Suured tunded väikses majas

 Reede, 27. septembril, esietendus teater „Estonias” juba üheteiskümnes G.Bizet maailmakuulsa ooperi „Carmen” lavaversioon. Lavastajaks, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnikuks on üks ja seesama mees Pierre-Emmanuel Rousseau Prantsusmaalt. Solistidena astuvad lavale paljud piiritagused kuulsused ja muidugi kogu „Estonia” staaride koosseis.

Saan loa enne etenduse algust piiluda lava kulisside taha. Kuigi etendus on kohe algamas, siis on lava tühi. Olen väheke segaduses. Kuidas siis nii, kas tõesti ei ainsatki dekoratsiooni? Kuid siis juhitakse minu tähelepanu akside vahel seisvatele tribüünidele. Peagi jõuavad nad lavale ja on lavakujunduslikult väga huvitav leid. Iga asi omal ajal. Lava taga on kitsas. Koridorid on kitsad. Lavakardinate taga on kitsas. Tantsijad jooksevad üle koori varvaste ja koor segab dekoratsioonide liigutamist. Kõiki teatri dekoratsioone hoitakse Suur-Sõjamäe tänaval asuvas laos ja tuuakse päeval õhtuseks etenduseks vajalik autoga kohale. Päris vaevaline logistika.

Liigun lavalt edasi ja jõuan meistrikodadesse. Ühes toas istuvad õmblejad, teises kingsepad, kolmandas tekstiilikunstnik jne. Kümmekond õmblejat istub ühes toas ja masinad vurisevad. Alati on vaja midagi kohendada või parandada. Ikka siis kui on vaja hetke pärast lavale minna märkab näitleja, ettema lukk ei tule lahti või vastupidi ei lähe kinni. Siis peavad õmblejad kiirelt tegutsema. Kui avaldan arvamust, et toas on vähe ruumi, siis prouad kiidavad oma paranenud tingimusi ja soovitavad vaatama minna Riia Ooperiteatri töökodasid. Seal ei pidavad üldse ruumi olema. Koha hakkas parem. Alati on hea teada, et lätlastel on kehvem. Jääme vestlema koridoris kostüümiala juhatajaga ja meie taha tekib tropp. Solist Mart Mardiste ütleb lõpuks, et me ei saa teie vahelt läbi minna, sest muidu lähte riidu. Ebausk on teatris tugevalt sees. Seisame kõrvuti ja rahvas pääseb liikuma. Laua peal on sigaretid, mille otsad vajutades naiskoori käes peatselt hõõguma hakkavad. Puudel ripuvad mustad kuued. Igaühel nimi peal, et iga artist leiaks muretult enda oma üles. Mulle näidatakse naiskoori õlgadel olevad salle, mis on kõik käsitsi maalitud ja kaunistatud. Iga seeliku serva on õmmeldud kuus meetrit narmaid. Kuigi teatrimaailmas on taaskasutus au sees ja paljud kostüümid või rekvisiidid leiavad pidevat uuesti tee lavale, siis on lavastuse ja teatrispetsiifikast lähtuvalt vaja neid ümberkujundada või siduda uute vahenditega. See on suhteliselt keeruline käsitöö, mis vajab kogenud meistreid. Jõuan oma ringkäiguga teatri katuse alla, kus asub dekoratsioonide töökoda. Siia toob ja siit välja viib sealt vaid kiitsuke uks, mis tähendab, et kui massiivsed lavakaunistused valmis tehakse, tuleb need taas lahti võtta, lavale kanda ja seal uuesti kokku panna. Käsitsi tööd on uskumatult palju.

Oleme kõik kuulnud, kuidas kultuurivaldkonna töötajate palgad jäävad alla Eesti keskmisele. Ometi teevad näiteks teatri lavatagused töötajad väga spetsiifilist tööd, mida pole võimalik õppida ja mida on võimalik teha vaid kogemustele tuginedes. Iga inimene on siin kuldaväärt ja tema lahkumine oleks kaotuseks. Inimesi hoiab palgast enam teatris kinni see miski tajumatu teatriime. Teater puudutab inimese hinge tuues välja tema varjatud emotsioonid. Nii võime teatris nutta ja naerda ja keegi ei vaata meie peale viltu. Olla sellise inimesi mõjutava ime tunnistajaks tõstab kõik protsessis osalejad vaimselt kõrgemale. Keegi ei taha näha esimest armastajat kodanikuna kõrtsis pummeldamas. See rikub teatriunelma. Me soovime säravaid tähti vaid näha, kuid mitte katsuda, sest siis võime avastada, et tegemist on tavaliste kividega. Teater on nagu liivakell, kus ühes pooles on kõik lavatagused jõud ja teises pooles publik, mis on omavahel ühendatud lava frontaaliga. Samas ei puutu need kaks maailma omavahel füüsiliselt kokku, sest selle nähtamatu piiri ületaja kukub lihtsalt orkestriauku. Küll aga voolab energia alguses lavalt saali ja siis reaktsioonidena saalist lavale tagasi. Nii on liivakella mõlemad pooled alati liikumises.

Etendus on algamas ja lähen saali. „Carmenit” on maailma lavadel muudetud ja kaasajastatud. Kord jääb Carmen elama, ja sureb hoopis don Jose. Kord on don Jose gey, kes Escamilloga käsikäes lahkub. Nii pole Prosper Merimee algteosest suurt midagi enam alles jäänud. Kavalehel nimetatakse Merimee teost romaaniks, kuigi tegelikult on tegemist jutustusega, mille lavale seadsid libretistid Henri Meilhaci ja Lodovic Halevy. Libretistid on algteosega vabalt ringi käinud ja seda tingisid publiku ajastust lähtuvad ootused ja tõekspidamised, mis ooperi esietendudes 1875.a erinesid oluliselt tänapäevastest. Iial varem polnud publik laval näinud töölisklassi, litsakaid daame või jõhkrat mõrva. Ooper oli kõrgkultuur, mis sobis vaid kõrgklassi murede ja rõõmud esitamiseks. Peale ooperi maailma esietendust 1875.a oli publik sokeeritud säärasest maitsetusest. Lisaks tundusid ooperi jaoks liialt labased ja lihtsad seal kasutatavad tänavameloodiad. Nõnda oli teater sunnitud välja mõtlema erinevaid turunduslikke trikke, et publik teatrisaali tuua, kuid ometi tundus, et tegemist on loomingulise katastroofiga. Kolm kuud peale esietendust Bizet sureb 36-aastaselt nägemata oma ooperi hilisemat suurt edu kogu mailmas.

Merimee jutustuses on Carmen röövlijõugu liige, kes kurameerib rikaste meestega, et siis oma sõpradel lasta ta paljaks varastada. Teatrilaval on Carmen vaid salakaubitsejate jõugu liige, mitte selle juht. Carmen vangistatakse, kui teda valvanud kapral don Jose langeb Carmeni võlude kütkesse ja vabastab ta. Don Jose pannakse vangi, kus Carmen teda vaatamas käib. Vabanedes külastab don Jose Carmenit ja tapab tema armukese armukese ohvitser Zuniga. Don Jose on sunnitud põgenema mägedesse ja liitub röövlijõuguga. Carmeni intiimne lähedus teiste meestega ei sobi teda armastavale don Josele ja Carmenile ei sobi omakorda don Jose pealetükkivus ja soov ohjeldada tema metsikut loomust. Kui Carmen leiab armastuse toreodoor Escamillos, tapab don Jose Carmeni. Kõik. Sisu mõttes on Merimee jutustus sügavam ja ka põnevam.

Ooperi avamängu ajal seisavad tühjal pöördlaval kandetoolil Jumalaema kuju hoidvad ülepea kapuutsides protsesioonimungad. Neid piirab rahvas. Lavastuses on kasutatud ohtralt katoliku sümboolikat, mis on kindlasti oluline lavastajale, kuid jäävad võõraks maausulisele või luterlasest eestlasele. Sellest oleks võinud lavastajale keegi märku anda. Muidugi sobib kasutatud kristlik sümboolika ooperi ajastuse ja asukohaga. Sääraste liikuvate protsesioonid traditsioon on pärit kristluse algaegadest, kui tuli teenistuse läbiviimiseks vahetada asukohti ja nii liiguti koos rituaalsete vahendite ja rahvaga ühest kohast teise. Samal põhjusel olid kaetud protsessiooni juhtinud preestrite näod. Kas see on viide sellele, et Carmen oli salakaubavedajate jõugu liige, kes samuti pidevalt oma asukohta vahetas? Jumalaema oma hispaania kultuuris väga olulisel kohal. Maarja on kodu hoidja ja kaitsja. Lavastaja on seadnud vastastikku kaks erinevat naise loomust – vabameelne Carmen ja pühalik Maarja. Olgu lisatud, et Maarja pilt liigub isegi lavakujunduse muutudes stseenist stseeni. Kuid olen kindel, et seda vastuolu enamus publikust ei mõista. Lavastaja on jumalikku abi laval veelgi kasutanud. Escamillo kuub langeb taevast alla enne härjavõitlust. Samuti langevad taevast toolid, millel igavlevad sõdurid istet võtavad. Jääb segaseks, kas siis Jumalaema toetab korrakaitsjaid. Sellega tahaks lavastaja justkui öelda, et ei toeta carmenlikku eluviisi ja käitumismustreid andes tema vangistajatele jumaliku toe. Laval läbisegi seisvad toolid toovad mulle silme ette kõige mõjusama holokausti memoriaali Krakowis, kus väljak on kaetud erinevate tühjade toolidega, kelle omanikud on „lahkunud”. Kuid see on minu isiklik mõttekild, mis edasi ei arene.

Carmenit kehastab „Estonia” lavastuses teiste solistide kõrval Marie Gautrot Prantsusmaalt. Gautrot sobib Carmeniks ideaalselt . Temas on lõunamaist temperamenti, tema voolav hääl viib kaasa ja lendlevad emotsioonid muudavad rolli väga usutavaks. Temale oponeerib külaneiu Micaelat mänginud sametiselt maheda tämbriga Perrine Madoeuf Prantsusmaalt, kes teeb võrratu rolli. Teda vaadates jäin tõesti uskuma, et ta soovib don Josed armastades päästa viimast vaevate südamevalude käest. Üllatuslikult jäi Raiko Raaliku roll Escamillona kesiseks. Tema hääl ei kajanud ja tekstist polnud võimalik aru saada. Hiljem kuulsin, et see oli tingitud tema haigusest , kuid sel hetkel oli ometi emotsioon ootamatult negatiivne. Tema mängus ei paistnud toreodoorliku edevust ja sära. Loodan, et see tuleb.

Veidi ka lavastusest. Sündmused laval kaovad tausta. Don Jose ja Carmeni duetis langevad mõlemad põrandale, kuid see paneb nad mänguliselt kinni. Suured tunded ei tule välja ja don Jose teekond mõrvani ei muutu usutavaks. Hispaaniast pärit solist Mario Rojase kehastatud don Jose on antud lavastuses nõrk mees, kes iial poleks valmis mõrvaks. Hetk, kui don Jose mõrvab Priit Volmeri kehastatud Zuniga jääb mul alguses üldse märkamata, sest see on viidud laval koori taha. Samas on Priit Volmer kogu lavastuse üks kõige usutavamaid soliste. Tema võimas hääl ja detailirohke mäng teevad rolli nauditavaks. Kahju kohe, et ta juba esimeses vaatuses lahkuma peab. Kui mustlasneiud kaartidel ennustavad ja Carmen surmakaardi pakist tõmbab, jääb samuti märkamata. Kaardid on väikesed ja tegevus toimub põrandal. Õnneks istun rõdu esimeses reas ja olen seega üks väheseid, kes näeb, mis toimub. Oma kujutluses näen, kuidas inimsuurused kaardid laval pöörlevad ja edasisi sündmusi juhtivat saatust ennustavad.

Dirigent Arvo Volmer jälgib lava toimuvat samal ajal kogu orkestrit ohjeldades. Tal on vist rohkem kui kaks silma kõige märkamiseks. Kuigi orkestri vahemängude ajal tekib ootus, mille oleks võinud lavastuslikult täita tegevuse või piltidega, sest tühi lavakardin suisa ootaks seda. Nõnda oli see lahendatud ka „Estonia” eelmise „Carmeni” lavastustes, mis tekitas publikus väga positiivse vastukaja.

Kuigi lavastaja valikud jäävad kohati arusaamatuks, siis võrratu muusika, kus üks maailmakuulus hitt järgneb teisele, on teinud „Carmeni” ajatuks. Kui seda muusikat esitavad lisaks võrratud muusikud ja lauljad, siis on kauakestev emotsioon hoolimata kõigele garanteeritud.

„Arhitekt” tekitab vastuseta mõtteid.

 

9.Novembril esietendus teatris „Ugala” Soti näitekirjaniku David Greigi draama „Arhitekt”. Näidendi lavastas Taagu Tubin. Lavastuses astusid lavale Riho Kütsar, Merle Palmiste, Jass Kalev Mäe, Lauren Grinberg ja teised. Kunstnik Kristjan Suits.

Näidendis on kaks kõrvuti jooksvat tegevustelge, mis päriselt lõpuni kahjuks teineteisega ei haaku. Keskses tegelaskujuks on arhitekt Leo Black, kelle kunagine kuulsus tervete elurajoonide rajajana on taandunud parklate projekteerijaks. Ühel hetkel pöördub ühe elurajooni kogukond oma esindaja kaudu Blacki poole, et viimane toetaks iseenese poolt projekteeritud elurajooni lammutamist. Rajooni eeskujuks oli iidne Stonehenge, kus kiviplokkide asemel seisavad ühtses ringis majad. Iseenesest irooniline sümbol kui tundmatu ehitaja poolt püstitatud kiviplokid seisavad jätkuvalt ja lõputult, kuid samal ajal elumajad lammutatakse.

Kõigepealt neist isiklikest mälestustes, mis etendust vaadates tekkisid. Peale II Maailmasõda valitses kogu Euroopas suur elamispindade puudus. Probleemi lahendamiseks ehitati väikeste korteritega suuri maju, kus esmaseks ei olnud mitte kvaliteet vaid kvantiteet. Loomulikult olude paranedes hakkasid elumajade elanikud endale paremaid elamistingimusi nõutama või rajama. Suurtest elamurajoonidest said getod. Õnneks oleme Eestis sellest pääsenud.

Aastaid tagasi käisin Tapal vaatamas ühe tühja viiekordse elumaja lõhkamist. Rahvast oli koha palju, kuid kõik nad pidi pettuma. Maja kerkis umbes meetri kõrgusele maast lahti ja kukkus samasse tagasi. Midagi ei juhtunud. Selles mõttes läks Tartu korstna lammutamisega lihtsamalt, aga korstent on vist lihtsam lammutada ka. Tänaseks on maja Tapal muidugi kadunud ja temaga koos mõni teinegi. Vana peab ruumi tegema uuele. Veel meenus lugu Singapurist, kus sattusin ringi sõitma kohaliku arhitektiga, kes tutvustas mulle oma loodud maju ja selgitas nende olemuse aluseid. Igal hoonel on kontseptsioon. Näiteks moodustasid kolm 40-korruselist elumaja ühtse kompleksi, kus iga kümne korruse tagant oli majade vahele rajatud õhus rippuv park, milles asusid lisaks lopsakale rohelusele pingid, piknikualad, mängiväljak, treeningplats jne. See tähendab, et elades isegi 35 korrusel, said aknast välja vaadates näha, kuidas laps all õues mängib või memmed juttu vestavad. Õhupargid lõhkusid mulje tavalisest magalast ühendades kogukonda ja tuues nad petlikku rohelusse. Arhitektuur on võimas kultuuriline valdkond mõjutades meid kõiki, ütleb arhitekt Black kohe näidendi alguses. Õnneks on hakatud ka Eestis üha rohkem rääkima vastutustundlikust ruumiplaneerimisest, kus on arvestatud kõigi elanikerühmadega. Üha enam on läinud hinda eluruumid, mis pole vaid voodid ja parklad, vaid midagi enamat.

Veel jäin mõtlema arhitekti ameti peale. Võib ju mõelda, mida Black ka rõhutab, et arhitekti amet on vanimaid maailmas. Juba esimese püramiid valmimise juures pidi toimetama keegi, keda meie nimetame arhitektiks. Jumalat, kui Maailma loojat, on tihti võrreldud arhitektiga. Nagu lavastuse kavalehelt võis lugeda nimetakase kristlikus kultuuriruumis ja eriti vabamüürluses Jumalat Universumi Suureks Arhitektiks. Ootasin, et ka näidendis „Arhitekt” tekib seoses arhitekti Blacki tegelaskujuga jumalik üldistus. Ei tekkinud. Black ei tõusnud langenuna üles vabastades maailma, vaid jäi kinni inimlikku argipäeva.

Eraldi peab kiitma lavastaja Taago Tubina ja Tõnis Parksepa poolt koostatud väga sisukat kavalehte. Kavaleht pöörab väga palju tähelepanu arhitektuuri ühiskondlikule mõjule. Seega võib oletada, et lavastaja sisuline fookus keskendus just peategelase ametialasele tegevusele. Mis juhtub loojaga, kui tema looming hävitatakse? Lavastuses laseb arhitekt ennast koos oma loodud hoonega õhku leides nõnda vastuse kõigile oma probleemidele. Me samastame ennast oma tööga. Kui hävib inimese elutöö, siis muutub väärtusetuks ka inimene ise.

Teine tegevusliin on seotud arhitekt Blacki pereeluga. Tema naine on rahulolematu ja tahab lahutust. Täisealised lapsed on vanematest eemaldunud ja otsivad armastust väljaspool kodu.

Black peab korraga kahte võitlust. Kui tema ametialased taotlused ja pingutused on selged ja mõistetavad, sest kes sooviks, et tema loomingu hiilgavaim pärl prügikasti saadetakse, siis tema eraelulised eesmärgid jäävad segaseks. Sama peab kahjuks tõdema kõigi lavastuse tegelaskujude kohta. Tegelased avanevad mitmepalgeliselt, kuid nende käivitavad motiivid jäävad arusaamatuks. Põhjus ja tagajärg ei ühti. Blacki abikaasa Pauline soovib kogu õue panna asfaldi alla, et saaks puhta jalaga tuppa. Black hakkab rajama hoopis aeda. Tekib unistuste ja argipäeva konflikt, mille põhjuseid nähakse ikka ja alati inimestes enda kõrval ja mitte iseeneses.

Tuues lavale lavastuse, siis peab tal olema väga üheselt mõistetav põhjus, miks seda just täna on vaja publikul näha. „Arhitekti” puhul ma seda ei taju. Ma ei leia eneses vastust küsimusele, mille erilisega lavastust meid kõnetab. Pered lagunevad paljudes näitemängudes. See, et lapsed ei mõista vanemaid ja vastupidi, ei ole samuti harukordne. Lavastaja Taago Tubin tema käes olevate vahenditega ei ole samuti suutnud avada karakterite eesmärke ja ajendite sügavamaid põhjuseid. Lavastaja on lähtunud psühholoogilise teatri printsiipidest. Näitlejad elavad oma rolle läbi võimsalt, kuid tempo logiseb ja kulminatsioonid kaovad karjumisse. Lugesin just läbi värskelt ilmunud Aristotelese „Luulekunstist”, kus autor juhib tähelepanu, et õiged pöörangud tegevustes toimuvad laval teksti abil, mitte jumaliku sekkumise kaudu. Ootamatusi sündmustikus on vähe. Laval saab näha sõnateatrit, kus füüsiliste liialdusteta vahetatakse korrektselt etteantud teksti.

Kogu dialoogi saadab õhkkonda kujundav Vootele Ruusmaa muusika. Kogu aeg ja katkemata. Tegemist on seitsmenda lavastusega lavastaja Taago Tubina ja helilooja Vootele Ruusmaa koostöös. Muusika lavastuses ei muutu dominantseks. Muusikat tuleb tähele panna. Rohkem saavad tähelepanu pilte ühendavad maailmakuulsad hitid (Tom Jones „Green, Green Grass of Home”, Rolling Stones „Paint of Black”), mis on osaliselt tekstis ette määratud.

Kunstnik Kristjan Suitsu kujunduses domineerivad puhtad vormid, täisnurksed kuubid ja sillad. Kitsal mängupinnal luuakse pöördlava abiga ühe kuubi eri külgedel väga mitmeid tegevuspaiku. Lavastaja ja kunstniku koostöö on loonud minimaalsete vahenditega võimalusterohke mängupinna. Väga hea leid on rekka, milles peretütar käib turvatunnet otsimas. Algselt bussipeatust meenutav kuup laseb vaataja fantaasial rikkalt voolata.

Lavastuse suurim võlu on näitlejad. Esmakordselt saab laval näha „Ugala” trupi uut liiget Riho Kütsarit, kes oma senise karjääri on veetnud „Vanemuises”. Tulek on võimas. Tema kehastatud arhitekt Leo Blacki ametialane rollikaar on mõistetav, kuigi lõpuni jäävad päris täpselt arusaamatuks tema suhted oma laste ja abikaasaga. Kui naine palub tal kodunt lahkuda, siis tõmbab mees saba jalge vahele ja läheb. Lavastuses on puudu stseen, kus peategelane lepib segadusega enese ümber ja otsutab ennast koos majaga õhku lasta. Kütsar valitseb oma tundeid isegi äärmuslikus tundemöllus. Tema mängustiil on jõuline ja seda enam jääb arusaamatuks tegelase õnnetu lõpp.

Blacki abikaasa Pauline rollis on külalisena Merle Palmiste. Esimeses pildis meenub tema kehastatud kodukana seriaalis „Kälimehed”, kuid see on petlik. Teise vaatuse Palmiste ei ole enam tagasihoidlik koduperenaine. Tema soov edasi liikuda on selge ja mõistetav, kuid õhku jäävad tema suhted oma lastega. Kas üks ema laseks oma tütrel ööd läbi kolada ei-tea-kus või ei tunneks huvi poja protestimeelsuse põhjuste vastu? Peretütar Helen, keda kehastab „Ugala” selleaastane täiendus lavakunstikoolist Lauren Grinberg, otsib isalikku armastust suvalise rekkamehe juurest, kes samuti enesest noorema neiu ära põlgab. Blacki poega Martinit mängib Jass Kalev Mäe, kelle tegelaskuju leiab endalet tänavalt kaaslaseks ja armukeseks Robi, keda kehastab Oskar Punga. Punga roll on lavastuse tähelepanuväärseimaid. Ääretu plastilisus ja liigagi aus usutavus tekitavad võõristust. Kas ma ikka tahan laval näha nõnda avatud gei-seksi, kus Robi ennast alasti võtab ja Martin talle minetti tegema hakkab. Ma saan aru, et see on minu isiklik foobia ja näitleja esitab vaid talle usaldatud rolli ja teeb seda väga hästi. Segaseks jäävad ka põhjused, miks Martin Robi ära põlgab, mille peale viimane ennast ära tapab.

Kokkuvõttes ei ole „Arhitekt” lihtne lavastus. Esimeses vaatuses tajutud kerglus ja huumor kaovad teises vaatuses sotsiaalsesse ängi. Head näitlejatööd austav vaataja saab kätte hea toosi, kuid terviklikkuses jääb midagi puudu. Lõpus kõlas purustav plahvatus - „kolm-kaks-üks-kõmaki”.