Aus ülestunnistus Piibe teatrist

 Piibe Teatri kodu on Sääskülas, Järva vallas. Just siin asub meie pesa, kust me stardime etendustele, mida anname tänaseks üle Eesti. 2025.a tähistasime oma pisikese meeskonnaga teatri kümnendat sünnipäeva. Pidulauda istusid pea-aegu kõik näitlejad, kes 10 aasta jooksul loodud 17 lavastuses on kaasa teinud. Juubeli puhul võtsime ette Juubelituuri tutvustades Piibe teatri lugu ja lugusid meie lavalugude taga. Õhtud osutusid väga menukateks ja rahvas kuulas põnevamaid seiku kaasa elades, kannatlikult ja kiirustamata. Järva vallas toimus õhtu Koeru kultuurimajas. Lisaks külastasime teatritelgiga piirkonna suurimaid laatasid. Kohtumised teatritelgis piirkonna inimestega, kes tahtsid rääkida oma lugusid või osa saada meie lugudest, oli väga palju. Tunnistan ausalt, et nõnda olid kohtumised teatritelgis ka minu jaoks väga inspireerivad.

Piibe Teater mängis 2025.a kokku kuute erinevat teatrilavastust, mis kõik jutustavad lugusid või inimestest ajaloos. Oleme jõudnud oma lugude peakangelastega koduvallast kaugemale ja käesoleval aastal sattusid meie nad olema peamiselt Virumaalt.

Kevadel alustasime uue loeng-lavastusega „Sõnateatri helimaagia” koolilastele, kus lisaks minule astub lavale helilooja Vootele Ruusmaa Järva-Jaanist. Lavastuses jutustame sellest, kuidas valmib teatri ühe etenduse helikujundus. Need olid väga lõbusad pealelõunad ja loodan, et noored teatrisse sattudes oskavad etendusi nüüd väheke terasema kõrvaga kuulata. Kokku oleme lavastusega andnud 20 etendust. Teiste seas ka Albu, Järva-Jaani ja Koeru koolides.

Juunis mängisime Albu Kukenoosi küünis veel viimased neli korda lavastust „Stahli grammatika” Järva-Madisele 1623.a kirikuõpetajaks tulnud ja siin esimese eesti keele grammatika kirjutanud Heinrich Stahlist. Lavastus oli menukas ja saalid rahvast täis.

Juulis tõime Kadrinas publikuni lavastuse „Teemaja paks” Eesti kõige paksemast inimesest Alviine Pedriksist. Lavastust käisid vaatamas ka paljud meie valla elanikud ja oma inimesi näha kodunt kaugemal on alati väga hea tunne. Kahjuks seda lavasust me rohkem ei mängi.

Augustis rändas Piibe teater lavastusega „Viimane metsavend” mööda Eestit. Jõudsime ka Jalgsema külaplatsile, kus meid oli vaatamas üle 300 inimese. Tean, et etendus oli paljudele väga võimsaks emotsionaalseks laenguks. Oleme „Viimane metsavend” etendusi andmas ka 2026.a kevadel ja suvel. Kutsun kõiki sellest osa saama.

Sügisel valmis Piibe teatril lavastus „Tuuslari kosjaskäik”, kus mängisid kaasa Aire Pitk, Veljo Kukk ja Urmo Kütismaa. Etendus sai veidi liiga lühike iseseisva teatriõhtu jaoks ja nõnda kõnelesin teatriõhtu esimeses pooles taas Piibe teatri telgitagustest. Otsustasime lavastusega külastada kõiki Järva valla kultuurimaju. Nõnda saigi tehtud, meid võeti publiku poolt kõikjal soojalt vastu ja lisaks on nüüd olemas värske ülevaade kõigist Järva valla kultuurihoonetest ja inimestest. Kokkuvõte nähtust on omaette artikli teema.

Veidi ka järgmisest aastast. Juba veebruaris valmib teatril Raimond Kaugveri 100. sünniaastapäeva tähistamiseks lavastus tema romaani „Jumalat ei ole kodus” ainetel. See on lugu sõltuvusest ja selle põhjustets ja mulle enesele meeldib mehest mina-jutustaja tõdemus, et naised on kõiges süüdi. Märtsis on plaanis lavastust mängida Lehtses ja Järva-Jaanis.

Juunis on plaanis Albu Kukenoosi küünis mängida lavastust „Räägi!”. See on lugu Siberi vangilaagrist läbi naise silmade. Ema ja tütart mängivad ema Elina Reinold ja tema tütar Emma-Lotta Kiviberg. Etenduses kõlavad ansambli esituses Siberi eestlaste laulud. Lisaks on juunis, kui möödub 100 aastat „Tõde ja õiguse” 1.osa ilmumisest, plaan mängida Vargamäel lavastust „Mina, Sikenberg”, kus nimiosas astub lavale Margus Prangel. Juulis tahame publikuni Seidla mõisas tuua lavastuse „Monument”, mis räägib sellest, kuidas valmis A.H.Tammsaare monument Järva-Madise vallamaja ees. Järgmisel aastal möödub 90 aastat monumendi püstitamisest. Lisaks teatrietendustele korraldab Piibe teatri toimekas meeskond veel Järva-Jaani laata ja Käravete Järvemuusika kontserti. Külastajate koguarvu on raske öelda, kuid kindlasti ületab kogukülastatavus 12000 piiri.

Piibe teatri meeskonda kuuluvad lisaks minule, turundusjuht Triinu, tehniline juht Jaanus ja lavameister Joosep. Suur tänu neile ja kõigile meie näitlejatele toimeka juubeliaasta eest.

Nagu alguses sai öeldud on Järva vald meie tegevuse südameks ja järgmisel aastal on just koduvallas toimumas meie kõige olulisemad ettevõtmised. Piibe Teatri peamiseks ideeks on ajaloo elustamine ja meie vald on selles mõttes väga rikas. Jutustamist väärivatest lugudest siin puudu ei tule. Oleme tänulikud kõigile, kes natukene või vähe rohkemgi seni meie ettevõtmistest on osa võtnud. Meie jaoks iga külastus rõõm ja toetus meie tegevusele, sest riikliku või kohaliku omavalitsuse püsitoetust Piibe teater ei saa. Ärge pidage kalliks või tüütuks õhtul kodunt välja tulla, et teatrietendusest osa saada. Me teeme seda teie jaoks ja kui teid ei oleks, siis me seda ei teeks. Peame oma publikut südames väga kalliks ja soovime kõigile uueks aastaks edu ja rahu. Olge õnnistatud.

Nõmme kogukonnateater Von Glehn

Von Glehni teater asub Nõmme südames 1937.a valminud kinomajas. Rahvas mäletab kindlasti samades ruumides asunud kino „Võitu” või rockiklubi. Oktoobris esietendus Von Glehni teatris prantsuse klassiku Marc Camoletti komöödia „Pidzaama kuuele”.

Istun enne etendust saalis ja mõlgutan omi mõtteid. Parun von Glehnil oli visioon seistes keset liivast männimetsa, et siia saagu linn, mis on saanud tõeks. Tänaseks on Nõmme suure Tallinnaga kokku kasvanud, kuid miski teistmoodi hõngus hõljub siin Nõmme uhkete ja vähemuhkete villade vahel siiski. Nõmmel elab tänasel päeval u 40000 elanikku, seda on rohkem, kui enamuses Eesti maakondades. Seepärast väärib Nõmme ka oma teatrit. Tühja maja Nõmme südames ja koha nõmmelaste südames võttis sisse 2012.a Von Glehni Teater. Von Glehni teater ei ole pelgalt avatud vaid õhtustel etenduste ajal. Maja elab ööpäevaringselt koolituste, koosviibimiste, lõunatamiste ja muidugi teatrietenduste rütmis.

Teatri amatööridest koosnev trupp tegeleb pideva enesetäiendamisega ja uute loominguliste eesmärkide seadmisega. Seepärast korraldatakse kursusi nii teatris endas, kui ka väljaspool. Teatrist on saanud elustiil ja trupist ühtehoidev perekond. Seda kodust fiilingut on kohe tunda. Kui uurin teatrijuht ja lavastaja Margus Prangeli käest, mille põhjal teater võttis oma repertuaari Marc Camoletti komöödia, siis seletab ta pikalt kuidas teatri repertuaar kujuneb vastavalt trupi hetke võimekusele ja uutest kõrgendatud loomingulistest eesmärkidest.

Teatrijuht suunab enne etendust lõbusa jutuga publikut kohtadele. Meeleolu saalis on vallatu. Saaliuks suletakse ja teatrijuht manitseb publikut telefone vaigistama. Samas tänab ta kõiki kohale tulnud, sest peale piletitulu muud tulu teater ei teeni. Sujuvalt läheb jutt üle riigimeedias parasjagu kuumalt päevakorras oleva riikliku teatrite rahastuse üle. Muigelsui mainib teatrijuht, et nende soov teha suvel „Hamletit” ei olnud komisjoni jaoks piisavalt ambitsioonikas. Samas olla rahastuse jätmise põhjenduseks toodud ka madal kunstiline tase, kuigi komisjoni liikmed ausalt tunnistanud, et ei ole Von Glehni teatri etendusi näinud. Rahvas juba naerab ja mitte teatri üle. Kummaline sissejuhatus etendusele, kuid siis saal pimeneb ja saali tabab ootusärevus.

1923.a sündinud ja Sveitsist pärit prantuskeelse Marc Camoletti näidendeid on mängitud 55 riigis. Ainuüksi Prantsusmaal on tema 18 näidendit mängitud kokku rohkem kui 20 000 korda. Marc Camoletti viimaseks jäänud näidend situatsioonkomöödia „Pidzaama kuuele” jõudis esmakordselt lavale 1987 Pariisis. West Endil mängiti etendust esmakordselt 1991 ja Broadwayle jõudis lugu 2012. Seega on maailm näitemängu näinud ja selle heaks kiitnud. Ka Eestis on näidendit korra varem mängitud „Vanalinnastuudios”.

Von Glehni teatris on näidendi lavale seadnud Margus Prangel. Lavastaja tõdeb, et algsest näidendist kärpis ta vähemalt kolmandiku, sest paljud näidendis leiduvad naljad kandsid endas ajastuvaimu ega ütle midagi tänasele inimesele. Saalist lavale vaadetes tekstilisi ebaloogilisuseid märgata ei olnud. Lugu jooksis hoogsalt pidevate koomiliste sündmuste vir-varris.

Lugu on klassikaline. Majaperemehe Bernardi abikaasa plaanib sõita ema juurde. Bernard on selleks ajaks korraldanud enese juurde oma sünnipäeva tähistava armukese Suzanne ja sõber Roberti. Peole on kutsutud ka kokk Suzette. Korraga otsustab abikaasa siiski koju jääda ja hea plaan hakkab kiiva kiskuma. Nüüd peab peremehe nõudmisel Robert kehastama Suzanne armukest. Samal ajal on hoopis Robert perenaise Jackie armuke, kes nähtu peale väga solvub. Valed kuhjuvad. Kui pererahvas poodi läheb, siis jääb Robert armukest ja kokka ootama. Saabub kokk, keda Robert peab armukeseks. Siis saabub armuke, keda peetakse kokaks, aga tõde avaldada keegi ei saa. Valede mull üha paisub.

Nagu öeldud siis mängivad lavastuses vaid amatöörid, kuid väga head amatöörid. Tihti on viimasel ajal teatrimaastikul väga raske isegi tõmmata piiri amatööri ja kutselisi vahel. Ennast pidevalt täiendavate ja korraga vaid ühe rolliga töötava amatööride tase on kohati täiesti võrreldav kutselistega. Marc Camoletti „Pidzaama kuuele” tegelasi on võimalik mängida väga eriliste karakteritena. Siin oleks näitlejatelt nende rollides oodanud palju tugevamaid erinevusi. Silmatorkav igas mõttes oli Mari Ann Usberg, kes armukese Suzannina peole saabudes sattus hoopis kööki kokaks. Siin oleks oodanud temalt tugevamat vastuhakku või sisemist segadust, kuid selle korvas tema efektne välimus olles kõigist oma meespartneritest koos kontsadega peajagu pikem. Selle füüsilise erinevuse oleks samuti võinud palju julgemalt välja mängida. Peole kokaks saabunud Suzette kehastas Kaia Kattai. Kattai roll oli laval kõige selgem ja eesmärgipärasem. Suzette oskus iga üha enam supi sisse sattuva majaperemehe käest lisaraha tingida muutub lõpuks väga koomiliseks. Kattai teeb seda justkui vastumeeleselt, et kui vaja mängida armukese rolli, siis ta seda ei taha, aga kui peab, siis tuleb maksta. Majaperemees Bernardina laval olev Miguel Kaju ei anna endale mõtlemise ega hingetõmbeaega. Ta korraldab kõike vaid ühe eesmärgi nimel, et jõuaks lõpuks oma kauni armukesega voodi. Ka siin rollis on võimalusi võtta vahepeal aeg maha, tajuda olukorra lootusetust ja tormata siis uuesti segadusi päästma. Sõber Robertina astub lavale Aivar Luht. Tema rolli kauneim hetk on stseenis, kui ta seletab kokale, keda ta peab sõbra armukeseks, miks peab ta nüüd tema armuke olema. Ühel on ebameeldiv sellest rääkida ja teine ei saa sellest aru. Luht on oma rollis arusaadav ja veenev.

Lugu laval jookseb oma etteantud lõbusat teed ja publik lustib kaasa. Vana majagi tundub muhelevat. Kodune atmosfäär laval ja saalis loob sooja ja südamliku tunde. Ma võin ju kriitililine olla ja mõelda, et laval nähtu võiks olla väheke teisiti, kuid ometi naersin isegi mõni hetk nagu pöörane. Lugu on tõesti lõbus ja näitlejate lavalust korvab kõik tehnilised vajakajäämised.

Jään peale etendust teatrirestosse istuma ja mõtisklen, kas selline ongi tõeline kogukonnakeskus.