9.Novembril esietendus teatris „Ugala” Soti näitekirjaniku David Greigi draama „Arhitekt”. Näidendi lavastas Taagu Tubin. Lavastuses astusid lavale Riho Kütsar, Merle Palmiste, Jass Kalev Mäe, Lauren Grinberg ja teised. Kunstnik Kristjan Suits.
Näidendis on kaks kõrvuti jooksvat tegevustelge, mis päriselt lõpuni kahjuks teineteisega ei haaku. Keskses tegelaskujuks on arhitekt Leo Black, kelle kunagine kuulsus tervete elurajoonide rajajana on taandunud parklate projekteerijaks. Ühel hetkel pöördub ühe elurajooni kogukond oma esindaja kaudu Blacki poole, et viimane toetaks iseenese poolt projekteeritud elurajooni lammutamist. Rajooni eeskujuks oli iidne Stonehenge, kus kiviplokkide asemel seisavad ühtses ringis majad. Iseenesest irooniline sümbol kui tundmatu ehitaja poolt püstitatud kiviplokid seisavad jätkuvalt ja lõputult, kuid samal ajal elumajad lammutatakse.
Kõigepealt neist isiklikest mälestustes, mis etendust vaadates tekkisid. Peale II Maailmasõda valitses kogu Euroopas suur elamispindade puudus. Probleemi lahendamiseks ehitati väikeste korteritega suuri maju, kus esmaseks ei olnud mitte kvaliteet vaid kvantiteet. Loomulikult olude paranedes hakkasid elumajade elanikud endale paremaid elamistingimusi nõutama või rajama. Suurtest elamurajoonidest said getod. Õnneks oleme Eestis sellest pääsenud.
Aastaid tagasi käisin Tapal vaatamas ühe tühja viiekordse elumaja lõhkamist. Rahvast oli koha palju, kuid kõik nad pidi pettuma. Maja kerkis umbes meetri kõrgusele maast lahti ja kukkus samasse tagasi. Midagi ei juhtunud. Selles mõttes läks Tartu korstna lammutamisega lihtsamalt, aga korstent on vist lihtsam lammutada ka. Tänaseks on maja Tapal muidugi kadunud ja temaga koos mõni teinegi. Vana peab ruumi tegema uuele. Veel meenus lugu Singapurist, kus sattusin ringi sõitma kohaliku arhitektiga, kes tutvustas mulle oma loodud maju ja selgitas nende olemuse aluseid. Igal hoonel on kontseptsioon. Näiteks moodustasid kolm 40-korruselist elumaja ühtse kompleksi, kus iga kümne korruse tagant oli majade vahele rajatud õhus rippuv park, milles asusid lisaks lopsakale rohelusele pingid, piknikualad, mängiväljak, treeningplats jne. See tähendab, et elades isegi 35 korrusel, said aknast välja vaadates näha, kuidas laps all õues mängib või memmed juttu vestavad. Õhupargid lõhkusid mulje tavalisest magalast ühendades kogukonda ja tuues nad petlikku rohelusse. Arhitektuur on võimas kultuuriline valdkond mõjutades meid kõiki, ütleb arhitekt Black kohe näidendi alguses. Õnneks on hakatud ka Eestis üha rohkem rääkima vastutustundlikust ruumiplaneerimisest, kus on arvestatud kõigi elanikerühmadega. Üha enam on läinud hinda eluruumid, mis pole vaid voodid ja parklad, vaid midagi enamat.
Veel jäin mõtlema arhitekti ameti peale. Võib ju mõelda, mida Black ka rõhutab, et arhitekti amet on vanimaid maailmas. Juba esimese püramiid valmimise juures pidi toimetama keegi, keda meie nimetame arhitektiks. Jumalat, kui Maailma loojat, on tihti võrreldud arhitektiga. Nagu lavastuse kavalehelt võis lugeda nimetakase kristlikus kultuuriruumis ja eriti vabamüürluses Jumalat Universumi Suureks Arhitektiks. Ootasin, et ka näidendis „Arhitekt” tekib seoses arhitekti Blacki tegelaskujuga jumalik üldistus. Ei tekkinud. Black ei tõusnud langenuna üles vabastades maailma, vaid jäi kinni inimlikku argipäeva.
Eraldi peab kiitma lavastaja Taago Tubina ja Tõnis Parksepa poolt koostatud väga sisukat kavalehte. Kavaleht pöörab väga palju tähelepanu arhitektuuri ühiskondlikule mõjule. Seega võib oletada, et lavastaja sisuline fookus keskendus just peategelase ametialasele tegevusele. Mis juhtub loojaga, kui tema looming hävitatakse? Lavastuses laseb arhitekt ennast koos oma loodud hoonega õhku leides nõnda vastuse kõigile oma probleemidele. Me samastame ennast oma tööga. Kui hävib inimese elutöö, siis muutub väärtusetuks ka inimene ise.
Teine tegevusliin on seotud arhitekt Blacki pereeluga. Tema naine on rahulolematu ja tahab lahutust. Täisealised lapsed on vanematest eemaldunud ja otsivad armastust väljaspool kodu.
Black peab korraga kahte võitlust. Kui tema ametialased taotlused ja pingutused on selged ja mõistetavad, sest kes sooviks, et tema loomingu hiilgavaim pärl prügikasti saadetakse, siis tema eraelulised eesmärgid jäävad segaseks. Sama peab kahjuks tõdema kõigi lavastuse tegelaskujude kohta. Tegelased avanevad mitmepalgeliselt, kuid nende käivitavad motiivid jäävad arusaamatuks. Põhjus ja tagajärg ei ühti. Blacki abikaasa Pauline soovib kogu õue panna asfaldi alla, et saaks puhta jalaga tuppa. Black hakkab rajama hoopis aeda. Tekib unistuste ja argipäeva konflikt, mille põhjuseid nähakse ikka ja alati inimestes enda kõrval ja mitte iseeneses.
Tuues lavale lavastuse, siis peab tal olema väga üheselt mõistetav põhjus, miks seda just täna on vaja publikul näha. „Arhitekti” puhul ma seda ei taju. Ma ei leia eneses vastust küsimusele, mille erilisega lavastust meid kõnetab. Pered lagunevad paljudes näitemängudes. See, et lapsed ei mõista vanemaid ja vastupidi, ei ole samuti harukordne. Lavastaja Taago Tubin tema käes olevate vahenditega ei ole samuti suutnud avada karakterite eesmärke ja ajendite sügavamaid põhjuseid. Lavastaja on lähtunud psühholoogilise teatri printsiipidest. Näitlejad elavad oma rolle läbi võimsalt, kuid tempo logiseb ja kulminatsioonid kaovad karjumisse. Lugesin just läbi värskelt ilmunud Aristotelese „Luulekunstist”, kus autor juhib tähelepanu, et õiged pöörangud tegevustes toimuvad laval teksti abil, mitte jumaliku sekkumise kaudu. Ootamatusi sündmustikus on vähe. Laval saab näha sõnateatrit, kus füüsiliste liialdusteta vahetatakse korrektselt etteantud teksti.
Kogu dialoogi saadab õhkkonda kujundav Vootele Ruusmaa muusika. Kogu aeg ja katkemata. Tegemist on seitsmenda lavastusega lavastaja Taago Tubina ja helilooja Vootele Ruusmaa koostöös. Muusika lavastuses ei muutu dominantseks. Muusikat tuleb tähele panna. Rohkem saavad tähelepanu pilte ühendavad maailmakuulsad hitid (Tom Jones „Green, Green Grass of Home”, Rolling Stones „Paint of Black”), mis on osaliselt tekstis ette määratud.
Kunstnik Kristjan Suitsu kujunduses domineerivad puhtad vormid, täisnurksed kuubid ja sillad. Kitsal mängupinnal luuakse pöördlava abiga ühe kuubi eri külgedel väga mitmeid tegevuspaiku. Lavastaja ja kunstniku koostöö on loonud minimaalsete vahenditega võimalusterohke mängupinna. Väga hea leid on rekka, milles peretütar käib turvatunnet otsimas. Algselt bussipeatust meenutav kuup laseb vaataja fantaasial rikkalt voolata.
Lavastuse suurim võlu on näitlejad. Esmakordselt saab laval näha „Ugala” trupi uut liiget Riho Kütsarit, kes oma senise karjääri on veetnud „Vanemuises”. Tulek on võimas. Tema kehastatud arhitekt Leo Blacki ametialane rollikaar on mõistetav, kuigi lõpuni jäävad päris täpselt arusaamatuks tema suhted oma laste ja abikaasaga. Kui naine palub tal kodunt lahkuda, siis tõmbab mees saba jalge vahele ja läheb. Lavastuses on puudu stseen, kus peategelane lepib segadusega enese ümber ja otsutab ennast koos majaga õhku lasta. Kütsar valitseb oma tundeid isegi äärmuslikus tundemöllus. Tema mängustiil on jõuline ja seda enam jääb arusaamatuks tegelase õnnetu lõpp.
Blacki abikaasa Pauline rollis on külalisena Merle Palmiste. Esimeses pildis meenub tema kehastatud kodukana seriaalis „Kälimehed”, kuid see on petlik. Teise vaatuse Palmiste ei ole enam tagasihoidlik koduperenaine. Tema soov edasi liikuda on selge ja mõistetav, kuid õhku jäävad tema suhted oma lastega. Kas üks ema laseks oma tütrel ööd läbi kolada ei-tea-kus või ei tunneks huvi poja protestimeelsuse põhjuste vastu? Peretütar Helen, keda kehastab „Ugala” selleaastane täiendus lavakunstikoolist Lauren Grinberg, otsib isalikku armastust suvalise rekkamehe juurest, kes samuti enesest noorema neiu ära põlgab. Blacki poega Martinit mängib Jass Kalev Mäe, kelle tegelaskuju leiab endalet tänavalt kaaslaseks ja armukeseks Robi, keda kehastab Oskar Punga. Punga roll on lavastuse tähelepanuväärseimaid. Ääretu plastilisus ja liigagi aus usutavus tekitavad võõristust. Kas ma ikka tahan laval näha nõnda avatud gei-seksi, kus Robi ennast alasti võtab ja Martin talle minetti tegema hakkab. Ma saan aru, et see on minu isiklik foobia ja näitleja esitab vaid talle usaldatud rolli ja teeb seda väga hästi. Segaseks jäävad ka põhjused, miks Martin Robi ära põlgab, mille peale viimane ennast ära tapab.
Kokkuvõttes ei ole „Arhitekt” lihtne lavastus. Esimeses vaatuses tajutud kerglus ja huumor kaovad teises vaatuses sotsiaalsesse ängi. Head näitlejatööd austav vaataja saab kätte hea toosi, kuid terviklikkuses jääb midagi puudu. Lõpus kõlas purustav plahvatus - „kolm-kaks-üks-kõmaki”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar