Kolmapäev, 2. detsember 2020

Jõulud on erilised

 Jõulud on erilised

Sellel aastal tulevad jõulud teisiti. Mitte muidugi päris teisiti, kuid veidi tavapärasest harjumatumalt siiski. Firmapidusid ei ole, vallapidusid ei ole, avalikke jõulukontserte on vähe …  Kui tuju veel päris nulli ei läinud, siis lisan ka, et lapsed ei tohiks vanavanemaid ja jõuluvanad lapselapsi külastada. On vist natuke teistmoodi küll, kui mina seni harjunud olen. Kuid raadiotes kõlab jõulumuusika ja majad linnades on löönud jõulutuledes särama. See on märk, et jõulud siiski tulevad ja inimesed ei jäta saabuvaid pühasid tähistamata.  Nüüd siis olenegi oma jutuga jõudnud sinna, et sellel aastal on jõulud erilised. Võib juhtuda, et selliseid jõule ei tule enam kunagi. Kas ei ole see just üksi põhjuseid jõulude tähistamist  väga tema kordumatuses tõsiselt võtta? Kui juba kõik on tavapärasest erinev, äkki siis keeraks vinti juurde ja teekski jõulud sellisena nagu nad olid 100 aastat tagasi. Siis ei olnud elektrit (elekter võiks ikka olla), ei olnud internetti (selle saab küll jõuluõhuks välja tõmmata), ei olnud telekat ega raadiot (neidki pole keeruline kinni panna). „Tule taevas appi, aga mida me siis teeme“, küsivad võhikud. Ärge sellel imelisel õhtul vaadake ekraane, vaid teineteisele silma. Palju inspiratsiooni saab jõulude tähistamiseks, kui külastada eelnevalt neid kümneid kohalikke külamuuseume, kes enamuses on jõuludeks välja toonud ajaloolised jõuluehted, mängud ja muu inventari. Lisaks korraldatakse temaatilisi ekskursioone ja teemapäevi. Huvitaval kombel on muuseumid peredele jätkuvalt avatud, sest korraga seal suuri rahvahulki ei liigu. Igal juhul tasub pühade ajal märkmik koos pastakaga tasku pista ja oma kodukoha muuseumist läbi astuda. Lisaks mängudele ja meelelahutusele saab sealt kindlasti ka põnevaid ideid peolauale.

Katsun siis koos teiega mõelda, milline võiks olla eriline kodune jõuluõhtu. Kodune jõuluõhtu algab kuuse toomisega. Igahalja puu pühadeks tuppa  toomise traditsioon on kaunis vana ja veidi ka segane. Teada on , et juba 12. sajandil kasutati kiriku müsteeriumites paradiisipuu sümbolina haljast puud, mille otsa riputati õunad, kust siis Eeva saatusliku õuna noppis ja inimsoo igaveseks paradiisvõludest ilma jättis. Siis on tead, et okaspuu oksi toodi tuppa ja riputati akendele ja ustele, et tõrjuda kujasid vaimusid. Ma kujutan ette, et kuuseoks pidi kurjal vaimul kannikad marraskile tõmbama ja vaim pidi siis jutiga metsa põgenema. Samal põhjusel viidi oksad ka tallidesse ja pühakodadesse. Nagu tänapäevalgi seotakse hiiedes puudele paelakesi külge , et endale vaimude poolehoid võita, siis samal põhjusel kaunistati algselt ka jõulupuud. Enne kui kuused kodudesse jõudsid, püstitati nad linnaväljakutele. Arvatavalt püstitati maailma esimene avalik jõulupuu 1441.a kohalikke vallalisi kaupmehi ühendava Mustpeade vennaskonna poolt  just Tallinna Raekoja platsile, kui ümber vahaküünaldega ehitud nulupuu pidu peeti ja samal õhtul puu ka põletati.  Kuulus kroonik Balthasar Russow on pidanud 16.saj ajaloovääriliseks üht sarnast üritust veidi pilkavalt ja üleolevalt kirjeldada. Ta kirjeldab, kuidas noored kaupmehed oma neidudega tulid ja roosidega kaunistatud puu põlema süütasid ja siis selle ümber ühiselt ringmänge mängisid ja tantsu lõid.  Uuemal ajal on kuused juba iga linna keskväljakul. Tartust on teada 1931.a, Viljandis pandi puu püsti 1936.a ja ära on märgitud selle tarbeks telliti välismaalt 112 küünalt. Toreda nimega austati 1939.a Narva jõulupuud, mida kutsuti „poissmeeste jõulupuuks“, ju sellepärast, et neil vaesekestel polnud paremat puud võtta.

Euroopas toodi haljas okaspuu õuest tuppa juba 17.sajandil. Eestisse jõudis see komme 19.sajandil. Algselt oli kuuse peamiseks ehteks ladvas kõrguv Petlemma täht, mis nõukogude ajal sobilikult „Kremli täheks“ muutus. Tänapäeval toovad usinamad kuuse RMK äppi abil metsast, aga laisemad ostavad kaubakeskusest. Rohelise maailma vaate pooldajad panevad tuppa nailonkuuse (tegelikult kurnab selle tootmine ka loodust päris palju). Ruumi puudusel kinnitatakse seinale kuusekontuur, mille külge saab samuti ehted kinnitada. Meie oleme oma kodus kaunistanud mehemõõtu draakonipuud. Nii on.

Toredaks vahepalaks on ka kuusekaunistuste tegemine. Selle kohta võib leida  hulgaliselt kirjandust ja juhiseid ja kunagi ei tohi allahinnata kasvõi ühe väikese omatehtud kaunistuse võlu. Kuusel võiks olla poe ja omatehtud ehete kõrval vähemalt üks päris leegiga küünal, sest  elusa tule leegi võbelus toob tuppa erilise atmosfääri. Tean küll, et tuleohutuse pärast on see lubamatu, aga kui mina veel väike olin, siis oli kuusk küünlaid täis ja ma võisin neid vaadata tundide kaupa. Huvitav, et midagi ei läinud siis põlema. Muidugi tuleb lisaks kuusele kaunistada kogu elamine. Sada aastat tagasi oli väga populaarne jõulukroon, mis kindlasti õnnetoova ja tulevikku ennustava atribuudina pidi igas kodus olema. Õlgedest kroon valmistati ise ja pandi lae alla rippuma. Tüdrukud võistlesid, kelle kroon on kõige ilusam. Jõulukroon pidi kaitsema absoluutselt kõigi kurjade mõjude vastu. Mina küll ei julge öelda, et see uskumus on mõttetu. Seda ma ka ei usu, et kui raamat padja alla panna, siis tuleb tarkus ise pähe, aga magama minnes panen ikkagi raamatu igaks-juhuks padja alla. Lasen tütardel ka krooni teha … Igaks –juhuks. Nii on.  

Pean oluliseks, et kui kaunistusi teha, siis võiks sellest osa võtta kogu pere, sest vanemlik eeskuju on äärmiselt oluline. Peab vist mainima, et jõulud ei ole ainult laste püha, vaid ajalooliselt on see olnud eelkõige siiski vanemate püha. See on aeg, kus korraks astutakse igapäeva rutiinist kõrvale, tehakse kokkuvõte möödunust ja seatakse uusi plaane. Jõuludega koos hakkavad päevad pisitasa taas pikemaks venima ja see on märk uuest algusest, uuest ärkamisest. Samuti saab koos Jeesuslapse sünniga kogu inimsugu lunastuse ja uue võimaluse astuda hingeliselt puhtamana edasi. Omal ajal oli see väga oluline teadmine, mis tänapäeval on peamiselt nõukogude propaganda tagajärjel kaduma läinud. Ametlikult kuulutati 25.detsember Kristuse sünnipäevaks alles 381.a Konstantinoopoli kontsiilil.  See kattus Hilis–Rooma Võitmatu Päikese pühaga. Nii on.    

Enne veel kui jõuluõhtu kätte jõuab võiks terve pere teha jõulukaardi ja saata see postiga vanavanematele, kellele ei tohi või ei saa külla minna. Päris kaart on elav tervitus, igal juhul elavam kui netitervitus. Ma ütlen kohe ära, et netitervitusi ma ei loe, kui keegi peab vajalikuks saata. Ega jõulukaartide saatmise komme ei olegi väga vana. Teadaolevalt valmistas maailma esimese jõulukaardi oma sõbra sir Henry Cole palvel inglise kunstnik John Horsley. Cole`il oli kore kiire ja ta ei jõudnud ise käsitsi kaarte kirjutada. Ta trükkis neid 1000 tükki, kuid väga populaarsed need polnud. Kuid värvitrüki arenedes muutusid ka kaardid populaarseks ja 1880.a soovitas inglise postiamet inimestel kaardid varakult postitada. Sarnane mure oli ka Tallinna peapostkontoril, kes 1935.a andis teada, et teele on läinud 626 250 jõulukaarti ja tundis muret, kuidas postiljonid küll selle koorma kohale kannavad. Kaardid olid ilma ümbrikuta ja ega peale jõulusoovide kaardile suurt midagi enam kirjutada ei mahtunud. Õnneks on paljudes kodudes ja firmades jätkuvalt komme saabunud jõulukaardid avalikult välja panna. Mõnes kontoris on kaardirivi päris pikk, mis on märk sellest, et päris välja surnud kaardi saatmise komme veel ei ole. Andkem siis postiljonidele tööd ja äkki jäetakse siis ka mõni postkontor maal sulgemata. Nii on.  

Aga läheme oma erilise jõululaupäevaga edasi. Kuusk on toas ja ehted küljes. Kaardid saadetud. Endistel aegadel toodi tuppa alati õled. Nendes siis mängiti ja jäädi öösel magama. Tänapäeval lõhuvad kombainid õlekõrred nii ära, et tuppa tuues on nad vaid tolm. Õlgede asemel võib põranda mööblist puhtaks teha ja maha laotada padjad ja vaibad. Seal põrandal on nii hea külitada, pikutada ja mängida. Miks mitte ööseks magama jääda. Laste jaoks on alati  põnev, kui saad magada mujal kui oma turvalises voodis ja kui veel jõulutuled su kohal säravad, siis on eluaegne elamus kindel.  Ärge magama veel minge, sest jõulutaat pole üldse veel külas käinud.

Jõulutaat on muidugi iga jõuluõhtu oodatuim külaline. Jõuluvana eelkäijaks peetakse 4.sajandil Väike-Aasias elanud Myra piiskoppi Nikolausi, kes oli tuntud oma heategude poolest. Euroopasse jõudis jõulutaat 19.sajandi keskel. 1823 kirjutas luuletaja Clement Moore luuletuse „Püha Nikolause külaskäik“ , mis kirjeldas jõuluvana meile täna tuntud muheda ja lõbuse mehena. Arvatavalt on see luuletus jõuluvana olemust mõjutanud rohkem kui miski muu. Punase kuue ja valge krae joonistas jõuluvanale Ameerika karikaturist Thomas Nash, kes pani jõuluvana elama ka põhjamaale. Kõvasti tuntust jõuluvanale lisasid 1931.a Coca-Cola reklaamides naeratav taat. Päris esimene jõuluvana käis eesti lastel külas 1896.a Audru-Malla koolis Pärnumaal. Kahjuks pole tead, mida ta kingiks tõi või kas ta üldse midagi kingiks tõi.

Liigume minevikust tänapäeva. On juhtunud, et Taat jätab kingid ukse taha ja tõttab ise edasi. Meil käis aga ühel aastal Jõuluvana lapselaps Vambola (nii ta ennast kutsus). Polnud teisel habet ega midagi ja nägugi kuidagi pojaga sarnane, aga sai kingijagamisega suurepäraselt hakkama. Lohisev kuub jäi küll lahkudes talla alla kinni ja Vambola oleks ennast pea-aegu peadpidi peolaualt leidnud, kuid üldist rõõmu see ei vähendanud. Kingid on toonud ka põder Rudolf, kes need rõdule poetas. Teisel aastal olid päkapikud pakid keldrisse vedanud. Vaat kus vigurivändad. Hea, et lapsed kobistamise järgi üles leidsid. Ainult üks punane kuub lippas veel akna taga, aga jõuluajal ongi ju kingijagajail kiire. Jõuluvana võib tellida ka käesoleval aastal. Eks see on pere enda otsustada. Kingijagamisest loobuda siiski ei maksa. Olles jõuluvanaga sinasõber, siis tean, et jõuluvanale meeldivad kõige enam pered, kus pakke ei ole kümnete kaupa, vaid igaühele mõni. Nagu ennist juba mainisin, siis on isiklik ja vanemlik eeskuju oluline ja nõudes laste käest salme, peavad ka vanemad neid esitama. Aga ega siis alati pea salmi lugema, võib korraldada ka ühislaulmisi. Need meeldivad ka jõuluvanale väga. Esimesed jõululaulud on teada juba 13.sajandi Itaaliast, kuid tänapäeval võib neid katkematu vooluna kuulda igast raadiost. Arvatakse, et kõige enam mängitud ja müüdud jõululaul on Irving Berlini „I`m Dreaming of a White Christmas“, mille laulis kuulsaks Bing Crosby. Lisaks laulule võib kodus  korraldada ka mõne ühismängu või tantsu, kus Jõulutaatki meelsasti kaas lööb. Seega tasub olla loominguline.  Nii on.

Kingid jagatud ja kõht täis, siis on aeg patjadel mõned mängud mängida. Tänapäeval pakuvad kauplused palju erinevaid mänge, mida pereringis või sõpradega mängida, kuid kui neid pole käepärast, siis saab ka päris lihtsate koduste  vahenditega põnevalt aega veeta. Alati aitab pakk paberit. Kõige lihtsam on teha paberlennuk ja vaadata, kelle oma lendab kõige kaugemale. Järgmisena võib sama lennukit täpsuse peale visata, näiteks tooliseljatoest läbi. Kes kõige kaugemalt läbi saab on võitja. Siis saab paberist teha laeva. Pange laevad kõrvuti põrandale ja puhuge nad sadamasse. Kelle laev esimesena kohale jõuab, on võitja.  Võtke kaks paberit  või ajalehte ja minge üle toa. Tingimus on, et paberit mööda põrandat lohistada ei tohi ja jalg ei tohi põrandat puudutada. Võistlus on põnevam, kui ema-isa on kahekesi ühes võistkonnas ja lapsed teises. Katsugu siis kahekesi paberile ära mahtuda. Siis saab mängida asja-bingot. Tehke paberile 3x3 ruudustik ja kirjutage igasse ruutu üks toas olev ese, mis algab nt K-tähega. (kauss, komm, kingitus, kuusk jne) Mängujuht hakkab seejärel nimetama K-tähega esemeid, mida ta toas näeb. Kelle paber on ka see ese kirjas, tõmbab selle maha. Kelle paberil saavad esimesena kõik lahtrid läbi kriipsutatud, ongi võitja. Võib teha ka lihtsalt võistluse, kes kirjutab üles kõige rohkem K-tähega algavaid esemeid toas. Uskuge see mäng võib oma absurdsuses, kui inimesed hakkavad asjadele panema suvalisi nimesid, olla päris naljaks. Järgmises mängus „Kuulus ja kummaline“ kirjutab mängujuht paberile ühe kuulsa inimese nime. Teised püüavad korda mööda küsides küsimusi, millele saab vastata ainult kas ei või jaa (nt Kas ta on mees?, Kas ta on sportlane? jne) , ära arvata, kelle nimi on paberil. Kes ära arvab, saab õiguse kirjutada järgmine nimi. Sama mäng saab mängida ka toas olevate esemetega. Neid mänge saab mängida ka koos vanavanematega, kes joosta ei jõua. Natuke aktiivsemaid mänge saab mängida näiteks sokkidega, mis on palliks keeratud. Päris pall jõulukuuse juures võib pahandust tekitada, kuid sokid on turvalised. Nt võib võistelda, kes viskab kõige kaugemalt prügikorvi, või kes tabab kümnest viskest kõige rohkem. Sokipaari võib ka ära peita ja siis lasta teistel otsida. Siis võib korraldada lastele võistluse, kes toob mängujuhile esimesena nt midagi kollast või midagi lamedat või kivi, või vanaema sussi jne.  Loomulikult võib selle loo läbi lugedes koostada väikese perekondliku viktoriini ja õigeid vastuseid hiljem omatarkusega hiilates kommenteerida.  Nii on.

Kaunist ja rõõmsat ja väga erilist jõuluaega kõigile!

Kasutatud kirjandus

M. Kõivupuu „Meie pühad ja tähtpäevad“ (Varrak 2010)

M. Hiiemäe „Pühad ja argised ajad rahvakalendris“ (Varrak 2018)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar