Esmaspäev, 15. veebruar 2021

Pulmatraditsioonidest

 

Hoides oma ja asustades vanemate pärandit. Pulm

 

Pulmad on iga inimese elus loodetavasti kordumatu sündmus. Pulmad lõpetavad rituaalselt sinu vallalise elu ja pühendavad su pereinimeseks. Abielludes ei tee inimene edasipidi otsuseid vaid oma huve arvestades, vaid seab esikohale pere ja pere heaolu. See on oluline mõtlemise muutus. Seepärast on pulmadega seotud palju rituaale, mis peavad tagama pere jätkusuutlikkuse ja majandusliku toimetuleku.

Pean kohe kinnitama oma kaljukindlat arvamust, et eestlaste pulmakombed on ainulaadsed ja kordumatud. Me peame hoidma seda mis on meid ajaloost tänasesse päeva toonud.  Tänast eestlaste pulmakombestikku on mõjutanud esiteks kristlus, teiseks nõukogude aeg oma tabudega ja kolmandaks uuema aja amerikaniseerumine, mis kahjuks oma välises vahus , kuid sisutühjuses üha enam populaarsust kogub. Kombestik on segunenud ja kasutusel paralleelselt. Sama on täheldanud ka Märt Raud „Ka abiellumisel tuli mõlemaid uske silmas pidada, vana kui ka uut. Vana usk nõudis traditsioonide säilitamist ja isaisade kommete täitmist. Igal kombel oli oma tähtsas ja mõju abielu õnnele. Kõik, mis pulmas tehti või tegemata jäeti, mõjutas otseselt või kaudselt noorpaari tulevikku. Uue usu Jumal nõudis kiriklikku kihlust ja laulatust, mille kõrvalejätmine ähvardas karistuse ja sekeldustega.“ (4, lk 81).

Käesoleva artikliga analüüsin tänaseid pulmakombeid otsides nende põlvnemist ja arutledes , kuidas vanu traditsioone taas tänapäevaselt elustada.

Kihlus ja kosjad

Kenasti on rahvapärase ja kirikliku pulmakombestiku kokku võtnud Märt Raud „Kummaski, rahvapärases ilmalikus ja kiriklikus vaimulikus talituses oli kaks olulist momenti – esimeses kosjad ja pulmad, teises kiriklik kihlus ja laulatamine. Rahva silmis olid olulised ainult kosjad ja pulmad, millele pealekauba võeti kiriklik kihlus ja laulatus“ (4, lk 67) Neid ei saanud ühele päevale panna, sest kirikus nõuti vaikust ja rahu ja pulmas vastupidiselt kurje vaime peletavat käratsemist ja mõõkadega vehkimist. Kuid enne laulatust ja pulmapidu tuli kosja minna ja seejärel kiriklikult kihluda.

Kosjade komme on tänapäevases pulmakombestikus sootuks kadunud. Harva siiski on kosta, et peigmees läks pudeli ja vahemehega isa käest tütre kätt paluma. Kuid selliselgi juhul on tegemist pigem mõnusa huumori, kui tõsimeelse küsimusega. Keskaegses pulmakombestikus oli kosjad kolme-etapilised. Kosjasobitajaks ehk isameheks valiti peigmehe juba abielus olev jutukam sugulane. Kosjatee võeti tavapäraselt ette neljapäeva õhtul ja nii oskasid majapidamised, kus abiellumuseas tütred, selleks valmis olla. Kosja mindi õhtuti, kui pere kodus. On teada, et vahel mindi kosja ka päris öösel, kui mitu talu oli enne läbi käidud. Esimesel korral tuli isamees jutuga, et ei tea, kas siin üks kadunud kabake või mullikas on ja lahkus õige pea. Teisel korral tuli isamees nädala möödudes sama jutuga ja kui nüüd kaasa võetud kosjaviinal kork maha võeti, siis oli see märk sellest, et kosjad võivad tulla. Kolmandal korral tuli peigmees koos isamehega juba suurema kära ja pidulikkusega. Kosjade saabumine oli teada ja nii valmistuti selleks ka pruudi majapidamises. Mõnel pakuti peigmehele esmalt ebamõrsjat (5, lk26), kelleks oli naiseks riietatud mees või mõni vanem naine. Need ebamõrsjad jäid tihti pulmasaatjateks läbi peo. Nad viisid läbi omamoodi teatraalse etteaste. Ka tänasel päeval on selle kombestiku jälgi näha. Tihtipeale seotakse peiu silmad kinni ja siis ta peab ära arvama, et milline ettesirutatud käsivartest on tema pruudi oma. Siis võtab ta arvataval käest kinni ja toob teiste vahelt välja. Nüüd avatakse peiu silmad ja siis on ka talle enesele näha, kelle ta välja valis. Sugugi mitte alati ei lähe see täppi.

Kosja minnes pidid peigmehel kaasas olemas kingitused pruudi vanematele ja muidugi ka pruudile endale. Samas andis pruut isamehele ja peigmehele omalt poolt kingid. Mõnel pool oli vallatu komme, kui põlatud peigmees lõi pruudi uksepiida pihta oma meheorganiga. See pidi neiu kauaks vanatüdrukuks jätma. 

Kiriku kombestiku lisandudes sõideti seejärel kirikusse, kus anti oma soovist kirikuõpetajale teada. Seejärel kuulutati kolmel nädalal järjest noorpaar kirikukantslist maha ja see tähistas kihlumise algust. Seega said pulmad järgneda minimaalselt kolme nädala pärast ja tavapäraselt toimetatigi need sündmused kiirelt ära. (5, lk18) Kihlumine on kiriklik rituaal ja tänapäevase „Kas sa tuled mulle naiseks?“ küsimusele peaks õigupoolest hoopis teise nime välja mõtlema. Äkki oleks aeg öelda taas, et „peigmees kosis neiu“, mitte ei kihlunud.

Tänapäeval on kosimise või kihlumistega üks segane lugu. Peigmehed mõtlevad välja imevigureid, et pruudi kätt võimalikult efektselt küsida. Seda on tehtud teleekraanide ees, suurtel rahvakogunemistel, taevalaotusesse saadetuna jne. Sellega püütakse näidata oma vägevust, nagu vanal ajal näidati seda kingutustega pruudi vanematele. Kuid sealjuures unustatakse peamine ehk armastus. Õnnelikku abielu ei saa efektide ja kingitustega osta, see on kahe inimese ühine otsus. Kirikliku kuulutamise asemel avalikustatakse tänapäeval oma otsus kiirelt sotsiaalmeedias. Nõnda jõuab see kõigini, kes võiksid olla sellest huvitatud ja vajadusel ka vastuväiteid esitada. Kuigi tänapäeval kahjuks enam ei mõju negatiivselt, kui peigmees on saanud teise neiuga lapse ja viimase eest ei hoolitse. Vanal ajal oleks see kihluse kiirelt lõpetanud. Ühiskond hoidis nõrgemaid ja pani oma tegude eest vastutama ja selline mees ei olnud usaldusväärne kogukonna silmis. Abielu on ikkagi kogukondlik institutsioon.         

Enne pulmi peetav poissmeeste õhtu on tegelikult vana komme. Vanal ajal oli siingi tegemist eelkõige maagiliste rituaalidega, kus peigmees valmistati ette naisemeheks saama st, et talle õpetati teatud tegevusi ja anti nõuandeid perepeaks olemisel. Kõige olulisem on see, et õhtu lõppedes viidi peigmees pruudi juurde ja anti pidulikult koolitatud mees üle. Tänapäeval on poissmeeste peost saanud peamiselt vist inglise poissmeeste eeskujul üks suhteliselt tobe trallimine avalikus ruumis. Ka pruudil oli rahvuslikus traditsioonis oma kaaslastega tüdrukute õhtu, kuid see kujutas endast pigem näputööklubi, kus ühiselt valmistati kingitusi, mida hiljem pulmas jagati.    

Pruudirööv

Esimesed kirjalikud ülestähendused pruudiröövist on pärit juba 1550.a (1, lk 33). See on päris huvitav ja vastuoluline kirjutis. Peigmehe abilised luuravad valitud pruudi maja juures ja võimalusel röövivad ta kihutades seejärel kiirelt minema. Neid asutakse pruudi pereliikmete poolt jälitama ja võimalusel tagasi nõudma. Sellised kokkupõrked on tihti relvastatud ja võisid lõppeda päris kurvalt. Kui aga tagaajajad pruuti kätte ei saa, siis pannakse noor neiu peigmehe terveks ööseks tuppa kinni, kus nad siis omi asju ajavad ja kui nad järgmisel päeval teineteisele ikka meeldivad, siis võivad nad kokku jääda. Raske valik naiste poolt, kui ühe ööga pidid enese röövijaga sõbraks saama.  Aga inimeste mõtlemine oli tollal teistsugune ja armastus ei olnud siin sugugi esimesel kohal. Olulised olid perekondlikud sidemed ja majanduslik toimetulek. Analoogseid ülestähendusi on tehtud mitmesaja aasta jooksul. 1637 annab Liivimaa kindralkuberner Benedict Oxentierna välja seaduse keelustades igasugu pruudiröövimised, sest see käib kõige inimliku ja kirikliku vastu. Samas seaduses lisatakse, et alles seda kui noorpaar on kirikus maha hõigatud, võib peigmees nooriku koju viia. Kõrgeimaks karistuseks seaduse rikkujatele on surmanuhtlus. 

Tänapäeval üritatakse pruudiröövi ikka ja jälle toimetada, kuigi olen palunud isamehena seda mitte teha, sest reeglina rikub see ülesehitatud peokava tarbetu auguga. Tavapäraselt ei saa rahvas sellest osa ja see jääb vaid mõne inimese naljaks. Ohtlikus on muutunud ka joobes olekus autoga sõitmine ja pruudi varjule viimine. Pruudirööv tuleb enne selle korraldamist läbi mõelda. Isegi kaasa võtta teatraalsed vahendid. Ehk lunanõudja ongi kostümeeritud ja kerides enda ees lahti tekstirulli loeb sealt maha röövlite nõudmised. Omaette tore on kui peigmees on pandud olukorda, kus ta ei saa pruudiröövi takistada ja nii varastatakse pruut kõigi nähes avalikult. Olen arvamusel, et praegusel kujul ei oleks vaja pruudiröövi pulmades korraldada, kuigi ajaloo meenutamiseks võiks vastav rituaal toimuda, kuid sellisel juhul tuleks see uuesti luua koos tegevuste ja nende tähenduste seletamisega.

Laulatus

Pulmi peeti alati noorel kuul, mis oli märk kasvamisest. Ehk armastus, mis algul on väike, kosub ja kasvab. Samuti pidi see noorpaari kauem noorena hoidma, kui muidu ruttu vanaks ja kortsuliseks saavad (1, lk 66).

Peale laulatust altari ees püüdis noorpaar teineteisele varba peale astuda, kes seda esimesena tegi, sellest sai majapidamises domineerivam pool. Taas vallatu komme, mida saaks tänaselgi päeval ellu kutsuda. Pärast laulatust tormab noorpaar jooksujalu kirikust. See pidi tagama, et edaspidi toimub nende majas kõik nobedalt. Seejärel tõstavad noorpaari meessugulased noorpaari kõrgele üles. Mida kõrgemale tõstetakse, seda suurem pidi olema noorpaari õnn. Tore komme, mida võiks täiesti ka tänapäeval pulmades teha, kasvõi väikese võistlusena ehk kumb tõstetakse kõrgemale, kas peig või pruut, selle õnne on suurem. Eks see ole siis kahe otsaga asi, sest kui pruut kerkib kõrgemal, siis oleks ju tema õnne mehe omast suurem ja tema pruudina nagu viletsam. Mõnel pool pidid pruut ja peigmees kirikust väljudes teineteisel seni kuni peomajja jõutakse käest kinni hoidma, et kuri vaim nende vahele ei tuleks. See on küll komme, mille võiks taas elustada. Liialt tihti olen näinud, kui pulmapeosse suhtutakse rutiinselt ja peig satub sõpradega viina võtma ja jalgpallist rääkima, samal ajal kui pruut ootaks, et keegi ta tantsule viiks. Olen alati korranud, et pulmapeol ei tohiks pruut ja peigmees teineteisest lahkuda,  muidu kui looduse sunnil. See on noorpaari ühine pidu, millest saadud kogemus saadab neid läbi elu. Olen kindel , et kui noorpaaril puudub ühiselt kogetud üheks saamise rituaal, nagu seda on pulmapidu, siis ei jää ka noorpaar kauaks kokku.     

Pulmapeo käigus ohverdas pruut mõned mündid kaevu ja koldesse, ikka selleks, et elamiseks vajalik vesi ja soojus kodunt ei kaoks.   Pulmades oli oluliseks tegelaseks tulevaht, kes jälgis, et tuli koldes ei kustuks ja kurjad vaimud tulele ligi ei pääseks.

Siin oleks põhjust rääkida ka ilutulestikust. Eesti rahvuslikus pulmakombestikus ei ole paugutamine väga tuntud, kuid siiski on seda mõnes kohas tehtud. Siin on aga üks oluline eripära tänase päevaga. Nimelt paugutati vanasti peo algul, kui noorpaar peomajja jõudis, siis lasti uuemal ajal tulirelvadest või taoti padasid vastamisi. Sellel oli kaks põhjust, et kurjad vaimud, kes võiks tulla pidu segama, minema peletada ja samas kõigile teada anda, et pulmad on kohale jõudnud. Tänapäeval lastakse ilutulestikku keskööl, mis segab naabreid ja on pulmas täiesti üleliigne. Pulmarongi peomajja saabumist võiks küll aga kuidagi suuremalt kuulutada. Vahel on pidudesse tellitud miniatuurne kahur, millega tavaliselt pruudi endine nimi taevasse saadetakse. Ühtlasi annab see teada ka pulmade saabumisest. 

Rohkem kui laulatusi viiakse pulmades tänapäeval läbi ilmalikke registreerimisi. Olen mõelnud, et noorpaarid otsivad ilu ja kooselu pühitsevat rituaali, siis ei ole midagi ülevamat kiriklikust laulatusest. Kirikul võiks olla tänapäeval palju suurem osa perekondlikke rituaalide, nagu pulmad, matused, ristimised jne, läbiviimisel. Kui kirik on tänapäeva ilmalikustunud ühiskonnas kaotanud oma koha, siis perekondlike sündmuste tähistamine kiriklike rituaalidega võiks küll taas ausse tõusta.

Tänapäeva registreerimiste kombestikus on palju üle võetud Ameerikast või veelgi täpsemalt öeldes ameerika filmidest, kus kõik on ilus roosamanna, kuid vaatajani ei jõua rituaali sisu. Eesti pulmades andis isa tütre juba kosjasobitamisel peigmehele üle ja reeglina lubati siis ka noored juba ühte voodisse magama. Nüüd on saanud kombeks, kus peigmees ootab alatari ees ja pruut saabub koos isaga, siis toimub midagi kohmetut ja pruut võtab koha peigmehe kõrval sisse. Eesti pulmades peiupoiste ja pruutneitsite olemasolu korral saatsid noorpaari altari juurde just nemad paarikaupa noorpaari taga kõndides. Tavaliselt asus pruut vasakul ja peigmees paremal pool (5, lk45) ja saatjad samamoodi nende taga. Minu meelest on see palju ilusam ja konkreetsem rituaal. Päeva pidulikkust lõhub ka tänapäeval nõukogude ajal tekkinud perekonnaseisuametite või „õnnepaleede“ bürood, kus suve laupäevadel on järjekord noorpaaridest ukse taga ja kõike tehakse kiirustades ja ilma erilise isikupärata. Muidugi on üha enam populaarsemaks saanud registreerimised noorpaarile olulises või muidu looduskaunis kohas. Sellisel juhul tuleb pastor või registreerija kohale ja viib seal tseremoonia läbi. Tavaline tseremoonia kestab kuni pool tundi, siis saab ilu otsa ja algab pidu. 19. Sajandi keskel nägid kirikuõpetajad kurja vaeva, et pulmapidu ja laulutus toimuksid ühel päeval, sest seni oli komme, et pidu peetud, siis käidi mõne aja pärast ka kirikust läbi. (5, lk44)  Tihtipeale toimus siis pidu varem ja peolt sõideti ühiselt kirikusse laulatusele. Tahan öelda, et laulatus või abielu registreerimine on iga inimese elus niivõrd oluline sündmus, et seda tseremooniat ei tohiks läbi viia kiirustades ja mööda minnes. Tseremooniat saab muuta mitmekesisemaks, kui kutsuda sinna esinejaid või kui lavastada läbi teatud rituaalsed hetked, nt sõrmuste vahetamine, vannete vahetamine. Noorpaar peaks siin tseremooniameistriga tegema tugeva eeltöö, et see hetk oleks ainulaadne ja kordumatu.    

Pulmarong

Pulmarongil on ajaloos olnud mitu otstarvet. Õige iidsel ajal, kui pulmapidu peeti mitu päeva ja mitme talu vahel, siis sõideti pulmarongis peigmehe kodunt pruudi koju.  Pulmarongis oli alati kõige ees pillimees ja seejärel mõõkadega peiupoisid, kelle ristatud mõõkade alt hiljem noorpaar pulmamajja sisenes (1, lk41). Teel seob ja puistab pruut puudele ja maha punaseid lindikesi. Eeldatavasti oli sellel maagiline mõju, mis pidi eemale hoidma kurjad vaimud.  Pulmarong oli väga kärarikas, ikka selleks , et peletada kurje vaimusid. Hobustel olid küljes kuljused ja lisaks lauldi ja hõisati. (5, lk27) Pulmamajja jõudes sõideti võimalusel kolm ringi ümber maja, mis taaskord pidi tooma pereõnne. On öeldud, et oluline ei olnud mitte külaliste arv, vaid pulmarongis olnud hobuste arv. See näitas rikkust. Muidugi oli jõukamatel noorpaari kaariku ees täkk, kuid asja ajas ära ka ruun. Märaga pulma minna jättis halva maine. Pulmarongi peomajja jõudes olid kahel pool teed süüdatud lõkked, mille vahelt läbisõitmine puhastas ja taas kord hoidis eemal kurjad vaimud. Minu meelest on see tore komme, mis mingil moel on tänases pulmarituaalis taastunud, kui noorpaar jalutab läbi süüdatud säraküünalde spaleeri. Rituaali viiakse läbi tänasel päeval pigem efektse pildi pärast teadvustamata enesele, et sellel on olnud rahvalikus traditsioonis oma koht.

Ka tänapäeval on pulmarong kärarikas. Autod signaalitavad ja võimalusel sõidetakse ussi. Ka tänasel päeval loetakse pulmarongis sõitvad autod üle. Nagu vanasti pidi noorpaaril olema täkk kaariku ees, siis tänasel päeval renditakse endale uhke auto, limusiin või midagi muud. Kombed on jäänud, kuid nende ajalooline sisu on kadunud.  Olen olnud pulmades, kus noorpaar saabub registreerimisele helikopteriga või külgkorviga mootorrattaga, isegi paadiga on mööda jõge tuldud.

Pulmaväravad.

Kui keskaegse pulmarongi teel oli külanoorte poolt suletud väravad ja neid võis olla palju, kuna tollal aeti karjasid mööda tänavaid ja nii võis karja pidurdamiseks kohata karjaväravaid, siis tuli edasipääsemiseks maks tasuda. Tavaliselt oli selleks vaskmünt, mis ulatati värava avajale pika, otsast lõhkise kepi otsast.  (1,lk43). 19 sajandil oli komme säilinud, kuid siis lunastati edasipääs juba viinapudeliga.

Tänapäevalgi peatatakse pulmarong tihtipeale kinni. Kõige uhkemad väravad teevad tavaliselt töökaaslased. Näiteks olen kohanud tuletõrjujate poolt tehtud veeväravat ja kus pruut pidi vooliku lahti rullima ja peig käsipumbaga vee kätte saama. Või põllumehed, kes traktoriga tee tõkestasid ja pruudi rooli panid ja lõpuks noorpaari kopaga kõrgustesse tõstsid. Nõukogude ajal tekkis komme panne noorpaar oma soorollidest lähtuvaid töid tegema (6,lk95).Näiteks piegmees puid lõhkuma ja pruut titte mähkima. Uuemal ajal on need tööd vahetatud ja vaadatud, kuidas peig saab lapse mähkimisega hakkama või kuidas pruut autol rehvi vahetab.

Pulmaametid.

Traditsioonilises eesti pulmas oli noorpaar vaid formaalne peategelane. Kõrvalosa oli abiellujate vanematel (2, lk33). Pulma peategelasteks olid isamees ja kaasanaine oma abilistega. Mingis mõttes ei ole tänapäeva pidu palju muutunud. Noorpaar reeglina ei osale seltskondlikes mängudes, vaid saadab sinna oma esindaja. Ka vanematele ei pöörata enam pulmades nii palju tähelepanu, sest sõltuvus vanematest on tänapäeval vähene või pea olematu. Küll on kombeks vanemaid noorpaari poolt tänada kasvatamise ja toetuse eest. Isamees on ka tänapäeval pidustuste juht ja tema tegevusest sõltub peo õnnestumisel väga palju. Küll on aga kadunud teiste pulma traditsiooniliste tegelaste tähtsus või rituaalne tähendus.

Isameheks valiti peigmehe poolne auväärt, vanem ja kindlasti juba abielus olev sugulane. Olen alati olnud arvamusel , et peo külalised peavad natuke õhtujuhile alt üles vaatama, sest see aitab hoida pidu koos ja tihtipeale alkoholist ülemeelikut rahvast ohjata. Tänapäeval hakkab peojuhiks igaüks , kellel jutt natuke libedamalt jookseb ja seepärast võib pulmafoorumitest tihti lugeda, et ei oldud oma õhtujuhiga rahul. Nõukogude ajal hakati tavandibüroodes pulmajuhte koolitama ja neile jagati kutsetunnistusi. Ilma vastava tunnistuseta ei tohtinud ametlikku teenust pakkuda. Salakaval nõukogude süsteem lootis vastava koolituse läbinud peojuhtide abil juurutada kirikurituaalide asemel uut kombestikku. Süsteem töötaski ja tänaselgi päeval veel kasutatakse pulmades mitmeid nõukogude korra poolt loodud kunstlike rituaali osi. Usun, et aeg oleks neist loobuda jäädavalt ja minna tagasi meie oma traditsioonide juurde. Tagasi tänasesse päeva. Tänapäeva pulmades ei ole isamees enam peiu sugulane. Seepärast ei osata ka õhtujuhile anda päris täpset nime. Küll kutsutakse teda isameheks, pulmavanaks, pulmaisaks, õhtujuhiks, peojuhiks jne.

Ka peigmehe abilistel peiupoistel on nende algne roll kadunud. Seda oleks hea teada, et Ameerikas, kus peiupoiste komme on tänaseks üle võetud, ei teatud midagi veel peiupoistest, siis kui meie maal juba ammu  vastavad tegelased tegutsesid. Peiupoisid olid pulmas väga aktiivsed tegelased. Nende põhiroll oli noorpaari kaitse kurjade vaimude eest ja vastavate rituaalide juures abistamine. Nii  lõid nad pulmarongis möllu, peletasid pulmamajja jõudes vaimud eemale ja olid ka mõõgamehed, kes peol korda hoidsid. Samuti esinesid nad valepruudi või valepeiuna, mis oli küll naljakas, kuid kaudselt hoiti nii kurjad vaimud taas õigest noorpaarist eemal. Seda kõike saaks tänasel päeva meie traditsiooni tagasi tuua.

Pruudi abilistel pruutneitsitel oli peamiselt enne pulma pruuti abistav roll. See tähendab, et nad aitasid kududa kingitusteks minevaid esemeid ja täita veimevakka. Taas kord on seda võimalk tuua tänasesse päeva, kui mängude auhinnad mõtlevad välja ja valmistavad pruutneitsid. Olen kindel, et see oleks midagi erilist ka kordumatut.  

Nõukogude pulmakombestikku tekkis hulga varem tundmatuid ametid, kell peamine roll oli olla toeks pulmajuhile erinevate rituaalide või mängude läbiviimisel. Palju jäi alles küll nimetusena endiseid ameteid, kuid nende ajalooline sisu kadus või asendus.

Tänasel päeval on pulmaametite rohkus auasi. On pulmi, kus jagatakse välja kuni paarkümmend ametit, kuid kahjuks ei võta selle saajad omale usaldatud tööd tõsiselt või ei mõista ameti sisu. Pulmaamet usaldatakse noorpaari poolt isikutele, kellest loodetakse , et nad võtavad neile pandud usaldust tõsiselt. Seda tuleks meeles pidada. Tänapäeval on muidugi tekkinud ka täiesti uusi ja ajastu vaimule vastavaid ameteid. Näiteks tegutseb pulmas nutipolitsei, kes korjab telefonid käest nendelt, kes ennast liialt netimaailma unustavad.  Uued ametid on ka fotograaf või videograaf. 

 

Pulmapidu

Pulmalaud oli alati kõige rikkalikumalt kaetud ja kuna pidu võis kesta kuni nädal aega, siis tekkis mõisahärradel mure, et niigi vaesed talupojad üle enda võimaluste kulutavad. Ega see komme pole tänaselgi päeval kadunud. Juba 2002 hakkasid pangad väljastama pulmalaenusid, et pidu saaks kombekalt peetud. (6, lk93) Igal juhul keelustas eespool mainitud seadus 1637 aastast mitmepäevased pulmad ja kirju täpselt ette, kui palju külalisi, juua ja süüa tohib peol olla. Seaduse järgi tohtis pulma kutsuda 12 paari külalisi kummagi poolt. Sarnast keeldu kordas 1645.a kuberner Gustaf Oxenstierna, ju  siis polnud asjaolud vahepeal paranenud.

Iga pulmapeo olulise elemendina saadetakse noorpaar voodisse. Mõnel pool mõneks tunniks, mõnel pool terveks ööks, et siis hommikul pidu edasi pidada. Külalised ei lase ennast sellest muidugi segada, et noorpaari peol pole, vaid jätkavad lõbutsemist (1, lk60). See on oluline rituaal, mis tagab noore pere lasterikkuse ja ka selle , et lapsed oleks terved, sest keskajal surid paljud lapsed juba imikueas. Seega oli mõistel pulmaöö hoopis tõsisem ja olulisem tähendus kogu pere tulevases õnnes. Tuleb muidugi teada, et noorpaar kohtus esmakordselt füüsiliselt alles pulmavoodis ja seega oli esmane kogemus samuti oluline tulevikku silmas pidades. Säärast kommet on tähendatud 1673 Vastseliinas (1, lk 63) ja mujalgi. Vastseliinas aeti enne voodi saatmist lisaks ka pruudi pea paljaks. Seda oleks tänasel päeval raske korraldada. Tänasel päeval on küll noorpaar tavaliselt enne pulmapäeva mõnda aega koos elanud ja teineteist põhjalikult tundma õppinud, kuid pidu lõpetav noorpaari kambrisse või oma koju saatmine oleks ka tänasel päeval omal kohal. Ameerika traditsioonis lahkub noorpaar peolt plekkpurkide kolinal tavaliselt otse reisile. Kaudne idee on sama meie rahvuslike kommetega ehk panna alus pere juurdekasvule. Lisaks muidugi võimaldab see peo viisakalt lõpetada ja jätab noorpaari olulisest elusündmusest viisaka mulje. Sest ei taha ju keegi näha sõpru salatikausis või laua alla magamas. Olen kahjuks näinud mõlemat.  

Pulmalaud on vanal ajal väga rikkalik ja ega see komme pole kuhugi kadunud. Vanaaja pulmas ei olnud torti, kuid noorpaar lõikas ja  jagas leiba, et kõigi vahel valitseks üksmeel ja sõbralikkus (1, lk 117). See komme on tänapäevase tordijagamise algtraditsioon ja hea on teada, et torti süües kutsutakse kõiki üles üksmeeles elama. Me kõik saame ühe osa millestki suuremast ja vaid kõik tükid koos moodustavad terviku. Elame siis üksmeeles.     

Ühest olulisest kombest tuleb kindlasti peatuda. See on pruudikimp või pruudipärg. Kumb siis? Traditsioonilise eesti pulma kõige olulisem osa oli tanutamine. Tanu pähe asetamisel sai pruudist naine ja abikaasa. Kiriklik laulatus oli sakste jaoks, eestlaste jaoks oli olulisim hetk, kui pruudile pandi pähe tanu. Just see tegi temast abielu naise. 19.sajandi lõpust hakkas meie kombestikku tekkima saksa folklooril põhinev pruudipärjalaul, mis sai üle ilma kuulsaks C.von Weberi operetist „Nõidkütt“. Algul tekkis laulumäng tanutamise kõrvale, kuid hiljem tõrjus ta üldse välja (2, lk48). Pruudipärjalaul oli kasutusel ka läbi nõukogude perioodi, kuni uuemal ajal on hakanud pruudi ameerika eeskujul üle õla viskama. Minule ütles hiljuti üks pruut, et pruudikimbu viskan traditsiooniliselt üle õla. Ma oleks tahtnud väga öelda, et see pole traditsiooniline, et meie traditsioonid on hoopis teised, kuid jätsin oma tarkuse enesega. Igal juhul pooldan pruudipärjalaulu ja soovitan igal juhul. On teada kaabusid ja pärjad, mida on edasi antud juba kümne või enama paari poolt ja muutunud seeläbi reliikviateks iseeneses. Üle õla viskamises olen näinud, kuidas pärja on püüdnud laps ja koer. See on võõras komme, kus meie neiud ei oska käituda, sest see o meie jaoks võõras ja puudub esivanemate eeskuju.   

Kingitused külalistele ja noorpaarile

Vanaaja pulmas ei teinud külalised noorpaarile kingitusi kaasa. Selle asemel võeti ühes süüa ja juua, et mitu päeva kestvatel pidustustel puudust ei tuntaks. Pulmakulude katteks korjati raha mitmete mängudega. Näiteks lasti pruudi king ringi käima, kuhu igaüks pidi raha panema. (1 lk 116) Ka pulmaametid olid selleks loodud, et noorpaarile raha korjata. Näiteks seati ametisse pulmatohter koos abilisega. Abiline tõi kõik külalised kordamööda artsi juurde, kes neil diagnoosi pani ja ravimeid andis. Selle eest nõuti tasu. Saunamees küttis sauna ja iga vihalöök maksis. Muidugi maksis ka tants pruudiga ja au pärast pidid kõik pulma meeskülalised korra pruudiga tantsima.

Kingitusi hakati pulmades tegema 20.sajandi alguses. Siis vähenes ka kaasa võetava toidu kogus ja seoses sellega vähenes pulmade kestvus (2, lk46). Kingitused olid personaalsed ja kollektiivseid kingitusi siis veel ei tuntud. Toodi riietusesemeid või suuremaid käsitööesemeid. Kallimaid kingitusi tõid lähemad sugulased või jõukamad tuttavad.

Tänapäeval tulevad külalised rahaümbrikega või veelgi moodsamalt on raha noorpaari kontole juba eelnevalt kantud. Seepärast ei soovi noorpaarid enam väga mänge, kus tuleb täiendavat tasu maksta. Ometi on säilinud kombestikus  pulmaoksjon. Traditsioonilises pulmas peeti oksjonid teise päeva hommikul, kui öö jooksul kaotatud esemed tuli enesele tagasi nõutada (2, lk42). Inimeste varaline seis oli teada ja nii pakuti julgelt lootuses, et asja omanik lõpuks ikka üle lööb. Eriti kõrgeks aeti hond neil, kes liigse alkoholi tarbimise tõttu hooletuks muutusid. Tänasel päeval on küll oksjon jäänud, kuid muutunud on traditsiooni sisu. Noorpaar püüab oksjonile panna võimalikult ainulaadseid ja kordumatuid asju ja seeläbi hinda tõsta. Minu poolt isamehena kõige kallimalt maha müüdud ese, oli peigmehe tehtud ühekohaline kiiktool, mis osteti ära 1500 euroga.  

 


Kasutatud kirjandus:

1.      Ants Hein „Vanaaja pulm“ (Tänapäev 2018)

2.      Vilve Kalits „Eesti pulmad. Traditsioon ja nüüdisaeg“ (Eesti Raamat 1988)

3.       Ülo Tedre „Eesti pulmad. Lühiülevaade muistsetest kosja- ja pulmakommetest“  (Eesti Raamat 1973)

4.      Märt Raud „Eesti perekond aegade voolus“ (EMP 1961)

5.      Piret Õunapuu „Eesti pulm“ (Tänapäev 2003)

6.      Marju Kõivupuu „Eestlase eluring“ (Varrak 2015)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar