Von Glehni teater asub Nõmme südames 1937.a valminud kinomajas. Rahvas mäletab kindlasti samades ruumides asunud kino „Võitu” või rockiklubi. Oktoobris esietendus Von Glehni teatris prantsuse klassiku Marc Camoletti komöödia „Pidzaama kuuele”.
Istun enne etendust saalis ja mõlgutan omi mõtteid. Parun von Glehnil oli visioon seistes keset liivast männimetsa, et siia saagu linn, mis on saanud tõeks. Tänaseks on Nõmme suure Tallinnaga kokku kasvanud, kuid miski teistmoodi hõngus hõljub siin Nõmme uhkete ja vähemuhkete villade vahel siiski. Nõmmel elab tänasel päeval u 40000 elanikku, seda on rohkem, kui enamuses Eesti maakondades. Seepärast väärib Nõmme ka oma teatrit. Tühja maja Nõmme südames ja koha nõmmelaste südames võttis sisse 2012.a Von Glehni Teater. Von Glehni teater ei ole pelgalt avatud vaid õhtustel etenduste ajal. Maja elab ööpäevaringselt koolituste, koosviibimiste, lõunatamiste ja muidugi teatrietenduste rütmis.
Teatri amatööridest koosnev trupp tegeleb pideva enesetäiendamisega ja uute loominguliste eesmärkide seadmisega. Seepärast korraldatakse kursusi nii teatris endas, kui ka väljaspool. Teatrist on saanud elustiil ja trupist ühtehoidev perekond. Seda kodust fiilingut on kohe tunda. Kui uurin teatrijuht ja lavastaja Margus Prangeli käest, mille põhjal teater võttis oma repertuaari Marc Camoletti komöödia, siis seletab ta pikalt kuidas teatri repertuaar kujuneb vastavalt trupi hetke võimekusele ja uutest kõrgendatud loomingulistest eesmärkidest.
Teatrijuht suunab enne etendust lõbusa jutuga publikut kohtadele. Meeleolu saalis on vallatu. Saaliuks suletakse ja teatrijuht manitseb publikut telefone vaigistama. Samas tänab ta kõiki kohale tulnud, sest peale piletitulu muud tulu teater ei teeni. Sujuvalt läheb jutt üle riigimeedias parasjagu kuumalt päevakorras oleva riikliku teatrite rahastuse üle. Muigelsui mainib teatrijuht, et nende soov teha suvel „Hamletit” ei olnud komisjoni jaoks piisavalt ambitsioonikas. Samas olla rahastuse jätmise põhjenduseks toodud ka madal kunstiline tase, kuigi komisjoni liikmed ausalt tunnistanud, et ei ole Von Glehni teatri etendusi näinud. Rahvas juba naerab ja mitte teatri üle. Kummaline sissejuhatus etendusele, kuid siis saal pimeneb ja saali tabab ootusärevus.
1923.a sündinud ja Sveitsist pärit prantuskeelse Marc Camoletti näidendeid on mängitud 55 riigis. Ainuüksi Prantsusmaal on tema 18 näidendit mängitud kokku rohkem kui 20 000 korda. Marc Camoletti viimaseks jäänud näidend situatsioonkomöödia „Pidzaama kuuele” jõudis esmakordselt lavale 1987 Pariisis. West Endil mängiti etendust esmakordselt 1991 ja Broadwayle jõudis lugu 2012. Seega on maailm näitemängu näinud ja selle heaks kiitnud. Ka Eestis on näidendit korra varem mängitud „Vanalinnastuudios”.
Von Glehni teatris on näidendi lavale seadnud Margus Prangel. Lavastaja tõdeb, et algsest näidendist kärpis ta vähemalt kolmandiku, sest paljud näidendis leiduvad naljad kandsid endas ajastuvaimu ega ütle midagi tänasele inimesele. Saalist lavale vaadetes tekstilisi ebaloogilisuseid märgata ei olnud. Lugu jooksis hoogsalt pidevate koomiliste sündmuste vir-varris.
Lugu on klassikaline. Majaperemehe Bernardi abikaasa plaanib sõita ema juurde. Bernard on selleks ajaks korraldanud enese juurde oma sünnipäeva tähistava armukese Suzanne ja sõber Roberti. Peole on kutsutud ka kokk Suzette. Korraga otsustab abikaasa siiski koju jääda ja hea plaan hakkab kiiva kiskuma. Nüüd peab peremehe nõudmisel Robert kehastama Suzanne armukest. Samal ajal on hoopis Robert perenaise Jackie armuke, kes nähtu peale väga solvub. Valed kuhjuvad. Kui pererahvas poodi läheb, siis jääb Robert armukest ja kokka ootama. Saabub kokk, keda Robert peab armukeseks. Siis saabub armuke, keda peetakse kokaks, aga tõde avaldada keegi ei saa. Valede mull üha paisub.
Nagu öeldud siis mängivad lavastuses vaid amatöörid, kuid väga head amatöörid. Tihti on viimasel ajal teatrimaastikul väga raske isegi tõmmata piiri amatööri ja kutselisi vahel. Ennast pidevalt täiendavate ja korraga vaid ühe rolliga töötava amatööride tase on kohati täiesti võrreldav kutselistega. Marc Camoletti „Pidzaama kuuele” tegelasi on võimalik mängida väga eriliste karakteritena. Siin oleks näitlejatelt nende rollides oodanud palju tugevamaid erinevusi. Silmatorkav igas mõttes oli Mari Ann Usberg, kes armukese Suzannina peole saabudes sattus hoopis kööki kokaks. Siin oleks oodanud temalt tugevamat vastuhakku või sisemist segadust, kuid selle korvas tema efektne välimus olles kõigist oma meespartneritest koos kontsadega peajagu pikem. Selle füüsilise erinevuse oleks samuti võinud palju julgemalt välja mängida. Peole kokaks saabunud Suzette kehastas Kaia Kattai. Kattai roll oli laval kõige selgem ja eesmärgipärasem. Suzette oskus iga üha enam supi sisse sattuva majaperemehe käest lisaraha tingida muutub lõpuks väga koomiliseks. Kattai teeb seda justkui vastumeeleselt, et kui vaja mängida armukese rolli, siis ta seda ei taha, aga kui peab, siis tuleb maksta. Majaperemees Bernardina laval olev Miguel Kaju ei anna endale mõtlemise ega hingetõmbeaega. Ta korraldab kõike vaid ühe eesmärgi nimel, et jõuaks lõpuks oma kauni armukesega voodi. Ka siin rollis on võimalusi võtta vahepeal aeg maha, tajuda olukorra lootusetust ja tormata siis uuesti segadusi päästma. Sõber Robertina astub lavale Aivar Luht. Tema rolli kauneim hetk on stseenis, kui ta seletab kokale, keda ta peab sõbra armukeseks, miks peab ta nüüd tema armuke olema. Ühel on ebameeldiv sellest rääkida ja teine ei saa sellest aru. Luht on oma rollis arusaadav ja veenev.
Lugu laval jookseb oma etteantud lõbusat teed ja publik lustib kaasa. Vana majagi tundub muhelevat. Kodune atmosfäär laval ja saalis loob sooja ja südamliku tunde. Ma võin ju kriitililine olla ja mõelda, et laval nähtu võiks olla väheke teisiti, kuid ometi naersin isegi mõni hetk nagu pöörane. Lugu on tõesti lõbus ja näitlejate lavalust korvab kõik tehnilised vajakajäämised.
Jään peale etendust teatrirestosse istuma ja mõtisklen, kas selline ongi tõeline kogukonnakeskus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar