Anija meeste lugu esmakordselt Anijal

Augusti mängitakse esmakordselt Anija mõisas E.Vilde romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ lavaversiooni.

Augustis esietendub Anija mõisas E. Vilde „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Kust tuli selline idee?

Vilde romaan on Anija küla kuulsaks teinud, kuid oma veidral moel, ei ole seda seni Anijal veel mängitud. Tegelikult leidsin ajalugu uurides vaid ühe lavastuse aastast 1946, kui Vilde romaani tõi Noorsooteatris lavale Enn Toona, kes ise kirjutas ka dramatiseeringu. See kolmevaatuseline näidend ilmus samal aastal ka raamatuna. Piibe Teater peab oluliseks tutvustada publikule Piibe maantee äärset ajalugu ja inimesi. Niimoodi sobis Anija-meeste lugu meie plaanidesse kohe väga hästi. 

Aga 2013.a mängiti Anijal lavastust „Tokerjad“, mis põhineb samal romaanil.

Kahjuks ei näinud ma omal ajal seda lavastus, kuid olen selle hiljem videost järgi vaadanud. Nagu lavastaja Eva Klemets on kirjutanud, siis põhines „Tokerjad“ peamiselt Vilde teisel romaanil „Mahtra sõda“ ja 1856.a veristel sündmustel kui talurahvaseadus vastu võeti. Vilde Anija – romaani kasutati „Tokerjates“ väga vähe ja romaani peamine tegevusliin jäi üldse kasutamata. „Tokerjad“ oli ikkagi lugu talurahvarahutustest.

Millest siis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ jutustab?

Dramatiseeringut kirjutades lähtusin Vilde romaanist. Tegemist on Vilde romaani täpse lavalooga. Tõesti on näidendis üks pilt, kus Anija kandi talumehed linnas peksa saavad, kuid see on mahukast romaanist tõesti vaid üks pilt. Tegemist on linnaromaaniga, mis päris ilusti kirjeldab Tallinna erinevate rahvakihtide suhteid, kus põlist maarahvast ei tahetud sugugi ligi lasta sakste pärusmaaks olnud käsitöötsunftidele.  Kas ei ole tule see tuttav ette kuulates tänast päevapoliitikat? Kuid kogu olustikuline igapäevaelu on vaid taustaks romaani peamisele tegevusliinile. Eelkõige on tegemist armastuslooga, kus eneseuhkus, enesekesksus ja eneseohverdus saavad täiesti uue tähenduse. See on ajatu armastuslugu, mis võiks aega muutes juhtuda ka täiesti tänapäeval.

Mis žanris on see lavastus? Mida publikuna oodata?

Tegemist on eelkõige draamaga, kus on kaks poolt. Kui esimene vaatus on helge ja positiivne, siis teises vaatuses hakkavad koguneme mustad pilved, mis viivad traagilise lõpuni. Eks seda tuleb vaatama tulla. Igal juhul on näitlejatel raske et kõiki neid sisemisi muutusi ja arenguid publikuni tuua. See on raske, kuid samas nii huvitav ja nad on sellega lavastaja Jaanus Nuutre juhendamisel suurepäraselt hakkama saanud.