuna mulle meeldib ka endale kodus veine teha ja olen külastanud pruulikodasid Madeiral, Ungaris, Indoneesias ja veel mitmes kohas maailmas, siis keeran auto uudishimust Erimi külas asuvasse Küprose veinimuuseumisse. Muuseumis saame lisaks ajaloo tutvustamisele ülevaate degusteerimisel kõigist kohalikest veinidest. Algatuseks ütleb giid sulaselges eesti keeles „Terviseks“. Midagi pole öelda, aga maitsvaimaks osutub maailma vanimaks veinimargiks peetav „Grand Commanderi“.   Emiri küla kõrval. Nad viisid oma rännakutel veini kaasa laia maailma tuues kuulsust Küprose veinimeistritele. Templirüütlite algne loss pole säilinud, vaid hävis piirkonda tabanud maavärinates 15 sajandi algul. 1454 ehitati tänane võimas kindlusloss. Hoone on tuntava energiaga, sest aastasadade jooksul on siin palveid loetud kindlasti rohkem kui paljudes teistes hoonetes. Loss on paljudele oluline, kui Templirüütlite viimane kindlus ja peakorter, enne nende liialt suureks kasvanud võimu pärast põlu alla panemist ja hävitamist.

Tegemist on 800-aastase ajalooga magusa veiniga, mis on kokku segatud punastest ja valgetest viinamarjadest. See teeb temast tõeliselt huvitava maitsega u 15 kraadise märjukese. Lugu müüb alati, nii ka veini puhul ja vaatamata soolasele hinnale ostan pudeli koju kaasa. „Commanderi“ veini tegid kuulsaks templirüütlid, kelle Küprose peakorter Kolossi loss asub tänaseni

Pühakodasid, kloostreid ja kirikuid, võib märgata igal sammul. Isegi sõites mägedesse võttis meid vastu korraga väike õigeusu kirik. Väikestel õigeusu kabelitel pole siin aknaid. Miks, see jäigi mulle selgetuks. Arvatavasti turvalisuse pärast ehk kabel andis võimaluse inimestele varju otsida. Või siis temperatuuri pärast, et palaval ajal oleks ruumis jahedam. Mulle meeldib see pühakodade rahu ja aura ja seepärast külastan neid ikka ja jälle. Muidugi käisin ka surnuaial, kus tegin ühe omalaadse tähelepaneku. Haua aset täitvate sarkofaagide otstes olid seest õõnsad ja klaasiga kaetud ristid, mis tagant poolt avanesid. Nii sai sinna panna mida iganes surnul võib vaja minna. Iga rist oli täidetud erinevate asjadega alates mänguasjadest kuni autoroolini. Kõige enam muidugi küünlaid ja pilte.

Küprose üks olulisemaid vaatamisväärsusi on Paphose rannikul asuvad Kuningate hauad. See on mitme hektari suurune maa-ala, mis on arheoloogiliste kaevamiste käigus puhastatud ja inimestele avatud.

„Kuningate hauad“ koosneb mitmest kaljusse uuristatud hauakoopast. Uhkemad neist olid sammastega palistatud tekitades terveid koobassaale. Isegi Joosep oli üllatunud nähes sellist ajaloolist suursugusust. Täpsemalt kirjeldades siis igas hauakambris, mis kuulus ühele perele, oli mitu hauakoobast, kuhu lahkunud asetati. Hauakambrid olid omakorda ühendatud käikude ja tseremoniaalsete platsidega. Igal juhul tasub külastamist.

Kui küsisin ühe kohaliku käest, mida endast kujutab Paphose kõrval asuv arheoloogiline ala, siis vastas ta lihtsalt „Seal on hunnik kive“. Eks kohalikud võtavadki seda nii. Ega meiegi alati  näe Tallinna vanalinna ainulaadset ja kordumatut ilu. Paphose arheoloogise ala peamiseks tõmbenumbriks on nn Dionysose maja. Dionysose maja mitte sellepärast, et seal Dionysos elanud oleks, vaid sellepärast, et sealsetel põrandamosaiikidel on jäädvustatud tema elulugu. See ei ole muidugi suure maja ainus taastatud põrandamosaiik või mosaiikpõrand, neid on teisigi. Kuid imelised on need põrandad küll. Umbes ruutsentimeetristest värvilistest kivikestest on moodustatud hiiglaslikud ja imekaunid mosaiikmaalid. Tänaseks on nad enamuses oma endisel kujul taastatud ja rahvale vaatamiseks avatud, kuigi kohati on aeg kivikesi kaotanud ja siis on piltide sees tühjad augud.  

Kuid ajalugu tuleb maa seest Küprosel välja igal sammul. Limassoli külje all asub Kourioni arheoloogiline ala. Kourioni arheoloogilist ala peetakse olulisimaks kogu Küprosel. Sattusime sinna taas juhuslikult jälgides pruuni suunaviitasid. Selle ala leiud ja ehitised viivad enne meie aega, kui piirkonnas võimutses võimas Mükeene Kuningriik. Tegemist on taas kord mitmel hektaril laiutava alaga. Ala on nii suur, et autoga lähenedes ostad kõige pealt järjekorras pileti, siis sõidad autoga sisse, liigud veel kilomeetri ja alles seejärel pargid. Kohe peahoone taga asub II saj e.m.a. pärit võimas amfiteater, mis on tänaseks restaureeritud ja kus toimuvad teatrietendused ja kontserdid. Joosep istus viimasesse ritta ja demonstreerisin talle „Kalevipoega“ tsiteerides iidsete ehitusmeistrite tarkust. Isegi mündi kukkumine on kosta ära iga hiiglasliku teatrisaali 3000 istekohani. Fantaasia paneb tööle endisaegne agora. Agora ehk turuväljak on koht, kus kaubitseti, peeti koosolekuid ja kohut, ühesõnaga linna süda. Mida kõike need kivid siin linnaplatsil aastatuhandete jooksul näinud ja tundnud on. Minu jaoks oli huvitav ka maavärina- maja. Selline nimi on majale pandud. Maja ise on hävinenud 365 e.m.a toimunud maavärinas. Maja kohal on joonis arheloogilistest leidudest ja oletuslik ajastulik pilt sellest, mis majas maavärina hetkel toimus. Ema ja isa istusid köögis. Laps ja eesel olid kõrvuti kojast. Viljakotid ootasid ukse ees jne. Inimesi tabas lõpp keset kõige tavalisemat päeva.  

 Kuna olen reisil siiski 13-aastase pojaga, siis saan aru, et kaua tema närv ajalooga tutvumisele vastu ei pea. Seepärast jagame päeva pooleks, kus esimesel poolel sõidame ringi ajaloos ja teisel päeval teeme midagi põnevat. Esimesel päeval külastame Paphose loomaaeda. See on tilluke, kuid äärmiselt armas loomaaed. Lisaks eksootilistele loomadele, nagu elevant, kaelkirjak, lõvid, tiiger, kaamel jne, on loomaaia suurimaks rikkuseks äärmiselt rohkearvuline linnuaed. Linde on kõikjal, aia sees ja aiast väljas, kanad ja paabulinnud jalutavad meil kogu aeg kannul. Parklas jalutavad tavalised kured, kes saabujaid uudistavad.

Ühe võrkaia taga jälgib meid pingsalt pelikan ja korraga avab ta oma hiiglasliku noka ja häälitseb ähvardavalt. Seejärel saadab ta meid omaette pobisedes kuni oma valduste lõpuni. Nurga taga näeme kummalist vaatepilti, kui puuvõra on täis okstel kükitavaid paabulinde. Nii suuri linde näha puu otsas karjas istumas tundub üllatav ja lõbus. Loomaaias on ka vabaõhumuusemile sarnane osa, kus saab tutvuda ajaloolise talupoja majaga. Maja on väike, paras ühele inimesele. Aga kus kasvas pere ja lapsed. Ilmnes, et sealsamas majas. Ei kujuta ette neid hommikuid, kui kõigil korraga oli vaja kuhugile minna. Joosepi palvel teeme enne lahkumist veel põike sõbraliku kitse Caspari juurde, kes laseb ennast kõrva tagant sügada. Sellega läheb meil seal natuke aega.

Teisel päeval läheme kardirajale. Kardirada on kinni, kuid lahke pererahvas avab vaid meie jaoks raja. Eks neil on ka talvisel madalhooajal hea raha vastu võtta. Joosep ei ole varem kardiga sõitnud. Peremees teeb Joosepile põhjaliku koolituse. Satume temaga jutu peale. Ta ütleb, et on pidanud oma äri kokku tõmbama, sest 1000 eurot viieteistkümnele inimesele kuus palka maksta ei jõua. Hetkel on tal tööl vaid 6 inimest ja sellega saab hakkama. Üldse on kohalik rahvas äärmiselt sõbralik ja meeldiv. Kõik küsimused lahendatakse naeratus näos ja probleemide korral vabandatakse pigem rohkem kui vähem. Samas on neis inimestes sellist mõnusat laiskust, mis ei luba konfliktidesse sattuda, sest konfliktid teadupärast  võtavad palju energiat.  Kardiga sõidetud, läheme veel ka minigolfirajale. Igal-juhul on Paphose ümbruses võimalik leida väga lahedat tegevust  ka kasvavale noorsoole.

Küpros tasub kindlasti külastamist ja ei tasu karta sealseid talvi. Puhata saab igal juhul.