Näidend. Tuuslari kosjaskäik

 

Arlet Palmiste

TUUSLARI KOSJASKÄIK

(Iru ämma legendi ainetel)

Tegelased

Linda

Tuuslar

Pikne

Kalevipoeg

Kosilased

1. pilt Linda kurvastus

Linda laul kurvastusest oma abikaasa Kalevi surma pärast.

KP:

Emakene, ära ometi nuta nii kibedaid pisaraid.

Linda: (Istub eemal kivi otsas)

Mis sinul viga nõnda öelda. Sina oled oled oma isa vääriline, tugev kui männipuu ja vägev kui Emumägi, aga mina olen vaid õrn naine.

KP:

Ei ole sa emake nii õrn ühti. Suure koorma kive vedasid kokku minu isa Kalevi kalmule. Ja kui sa nüüd veel nutad, siis on varsti kogu maa, mida mööda inimene käia mõistab, veega kaetud ja ei ole siis hõlpu loomadel metsas ega inimestel maa peal. Kaladel on vaid lusti rohkem. Emakene, kuidas saan sulle sinu mureks abiks olla?

Linda:

Ah, jäta ometi. Sina oled noor inimene. Kõik teed on sulle valla. Mina olen aga juba vana ja lähen peagi Kalevile järgi.

KP:

Lõpeta ometi. Ma ei suuda sinu kurbust rohkem näha. Sinus on jõudu kogu majapidamine korras hoida ja õhtuti hiiemäel tantsugi lüüa. Aeg oleks sul enesele uus tantsupartner leida, sest muidu teeb kurbus su silmad kitsaks nagu Tõistre Mardi sulasel, kes päise päeva ajal päikest jäi vahtima.

Linda:

Oh, Kalevipoeg, miks sa räägid sellist juttu, kui mul on Kalevi pärast lein hinges. Ei mina endale enam kaaslast taha. Sina ja sinu vennad olete juba küllalt suured, et ise eneste ja ka minu eest hoolt kanda. Milleks siis veel kedagi kaasaks võtta? Tüli tuleb ainult mehest, kelle kombeid ei tunne. Siis ei kõlba söök süüa või pole kamber ealeski liialt korras. Ei ole minul säärast sõnelust siis vaja.

KP:

Aga inimene pole loodud üksi elama. Nagu tigu otsib teist tigu või pääsuke teist pääsukest või kilu teist kilu või karu otsib ikka omasugust. Ehk isegi vihmapiisk ei lange taevast üksinda, ikka teistega seltsis.

Linda:

Ma sain juba aru, mida sa mõtled. Pole Kalevi väärilist meest siin metsade keskel võtta. Või pean ma siis Tõistre Mardi sulase enesele peremeheks võtma. Sellel on ju silmad nii vidukil, et ei näe põllul kündagi. Alles see oli, kui ta poole meiegi põllust ära kündis, sest ei mõistnud piiriposti märgata.

KP:

Aga sina ju sellest kurbust küll ei tundnud. Käisid aga näpuga näitamas, kus kehvasti tehtud ja tuleks uuesti teha. No jah, aga sina ei pea siis omale kaasat meite külast otsima. Maailm on suur ja lai. Seal on väärt mehi küll, kes sinusugust väärt naist enesele ihkaks.

Linda:

Aga mina ei taha olla kui viljakott möldri juures, kell hinda kõik pakkudes üles kruvivad. Mina sihkab armastust, aga armastust ei tule enam, kuigi ma teen tööd ja näen vaeva.

KP:

Mina annan ööbikule teada, et üks uhke ja väärt naine peremeest oma elamisse otsib. Las siis ööbik sellest ilma mööda laksutab ja ehk ka siis kosilasi leidub.

(Ööbik sisistab üle välja)

Pilt 2. Kosilased.

Tuleb üks kosilane küürakas ja lonkab.

Küürakas:

Lind laulis lepaoksal, et siin majas peremeest otsitakse. Tare mul pole ja pere ka mitte, sest kipun kangesti kaklema. Kuid mees olen mina ometi ja seega võiksin sobida küll. Kas tuled mulle kaasaks?

Linda:

Ei mina riiukukega abiellu. Mul pojad nõnda väge täis, et nende käest kellelgi pääsu pole. Kui siis kaks kanget kokku põrkavad, siis hoian mina ikka poegade poole.

Küürakas:

Või mina siis ei sobi peenele prouale. Kas küür peletab või ei meeldi kõver jalg, mis? Omal ajal väänasin ma sellised peenutsejad lauale pikali jalad taevapoole ja kõditasin talla alt nii, et nad lõpuks kõigega nõus olid. (Üritab Lindat väänata)

Linda:

Ei mul ole enam aega sinuga maid jagada.

(viskab Küüraka välja. Tuleb pisike ja paksuke)

Paksuke:

Oi, kui kergesti siin mehed jalad alla saavad. Selline naine on minu soove mööda. Selline murrab ju tööd nii, et pole hobust vajagi väsitada. Võtab hobuse ja viib seljas koju. Auväärt Linda, kas tohib teid enesele naiseks paluda.

Linda:

Mis head sul siis mulle pakkuda oleks, et ma just sulle pean tulema. Ise näed, et tahtjaid karjakaupa on värava taga ootamas.

Paksuke:

Mul on vara, mul on maid ja metsasidki. Kui sinu maad ja metsad minu omadega kokku panna, siis tuleb sellest üks pisike kuningriik. Vat siis saaks istuda tares ja vaadata kuidas vili kõrgub ja kari kasvab.

Linda:

Kes siis tööd teeb, kui sina kambris istud ja karjakasvust unistad. Ega siis kari niisama kasva, või vili põllul sirgu, selleks peab ikka ise käe külge paneme. Kari tahab ninaesist ja vili tahab sõnnikut.

Paksuke:

See kõik on õige, kas ma siis seda ei tea. Selleks olekski minul tarvis, et vägevat naist, kes kõik selle töö, kus liigutama peab enese kanda võtaks, mina siis saaks plaani pidada ja sulaseid juhendada.

Linda:

Sulle on siis vaja tasuta töörügajat?

Paksuke:

Aga kelle jaoks sa rügad, ikka enese jaoks.

Linda:

Siis pole mul sind sootumaks vaja. Ma rügan enese jaoks praegugi. Hakka aga astuma.

Paksuke:

Aga kui me sellele veel korra mõtleks.

Linda:

Mine-mine juba.

(Paksuke lahkub. Tuleb Tuuslar)

Tuuslar:

Tere, auväärt emand. Kuulasin teid kõrvalt ja imestasin , kui osavalt te kavalerist lahti saite.

Linda:

Mis sa oskad sellise peale hakata? Trügivad uksest sisse ja ei saa isegi aru, milleks või kuhu nad tulnud on. Ma siis aitan nad kenasti jälle õigele teele.

Tuuslar:

Ja see õige tee käib kaarega teie majast mööda. Kas ma kuulsin õigesti, et nemad olid kosjateel. Kas siis auline emand otsib enesele kaaslast?

Linda:

Mina ei otsi kedagi. Pojad arvasid, et mul oleks seltsi vaja. Räägivad, et üksi elama ei ole keegi loodud. Nagu pääsuke otsib pääsukest või konn konna või lammas sokku või parema jala sokk vasaku jala sokki.

Tuuslar:

Ma vist sain aru.

Linda:

Siis olete sama taibukas kui Kalevipoeg.

Tuuslar:

Kas siis vägev Kalev oli sinu kaasa? Temast sahistavad kollased puulehed ja sumisevad mesilased. Terve ilm kajab vastu. Muud ei kuule kui – Kalev (plaks-plaks-plaks) Kalev (plaks-plaks-plaks), Kalev (plaks-plaks-plaks).

Linda:

Ma kutsusin teda nõnda põllult koju. Pladin käis üle kogu maa, siis Kalev teadis , et supp on pajas valmis ja ta astus oma vägevate sammudega kodu poole. Kalev (plaks-plaks-plaks) Kalev (plaks-plaks-plaks), Kalev (plaks-plaks-plaks).

Tuuslar:

Mina olen Tuuslar. Vabandust, et sind kohe ära ei tundnud. Ma tulen Soomemaalt ja ei ole kohalike uudistega päris kursis. Kas siis Kalev hinge on heitnud?

Linda:

Heitis kivi nõnda õnnetult, et see tiiru ümber ilma lendas ja talle siis kuklasse põrutas.

Tuuslar:

Sellest on siis küll kahju. Väärt mees oli. Siis saan aru küll, miks mehed nüüd kosjateed käivad. Mul on eneselgi üks ilus sõlg siin kotiga kaasas. Ole lahke, saagu see sinu omaks.

Linda:

See on ju Saarepiiga sõlg. Kust sa sella enesele oled saanud? Käisid vargil või? Mina ei taha varastatud kraami.

Tuuslar:

Mina pole vargil käinud. Saarepiiga müüs selle mulle kolme kuldraha eest. Temal oli teine samasugune veel ja kahte korraga ju rinnal ei kanna. Kuigi naistel on kaks rinda.

Linda:

Aga harakas kase otsas räägib teist juttu. Kuula ise – varas, varas, varas.

Tuuslar:

Mina pole kunagi midagi varastanud ega loata miskit võtnud.

Linda:

Hullem , kes tehtut tunnistada ei julge ega tegude üle ei vastuta. Kas sa saad majast välja.

Tuuslar:

Kas sina siis minule naiseks ei tule?

Linda:

Tuuslarile ei lähe miski raha eest.

Tuuslar:

Mind ei ole nõnda varem solvatud ega majast välja aetud. Oota sa. Küll kuri saab kurjaga tasutud, nagu hea saab heaga tasutud. Kõik see, mis teisele tehtud, see saab ka sinu omaks. Me veel kohtume. (Lahkub)

PILT 3. KP rahuneb

KP:

Emake, mis on sinu pisarad silmist lahti päästnud. Rahune nüüd ometi.

Linda:

See oli sul väga halb plaan siia kosilasi kutsuda. Üks hullem kui teine. Mõne joob, kuigi raha pole. Teisel on raha, seepärast et oma kitsiduses ei joo. Halvad valikud mõlemad. Kolmas lihtsalt ähvardab, nagu polekski ma inimene.

KP:

Kes julges sind ähvardada?

Linda:

Rahune ometi. Ära hakka jälle puid koos juurtega maa seest välja kiskuma või kive mööda ilma loopima. Sellest tõuseb rohkem kahju kui kasu.

KP:

Mina ei rahune enne , kui süüdlane on saanud karistada. Kes julgeb minu ema solvata. Rahune emake, ta saab karistada.

Linda:

Ma muretsen sinu pärast ja see teeb mind rahutuks. Sa kipud oma mõõgaga liialt vehkima.

KP:

Mina olengi rahulik, aga sina pead ka olema rahulik.

Linda:

Mina olen ka rahulik.

KP:

Oleme siis kõik rahulikud. Nii. Millest me siis räägime?

Linda:

Peaks miskit lauale panema. Kapid on kõik tühjaks saanud. Külalisi muudkui voorib, paku siis neile head ja paremat, enesele pole enam midagi jäänud.

KP:

Emake. Kannata veel väheke. Ma lähen käin metsas jahil. Küll siis kapid jälle liha ja muud söödavat täis saab.

Linda:

Oli ka juba aeg. Kondad mööda maad ja kodus asjad laokil. Vahel teeb see sinu löömahimu kohe päris nõutuks.

KP:

Sa eksid. Vaata kui rahulik ma olen.

(KP laul õitsvast kodumaast)

PILT 4.

Tuuslar kosib Lindat

Linda:

Sina, kas sa saad , et sa siit minema saad. Kalevipoeg jõuab varsti koju ja siis ei ole sinul siin pikka pidu oodata.

Tuuslar:

Miks sa siis kohe kurjaga? Tulin, et vabandada. Läksin endast ennist vähekene välja. Seda , et mulle ära öeldakse ei juhtu just tihti. Ma ei ole sellega harjunud. See viiski endast välja. Sinusugune väärt naine ei peagi samas ju kohe kõigega nõus olema, mida talle pakutakse. Alustame otsast.

Linda:

Mina ei taha kuskilt alustada. Vaata , et sa siit minema saad.

Tuuslar:

Me pole ju veel õieti tuttavadki. Lase ma räägin sulle endast ja äkki siis sinu meel muutub.

Linda:

Sina räägi, kui tahad, aga minu arvamust sa juba tead. Seega ära hakka parem suud kulutama, vaid võid kohe astuma hakata.

Tuuslar:

Ai-Ai. Kuidas siis ikka nii? Vaata, mina tulen päris kaugelt ja nii paljukest vähemalt võiks aega leida, et saaksin jalgu puhata.

Linda:

Kalevipoeg jõuab peagi metsast koju. Tema nalja ei mõista. Kord ajanud Vanapagan ühe vaest talumeest taga. Kalevipoeg kündis parasjagu põllul ja kui ta seda nägi, siis võttis adra ja lõikas Vanapaganal kõhu lõhki. See lendas siis nagu õletuust otse taevasse. Kadunuks ta jäigi. Vaata , et selleks ajaks kadunud oled. Eks sa siis niikaua vesta siin lookest, kui sul targemat teha pole.

Tuuslar:

Mina ei ole lihtne mees. Ma võin lindudega taeva alla juttu vesta ja loomadega metsas nii samamoodi. Mina näen inimese sisse ja oskan sealt näha ka seda, mida inimene ise näinud veel polegi. Mul on ka jõudu nii palju. Ja see on alles algus

PILT 5.

KP jahil

KP sihib vibuga. Läheneb Pikne.

Pikne:

Ära sa nüüd küll noolt lendu lase. Need pole sugugi metsaloomad, keda sa seal sihid. Need ju saarepiigad.

KP:

Kes sina oled?

Pikne:

Mina olen Pikne. Oleme me ennegi sinuga kokku saanud. (KP taob kiviga vastu pead) Mis sul nüüd juhtus?

KP:

Kui Piksega kohtud ja kolm korda endale kiviga vastu pead lüüa , siis pea ei valuta läbi terve aasta. Kas sa siis seda ei tea.

Pikne:

Ära sa nõnda tao. Ega siis valu kuhugi kao. Valu tuleb minu sisse ja see on päris väsitav, kui pean teiste valu kogu aeg taluma. (KP taob ka jalgu kiviga) Kas sul veel vähe sai?

KP:

Kui piksega kohtudes kolm korda kiviga jalgu taguda, siis jalad ei valuta terve aasta. Seda on minu ema mulle õpetanud ja mina teda usun.

Pikne:

Kalevipoeg, oled sinna ikka uskmatu. Jalavalu mina küll ära võtta ei oska. Aga ole nüüd tasa. Näed Saarepiigad tulevad pesema.

(Eemalt lähenevad Saarepiigad. Saarepiigade tants)

Pilt 6.

Tuuslar röövib Linda

Tuuslar:

Selline ongi minu elu olnud.

Linda:

Vesi on pajas keema läinud. Kalevipoeg peaks kohe jõudma.

Tuuslar:

Kallis Linda, kas sa tuleksid mulle naiseks?

Linda:

(Hakkab naerma) Oled sina ikka pika taibuga. Ma korra juba ütlesin, et ennem söön oma vanu kasuka ära, kui sinuga paari lähen. Vaata nüüd , et siit minema saad.

Tuuslar:

Kaks korda ma ennast solvata ei lase. Kui sa vabatahtlikult ei tule, siis viin su väevõimuga siit enese juurde. (Haarab Linda sülle ja hakkab teda tirima paadi poole)

Linda:

Appi. Kalevipoeg.

Tuuslar:

Ei kuule sind tema praegu. Temal on tähtsamad asjad ees. Ta on silmi ainult saarepiigadele.

Linda.

Oh taevased ja maised jumalad, päästke mind. Uku

Tuuslar:

Ei kuule sind Uku ega teised, sest pole neil jõudu minu vastu. Sina pead minu kaasaks saama. Küll aeg sulle õpetust ja mõistmist annab. Ära ometi nii hullusti rapsi.

Linda:

Pikne, appi.

PILT 7.

KP maksab kätte.

KP: (ümbritsetud saarepiigadest)

Ma olen lihtne mees.

Saarepiiga:

Meie kangelane. Ma nägin, kuidas sortsid sinu lauhoopidest üle Iru mäe lendasid, nagu välgunooled.

Pikne:

Peame minema hakkama.

KP:

Kuhu meil kiiret. Linda pani vee sooja, aga meil on pada suur ja ega see enne homset nagunii keema ei lähe.

Pikne:

Kuulen karjumist. Sinu ema Linda nagu karjuks appi. Lähen vaatan. (Läheb ja tuleb tagasi. ) Tuuslar on Linda röövinud ja tahab teda Soome viia. Ma tõttan talle appi. (KP jookseb teisele poole)

Linda:

Appi. Löögu mind või välk, aga Tuuslarile mina ei lähe.

Pikne:

Olgu siis nii. (Lööb välguga Lindat ja Linda muutub kiviks, Tuuslar lendab maha)

Tuuslar:

(Juuksed elektrist turris) Oli see vast pauk. Linda, kus on Linda. Linda pääses ja kui ta nüüd kõigest Kalevipojale räägib, sis ei ole minul enam pääsemist loota. Nüüd pole muud kui põgeneda (Jookseb minema. Eemalt lähenevad KP ja Pikne)

KP:

Ema. Linda. Aga mis kivi see siin on? Seda pole ma siin varem märganud ja miks on sellel kivil Linda kuju. Pikne, sa muutsid Linda kiviks.

Pikne:

See oli tema enee palve. Ta ütles, et parem löögu välk mind kiviks, kui lähen Tuuslarile naiseks.

KP:

Sa oleks võinud ju siis pigem Tuuslari kiviks muuta.

Pikne:

Aa. Kui sa nüüd nii ütled, siis tõesti oleks võinud. See käis nii kähku. Ma ei jõudnud mõelda.

KP:

Nii on see alati. Jumalad ei mõtled enne, kui tegutsevad. Täna lasevad Päiksel maa ära kõrvetada ja kui avastavad, et liialt kuiv on, siis kukuvad uputama. Mõõdukus on tarkuse märk. Aga teil ei ole mõõdukust. Kohe kiviks. Te ta nüüd inimeseks tagasi.

Pikne:

Seda ei saa teha. Kes korra juba välgunoolega pihta saanud, ei seda saa kunagi enam endiseks tagasi muuta. Nii on Kreutswaldi Kalevipojas juba korra kirja pandud.

KP:

Tule siia, sa alatu kiviraidur. Ma teen sinust enesest vaatamisväärsuse tähistaevas. Viskan su sinna ja sealt sa enam tagasi ei pääse.

Pikne:

Ära ole nii torm. Linda otsis pääsemist Tuuslari käest. Mina aitasin teda. Kui sa kedagi karistad tahad, siis otsi parem Tuuslar üles.

KP:

Õige. Tuuslar, siit ma tulen. Hoia alt.

Pikne:

Oota. Mida me Lindaga teeme?

KP:

Las ta seisab siin Iru mäel ja valvab linna.

Pikne:

Just ja need, kes ilma kingituseta siseneda tahavad, need las uputab Pirita jõkke.

KP:

Või paneb neile maksu peale. Aga Tuuslar, siit ma tulen.

Pikne:

Vabandust. Selline piinlik lugu siis nende valitsejatega. Ma lükkan Linda keset teed, siis vähemalt lugu sinust ei unune rahva meelest.

Aus ülestunnistus Piibe teatrist

 Piibe Teatri kodu on Sääskülas, Järva vallas. Just siin asub meie pesa, kust me stardime etendustele, mida anname tänaseks üle Eesti. 2025.a tähistasime oma pisikese meeskonnaga teatri kümnendat sünnipäeva. Pidulauda istusid pea-aegu kõik näitlejad, kes 10 aasta jooksul loodud 17 lavastuses on kaasa teinud. Juubeli puhul võtsime ette Juubelituuri tutvustades Piibe teatri lugu ja lugusid meie lavalugude taga. Õhtud osutusid väga menukateks ja rahvas kuulas põnevamaid seiku kaasa elades, kannatlikult ja kiirustamata. Järva vallas toimus õhtu Koeru kultuurimajas. Lisaks külastasime teatritelgiga piirkonna suurimaid laatasid. Kohtumised teatritelgis piirkonna inimestega, kes tahtsid rääkida oma lugusid või osa saada meie lugudest, oli väga palju. Tunnistan ausalt, et nõnda olid kohtumised teatritelgis ka minu jaoks väga inspireerivad.

Piibe Teater mängis 2025.a kokku kuute erinevat teatrilavastust, mis kõik jutustavad lugusid või inimestest ajaloos. Oleme jõudnud oma lugude peakangelastega koduvallast kaugemale ja käesoleval aastal sattusid meie nad olema peamiselt Virumaalt.

Kevadel alustasime uue loeng-lavastusega „Sõnateatri helimaagia” koolilastele, kus lisaks minule astub lavale helilooja Vootele Ruusmaa Järva-Jaanist. Lavastuses jutustame sellest, kuidas valmib teatri ühe etenduse helikujundus. Need olid väga lõbusad pealelõunad ja loodan, et noored teatrisse sattudes oskavad etendusi nüüd väheke terasema kõrvaga kuulata. Kokku oleme lavastusega andnud 20 etendust. Teiste seas ka Albu, Järva-Jaani ja Koeru koolides.

Juunis mängisime Albu Kukenoosi küünis veel viimased neli korda lavastust „Stahli grammatika” Järva-Madisele 1623.a kirikuõpetajaks tulnud ja siin esimese eesti keele grammatika kirjutanud Heinrich Stahlist. Lavastus oli menukas ja saalid rahvast täis.

Juulis tõime Kadrinas publikuni lavastuse „Teemaja paks” Eesti kõige paksemast inimesest Alviine Pedriksist. Lavastust käisid vaatamas ka paljud meie valla elanikud ja oma inimesi näha kodunt kaugemal on alati väga hea tunne. Kahjuks seda lavasust me rohkem ei mängi.

Augustis rändas Piibe teater lavastusega „Viimane metsavend” mööda Eestit. Jõudsime ka Jalgsema külaplatsile, kus meid oli vaatamas üle 300 inimese. Tean, et etendus oli paljudele väga võimsaks emotsionaalseks laenguks. Oleme „Viimane metsavend” etendusi andmas ka 2026.a kevadel ja suvel. Kutsun kõiki sellest osa saama.

Sügisel valmis Piibe teatril lavastus „Tuuslari kosjaskäik”, kus mängisid kaasa Aire Pitk, Veljo Kukk ja Urmo Kütismaa. Etendus sai veidi liiga lühike iseseisva teatriõhtu jaoks ja nõnda kõnelesin teatriõhtu esimeses pooles taas Piibe teatri telgitagustest. Otsustasime lavastusega külastada kõiki Järva valla kultuurimaju. Nõnda saigi tehtud, meid võeti publiku poolt kõikjal soojalt vastu ja lisaks on nüüd olemas värske ülevaade kõigist Järva valla kultuurihoonetest ja inimestest. Kokkuvõte nähtust on omaette artikli teema.

Veidi ka järgmisest aastast. Juba veebruaris valmib teatril Raimond Kaugveri 100. sünniaastapäeva tähistamiseks lavastus tema romaani „Jumalat ei ole kodus” ainetel. See on lugu sõltuvusest ja selle põhjustets ja mulle enesele meeldib mehest mina-jutustaja tõdemus, et naised on kõiges süüdi. Märtsis on plaanis lavastust mängida Lehtses ja Järva-Jaanis.

Juunis on plaanis Albu Kukenoosi küünis mängida lavastust „Räägi!”. See on lugu Siberi vangilaagrist läbi naise silmade. Ema ja tütart mängivad ema Elina Reinold ja tema tütar Emma-Lotta Kiviberg. Etenduses kõlavad ansambli esituses Siberi eestlaste laulud. Lisaks on juunis, kui möödub 100 aastat „Tõde ja õiguse” 1.osa ilmumisest, plaan mängida Vargamäel lavastust „Mina, Sikenberg”, kus nimiosas astub lavale Margus Prangel. Juulis tahame publikuni Seidla mõisas tuua lavastuse „Monument”, mis räägib sellest, kuidas valmis A.H.Tammsaare monument Järva-Madise vallamaja ees. Järgmisel aastal möödub 90 aastat monumendi püstitamisest. Lisaks teatrietendustele korraldab Piibe teatri toimekas meeskond veel Järva-Jaani laata ja Käravete Järvemuusika kontserti. Külastajate koguarvu on raske öelda, kuid kindlasti ületab kogukülastatavus 12000 piiri.

Piibe teatri meeskonda kuuluvad lisaks minule, turundusjuht Triinu, tehniline juht Jaanus ja lavameister Joosep. Suur tänu neile ja kõigile meie näitlejatele toimeka juubeliaasta eest.

Nagu alguses sai öeldud on Järva vald meie tegevuse südameks ja järgmisel aastal on just koduvallas toimumas meie kõige olulisemad ettevõtmised. Piibe Teatri peamiseks ideeks on ajaloo elustamine ja meie vald on selles mõttes väga rikas. Jutustamist väärivatest lugudest siin puudu ei tule. Oleme tänulikud kõigile, kes natukene või vähe rohkemgi seni meie ettevõtmistest on osa võtnud. Meie jaoks iga külastus rõõm ja toetus meie tegevusele, sest riikliku või kohaliku omavalitsuse püsitoetust Piibe teater ei saa. Ärge pidage kalliks või tüütuks õhtul kodunt välja tulla, et teatrietendusest osa saada. Me teeme seda teie jaoks ja kui teid ei oleks, siis me seda ei teeks. Peame oma publikut südames väga kalliks ja soovime kõigile uueks aastaks edu ja rahu. Olge õnnistatud.

Nõmme kogukonnateater Von Glehn

Von Glehni teater asub Nõmme südames 1937.a valminud kinomajas. Rahvas mäletab kindlasti samades ruumides asunud kino „Võitu” või rockiklubi. Oktoobris esietendus Von Glehni teatris prantsuse klassiku Marc Camoletti komöödia „Pidzaama kuuele”.

Istun enne etendust saalis ja mõlgutan omi mõtteid. Parun von Glehnil oli visioon seistes keset liivast männimetsa, et siia saagu linn, mis on saanud tõeks. Tänaseks on Nõmme suure Tallinnaga kokku kasvanud, kuid miski teistmoodi hõngus hõljub siin Nõmme uhkete ja vähemuhkete villade vahel siiski. Nõmmel elab tänasel päeval u 40000 elanikku, seda on rohkem, kui enamuses Eesti maakondades. Seepärast väärib Nõmme ka oma teatrit. Tühja maja Nõmme südames ja koha nõmmelaste südames võttis sisse 2012.a Von Glehni Teater. Von Glehni teater ei ole pelgalt avatud vaid õhtustel etenduste ajal. Maja elab ööpäevaringselt koolituste, koosviibimiste, lõunatamiste ja muidugi teatrietenduste rütmis.

Teatri amatööridest koosnev trupp tegeleb pideva enesetäiendamisega ja uute loominguliste eesmärkide seadmisega. Seepärast korraldatakse kursusi nii teatris endas, kui ka väljaspool. Teatrist on saanud elustiil ja trupist ühtehoidev perekond. Seda kodust fiilingut on kohe tunda. Kui uurin teatrijuht ja lavastaja Margus Prangeli käest, mille põhjal teater võttis oma repertuaari Marc Camoletti komöödia, siis seletab ta pikalt kuidas teatri repertuaar kujuneb vastavalt trupi hetke võimekusele ja uutest kõrgendatud loomingulistest eesmärkidest.

Teatrijuht suunab enne etendust lõbusa jutuga publikut kohtadele. Meeleolu saalis on vallatu. Saaliuks suletakse ja teatrijuht manitseb publikut telefone vaigistama. Samas tänab ta kõiki kohale tulnud, sest peale piletitulu muud tulu teater ei teeni. Sujuvalt läheb jutt üle riigimeedias parasjagu kuumalt päevakorras oleva riikliku teatrite rahastuse üle. Muigelsui mainib teatrijuht, et nende soov teha suvel „Hamletit” ei olnud komisjoni jaoks piisavalt ambitsioonikas. Samas olla rahastuse jätmise põhjenduseks toodud ka madal kunstiline tase, kuigi komisjoni liikmed ausalt tunnistanud, et ei ole Von Glehni teatri etendusi näinud. Rahvas juba naerab ja mitte teatri üle. Kummaline sissejuhatus etendusele, kuid siis saal pimeneb ja saali tabab ootusärevus.

1923.a sündinud ja Sveitsist pärit prantuskeelse Marc Camoletti näidendeid on mängitud 55 riigis. Ainuüksi Prantsusmaal on tema 18 näidendit mängitud kokku rohkem kui 20 000 korda. Marc Camoletti viimaseks jäänud näidend situatsioonkomöödia „Pidzaama kuuele” jõudis esmakordselt lavale 1987 Pariisis. West Endil mängiti etendust esmakordselt 1991 ja Broadwayle jõudis lugu 2012. Seega on maailm näitemängu näinud ja selle heaks kiitnud. Ka Eestis on näidendit korra varem mängitud „Vanalinnastuudios”.

Von Glehni teatris on näidendi lavale seadnud Margus Prangel. Lavastaja tõdeb, et algsest näidendist kärpis ta vähemalt kolmandiku, sest paljud näidendis leiduvad naljad kandsid endas ajastuvaimu ega ütle midagi tänasele inimesele. Saalist lavale vaadetes tekstilisi ebaloogilisuseid märgata ei olnud. Lugu jooksis hoogsalt pidevate koomiliste sündmuste vir-varris.

Lugu on klassikaline. Majaperemehe Bernardi abikaasa plaanib sõita ema juurde. Bernard on selleks ajaks korraldanud enese juurde oma sünnipäeva tähistava armukese Suzanne ja sõber Roberti. Peole on kutsutud ka kokk Suzette. Korraga otsustab abikaasa siiski koju jääda ja hea plaan hakkab kiiva kiskuma. Nüüd peab peremehe nõudmisel Robert kehastama Suzanne armukest. Samal ajal on hoopis Robert perenaise Jackie armuke, kes nähtu peale väga solvub. Valed kuhjuvad. Kui pererahvas poodi läheb, siis jääb Robert armukest ja kokka ootama. Saabub kokk, keda Robert peab armukeseks. Siis saabub armuke, keda peetakse kokaks, aga tõde avaldada keegi ei saa. Valede mull üha paisub.

Nagu öeldud siis mängivad lavastuses vaid amatöörid, kuid väga head amatöörid. Tihti on viimasel ajal teatrimaastikul väga raske isegi tõmmata piiri amatööri ja kutselisi vahel. Ennast pidevalt täiendavate ja korraga vaid ühe rolliga töötava amatööride tase on kohati täiesti võrreldav kutselistega. Marc Camoletti „Pidzaama kuuele” tegelasi on võimalik mängida väga eriliste karakteritena. Siin oleks näitlejatelt nende rollides oodanud palju tugevamaid erinevusi. Silmatorkav igas mõttes oli Mari Ann Usberg, kes armukese Suzannina peole saabudes sattus hoopis kööki kokaks. Siin oleks oodanud temalt tugevamat vastuhakku või sisemist segadust, kuid selle korvas tema efektne välimus olles kõigist oma meespartneritest koos kontsadega peajagu pikem. Selle füüsilise erinevuse oleks samuti võinud palju julgemalt välja mängida. Peole kokaks saabunud Suzette kehastas Kaia Kattai. Kattai roll oli laval kõige selgem ja eesmärgipärasem. Suzette oskus iga üha enam supi sisse sattuva majaperemehe käest lisaraha tingida muutub lõpuks väga koomiliseks. Kattai teeb seda justkui vastumeeleselt, et kui vaja mängida armukese rolli, siis ta seda ei taha, aga kui peab, siis tuleb maksta. Majaperemees Bernardina laval olev Miguel Kaju ei anna endale mõtlemise ega hingetõmbeaega. Ta korraldab kõike vaid ühe eesmärgi nimel, et jõuaks lõpuks oma kauni armukesega voodi. Ka siin rollis on võimalusi võtta vahepeal aeg maha, tajuda olukorra lootusetust ja tormata siis uuesti segadusi päästma. Sõber Robertina astub lavale Aivar Luht. Tema rolli kauneim hetk on stseenis, kui ta seletab kokale, keda ta peab sõbra armukeseks, miks peab ta nüüd tema armuke olema. Ühel on ebameeldiv sellest rääkida ja teine ei saa sellest aru. Luht on oma rollis arusaadav ja veenev.

Lugu laval jookseb oma etteantud lõbusat teed ja publik lustib kaasa. Vana majagi tundub muhelevat. Kodune atmosfäär laval ja saalis loob sooja ja südamliku tunde. Ma võin ju kriitililine olla ja mõelda, et laval nähtu võiks olla väheke teisiti, kuid ometi naersin isegi mõni hetk nagu pöörane. Lugu on tõesti lõbus ja näitlejate lavalust korvab kõik tehnilised vajakajäämised.

Jään peale etendust teatrirestosse istuma ja mõtisklen, kas selline ongi tõeline kogukonnakeskus.

Rahvaste kontorihoone Singapur

Lõpuks ometi, peale teatrit täis suve, särandas silme ees puhkus. Plaan oli taas võtta suund koduseks saanud Aasiasse ja tavapärase Indoneesia asemel avastada uusi maid. Ammu olin tahtnud näha maailma suurimat religioosset keskust Angkor Wati ja nõnda otsustasime koos kaasaga minna Kambodzasse. Korraga helistab meie Singapuris elav tütar Johanna ja palub meil härdal keelel plaan katki jätta, sest Kambodžas on piirilahingud , turvalisuse mure ja osati ebakindel olukord.

No, mis teha. Sättisime plaanid ümber ja mõtlesime minna läbi Singapuri Vietnami. Jõudsime Singapuri, tütar tuli meid lennujaama tervitama ja küsis muuseas, et kas me Vietnami viisad oleme ikka kätte saanud. Enesele omase rahuloluga vastasin, et küll me piiril teeme. Kuid siis tuli välja, et Vietnami viisade vastamise tähtaeg on viis päeva. Nõnda jäi ka Vietnami minemata ja vormistasime hoopis Singapuri sisenemise loa, sest Singapuris saab kuni 90 päeva viibida viisavabalt.

See ei olnud meie esimene tutvumine Singapuriga. Eesti saatkonnas töötava tütre juhendamisel on meil olnud ka varasemalt võimalik kiigata Singapuri telgitagustesse. Siinkohal oleks paslik kiita Eesti disainereid, sest nende kujundatud Eesti saatkond keset Singapuri kõrghooneid on nagu tükike kodust Eestimaad oma männikoorest seinte ja seentest toolidega.

Sellest Hiiumaast väiksemal saarel elab u 6 miljonit elanikku, kellest umbes 4 miljonit on riigi privileegidega kodanikud ja 2 miljonit peamiselt naaberriikidest pärit võõrtöölised. Viimastel aastakümnetel jõudsalt arenenud Singapur on kogu Aasia suurimaid äri- ja finantskeskuseid. Tühja juttu siin ei aeta, iga kohtumine, iga juhuslik vestlus on mingil viisil eesmärgipärane ja suunatud tuleviku ärisuhetele. Nõnda kohtab Singapuris inimesi üle kogu maailma, kellel kõigil on miski oma asi või äri ajada ja Singapuri 450 hotelli on pidevalt hõivatud. Singapuri riik ise on samuti üles ehitatud kui äriühing. Riik sõlmib äritehinguid, teenib tehingutest tulu ja annab sellest ka kodanikele tagasi.

Riiki sisenemiseks luba vormistatud, sõitsime Grabi kasutades Johanna poole. Grab on nagu meie Bolt, soodne ja kiire. Muidugi on ühistransport Singapuris veelgi odavam ja ka äärmiselt mugav. Bussi või metroosse sisenedes näitad masinale oma pangakaarti, väljudes sama protseduur kordub ja kaardilt võetakse maha teekonna pikkusele vastav summa. Lihtne ja loogiline. Kuna vahemaad on lühikesed, siis üle 1 euro maha sõita ei õnnestunud.

Elukohaga seotud kulud moodustavad singapurlaste eelarvest kõige suurema osa. Kinnisvara maksab palju ja üürikuludki pole väikesed. Õnn on nende Singapuri kodanike õuel, kellele riik on eraldanud riigikorteri. Uusi riigikortereid saab soetada ka läbi BTO (Build-To-Order) süsteemi, mis on Singapuri valitsuse programm, mille kaudu riik võimaldab kodanikele uusi, taskukohaseid kortereid. Need korterid ehitatakse alles pärast seda, kui piisavalt inimesi on broneeringu teinud.

Riigimajad asuvad küll peamiselt äärelinnas, kuid korterid neis suured ja nendes elamine taskukohasem. Riigikorteri saab enda käsutusse 99 aastaks ja elamisõigust saab edasi pärandada. Eelmisel korral elasime Johanna elukaaslase Q nunnast ema kasutuses olevas riigikorteris. Korter oli kolme magamistoaga ja suure eluruumiga, milles korterirentnik aeg-ajalt korraldas spirituaalseid koosviibimisi. Johanna ja Q korter on hulga väiksem, kuid selle eest oluliselt kallim. Singapuris juba aastakümneid kehtiva seaduse järgi peab igas uusehituses vähemalt 10% üldpinnast olema üldkasutatav. Nõnda on pilvelõhkujatena kerkivate kontorihoonete ja hotellide vahekorrustel väikesed aiad, mida saavad kõik vabalt kasutada. Ka kortermajades on antud kontseptsioon kohustuslik. Johanna maja teisel korrusel asusid Singapurile tavapäraselt bassein, mullivannid, aurusaun ning jõusaal. Ümbruskonnas ringi jalutades võis sarnast puhkeala märgata iga maja juures. Võõrastele sissepääsu puhkealale ja majale takistab muhe valvur, kellega sain kohapeal viibides mõnusalt jutule.

Q on arhitekt ja viis meid vaatama ühte tema projekteeritud 57-korruselist kortermaja, mille alusideeks olid kogukond ja looduslähedus. Tundub absurdne idee suurlinna jaoks, kuid kohale jõudes tabas meid üllatus. Maja igal 7. korrusel oli rohelusse uppuv park. Nõnda oli elanikel võimalus kohtuda ja oma naabritega tuttavaks saada ja lapsedki said õues mängida nõnda, et emad neil samaaegselt köögiaknast pilku peal hoidsid, kuigi elasid nt 22. korrusel. Majaparkides olid piknikualad, kus pered õhtust sõid ja samas avanes võrratu vaade üle kogu Singapuri. Katusepark oli eriti uhke ja kui ma poleks teadnud, et asun 57-korruselise maja katusel, siis oleksin end tundnud kui mõnes mägisalus.

Kuritegevus on Singapuris nullilähedane. Reeglid ja karistused on karmid ja see hoiab kogu ühiskonda väga kontrolli all. Meie sealviibimise ajal oli alanud võitlus veipimise vastu. Suitsu võid selleks ettenähtud kohtades teha, kuid veipimine on keelatud ka omas kodus. Kui kedagi märgatakse nt oma korteri rõdul tegelemas millegi seadusvastasega, siis on pealekaebamine küllaltki tavapärane (pealekaebamist kutsutakse rahvaspordiks) ja enne veel, kui suits otsa lõpeb, võib politsei su uksele koputada. Isegi riigi peaminister märkis aastapäevakõnes, et veipimisele tuleb teha lõpp. Sellele on lihtne selgitus. Singapur on mereriik, mille riigituludest tuleb 60% merendusest. Sadu laevu võib märgata kõikjal ümber kogu saareriigi. Sellest lähtuvalt oleks lihtne smugeldada riiki narkootikume. Nõnda on tehtud narkootikumidega vahele jäänutele nõnda karmid karistused, et teistel ei tekiks mõtetki millegi sarnasega tegeleda. Riik hoolitseb oma kodanike tervise ja turvalisuse eest. Sellepärast pole Singapuri kodanikel vaba sissepääsu ka kasiinodesse. Riigi suurimasse kasiinosse saab kohalik sisse vaid juhul, kui maksab sisenemistasu, mis on 150 Singapuri dollarit päevas või 3000 dollarit aastas. Välismaalased tasu maksma ei pea. Tasu eesmärk on vähendada hasartmängusõltuvuse riski kohalike seas. Pole vaja langeda pahede küüsi. Veelgi enam, riik premeerib oma kodanikke tervislike eluviiside eest. Singapuris on käimas mitu riiklikku terviseprogrammi, näiteks Health Promotion Boardi National Steps Challenge, kus inimesed saavad olla aktiivsed, koguda samme ja teisi liikumispunkte läbi vastava äpi ning seejärel vahetada kogutud punktid erinevate kinkekaartide ja soodustuste vastu. Programmid on mõeldud selleks, et motiveerida elanikke rohkem liikuma, tervislikumalt sööma ja oma üldist tervist jälgima, tehes selle eest väikseid rahalisi või kingitustena väljenduvaid preemiaid. Nõnda käivad kohalikud tihti poes nii, et rahakotti kergitama ei pea. Samas alkoholi ja tubakatoodete eest tervisepunktidega tasuda ei saa.

Singapuri riik on läbi aasta piduehtes, sest multikultuurse ja religioosse riigina on kellelgi ikka pidu. Novembri algul lõppes hinduismi valguspüha Deevali ja algasid kristlikud jõulud, siis on tulemas Hiina uus aasta, millal pannakse vastavalt Hiina sodiaagi märgile linn selle looma kuube. Neid multikultuursuse tähtpäevi jagub terveks aastaks.

DEVAALI

Meid oli kutsutud Johanna kohaliku hindu sõbranna kodusele devaali peole. Devaali on hinduismi valguspüha, sarnane meie jõuludega, kus valgus võidab pimeduse. Meil paluti tulla hinduismile sobilike riietega, mida me ka tegime. Tegemist oli jõuka, eramajas elava, perega. Väikeses eesõues särasid küünlad. Majja sisenemisel sattusime vastuvõtutuppa, kust kaugemale pole võõrastel kombeks minna. Toas kõlas elavas esituses bansuri-muusika. Kaetud oli vegan-peolaud. Vesteldi, söödi ja vahetati ärikontakte. Siis kutsuti meid välja, kus ühiselt säraküünlaid keerutades osaleti valgusšous ja siis läks peoks. Pandi käima hinduistlik pop-muusika ja kõik tantsisid kordamööda ja korraga. Meilgi paluti midagi näidata. Ma siis näitasin, kuidas käib eesti rahvatants „Kaks sammu sissepoole” India rütmide järgi. Peo perenaine väitis, et tal pole nii lõbus ammu olnud.

MIDA KINDLASTI VAADATA

Kindlasti tuleks Singapuri külastades minna UNESCO looduspärandi nimekirja kuuluvasse enam kui 100-aastasesse botaanikaaeda. 82 ha suurusesse aeda sissepääs on tasuta. Tõsi küll, soovides külastada orhideeaeda, tuleb maksta väike piletiraha. Kuid seda kulutust ärge peljake. Võin pea-aegu julgelt väita, et Singapuri botaanikaaed on kõige ilusam ja suurejoonelisem botaanikaaed, kus ma käinud olen. Loodust on raske kirjeldada ja seda peab ise nägema.

Kindlasti tuleks minna ka Singapuri loomaaeda. Loomaaed on kolmeosaline. Ühes osas näeb veeloomi, teises linde ja kolmandas on oma koha leidnud ülejäänud loomariigi esindajad. Iga osa on nii suur, et sobib päevaseks külastuseks. Käisime veeloomade osas, sest seal on koha leidnud miskil veidral moel ka pandakarud. Ja ma nägingi elus esimest korda pandat. On ikka armas loom küll. Aias on võimalik sõita paadiga läbi džungli, tutvudes kaldaäärse faunaga. Seejuures on paat puuris ja loomad vabaduses. Mõistlik lahendus. Meie kohal hüplevad ahvid, pikutavad krokodillid ja puuma. Lisaks kõik linnud ja kalad.

Soojad õhtud meelitavad jalutama. Ühe õhtu soovitaks kindlasti veeta araabia linnaosas, kus madalates ajaloolistes hoonetes asuvad endiselt väikesed poed ja kohvikud, kes kõik kärarikkalt kliente püüavad, kuid see kutse pole pealetükkiv, vaid äärmiselt sõbralik ehk isegi natuke käegalööv. Istud ja naudid rahvaste kirevust enese ümber. Siin asub ka Singapuri uhkeim mossee. Jalutuskäigu kaugusel araabia linnaosast asub india linnaosa, mis oma eripäras viib meid kujutlusis Singapurist ootamatult Induse kallastele.

Kindlasti soovitaks jalutada Singapuri jõe suudmes asuvas vanas sadamalinnas. Jõe kaldal asuvad kümned kohvikud, milles söömine vastab umbes Eesti hindadele. Lisaks asuvad just siin Singapuri kõige olulisemad muuseumid – rahvusgalerii ja Aasia tsivilisatsiooni muuseum. Muuseumites segunevad kaasaegsed ekraanidega nutiväljapanekud klassikaliste muuseumivitriinidega. Singapuri ajalooga olen juba eelnevalt tutvunud, sest olen W. S. Maughami loomingu suur austaja ja oma novellides on kirjanik 100 aasta taguse Aasia elu kirjeldanud väga elutruult ja detailitäpselt. Singapuris on võimalik kõigesse loetusse sisse astuda ja oma nahaga tunnetada kuuma õhu hingust, värvide kirevust ja keelte kakofooniat. Juba veebruaris läheme jälle.

Niguliste avas portaali müstilisse Toledosse.

 22. novembril avas Niguliste muuseumi näitus „Dives Toletana. Toledo katedraali aarded keskajast El Greconi“. Esimest korda jõuavad Eesti publiku ette Hispaania ühe erakordseima maalikunstniku El Greco teosed. Näituse kuraatorid on Merike Kurisoo ja Carlos Alonso Pérez-Fajardo.

Niguliste muuseum on julgelt eristuv kõige muuseumite seas. Niguliste kirik-muuseumis kohtuvad ajaloolises ja autentses keskkonnas Aeg ja Ilu. Inimkätega loodu saab religiooses keskkonnas uue ja sügavama mõõtme. Aeg ja Ilu võtavad su vangi lastes sul osa saada inimvaimu kauneimatest aaretest. Iga näitus Niguliste muuseumis on oodatud sündmus. Niguliste missioon religioosse kultuuri propageerimisel on muljetavaldav. Religioosed maalid ja ikoonid ei lähtu perspektiivist ja nõnda ei lõpe neis jutustav lugu pildi sügavuses vaid hoopis avanevad vaatajat kesksele kohale seades Valguse poole luues uue mõõtmatute võimalustega maailma.

Hispaania keskosas asuvat Toledot on kutsutud lendavaks linnaks, sest asudes mäeharjal ja temale lähenedes jääb kaugusest vaadeldes tunne justkui hõljuks linn maa ja taeva vahel. Sellist neid tabanud nägemust on kirjeldanud paljud keskaegsed rändurid. Toledo oli religioonide kohtumispaik. Iga päev võitlesid keskaegses Toledos halastamatult araablus ja gootika, kristlus ja juutlusⁱ On kirjutatud, et Toledos oli nii palju vaimulikke, et rahva jutu järgi oleks võinud pidada seitse missat päevas igale elanikule eraldi.

Ka Tallinnal on Toledoga seos, sest just seal alustas 24-aastaselt oma kõrgelennulist karjääri Michel Sittov astudes õuekunstnikuna 1492.a Kastiilia Isabeli teenistusse. Olgu vahemärkusena tähendatud, et õuekunstniku üheks peamiseks ülesandeks oli kokkulepitud abielueelsete portreede tegemine, et abiellujad oma kaasa ikka altari ees ära tunneks. Kui Sittowi karjäär algas Toledos, siis tema viimane töö teadaolevaks tööks olnud Tallinna Kannatusaltari tiibade maalid on näitusele oluliseks täienduseks. Nõnda on loodud sild kahe keskaegse linna vahel. Sittowi Toledos ametis olles sai linnast Hispaania religioosne ja valitsev keskus. Just oli loodud inkvisitsioon, millega kaasnes juutide ja moslemite sundristiusustamine, tagakiusamine ja maalt väljasaatmine. Kolumbus oli avastanud just Toledo valitseja toel Ameerika ja Hispaaniast oli saanud riik, kus päike eales ei looju.ⁱⁱ Valitsevaks religiooniks oli saanud katoliiklus.

Toledo on tulvil ilmutuslikke, muistsete valitsejate ja kappavate sõjasalkade lugusid tuhande aastase ajaloo sügavusest. Toledo katedraali kambritesse on sellest hoomamatu ajaloo aarete hulgast varjule pandud päris suur osa. Esimest korda on võimalik ka Eestis nendest aaretest osa saada. Niguliste kiriku peasaali on üles ehitatud näitust koondav hämar aaretekamber. Näituse kujundas Kaarel Eelma.

Tervatipuline portaal viib vaataja otse Nigulistest Toledosse. See on ilmutuslik aja- ja koharänd. Näitus ei upu objektide rohkusesse. Kokku on näitusel paarkümmend objekti, kuid selle-eest avaneb iga maali, vaiba, lipu või raamatu taga hiiglaslik lugu. Mõnest lähemalt.

Esimesena on võimatu mööda vaadata tohutust seinavaibast, mis on üks kuuest monumentaalvaibast Toledo katedraalis. See on üks osa Peter Paul Rubensi sarjast „Armulaua triumf”. 1701.a annetas kardinal Luis Portocarrero vaibapaneelid Toledo katedraalile. Seinavaibal on dramaatilises vaatemängus ümber sakramendi ühendatud kirikuajaloo kesksed tegelased. Vaiba kavandite mõjud ulatuvad tänaseni.

Teiseks Toledo peapiiskop Sancho de Aragoni (valtses 1266- 1275) kaasula ehk missarüü. Rüü särab vaatamata oma 750 aastasele ajaloole kirgastes värvides. Sevillas valmistatud rüül on kujutatud Toledo, Kastiilia, Leoni ja Aragoni Hispaania kirstlike kuningriikide heraldisi embleeme, mis sümboliseerivad peapiiskopi poliitilist ja ususlist autoriteeti. De Aragoni austati märtrina, sest ta võitles mauride vastu. Vaatad missarüüd ja kõrvus hakkavad kõlama piiskopi üleskutsed võitlusele võõrvallutajate vastu ja samas ka tema samas rüüs loetud õnnistussõnad tuhandetele usklikele.

Järgmisena on klaasi taha asetatud muistne lahinglipp. Lipu tellis 1312.a sultan Uthmani ja see on haruldane näide dateeritud islami tektiilist. Lippu kanti paraadidel ja sõjakäikudel sõjalise võimsuse näitena ja koraanist pärit värsid lisasid talle religiooset sügavust. Kuid 1340.a lahingus langes lipp Kastiilia vägede kätte. Oma isale kuulunud lipu kaotusest muserdatud Abu al Hasani vägede edasimarss katkes ja sellest sündmusest lõppes moslemite sissetung Pürenee poolsaarel. Vaimse ja ka materiaalise väega lipp jutustab näitusel ühe põnevaima ajaloolise loo.

Esmakordselt on võimalik eesti publikul näha Toledoga tihedalt seotud kunstniku El Greco töid. El Greco sündis Kreeta saarel ja jõudis läbi Veneetsia ja Madridi 1577.a Toledosse. See on 75 aasta peale seda, kui Sittow sealt lahkus. El Greco (Kreeklane) jäi linnaga seotuks elu lõpuni. Toledost sai El Greco abil keskaegse kunsti üks olulisemaid keskusi maailmas. Hispaania oli maailmariik, kuid inimesed elavad paljuski siiski vaesuses ja viletuses. Taevaalune ilm on õudne, ahistav ja kitsas, kuid lendav linn Toledo annab kunstnikule lootust kõrgemateks pürgimusteks. El Greco maalib lootust. Tema maalitavad kõrguvad Jumala poole, nende suund on üles. Samas saab El Greco üheks iseloomulikuks jooneks objekti olemasolu väljaspool maali raame. Tema tegelased pöörduvad raamidest välja laiendades tegevuslikku ruumi. Tallinna näitusel on võimalik näha nelja El Greco maali. Kõik välja pandud tööd on erakordsed, kuid enesele jättis kõige sügavama mulje u 1585 kuni 1602 loodud „Püha Frantsiscus”. Frantsiscus on El Greco üks kõige enam maalitud religiooseid tegelasi. Antud maal kujutab pühakut otsekui maa kohal hõljumas. Tema kätel ja jalgadel on näha sigmad, mis seovad teda Jeesusega. Tema elgrecolikult pikk ja peenike figuur kõrgub taevasse ja tema ümber hõljuvad ingellikud pilved. Fransiscus on käe andestamise märgina asetanud südamele.

Näitus „Dives Toletana. Toledo katedraali aarded keskajast El Greconi“ ei ole lihtsalt näitus, see haruldane pildikeelne jutustus Hispaania ajaloost ja saatusest. Näitus puudutab ja paneb edasi uurima. Maailm saab tänu näitusele avaram.

i Ramon Gomez de la Serna raamat „El Greco” (kirjastus Kunst 1990)

iiGreta Koppel „Michel Sittow” (Kumu 2018)

Härra Ibrahim selgitab maailma

 Teater Nuutrum mängukavasse on jõudnud prantsuse kirjanik Eric – Emmanuel Schmitti jutustuse põhjal valminud lavastus „Härra Ibrahim ja koraani õied”. Üllar Saaremäe lavastuses astuvad lavale võrratus koosluses Raivo E. Tamm ja Robin Täpp.

Eric–Emmanuel Schmitt ei ole Eesti lugejatele ja teatripublikule võõras autor. Esimest korda oli tema loominguga võimalik tutvuda juba 25 aastat tagasi. Lisaks näidenditele hakkas religioosne filosoof 2000 aastate alguses kirjutama lisaks romaane ja novelle. Tema hilisema loomingu keskmes on kuuest lühiromaanist koosnev „Nähtamatu tsükkel”, mis põhineb autori enese religioosetel või müstilistel kogemustel. Indrek Koffi tõlgituna on kolm neist jõudnud ka eesti keelde. Tuntuimaks on kindlasti kahel korral Eesti teatrilavadele jõudnud ja kümne kõige olulisema prantsuse keelse teksti hulka arvatud „Oscar ja Roosamamma”. Nendele , kes on nautinud teatrilaval „Oscar ja Roosamammat” ei ole vajal selgitada, et Schmitti religioonist lähtuv tekst ei ole mingilgi määral mõistetamatult keeruline ja usukuulutuslik. Schmitt on noppinud pühast tekstist välja kõige inimlikuma ja pannud selle südamlikku ja inimlikult lihtsalt mõistetavasse keelde. Tekstis vohav inimlik soojus ja armastus elu vastu jõuavad naerusuise lugeja või vaatajani. Kui „Oscar ja Roosamamma” keskendub kristlikele põhitõdele, siis „Härra Ibrahim ja koraani õied” jälgib ja mõtestab islami põhitõdesid. Kuigi pean ütlema, et ega siin vahet pole. Ühest juurest kasvanuna on kahe religiooni peamised väärtused siiski väga sarnased. Meie meedias saavad tähelepanu peamiselt islami radikaalid, kes seletavad pühakirja ense jaoks äärmuslikult. Maailma suurimas isalmistikus riigis Indoneesias suhtutakse usku palju vabamalt ja nõnda on tegemist maailma ühe kõige turvalisema riigiga. Islam kohustab olema osavõtlik ja abivalmis. Muredes toetakse ja hädas aidatakse. Samas ollakse tolerantsed kõige usundite vastu seni kuni ollakse tolerantsed ka nende vastu. See on hingelise vabaduse maa.

„Härra Ibrahim ja koraani õied” süzee on lihtne. Juudi päritolu Mooses, kes kasvab vaid traditsioone järgiva isaga ja kelle ema on kodunt lahkunud, kohtub oma kodutänaval elava araabia poodniku Härra Ibrahimiga, kes on muhhameedlane. Araablane tähendab näidendi tegevuskohaks oleva Pariisi oludes poodnikku, kelle pood on avatud kell kaheksast hommikul kuni südaööni, seda isegi pühapäeval. Kontrolliv ja karm isa annab Mosesele raha vaid ühe päeva kulutusteks, mille eest poiss peab söögi valistama. Selleks, et raha kokku hoida ja enesele vallatusi lubada varastab Moses Härra Ibrahimi poest iga päev mõne konservi. Ühel päeval satub poodi Brigit Bardot ja Härra Ibrahim müüb talle veepudeli 40 frangi eest. Kui Mooses on hämmeldunud kõrgest hinnast, siis Ibrahim selgitab, et ta peab ju kuskilt varastatud konservide raha tagasi teenima. Sellest päevast saavad juudi päritolu Moosesest ja muhhameeldasest Ibrahimist parimad sõbrad. Ibrahimil on iga elus ettejuhtuva olukorra kohta oma muhe selgitus ja neid teadmisi ammutab Mooses hoolega. Ja kui ühel päeval Moosese isa sureb, siis lapsendab Ibrahim orvu ja ta saab uueks nimeks Mohammed. Lõpuks võtab Mohammed peale Ibrahimi surma tema kaupluse üle ja juudi noormehest saab Pariisi Sinise tänava araablane, mis tähendab, et tema pood on lahti kella kaheksast kuni südaööni, seda isegi pühapäeviti.

Näidendi on lavastanud Üllar Saaremäe, kelle lauale antud tekst jõudis juba 20 aastat tagasi ja ootas seal kannatlikult oma aega. Ühte lühiromaani annab lahendada mitmeti. Schmitti tekst ei ole lihtne, sest see ei ole kirjutatud teatrile. Saaremäe on lavale toonud kaks näitlejat, kelledest Raivo E. Tamm astub aeg-ajalt sirmi taha, et varjuteatris peakatetega koos vahetada ka tegelaskujusid. See on hea leid, sest kõrvaltegelastel pole oma nägu vajagi, jutustuse seisukohast jäävad nad varju nagunii. Schmitti lihtne lugu ja tekst on petlikud. Raamatut üle lugedes näen karisid, mille otsa on võimalik lugu lavale seades komistada, kuid lavastaja on neid kenasti vältinud. Sõnadega mängimises ja sõna lavale seadmises on Saaremäe muidugi meister.

Lavastuse kunstnikuks on Ketlin Saaremäe, kes on loonud minimaalse, kuid äärmiselt detailitäpse lavapildi. Vaataja fantaasiat ei tasu alahinnata ja nõnda manavad suurepärased kostüümid minu silme ette ühe idamaise tänava koos elava saginaga. Olen ise palju sellistel tänavatel jalutanud ja pisikestes teepoodides, mille ees kaupmehed kannatlikult kliente ootavad, teed joonud. Seal valitsevad kirevuse ja helide kakofoonia loovad kordumatu ja unustamatu maailma. Oma veidral moel on jõudnud idamaadel kogetu põhjamaisele lavale.

Härra Ibrahimi osatäitja Raivo E. Tamm ei sõnul ei jää tekst kaugeks tänapäevasele inimesele. „Me oleme siin maamunal kõik ühesugused, mingil hetkel me lihtsalt ise mõtleme ennast või teisi teistsuguseks.”, kirjutab Tamm. Tamme üks silm on pidevalt vidukil, justkui muigaks toolil istudes ja maailma vaadeldes kõige ja kõigi üle. Päevad läbi toolil istuv Härra Ibrahim vabaneb pingest väljasõidul mere äärde, kus ta kelmikalt kividega lutsu viskab. Selles stseenis jääb heas mõttes silma kahe näitleja lavapartnerlus, kui korraga vaadatakse vees hüplevat kivi.

Oma teise rolli teatris Nuutrum teeb trupi ainus täiskohaga näitleja ja lavastaja, kevadel Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja eriala lõpetanud, Robin Täpp. Kui suvel Tapa raudteejaamas mängitud „Süütus” ei olnud Täppil võimalik oma kogu näitleja arsenali publikule paljastada, siis Mooses on noore näitleja unistuste roll. Füüsiline liikuvus, detailideni läbitöötatud tekstimaht, pisikesed nüansid igas lauses – seda kõik valdab Täpp nauditavalt. Täpi liikuvus teeb heas mõttes kadedaks. Füüsiline sooritus kulmineerub dervisite vurrina pöörleva tantsuga. Tantsu ajaks pannakse Moosesele selga süütuse värvi valge dervisite riietus. Natuke kaob tasakaal, kuid need , kes on seda tantsu proovinud, need teavad, et see ongi väga keeruline. Vaheajal lappavad vanemad daamid kavalehte püüdes aru saada ja meelde jätta, kes on see seni tundmatu noor näitleja.

„Härra Ibrahim ja koraani õied” ei predenteeri suurtele teatriauhindadele. Ometi soovitan võimalusel lavastust vaatama minna. Lavastuses peitub soe ja südamlik huumor, posiitiivne elufilosoofia ja suurepärased näitlejatööd ei jäta kindlasti kedagi ükskõikseks. Nüüd jääme oota Schmitti sarja järgmise raamatu „Milarepa” budismist lähtuvat lavalugu.

Vargamäe muuseumi uus püsinäitus kutsub avastama

 Septembri keskel avati A.H.Tammsaare muusemis Vargamäel rohelises majas uus ja atraktiivne püsinäitus. Muuseum peab käima ajaga kaasas ja oma seatud eesmärkide täitmiseks leidma kõige praktilisema ja kaasaegsema lahenduse. Just ajaloo ja kaasaegse tehnoloogia kokkupuudet võib kogeda uuel püsinäitusel.

Kui nüüd tahta sõnade mängida, siis peaks muusumi nimetama hoopis Anton Hanseni muuseumiks Tammsaarel. Tammsaare oli põliste tammedega kaetud rabasaar, kus rasketes oludes oli üles ehitatud kaks talukohta. Oma kirjaniku nime võttis kirjanik Hansen just oma kodukoda järgi. Vargamäe nimi on pärit kirjanik Hanseni suurteosest „Tõde ja õigus”. Seegi on kirjanduslik fiktsioon, kuigi on teada küla, kus vennal külas viibinud Hansen, selle nime leidis.

Vajadus muuseumi järgi ilmnes juba 1930ndatel, kui rahvas hakkas ilmutama huvi Vargamäe elanike ja romaani inspiratsiooniks olnud koha vastu. Romaanis tegutsenud legendaarsed peremehed olid selleks hetkeks juba siitilmas lahkunud ja talusid pidasid nende järglastest nimekaimud Augustid. Legend räägib, kuidas August Hanseni abikaasa Hilda võttis külaliste saabudes põlle eest ja tutvustas siis seejärel ümbrust.

Rehetare kasutati eluhoonena kuni 1934. aastani, millal valmis uus eluhoone. Rehetare hävis aga juhuslikust sädemest puhkenud tulekahjus 1945.a. Uuel elumaja teisel korrusel avati A.H. Tammsaarele pühandatud muuseum tema 80 sünniaastapäeval 30. jaanuaril 1958.a. Alumisel korrusel elas kirjaniku venna pere. Vennanaine Hilda sai 600-rublalise kuuplagaga muusuemi esimeseks teadustöötajaks. 1962 lahkus Hilda koos tütrega Vargamäelt ja asus elama Elvasse. Muuseumi hallanud Paide rajoonidevaheline koduloomuseum otsustas ellu viia muudatused. Esimesele korrusele ehitati kantselei ja näitustesaal. Teisele korrusele korter muuseumitöötajale. 1967.a müüsid Hilda ja Õie hooned riigile. Koostati plaan muuseumi väljapanekute laiendamiseks. Laiendusprojketi koostas teaduslik töötaja Kaur Alttoa. 1972 avati uus eluhoone ehk roheline maja uue väljapanekuga külalistele. Samal ajal valmis ka esimene loodusrada ja algasid inspireerivad loodusmatkad. 1973 pandi nurgakivi uuele taluhoonele, mis avati pidulikult A.H. Tammsaare 100 sünniaastapäeval 1978.a. Värava laua läbisaagimsega avas uue hoone EKP ideoloogiasekretär Vaino Väljas. Kohaletulnud rahvahulk sai vaadata uuesti ülesehitatud ja taastatud rehetaret, karjalauta, saunikute eluhooneid ja roigasaeda. Peale väliste tööde kohandati ka hoonete sisemust ning loodi uusi ekspositsioone. Kirjaniku sünnitalu oli rahva seas endiselt populaarne, taastatud talukompleksi külastas avamisaastal 33 007 inimest. Samal aastal toimus Vargamäel esimene teatriprojekt – Rakvere Teater mängis muuseumi õuel A.H. Tammsaare jutustuse põhjal tehtud etendust „Vanad ja noored“. Suveteatrid Vargamäel on saanud tänaseks juba legendaarseks.

2024.a alustati rohelise maja esimesel korrusel lõpuks kaua oodatud remonti. 2025.a maiks pidi tööd vastavalt lepingule valmis olema, kuid võta näpust. Suvi läks ja hoone oli ikka külastajatele suletud. Uksed avati külastajatele pidulikult alles 12. septembril. Kindlasti on uus püsinäitus väärt seda, et teekond Vargamäele ette võtta. Näituse idee autor ja loovjuht on Ionel Lehari. Kuraatorid Reelika Räim, Siiri Kvell, Kaire Sinimaa Vargamäe muusumist ja Kristi Kirss. Sisekujundajad Janno Roos ja Andres Labi Ruumilabor on sentele pannud erilised tapeedid, mille mustrites võib leida Tammsaare teoste nimed. Väga ilus ja tähenduslik leid.

Endises kabinetis jookseb viiel inimkõrgusel ekraanil 12 minutit kestev minilavastus 2Andrese Eluvõlg”, mille idee autorid on Kaija M Külm teatrist Must Kast ja Rauno Polman Mind Road Filmsist. Lavastuse kesksel kohal on Indrek, kes pilku pöörates suhestub teistel ekraanidel toimetavate tegelastega. Minilavastus eeldab loo sügavuti mõistmiseks „Tüde ja õiguse” sisu tundmist. Lavastuses puudub praktiliselt tekst ja kogu emotsioon antakse edasi peamiselt vaid tegutsedes. Nõnda lendab lind loo algul ringi läbi kõigi ekraanide sidudes nad ühtseks tervikuks. Kui noor Andres laseb ühel ekaanil põllul kivi lendu, siis järgmisel hetkel ataba see teisel ekraanil toimetanud Krõõta. Keskmisel ekraanil näeme kuidas valu jookseb läbi Indreku näo. Neljandal ekraanil kaevab Andres samaaegselt lõputut kraavi. Seda dialoogi erinevate ekraanide ja tegelaste vahel on raske kirjeldada, kuid lugu toob vaatajani väga täpselt romaanis valitseva meeleolu ja suhted. Kindlasti on „Andres eluvõlg” uue püsinäituse atraktiivseim osa.

Esemete tuba ehk Piiblituba on lahendatud minimalistlikult. Erinevate ajalooliste esemete vahel on tehtud raske valik ja nii on klaaskastides vaid kümme kõige olulisemat eset, milledelon kõigil jutustada oma põnev lugu. Sealt võib leida 1878 välja antud Peeter Hanseni piibli; Jakob Sikenbergi teekannu, ms oli 1908.a Augusti pulmakingiks; 1849 välja antud Peeter Hanseni matemaatikavihiku jne. Sellisel moel on tõstetud need esemed koos oma lugudega esiplaanile ja saavad kordades suuremat tähelepanu. Veidral moel jõuab nõnda Vargamäe lugu tervikuna palju selgemalt külastajani, sest ei upu liigsesse infoküllusesse.

Kõrval, Tõe ja õiguse toas, seinal jookseb erikujulistel tahvlitel kujutatud Tammsaare elutelg kõrvutatuna maailma ja Eesti ajaloo peamiste sündmustega. Millises ajas elas Tammsaare ja millised sündmused talle inspiratsiooni pakkusid tulevad läbi väljapaneku selgelt esile. Ja mis peamine – see kõik on väga ilusasti kujundatud ehk silm puhkab ja süda rõõmustab.

Järgmisel aastal möödub suurromaani „Tõde ja õigus” esimese osa ilmumisest sada aastat. Sellel puhul on toimumas mitmeid suurejoonelisi sündmusi ja kindlasti saab Vargamäe muuseum tavapärasest rohkem tähelepanu. Teater Nuutrum toob augustis välja lavastuse Indrekust ja tema vendadest. Piibe teater toob juulis Seidla mõisas lavale loo, kuidas valmis Ferdi Sannamehe loodud A.H.Tammsaare büst Albu vallamaja ees. Siit üleskutse kõigile raamatukogudele. Oma kogude korrastamisel saatke või tooge mahakantavad Tammsaare teosed Vargamäe muuseumi, et huvilised saaks neid siit kaasa võtta.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et uus ja aktraktiivne püsinäitus on suurte juubelite ootuses ja saab kindlasti suureks tõmbenumbriks järgmisel aastal. Kellel aga nõnda palju kannatust ei ole saab muuseumi külastada juba nüüd. Uksed olid kaunil väljamäel avatud.