Rahvaste kontorihoone Singapur

Lõpuks ometi, peale teatrit täis suve, särandas silme ees puhkus. Plaan oli taas võtta suund koduseks saanud Aasiasse ja tavapärase Indoneesia asemel avastada uusi maid. Ammu olin tahtnud näha maailma suurimat religioosset keskust Angkor Wati ja nõnda otsustasime koos kaasaga minna Kambodzasse. Korraga helistab meie Singapuris elav tütar Johanna ja palub meil härdal keelel plaan katki jätta, sest Kambodžas on piirilahingud , turvalisuse mure ja osati ebakindel olukord.

No, mis teha. Sättisime plaanid ümber ja mõtlesime minna läbi Singapuri Vietnami. Jõudsime Singapuri, tütar tuli meid lennujaama tervitama ja küsis muuseas, et kas me Vietnami viisad oleme ikka kätte saanud. Enesele omase rahuloluga vastasin, et küll me piiril teeme. Kuid siis tuli välja, et Vietnami viisade vastamise tähtaeg on viis päeva. Nõnda jäi ka Vietnami minemata ja vormistasime hoopis Singapuri sisenemise loa, sest Singapuris saab kuni 90 päeva viibida viisavabalt.

See ei olnud meie esimene tutvumine Singapuriga. Eesti saatkonnas töötava tütre juhendamisel on meil olnud ka varasemalt võimalik kiigata Singapuri telgitagustesse. Siinkohal oleks paslik kiita Eesti disainereid, sest nende kujundatud Eesti saatkond keset Singapuri kõrghooneid on nagu tükike kodust Eestimaad oma männikoorest seinte ja seentest toolidega.

Sellest Hiiumaast väiksemal saarel elab u 6 miljonit elanikku, kellest umbes 4 miljonit on riigi privileegidega kodanikud ja 2 miljonit peamiselt naaberriikidest pärit võõrtöölised. Viimastel aastakümnetel jõudsalt arenenud Singapur on kogu Aasia suurimaid äri- ja finantskeskuseid. Tühja juttu siin ei aeta, iga kohtumine, iga juhuslik vestlus on mingil viisil eesmärgipärane ja suunatud tuleviku ärisuhetele. Nõnda kohtab Singapuris inimesi üle kogu maailma, kellel kõigil on miski oma asi või äri ajada ja Singapuri 450 hotelli on pidevalt hõivatud. Singapuri riik ise on samuti üles ehitatud kui äriühing. Riik sõlmib äritehinguid, teenib tehingutest tulu ja annab sellest ka kodanikele tagasi.

Riiki sisenemiseks luba vormistatud, sõitsime Grabi kasutades Johanna poole. Grab on nagu meie Bolt, soodne ja kiire. Muidugi on ühistransport Singapuris veelgi odavam ja ka äärmiselt mugav. Bussi või metroosse sisenedes näitad masinale oma pangakaarti, väljudes sama protseduur kordub ja kaardilt võetakse maha teekonna pikkusele vastav summa. Lihtne ja loogiline. Kuna vahemaad on lühikesed, siis üle 1 euro maha sõita ei õnnestunud.

Elukohaga seotud kulud moodustavad singapurlaste eelarvest kõige suurema osa. Kinnisvara maksab palju ja üürikuludki pole väikesed. Õnn on nende Singapuri kodanike õuel, kellele riik on eraldanud riigikorteri. Uusi riigikortereid saab soetada ka läbi BTO (Build-To-Order) süsteemi, mis on Singapuri valitsuse programm, mille kaudu riik võimaldab kodanikele uusi, taskukohaseid kortereid. Need korterid ehitatakse alles pärast seda, kui piisavalt inimesi on broneeringu teinud.

Riigimajad asuvad küll peamiselt äärelinnas, kuid korterid neis suured ja nendes elamine taskukohasem. Riigikorteri saab enda käsutusse 99 aastaks ja elamisõigust saab edasi pärandada. Eelmisel korral elasime Johanna elukaaslase Q nunnast ema kasutuses olevas riigikorteris. Korter oli kolme magamistoaga ja suure eluruumiga, milles korterirentnik aeg-ajalt korraldas spirituaalseid koosviibimisi. Johanna ja Q korter on hulga väiksem, kuid selle eest oluliselt kallim. Singapuris juba aastakümneid kehtiva seaduse järgi peab igas uusehituses vähemalt 10% üldpinnast olema üldkasutatav. Nõnda on pilvelõhkujatena kerkivate kontorihoonete ja hotellide vahekorrustel väikesed aiad, mida saavad kõik vabalt kasutada. Ka kortermajades on antud kontseptsioon kohustuslik. Johanna maja teisel korrusel asusid Singapurile tavapäraselt bassein, mullivannid, aurusaun ning jõusaal. Ümbruskonnas ringi jalutades võis sarnast puhkeala märgata iga maja juures. Võõrastele sissepääsu puhkealale ja majale takistab muhe valvur, kellega sain kohapeal viibides mõnusalt jutule.

Q on arhitekt ja viis meid vaatama ühte tema projekteeritud 57-korruselist kortermaja, mille alusideeks olid kogukond ja looduslähedus. Tundub absurdne idee suurlinna jaoks, kuid kohale jõudes tabas meid üllatus. Maja igal 7. korrusel oli rohelusse uppuv park. Nõnda oli elanikel võimalus kohtuda ja oma naabritega tuttavaks saada ja lapsedki said õues mängida nõnda, et emad neil samaaegselt köögiaknast pilku peal hoidsid, kuigi elasid nt 22. korrusel. Majaparkides olid piknikualad, kus pered õhtust sõid ja samas avanes võrratu vaade üle kogu Singapuri. Katusepark oli eriti uhke ja kui ma poleks teadnud, et asun 57-korruselise maja katusel, siis oleksin end tundnud kui mõnes mägisalus.

Kuritegevus on Singapuris nullilähedane. Reeglid ja karistused on karmid ja see hoiab kogu ühiskonda väga kontrolli all. Meie sealviibimise ajal oli alanud võitlus veipimise vastu. Suitsu võid selleks ettenähtud kohtades teha, kuid veipimine on keelatud ka omas kodus. Kui kedagi märgatakse nt oma korteri rõdul tegelemas millegi seadusvastasega, siis on pealekaebamine küllaltki tavapärane (pealekaebamist kutsutakse rahvaspordiks) ja enne veel, kui suits otsa lõpeb, võib politsei su uksele koputada. Isegi riigi peaminister märkis aastapäevakõnes, et veipimisele tuleb teha lõpp. Sellele on lihtne selgitus. Singapur on mereriik, mille riigituludest tuleb 60% merendusest. Sadu laevu võib märgata kõikjal ümber kogu saareriigi. Sellest lähtuvalt oleks lihtne smugeldada riiki narkootikume. Nõnda on tehtud narkootikumidega vahele jäänutele nõnda karmid karistused, et teistel ei tekiks mõtetki millegi sarnasega tegeleda. Riik hoolitseb oma kodanike tervise ja turvalisuse eest. Sellepärast pole Singapuri kodanikel vaba sissepääsu ka kasiinodesse. Riigi suurimasse kasiinosse saab kohalik sisse vaid juhul, kui maksab sisenemistasu, mis on 150 Singapuri dollarit päevas või 3000 dollarit aastas. Välismaalased tasu maksma ei pea. Tasu eesmärk on vähendada hasartmängusõltuvuse riski kohalike seas. Pole vaja langeda pahede küüsi. Veelgi enam, riik premeerib oma kodanikke tervislike eluviiside eest. Singapuris on käimas mitu riiklikku terviseprogrammi, näiteks Health Promotion Boardi National Steps Challenge, kus inimesed saavad olla aktiivsed, koguda samme ja teisi liikumispunkte läbi vastava äpi ning seejärel vahetada kogutud punktid erinevate kinkekaartide ja soodustuste vastu. Programmid on mõeldud selleks, et motiveerida elanikke rohkem liikuma, tervislikumalt sööma ja oma üldist tervist jälgima, tehes selle eest väikseid rahalisi või kingitustena väljenduvaid preemiaid. Nõnda käivad kohalikud tihti poes nii, et rahakotti kergitama ei pea. Samas alkoholi ja tubakatoodete eest tervisepunktidega tasuda ei saa.

Singapuri riik on läbi aasta piduehtes, sest multikultuurse ja religioosse riigina on kellelgi ikka pidu. Novembri algul lõppes hinduismi valguspüha Deevali ja algasid kristlikud jõulud, siis on tulemas Hiina uus aasta, millal pannakse vastavalt Hiina sodiaagi märgile linn selle looma kuube. Neid multikultuursuse tähtpäevi jagub terveks aastaks.

DEVAALI

Meid oli kutsutud Johanna kohaliku hindu sõbranna kodusele devaali peole. Devaali on hinduismi valguspüha, sarnane meie jõuludega, kus valgus võidab pimeduse. Meil paluti tulla hinduismile sobilike riietega, mida me ka tegime. Tegemist oli jõuka, eramajas elava, perega. Väikeses eesõues särasid küünlad. Majja sisenemisel sattusime vastuvõtutuppa, kust kaugemale pole võõrastel kombeks minna. Toas kõlas elavas esituses bansuri-muusika. Kaetud oli vegan-peolaud. Vesteldi, söödi ja vahetati ärikontakte. Siis kutsuti meid välja, kus ühiselt säraküünlaid keerutades osaleti valgusšous ja siis läks peoks. Pandi käima hinduistlik pop-muusika ja kõik tantsisid kordamööda ja korraga. Meilgi paluti midagi näidata. Ma siis näitasin, kuidas käib eesti rahvatants „Kaks sammu sissepoole” India rütmide järgi. Peo perenaine väitis, et tal pole nii lõbus ammu olnud.

MIDA KINDLASTI VAADATA

Kindlasti tuleks Singapuri külastades minna UNESCO looduspärandi nimekirja kuuluvasse enam kui 100-aastasesse botaanikaaeda. 82 ha suurusesse aeda sissepääs on tasuta. Tõsi küll, soovides külastada orhideeaeda, tuleb maksta väike piletiraha. Kuid seda kulutust ärge peljake. Võin pea-aegu julgelt väita, et Singapuri botaanikaaed on kõige ilusam ja suurejoonelisem botaanikaaed, kus ma käinud olen. Loodust on raske kirjeldada ja seda peab ise nägema.

Kindlasti tuleks minna ka Singapuri loomaaeda. Loomaaed on kolmeosaline. Ühes osas näeb veeloomi, teises linde ja kolmandas on oma koha leidnud ülejäänud loomariigi esindajad. Iga osa on nii suur, et sobib päevaseks külastuseks. Käisime veeloomade osas, sest seal on koha leidnud miskil veidral moel ka pandakarud. Ja ma nägingi elus esimest korda pandat. On ikka armas loom küll. Aias on võimalik sõita paadiga läbi džungli, tutvudes kaldaäärse faunaga. Seejuures on paat puuris ja loomad vabaduses. Mõistlik lahendus. Meie kohal hüplevad ahvid, pikutavad krokodillid ja puuma. Lisaks kõik linnud ja kalad.

Soojad õhtud meelitavad jalutama. Ühe õhtu soovitaks kindlasti veeta araabia linnaosas, kus madalates ajaloolistes hoonetes asuvad endiselt väikesed poed ja kohvikud, kes kõik kärarikkalt kliente püüavad, kuid see kutse pole pealetükkiv, vaid äärmiselt sõbralik ehk isegi natuke käegalööv. Istud ja naudid rahvaste kirevust enese ümber. Siin asub ka Singapuri uhkeim mossee. Jalutuskäigu kaugusel araabia linnaosast asub india linnaosa, mis oma eripäras viib meid kujutlusis Singapurist ootamatult Induse kallastele.

Kindlasti soovitaks jalutada Singapuri jõe suudmes asuvas vanas sadamalinnas. Jõe kaldal asuvad kümned kohvikud, milles söömine vastab umbes Eesti hindadele. Lisaks asuvad just siin Singapuri kõige olulisemad muuseumid – rahvusgalerii ja Aasia tsivilisatsiooni muuseum. Muuseumites segunevad kaasaegsed ekraanidega nutiväljapanekud klassikaliste muuseumivitriinidega. Singapuri ajalooga olen juba eelnevalt tutvunud, sest olen W. S. Maughami loomingu suur austaja ja oma novellides on kirjanik 100 aasta taguse Aasia elu kirjeldanud väga elutruult ja detailitäpselt. Singapuris on võimalik kõigesse loetusse sisse astuda ja oma nahaga tunnetada kuuma õhu hingust, värvide kirevust ja keelte kakofooniat. Juba veebruaris läheme jälle.

Niguliste avas portaali müstilisse Toledosse.

 22. novembril avas Niguliste muuseumi näitus „Dives Toletana. Toledo katedraali aarded keskajast El Greconi“. Esimest korda jõuavad Eesti publiku ette Hispaania ühe erakordseima maalikunstniku El Greco teosed. Näituse kuraatorid on Merike Kurisoo ja Carlos Alonso Pérez-Fajardo.

Niguliste muuseum on julgelt eristuv kõige muuseumite seas. Niguliste kirik-muuseumis kohtuvad ajaloolises ja autentses keskkonnas Aeg ja Ilu. Inimkätega loodu saab religiooses keskkonnas uue ja sügavama mõõtme. Aeg ja Ilu võtavad su vangi lastes sul osa saada inimvaimu kauneimatest aaretest. Iga näitus Niguliste muuseumis on oodatud sündmus. Niguliste missioon religioosse kultuuri propageerimisel on muljetavaldav. Religioosed maalid ja ikoonid ei lähtu perspektiivist ja nõnda ei lõpe neis jutustav lugu pildi sügavuses vaid hoopis avanevad vaatajat kesksele kohale seades Valguse poole luues uue mõõtmatute võimalustega maailma.

Hispaania keskosas asuvat Toledot on kutsutud lendavaks linnaks, sest asudes mäeharjal ja temale lähenedes jääb kaugusest vaadeldes tunne justkui hõljuks linn maa ja taeva vahel. Sellist neid tabanud nägemust on kirjeldanud paljud keskaegsed rändurid. Toledo oli religioonide kohtumispaik. Iga päev võitlesid keskaegses Toledos halastamatult araablus ja gootika, kristlus ja juutlusⁱ On kirjutatud, et Toledos oli nii palju vaimulikke, et rahva jutu järgi oleks võinud pidada seitse missat päevas igale elanikule eraldi.

Ka Tallinnal on Toledoga seos, sest just seal alustas 24-aastaselt oma kõrgelennulist karjääri Michel Sittov astudes õuekunstnikuna 1492.a Kastiilia Isabeli teenistusse. Olgu vahemärkusena tähendatud, et õuekunstniku üheks peamiseks ülesandeks oli kokkulepitud abielueelsete portreede tegemine, et abiellujad oma kaasa ikka altari ees ära tunneks. Kui Sittowi karjäär algas Toledos, siis tema viimane töö teadaolevaks tööks olnud Tallinna Kannatusaltari tiibade maalid on näitusele oluliseks täienduseks. Nõnda on loodud sild kahe keskaegse linna vahel. Sittowi Toledos ametis olles sai linnast Hispaania religioosne ja valitsev keskus. Just oli loodud inkvisitsioon, millega kaasnes juutide ja moslemite sundristiusustamine, tagakiusamine ja maalt väljasaatmine. Kolumbus oli avastanud just Toledo valitseja toel Ameerika ja Hispaaniast oli saanud riik, kus päike eales ei looju.ⁱⁱ Valitsevaks religiooniks oli saanud katoliiklus.

Toledo on tulvil ilmutuslikke, muistsete valitsejate ja kappavate sõjasalkade lugusid tuhande aastase ajaloo sügavusest. Toledo katedraali kambritesse on sellest hoomamatu ajaloo aarete hulgast varjule pandud päris suur osa. Esimest korda on võimalik ka Eestis nendest aaretest osa saada. Niguliste kiriku peasaali on üles ehitatud näitust koondav hämar aaretekamber. Näituse kujundas Kaarel Eelma.

Tervatipuline portaal viib vaataja otse Nigulistest Toledosse. See on ilmutuslik aja- ja koharänd. Näitus ei upu objektide rohkusesse. Kokku on näitusel paarkümmend objekti, kuid selle-eest avaneb iga maali, vaiba, lipu või raamatu taga hiiglaslik lugu. Mõnest lähemalt.

Esimesena on võimatu mööda vaadata tohutust seinavaibast, mis on üks kuuest monumentaalvaibast Toledo katedraalis. See on üks osa Peter Paul Rubensi sarjast „Armulaua triumf”. 1701.a annetas kardinal Luis Portocarrero vaibapaneelid Toledo katedraalile. Seinavaibal on dramaatilises vaatemängus ümber sakramendi ühendatud kirikuajaloo kesksed tegelased. Vaiba kavandite mõjud ulatuvad tänaseni.

Teiseks Toledo peapiiskop Sancho de Aragoni (valtses 1266- 1275) kaasula ehk missarüü. Rüü särab vaatamata oma 750 aastasele ajaloole kirgastes värvides. Sevillas valmistatud rüül on kujutatud Toledo, Kastiilia, Leoni ja Aragoni Hispaania kirstlike kuningriikide heraldisi embleeme, mis sümboliseerivad peapiiskopi poliitilist ja ususlist autoriteeti. De Aragoni austati märtrina, sest ta võitles mauride vastu. Vaatad missarüüd ja kõrvus hakkavad kõlama piiskopi üleskutsed võitlusele võõrvallutajate vastu ja samas ka tema samas rüüs loetud õnnistussõnad tuhandetele usklikele.

Järgmisena on klaasi taha asetatud muistne lahinglipp. Lipu tellis 1312.a sultan Uthmani ja see on haruldane näide dateeritud islami tektiilist. Lippu kanti paraadidel ja sõjakäikudel sõjalise võimsuse näitena ja koraanist pärit värsid lisasid talle religiooset sügavust. Kuid 1340.a lahingus langes lipp Kastiilia vägede kätte. Oma isale kuulunud lipu kaotusest muserdatud Abu al Hasani vägede edasimarss katkes ja sellest sündmusest lõppes moslemite sissetung Pürenee poolsaarel. Vaimse ja ka materiaalise väega lipp jutustab näitusel ühe põnevaima ajaloolise loo.

Esmakordselt on võimalik eesti publikul näha Toledoga tihedalt seotud kunstniku El Greco töid. El Greco sündis Kreeta saarel ja jõudis läbi Veneetsia ja Madridi 1577.a Toledosse. See on 75 aasta peale seda, kui Sittow sealt lahkus. El Greco (Kreeklane) jäi linnaga seotuks elu lõpuni. Toledost sai El Greco abil keskaegse kunsti üks olulisemaid keskusi maailmas. Hispaania oli maailmariik, kuid inimesed elavad paljuski siiski vaesuses ja viletuses. Taevaalune ilm on õudne, ahistav ja kitsas, kuid lendav linn Toledo annab kunstnikule lootust kõrgemateks pürgimusteks. El Greco maalib lootust. Tema maalitavad kõrguvad Jumala poole, nende suund on üles. Samas saab El Greco üheks iseloomulikuks jooneks objekti olemasolu väljaspool maali raame. Tema tegelased pöörduvad raamidest välja laiendades tegevuslikku ruumi. Tallinna näitusel on võimalik näha nelja El Greco maali. Kõik välja pandud tööd on erakordsed, kuid enesele jättis kõige sügavama mulje u 1585 kuni 1602 loodud „Püha Frantsiscus”. Frantsiscus on El Greco üks kõige enam maalitud religiooseid tegelasi. Antud maal kujutab pühakut otsekui maa kohal hõljumas. Tema kätel ja jalgadel on näha sigmad, mis seovad teda Jeesusega. Tema elgrecolikult pikk ja peenike figuur kõrgub taevasse ja tema ümber hõljuvad ingellikud pilved. Fransiscus on käe andestamise märgina asetanud südamele.

Näitus „Dives Toletana. Toledo katedraali aarded keskajast El Greconi“ ei ole lihtsalt näitus, see haruldane pildikeelne jutustus Hispaania ajaloost ja saatusest. Näitus puudutab ja paneb edasi uurima. Maailm saab tänu näitusele avaram.

i Ramon Gomez de la Serna raamat „El Greco” (kirjastus Kunst 1990)

iiGreta Koppel „Michel Sittow” (Kumu 2018)

Härra Ibrahim selgitab maailma

 Teater Nuutrum mängukavasse on jõudnud prantsuse kirjanik Eric – Emmanuel Schmitti jutustuse põhjal valminud lavastus „Härra Ibrahim ja koraani õied”. Üllar Saaremäe lavastuses astuvad lavale võrratus koosluses Raivo E. Tamm ja Robin Täpp.

Eric–Emmanuel Schmitt ei ole Eesti lugejatele ja teatripublikule võõras autor. Esimest korda oli tema loominguga võimalik tutvuda juba 25 aastat tagasi. Lisaks näidenditele hakkas religioosne filosoof 2000 aastate alguses kirjutama lisaks romaane ja novelle. Tema hilisema loomingu keskmes on kuuest lühiromaanist koosnev „Nähtamatu tsükkel”, mis põhineb autori enese religioosetel või müstilistel kogemustel. Indrek Koffi tõlgituna on kolm neist jõudnud ka eesti keelde. Tuntuimaks on kindlasti kahel korral Eesti teatrilavadele jõudnud ja kümne kõige olulisema prantsuse keelse teksti hulka arvatud „Oscar ja Roosamamma”. Nendele , kes on nautinud teatrilaval „Oscar ja Roosamammat” ei ole vajal selgitada, et Schmitti religioonist lähtuv tekst ei ole mingilgi määral mõistetamatult keeruline ja usukuulutuslik. Schmitt on noppinud pühast tekstist välja kõige inimlikuma ja pannud selle südamlikku ja inimlikult lihtsalt mõistetavasse keelde. Tekstis vohav inimlik soojus ja armastus elu vastu jõuavad naerusuise lugeja või vaatajani. Kui „Oscar ja Roosamamma” keskendub kristlikele põhitõdele, siis „Härra Ibrahim ja koraani õied” jälgib ja mõtestab islami põhitõdesid. Kuigi pean ütlema, et ega siin vahet pole. Ühest juurest kasvanuna on kahe religiooni peamised väärtused siiski väga sarnased. Meie meedias saavad tähelepanu peamiselt islami radikaalid, kes seletavad pühakirja ense jaoks äärmuslikult. Maailma suurimas isalmistikus riigis Indoneesias suhtutakse usku palju vabamalt ja nõnda on tegemist maailma ühe kõige turvalisema riigiga. Islam kohustab olema osavõtlik ja abivalmis. Muredes toetakse ja hädas aidatakse. Samas ollakse tolerantsed kõige usundite vastu seni kuni ollakse tolerantsed ka nende vastu. See on hingelise vabaduse maa.

„Härra Ibrahim ja koraani õied” süzee on lihtne. Juudi päritolu Mooses, kes kasvab vaid traditsioone järgiva isaga ja kelle ema on kodunt lahkunud, kohtub oma kodutänaval elava araabia poodniku Härra Ibrahimiga, kes on muhhameedlane. Araablane tähendab näidendi tegevuskohaks oleva Pariisi oludes poodnikku, kelle pood on avatud kell kaheksast hommikul kuni südaööni, seda isegi pühapäeval. Kontrolliv ja karm isa annab Mosesele raha vaid ühe päeva kulutusteks, mille eest poiss peab söögi valistama. Selleks, et raha kokku hoida ja enesele vallatusi lubada varastab Moses Härra Ibrahimi poest iga päev mõne konservi. Ühel päeval satub poodi Brigit Bardot ja Härra Ibrahim müüb talle veepudeli 40 frangi eest. Kui Mooses on hämmeldunud kõrgest hinnast, siis Ibrahim selgitab, et ta peab ju kuskilt varastatud konservide raha tagasi teenima. Sellest päevast saavad juudi päritolu Moosesest ja muhhameeldasest Ibrahimist parimad sõbrad. Ibrahimil on iga elus ettejuhtuva olukorra kohta oma muhe selgitus ja neid teadmisi ammutab Mooses hoolega. Ja kui ühel päeval Moosese isa sureb, siis lapsendab Ibrahim orvu ja ta saab uueks nimeks Mohammed. Lõpuks võtab Mohammed peale Ibrahimi surma tema kaupluse üle ja juudi noormehest saab Pariisi Sinise tänava araablane, mis tähendab, et tema pood on lahti kella kaheksast kuni südaööni, seda isegi pühapäeviti.

Näidendi on lavastanud Üllar Saaremäe, kelle lauale antud tekst jõudis juba 20 aastat tagasi ja ootas seal kannatlikult oma aega. Ühte lühiromaani annab lahendada mitmeti. Schmitti tekst ei ole lihtne, sest see ei ole kirjutatud teatrile. Saaremäe on lavale toonud kaks näitlejat, kelledest Raivo E. Tamm astub aeg-ajalt sirmi taha, et varjuteatris peakatetega koos vahetada ka tegelaskujusid. See on hea leid, sest kõrvaltegelastel pole oma nägu vajagi, jutustuse seisukohast jäävad nad varju nagunii. Schmitti lihtne lugu ja tekst on petlikud. Raamatut üle lugedes näen karisid, mille otsa on võimalik lugu lavale seades komistada, kuid lavastaja on neid kenasti vältinud. Sõnadega mängimises ja sõna lavale seadmises on Saaremäe muidugi meister.

Lavastuse kunstnikuks on Ketlin Saaremäe, kes on loonud minimaalse, kuid äärmiselt detailitäpse lavapildi. Vaataja fantaasiat ei tasu alahinnata ja nõnda manavad suurepärased kostüümid minu silme ette ühe idamaise tänava koos elava saginaga. Olen ise palju sellistel tänavatel jalutanud ja pisikestes teepoodides, mille ees kaupmehed kannatlikult kliente ootavad, teed joonud. Seal valitsevad kirevuse ja helide kakofoonia loovad kordumatu ja unustamatu maailma. Oma veidral moel on jõudnud idamaadel kogetu põhjamaisele lavale.

Härra Ibrahimi osatäitja Raivo E. Tamm ei sõnul ei jää tekst kaugeks tänapäevasele inimesele. „Me oleme siin maamunal kõik ühesugused, mingil hetkel me lihtsalt ise mõtleme ennast või teisi teistsuguseks.”, kirjutab Tamm. Tamme üks silm on pidevalt vidukil, justkui muigaks toolil istudes ja maailma vaadeldes kõige ja kõigi üle. Päevad läbi toolil istuv Härra Ibrahim vabaneb pingest väljasõidul mere äärde, kus ta kelmikalt kividega lutsu viskab. Selles stseenis jääb heas mõttes silma kahe näitleja lavapartnerlus, kui korraga vaadatakse vees hüplevat kivi.

Oma teise rolli teatris Nuutrum teeb trupi ainus täiskohaga näitleja ja lavastaja, kevadel Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja eriala lõpetanud, Robin Täpp. Kui suvel Tapa raudteejaamas mängitud „Süütus” ei olnud Täppil võimalik oma kogu näitleja arsenali publikule paljastada, siis Mooses on noore näitleja unistuste roll. Füüsiline liikuvus, detailideni läbitöötatud tekstimaht, pisikesed nüansid igas lauses – seda kõik valdab Täpp nauditavalt. Täpi liikuvus teeb heas mõttes kadedaks. Füüsiline sooritus kulmineerub dervisite vurrina pöörleva tantsuga. Tantsu ajaks pannakse Moosesele selga süütuse värvi valge dervisite riietus. Natuke kaob tasakaal, kuid need , kes on seda tantsu proovinud, need teavad, et see ongi väga keeruline. Vaheajal lappavad vanemad daamid kavalehte püüdes aru saada ja meelde jätta, kes on see seni tundmatu noor näitleja.

„Härra Ibrahim ja koraani õied” ei predenteeri suurtele teatriauhindadele. Ometi soovitan võimalusel lavastust vaatama minna. Lavastuses peitub soe ja südamlik huumor, posiitiivne elufilosoofia ja suurepärased näitlejatööd ei jäta kindlasti kedagi ükskõikseks. Nüüd jääme oota Schmitti sarja järgmise raamatu „Milarepa” budismist lähtuvat lavalugu.

Vargamäe muuseumi uus püsinäitus kutsub avastama

 Septembri keskel avati A.H.Tammsaare muusemis Vargamäel rohelises majas uus ja atraktiivne püsinäitus. Muuseum peab käima ajaga kaasas ja oma seatud eesmärkide täitmiseks leidma kõige praktilisema ja kaasaegsema lahenduse. Just ajaloo ja kaasaegse tehnoloogia kokkupuudet võib kogeda uuel püsinäitusel.

Kui nüüd tahta sõnade mängida, siis peaks muusumi nimetama hoopis Anton Hanseni muuseumiks Tammsaarel. Tammsaare oli põliste tammedega kaetud rabasaar, kus rasketes oludes oli üles ehitatud kaks talukohta. Oma kirjaniku nime võttis kirjanik Hansen just oma kodukoda järgi. Vargamäe nimi on pärit kirjanik Hanseni suurteosest „Tõde ja õigus”. Seegi on kirjanduslik fiktsioon, kuigi on teada küla, kus vennal külas viibinud Hansen, selle nime leidis.

Vajadus muuseumi järgi ilmnes juba 1930ndatel, kui rahvas hakkas ilmutama huvi Vargamäe elanike ja romaani inspiratsiooniks olnud koha vastu. Romaanis tegutsenud legendaarsed peremehed olid selleks hetkeks juba siitilmas lahkunud ja talusid pidasid nende järglastest nimekaimud Augustid. Legend räägib, kuidas August Hanseni abikaasa Hilda võttis külaliste saabudes põlle eest ja tutvustas siis seejärel ümbrust.

Rehetare kasutati eluhoonena kuni 1934. aastani, millal valmis uus eluhoone. Rehetare hävis aga juhuslikust sädemest puhkenud tulekahjus 1945.a. Uuel elumaja teisel korrusel avati A.H. Tammsaarele pühandatud muuseum tema 80 sünniaastapäeval 30. jaanuaril 1958.a. Alumisel korrusel elas kirjaniku venna pere. Vennanaine Hilda sai 600-rublalise kuuplagaga muusuemi esimeseks teadustöötajaks. 1962 lahkus Hilda koos tütrega Vargamäelt ja asus elama Elvasse. Muuseumi hallanud Paide rajoonidevaheline koduloomuseum otsustas ellu viia muudatused. Esimesele korrusele ehitati kantselei ja näitustesaal. Teisele korrusele korter muuseumitöötajale. 1967.a müüsid Hilda ja Õie hooned riigile. Koostati plaan muuseumi väljapanekute laiendamiseks. Laiendusprojketi koostas teaduslik töötaja Kaur Alttoa. 1972 avati uus eluhoone ehk roheline maja uue väljapanekuga külalistele. Samal ajal valmis ka esimene loodusrada ja algasid inspireerivad loodusmatkad. 1973 pandi nurgakivi uuele taluhoonele, mis avati pidulikult A.H. Tammsaare 100 sünniaastapäeval 1978.a. Värava laua läbisaagimsega avas uue hoone EKP ideoloogiasekretär Vaino Väljas. Kohaletulnud rahvahulk sai vaadata uuesti ülesehitatud ja taastatud rehetaret, karjalauta, saunikute eluhooneid ja roigasaeda. Peale väliste tööde kohandati ka hoonete sisemust ning loodi uusi ekspositsioone. Kirjaniku sünnitalu oli rahva seas endiselt populaarne, taastatud talukompleksi külastas avamisaastal 33 007 inimest. Samal aastal toimus Vargamäel esimene teatriprojekt – Rakvere Teater mängis muuseumi õuel A.H. Tammsaare jutustuse põhjal tehtud etendust „Vanad ja noored“. Suveteatrid Vargamäel on saanud tänaseks juba legendaarseks.

2024.a alustati rohelise maja esimesel korrusel lõpuks kaua oodatud remonti. 2025.a maiks pidi tööd vastavalt lepingule valmis olema, kuid võta näpust. Suvi läks ja hoone oli ikka külastajatele suletud. Uksed avati külastajatele pidulikult alles 12. septembril. Kindlasti on uus püsinäitus väärt seda, et teekond Vargamäele ette võtta. Näituse idee autor ja loovjuht on Ionel Lehari. Kuraatorid Reelika Räim, Siiri Kvell, Kaire Sinimaa Vargamäe muusumist ja Kristi Kirss. Sisekujundajad Janno Roos ja Andres Labi Ruumilabor on sentele pannud erilised tapeedid, mille mustrites võib leida Tammsaare teoste nimed. Väga ilus ja tähenduslik leid.

Endises kabinetis jookseb viiel inimkõrgusel ekraanil 12 minutit kestev minilavastus 2Andrese Eluvõlg”, mille idee autorid on Kaija M Külm teatrist Must Kast ja Rauno Polman Mind Road Filmsist. Lavastuse kesksel kohal on Indrek, kes pilku pöörates suhestub teistel ekraanidel toimetavate tegelastega. Minilavastus eeldab loo sügavuti mõistmiseks „Tüde ja õiguse” sisu tundmist. Lavastuses puudub praktiliselt tekst ja kogu emotsioon antakse edasi peamiselt vaid tegutsedes. Nõnda lendab lind loo algul ringi läbi kõigi ekraanide sidudes nad ühtseks tervikuks. Kui noor Andres laseb ühel ekaanil põllul kivi lendu, siis järgmisel hetkel ataba see teisel ekraanil toimetanud Krõõta. Keskmisel ekraanil näeme kuidas valu jookseb läbi Indreku näo. Neljandal ekraanil kaevab Andres samaaegselt lõputut kraavi. Seda dialoogi erinevate ekraanide ja tegelaste vahel on raske kirjeldada, kuid lugu toob vaatajani väga täpselt romaanis valitseva meeleolu ja suhted. Kindlasti on „Andres eluvõlg” uue püsinäituse atraktiivseim osa.

Esemete tuba ehk Piiblituba on lahendatud minimalistlikult. Erinevate ajalooliste esemete vahel on tehtud raske valik ja nii on klaaskastides vaid kümme kõige olulisemat eset, milledelon kõigil jutustada oma põnev lugu. Sealt võib leida 1878 välja antud Peeter Hanseni piibli; Jakob Sikenbergi teekannu, ms oli 1908.a Augusti pulmakingiks; 1849 välja antud Peeter Hanseni matemaatikavihiku jne. Sellisel moel on tõstetud need esemed koos oma lugudega esiplaanile ja saavad kordades suuremat tähelepanu. Veidral moel jõuab nõnda Vargamäe lugu tervikuna palju selgemalt külastajani, sest ei upu liigsesse infoküllusesse.

Kõrval, Tõe ja õiguse toas, seinal jookseb erikujulistel tahvlitel kujutatud Tammsaare elutelg kõrvutatuna maailma ja Eesti ajaloo peamiste sündmustega. Millises ajas elas Tammsaare ja millised sündmused talle inspiratsiooni pakkusid tulevad läbi väljapaneku selgelt esile. Ja mis peamine – see kõik on väga ilusasti kujundatud ehk silm puhkab ja süda rõõmustab.

Järgmisel aastal möödub suurromaani „Tõde ja õigus” esimese osa ilmumisest sada aastat. Sellel puhul on toimumas mitmeid suurejoonelisi sündmusi ja kindlasti saab Vargamäe muuseum tavapärasest rohkem tähelepanu. Teater Nuutrum toob augustis välja lavastuse Indrekust ja tema vendadest. Piibe teater toob juulis Seidla mõisas lavale loo, kuidas valmis Ferdi Sannamehe loodud A.H.Tammsaare büst Albu vallamaja ees. Siit üleskutse kõigile raamatukogudele. Oma kogude korrastamisel saatke või tooge mahakantavad Tammsaare teosed Vargamäe muuseumi, et huvilised saaks neid siit kaasa võtta.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et uus ja aktraktiivne püsinäitus on suurte juubelite ootuses ja saab kindlasti suureks tõmbenumbriks järgmisel aastal. Kellel aga nõnda palju kannatust ei ole saab muuseumi külastada juba nüüd. Uksed olid kaunil väljamäel avatud.

Ilmunud Hans Alver jun Siberi päevik „Elame veel!”

 Käesoleva aasta augustis mängis Piibe teater üle Eesti väikestel külalavadel lavastust „Viimane metsavend”, mis jutustas metsavendlusest. Lavastus osutus ülimalt populaarseks.

Lavastuse alusmaterjaliks olid Ruuben Lamburi 91-aastaselt kirjutatud mälestusteraamat „Alutaguse saaga”. See on eriline mälestuste raamat, kust puudub viha ja kättemaksuiha. Publiku rohkest tagasisidest mõistsin, et meil on ühiskonnana mõned ajaloo seigad lõpuni läbi rääkimata. Liiga palju on veel elus küüditajad või piiramatut võimu omanud ülekuulajaid, kes oma kunagiste tegude tagajärgi kiivalt varjata ja ilustada soovivad. Nõnda ei saa ajaloos kirjutatut sugugi alati täiel määral usaldada, sest ajalugu kipub koos võimuga muutuma. Metsavendlusest on palju kirjutatud ja ka teatrilaval sai käesoleval suvel näha kolme erinevat lavastust, mis sama teemat avasid. See on tänaste aegade tuules mõistetav, kui „punane terror” on taas maailmas pead tõstmas. See on meie kohustus tuletada meelde, et nõukogude nostalgia on vaid propaganda ja tegelikkuses ei ole meile idapiiri tagant kunagi midagi head tulnud. Küüditamised, kohtuta tapmised, röövimised ja vägistamised on vene poliitika tegelik sisu olnud läbi ajaloo ja nagu näha tänases Ukrainas, siis ei ole see kuhugi kadunud.

Korduvalt tuldi minu juurde mõttega, et seda lavastust „Viimane metsavend” tuleks näidata noortele või teha ta koolidele kohustuslikuks. On hetki ajaloos, mida ei tohi unustada. Lavastus puudutas põgusalt ka Siberi küüditamist. Mõistsin, et tollased küüditatud või Siberis sündinud kannavad kõike seal kogetud jätkuvalt südames. Samas tuldi mulle ütlema, et kas on vaja ikka kõige hirmsamaid asju laval näidata või nendest rääkida. Sain aru, et on seoses meie ajaloo valusama osaga on olemas ühiskonnas kahesugused inimesed. Ühed, kes ei taha midagi kuulda vabaduse valust ja okupatsiooni terrorist ja teised, kes oma kogetut ei julge või ei taha jagada kandes seda valu igapäevaselt enesega. Rääkimata lood kipuvad pauguga lõhkema.

Tundsin, et pean publikuni tooma ka loo Siberist, ikka sellepärast, et me ühiskonnana ei unustaks. Nõnda olemegi 2026 aastal toomas lavale lavastust Siberist.

Siberi teele on Eestis ajaloos punaterrori poolt saadetud mitmel korral kokku kümneid tuhandeid inimesi. Vastavat kirjandust leidub meetritega. Ajaloolise näidendi kirjutamisel on suurimaks mureks alati emotsioonide või isiklike mõtete puudumine vastavas kirjanduses. Tuhandeid lehekülgi võib lugeda kirjeldusi ja fakte, kuid puudu jääb südames kogetu faktide taga. Selles osas on usaldusväärseks allikaks Siberi-päevikud. Neid ei ole Eestis sugugi palju ilmunud. Esimesena meenub Ado Kisandi „Saaks veel Eestissegi. Päevik 1939 – 1947” koos hulga joonistustega. Siis veel Erna Nageli päevik „Olen kui päike ja tuul” ja käesoleva aasta suvel ilmunud Hans Alver jun päevik Siberi küüditamisajast 1941-1949 „Elame veel!”. Kõik need päevikud on kirjutatud küüditatute poolt, kes ei tohtinud oma Siberi elukohast lahkuda, kuid neid ei siiski ümbritsenud traataed. Väga suur hulk eestlasi viidi ka Siberi vangilaagritesse, kus eluolud olid juba palju karmimad. Eraldi tasub ära neist lugudest ära mainida Raimond Kaugveri vangilaagris kirjutatud romaani „Põhjavalgus” ja tema Siberi kirju koondavat „Kirjad Sigridile”. Mõlemad raamatud loovad väga hea ajaloolise tagapõhja.

Kõik eelnev oli vaid sissejuhatus. Nüüd siis jõuan alles tänase loo peamise sisu juurde. Suve hakul ilmus Eesti Mälu Instituudi välja antuna kunagise legendaarse Haapsalu linnapea Hans Alver sen poja Hans Alver jun Siberi-päevik „Elame veel! Hans Alver juuniori päevik Siberi küüditamisajast 1941-1949”. Alverid saadeti Siberi teele 14. juunil 1941. Vastavalt määrusele tuli Siberisse saata kontrarevolutsioniliste organisatsioonide liikmed, politseinukud, vangivalvurid, ohvitserid, kõrgemad riigiametnikud, suurmaaomanikud, kaupmehed ja vabrikandid, lisaks veel kriminaalkurjategijad ja prostituudid. Kokku oli nimekirjades 14471 inimest. Juuniküüditamisest teeb raamatus väga hea kokkuvõtte raamatu toimetaja Olev Liivik. Hans Alver kirjutab, et peab päevikut selleks, et kunagi kuuldaks, mida nad pidid taluma. Alver alustab hoogsalt tehes sissekandeid igapäevaselt. Aegade möödudes muutuvad sissekanded järjest harvemaks, kuni lõpuks lakkavad sootuks. Viimased sissekanded päevikusse on 1949 aastal, kuid asumiselt tagasi kodusesse Haapsallu jõuab ta alles 1957. Alver on hea käega kunstnik, käies kartulite eest kohalikele seinalehtedele pilte joonistamas. Nõnda on päeviku sissekanded täiendatud humoorikate, kuid informatiivsete piltidega. Alveri kodunt kaasa võetud märkmik saab peagi täis ja ta jätkub päeviku pidamist kättesaadavatele paberitele nt Stalini käskkirjadele, mida kõigile lugemiseks jagati.

Pereisa eraldatakse koheselt pere juurest ja leiab hiljem vangistuses oma kurva lõpu. Hans jun elab koos ema ja õde Haljaga. Läbi aastate on peamiseks võitlus külma ja näljaga. Kohalikud ei taha küüditatuid omaks võtta ja nõnda on raske leida elukohta. Kui elukoht lõpuks leitud, siis ähvardab pidev väljatõstmisoht. Tuba, kus kolmekesi koos elatakse, on väike ja külm. Pidevalt varitseb toidunappus. Tekivad omavahelised pinged ja tülid. Ema käib külades toidu eest kaarte panemas ja ennustamas. Toidulauale toovad lisa oma kartuli- ja aiamaa. Haljagi astub lõpuks kooli omandades koka ja med. õe oskused. Hans töötab mitmel kohal jõudes lõpuks treialina isegi stahhnovlaste autahvlile. Siis teeb julge otsuse lahkudes töölt alustades muusiku karjääri ja käies pidudel akordioni mängimas. Nõnda tutvub Hans pilli mängides Rumeenia päriolu musikaalse Nataliaga, kellega juba mõne kuu möödudes abiellutakse ja peatselt sünnivad perre ka poeg ja tütar. Lepitakse kokku, et pere peab rääkima eesti keelt. Hans märgib, et eneselegi ootamatult on ta hakanud emakeelt rääkima aktsendiga. Nõnda ka lapsed.

2.08.1945 kirjutab Hans: „Loodame, et me elu hakkaks minema järjest normaalsemaks, järjest paremaks. Et selja taha jääks vaesuse ja viletsuse ajad ja eelseisev tulevik, taas meie peale paistva õnnepäikese säras, tooks meile kõigi me soovide ja lootuste täideminekut.” Siberiga harjub. Hans käib tantsukursustel, et tantsuõhtutel ei jääks hätta. Rõõmu toovad koduste pakid ja rahakaardid. Tihti saabuvad pakid just kõige kriitilisemal hetkel.

Hans viibib kopsuhaigusega mitmeid kordi haiglas. Ta kirjeldab haigla igapäevaelu – „Esiteks ei anta siin haigetele üldse käterätikuid. Tuhvleid on terve palati peale vaid üks paar ja seegi tassitakse tihti minema. Särgid on tihti katkised. Halat, üks meil siin on, näru. Peldik koosneb vaid ämbritest ja tassidest, milledel , kuidas soovid, oma toimetused ära teed.” Hans kaotab kaalu kaaludes vaid 59 kg. 1.02.1942 kirjutab ta – „Vaatan praegu toitainete väärtuste tabelit ja tahan teada, kas meie toit nõutavad kalorid välja annab. Aga tee, mida tahad! Välja ai anna. 2700 kal on vähemalt vaja, aga välja tuleb vaid 1500-1800.” Samal ajal peab ihul olema energiat võidelda kuni 50 külmakraadiga. Hans kirjeldab oma riietust alates seestpoolt – „Võrksärk, trikoosärk, särk, 3 kampsunit, pintsak, väike tekk, palit, kummimantel.” Lisaks näljale ja külmale rõhub vähene sotsiaalne suhtlus. Teisi eestlasi piirkonnas ei ole ja kohalikud ei taha küüditatuid omaks võtta. Neid peetakse kurjategijateks, sest miks neid siis Seberi saadeti. Aja jooksul olukord paraneb, kuid jäljed jäävad.

Hans Alver jun päevik on haarav lugemine. Päevik on ajas kirjutatud isiklik kogemus ja sellisena väga väärtuslik ajaloo dokument, mis õnneks on jõudnud laiemate lugejateni.

„Elevantmees” paneb publiku ette peegli

 „12. septembril esietendus Rakvere teatris Bernard Pomerance maailmakuulus näidend „Elevantmees”. Lavastajaks on külalisena Taago Tubin „Vanemuisest”.

Olen enne etendust põnevil. Mängisime Piibe Teatriga lõppenud suvel Kadrinas lavastust „Teemaja Paks”, mis on oma temaatikalt „Elevantmehega” väga sarnane. Mõlemad lavalood jutustavad oma välimuse pärast ühiskonnast tõrjutud inimestest, üks Inglismaal, teine Eestis, kes satuvad inimtsirkusesse ja pääsevad sealt vaid läbi isikliku sisemise vaimujõu leides oma koha ja tunnustuse.

Taaskord üllatab Rakvere Teater oma väga tähendusliku kavalehega. Lisaks põhjalikule informatsioonile mõjub hõbedane kavakaas peeglina lastes meil vaatajana näha ennast kõverpeeglis. Kas meil vaatajana oleks julgust sellise suurepealise ja kõverninalisena oma turvalisest koduuksest üldse välja minna? Illimar Vihmari lavakujundus kujutab valgussäras areeni, millel liiguvad peegelseintega ratastel kapid. Mulle meenub Rakvere teatri lavastus”Lasteaed” samas saalis, kus samuti ratastel kapid ringi vuravad, kuid kapid on siiski teised. Korraga peeglitagune maailm elustub paljastades meile meie oma hirmud. Hirm olla eriline, hirm kaotada ühiskonna heakskiit, kartus olla tõrjutud kujundavad meie käitumist isegi, kui me seda enesele ei tunnista. Me näitame enesest vaid seda, mida ühiskond aksepteerib.

Kuigi Bernard Pomerance on olnud oma üpris viljakas kirjanik, siis on tema loomingust suurema kuulsuse saavutanud vaid 1977 a esimest korda lavale jõudnud „Elevantmees”. Põneva ajaloolise seigana on teada, et John Lennoni mõrvar Mark Chapman käis kaks päeva enne Lennoni mõrva teatris vaatamas „Elevantmeest”, mille peaosas mängis David Bowie. Ta oli kavalehel Bowie nime mustaks teinud. Mõrvapäeva õhtuks oli Chapmanil samuti pilet etendusele, nagu ka Lennonil. Bowie on meenutanud, et lavale minnes ja esireas kolme tühja kohta nähes oleks ta äärepealt etenduse poolelei jätnud. Nii masendav oli see olnud.

Näidend jutustab loo 1862 a. sündinud Joseph Merrickist, kes ehmatas tollast konservatiivset ühiskond oma äärmiselt deformeerunud välimusega. Ta oli raamidest väljas. Sündides oli Merrick täiesti tavaline laps, kuid muudatused tema välimuses hakkasid ilmnema juba 2-aastaselt. Aja jooksul paisusid Merricki jäsemed tohutult, välja arvatud vasak käsivars, mis jäi elu lõpuni normaalseks. Peale oma ema surma lõpetas Merrick õpingud koolis ja isa viskas ta muiduleivasööjana kodunt välja. Ta liitus show-kavaga, kus teda reklaamiti, kui „Pooleldi inimene, pooleldi elevant.” Mõne aja pärast jäi Merrick silma dr Frederick Trevesile, kes võttis ta uuringutele Londoni haiglasse, kuhu ta jäi elu lõpuni. Merrick suri 1890, kui tema tohutuks paisunud pea sulges oma raskusega hingetoru. Huvitav, et mõni nädal pärast Merricki surma sündis Eestis Teemaja Paks Alviine Pedriks. Järjepidevus friigi maailmas.

Lavastus pakub osalevale trupile mängimiseks väga huvitavaid ja nihestatud karaktereid. Nõnda jääb mulje, et konservatiivse maailma ainus normaalne inimene on Merrick. Näidendi peategelast Merricki mängib Johannes Richard Sepping. Roll on füüsilist pingutust nõudev. Nagu autor on soovitanud, siis ei ole näitlejale selga pandud puuet rõhutavat kostüümi. Kui dr Treves, keda kehastab Imre Õunapuu, Merrickit publikule, kuvatakse ekraanile ajaloolise Merricki välimus, nii ei ole raske Seppingut kujutada ihu ümber rippuvate nahkkottidega ja hiigelsuure peaga. Puuet rõhutab laval vaid näitleja kõver kehakeel ja vaevaline diktsioon. Sepping ei kuku oma kõverust kandes rollist välja. Tema pilk armastust paludes on kurb ja siiras, vaid füüsis ei jõua vaimsetele ihalustele järgi. Vaid oma vasakut kätt kasutades ehitab ta katedraali maketti. „Ma ei saanud seda enne ehitada, kui ma polnud näinud, milline ta päriselt välja näeb.”, ütleb Merrick. Ta ei saanud ehitada enese sisemist templit, enne kui ta polnud näinud elu tõelist ilu. Nagu läbi etenduse valmiv katedraal kehastab inimloomingu kõrgeimat ja kauneimat kuju, nõnda avaneb sammhaaval ka Merricki sisemine maailm.

Merricki esimest manageri Rossi mängib Madis Mäeorg. Tema kehastatud labane ja valjuhäälne rentsliärimees täidab kogu ruumi. Tema lahkudes tahaks minna vanni, et pesta maha vaimne ja visuaalne sõnnik, mis Rossist ruumi valgub. 19. sajandi lõpu friigishow maailm avaneb koheselt. Vaataja eest ei varjata midagi. Siis on Merrick veel puuriloom, kelle ainsaks väljenduvahendiks on elevandilondina mõjuv saksofon. Teda võib peksta ja mõnitada, see kõik on juba hinna sees. „Ta on imbetsill”, ütleb Ross dr Trevesele. Suur on Dr Trevesi üllatus, kui ta mõistab, et Ross eksis ja Merricki inetuse koore all on peidus intelligentne olevus.

Imre Õunapuu loodud dr Treves on Merrickit uurides tundlik ja uudishimulik. Merrick on eksperiment, ta on võti kuulsusele ja seeläbi rikkusele. Paradoksaalsel kombel nii see lähebki. Dr Treves nimetatakse kuninga ihuarstiks. Inglise koorekiht tõttab annetama ja Merrickit vaatama. Dr Trevese kuulsus kasvab veelgi. Dr Treves väsib, ta ei leia edust soovitud vastuarmastust. Paradiis ei olegi nii roosiline.

Laura Niils on laval kuulsa näitlejanna pr Kendalina, kelle armastust ihkavad nii Merrick, kui ka Treves. Tema hoolitsev ja patroonilik suhtumine Merrickisse on siiras, kohati isegi semulik. Merrickist saab pr Kendali jaoks halastusprojekt, mis kulmineerub hetkel, kui ta ennast Merricki ees alasti võtab, sest viimane ei ole kunagi näinud paljast daamiihu. Koketeeriva tantsu katkestab dr Treves. Olen alati kohmetu nähes laval alasti inimest. Kuigi valgus selleks hetkes hämardub, siis oleks mina selle veelgi varjatumaks jätnud. Minul vaatajana on põnevam, kui ma ei pea silmi maha lööma.

Taas peab imetlusega esile tõstma Vootele Ruusmaa helikujundust. Mõte anda peaosatäitjale kätte saksofon, on nii sisult kui vormilt suurepärane. Sepping valdab saksofoni hästi ja pillist saab tema jaoks tugevalt rolli toetav instrument. Ruusmaa elektrooniline muusika loob lavapiltides erilise ja toetava atmosfääri. Ruusmaa enese lives laval esitatud lavastuse lõpulaul koos saksofonisoologa on võrratu ja vajab kindlasti salvestamist. Ruusmaa teatrimuusika kogumikku ootaks juba küll.

Taago Tubina lavastuses väga nalja ei saa, kuigi olukord seda võimaldaks. Tubina lavastus liigub valgusest pimeduse suunas, mis on kontrastis peategelase enese arenguga. Kui esimeses vaatuses on hoogu ja helgust, siis teises vaatuses on see kadunud. Kohati jääks lugu justkui seisma.

Lavastus paneb vaataja ette peegli ja laseb tal enesesse vaadata. Kumb on hullem, kas sisemine koletis ja väline ilu, või väline koletis ja sisemine ilu? Kes tahame meie olla?

Üksainumas armastus” tutvustab Kalamaja värvikaid tegelasi.

 7. augustil esietendus Kalamaja Suveteatril Kalma haljakul otse Kalamaja südames Piret Viisimaa näidend „Üksainumas armastus”.

Kalamaja Suveteater on ellu kutsutud lihtsast tähelepanekust, et suvisel ajal saab teatri näha vaid väljaspool suurlinna tulesid. Kalamaja on aga oma olemuselt nagu üks väike küla, kus naaber tunneb naabrit ja kohtudes temaga tänaval juttugi aetakse. Nõnda võiks ju Kalamaja kordumatus hinguses üks suveteater toimuda küll ja publikutki leida. Kalamaja Suveteater on Kalma sauna tagatoas tegutseva Teoteatri väiksem vend ja nõnda on nad vaimus tihedalt seotud. Iseenesest on selline vaimu- ja ihupuhtuse tempel Eestis kindlasti ehk isegi maailmas päris ainulaadne. Antiikajal mängisid saunades muusikud, kuid Kalamajas saab saunas teatrit näha.

Piret Viisimaa kirjutatud Kalamaja ajalool põhinevat näidendit „Üksainumas armastus” mängitakse Kalma sauna taga oleval haljasalal, mida ümbritsevad eri ajastustest pärinevad hooned. Publiku seljataha jääb suisa uus elurajoon, mille tühjadest akendest ei vaata veel keegi välja. Mängupinna taha jäävad saja-aasta tagused puidust majad, mille rõdule koguneb lühikasvuline seltskond akna all toimuvat jälgima saades nõnda sujuvalt osaks lavastusest. Lava keskel kõrgub betoonist II ilmasõjaaegna militaarrajatis ehk varjend. Lisaks veel uhke Kalma saun ja kokku saab sellest sellest Lutsu „Tagahoovis” õhkkonnaga paik, kus eluratas pöörleb omal kiirusel.

Kalamaja Suveteatri lavastusprojekt algas juba aastapäevad tagasi. Toetust koguti Hooandjast ja korraldati heategevuslik kontsert. Toetust vajas suurejooneline projekt aga päris kindlasti, sest lavale astus kokku 20 näitlejat, kellele lisandus teist samapalju tehnilist personali. Nii suure koosseisuga lavastus publiku ette tuua on julgustükk ja tekitab austust.

Viimastel aastatel on väga moodi läinud kogukondlikud teatrilood, kus läbi teatrikunsti tutvustatakse kohalikku ajalugu või inimesi. Käesoleval aastal näiteks „Teemaja Paks” Piibe Teatril, „Maasikasööjad” Ugalalt, „Viimane vaba suvi” Haapsalu suveteatris jne. „Üksainumas armastus” viib meid saja aasta tagusesse Kalamajja, tutvustades selle kirevat elanikkonda ja põnevaid legende. Kogu lugu raamib kahe noore kaotatud armastuse taasleidmise lugu. Õigupoolest ongi autentne pilt kohalikust ajaloost kogu lavastuse kõige mõjuvamaks põhjuseks, miks teda vaatama minna.

„Üksainumas armastus” lavastajaks on Erki Aule, kes on oskuslikult ära kasutanud suure lavapinna kõik võimalused. Oma rolli laval saavad kivid, puud, aiad ja majad.

Autor koos lavastajaga on leidnud Kalamajast üles kõige värvikamad tegelased ja nii sünnivad mitmed väga huvitavad ja humoorikad rollid. Lavastuse esipaarina astuvad lavale Liis Haab Mariena ja Kristjan Lüüs Toomasena. Marie ja Toomase vahel oli nooruspõlvearmastus, kuid siis läks Marie Tarusse proviisoriks õppima ja nende suhe soikus. Aastate möödudes taas kohtudes poleks nagu eelmisest kohtumisest päevagi möödunud. Kõik kuulujutud ja valed ununevad kohe ja langetakse teineteisele kaela. Kuigi nende vastärganud suhte vahele püüavad erinevad armukadedad tegelased mõrasid lüüa , siis ei ole autor lasknud nendel vastutegevustel lõpuni areneda. Nõnda tõttab neiu Ainot, kellele Toomas romantilist laulu laulab, kehastav Siret Tuula enne vabandama, kui üldse tüliks jõudis kahe neiu vahel minna. Loomulikult antakse kogu piinlik hetk kohe andeks ja võimalik konflikt jääb sündimata. Liis Haab võitleb usutavusega. Marie on nii armunud, et on valmis kõigest loobuma. Jääb mulje, nagu oleks ta mingite ainete pideva mõju all. Marie elumuutvad otsused toimuvad hetkeemotsioonide ajendil ja ei mõju seetõttu usutavalt. Marie tegelaskuju arengukaar ei ole välja joonistunud, kuigi Haab annab rollis oma parima. Kristjan Lüüs esiarmastajana üllatab. Nalja, millega Lüüsi puhul ollakse harjunud, ei saa üldse. Nalja teevad seekord teised tegelased. Külli Reinumägi kehastatud Emilie Justus on põnev tegelane. Naine, kes leinates oma surnud last, röövib võõra lapse ja kasvatab teda kui enda oma. See on väga huvitav ja ajalooliselt tõene lugu, mis loodetavasti leiab mõnes uues lavaloos jätku, kuid praeguste nappide võimalustega ei tule kogu Emilie traagika välja. Samas kasutab Reinumägi talle antud lavaaega hästi. Temas on olemas hulluse alge, millega ta tugevalt eristub teistest tegelastest, kes enamuses oma olekuga kaasatundva nunnumeetri põhja lükkavad.

Taas teeb suurepärase rolli kõige nõutum harrastusnäitleja hetkel Eestis Kristjan Arunurm. Sellelgi aastal on ta osaline kolmeteistkümnes erinevas lavastuses. Arunurme kehastatud piirkonna kordnik oli ametiisikuna kohalikega suheldes kohmakas ja nõutu. Tema mängumaneer ei hõlma suuri tundeid, vaid selle teevad nauditavaks pisikesed mängulised detailid, mida ei pruugi alati märgatagi. Aga kui märkad, siis tahaks kohe küsida, et kuidas sa küll selle peale tulid.

Siret Tuula Kalamaja uustulnukast murdekeelse Ainona teeb samuti võluva rolli. Tema sõim esimese vaatuse lõpul kohaliku voliniku, kes ta tantsupõrandal maha jätab, pihta on nõnda mahlakas, et tekitab terveks vaheajaks hea tuju. Koomikute paarina on laval Vati- vanamees Rauno Kaibianen ja Vati-mutt Lea Tikerpuu. Kaks kodutut viinalembi , kes alati sekkuvad sündmustesse just seal, kus neid kõige vähem oodatakse. Nad haaravad publiku kaasa esimesest hetkest. Vati - vanamees valab kanistrist lehtrisse viina pidades seda topsiks ja ei mõista jooma hakates, kuhu kadus viin. Sääraseid kelmikaid hetk on nende mängus laval küllaldaselt. Paar vääriks eraldi etendust, millega siis firmapidudel laineid lüüa. Väga huvitav tegelane oli ka Anneli Aru kehastatud Kulu-mutt, kes oma väikses korteris tuvisid kasvatas ja seepärast naabritega riidu läks. Kuidas riid lõppes, seda kahjuks teada ei saanud.

Eraldi peab kiitma helilooja Ivar Malmeti loodud laule. Neid tahaks järgi kuulata ja loodan väga , et nad jõuavad rohkemate kuuljateni. Laulude meloodiad on tundelised ja toetavad lavastuse atmosfääri. Samuti peab kiitma lavastuse kavalehte, mis avab sajanditaguse Kalamaja taustalugu ja tutvustab ka muidu vähetuntud harrastusnäitlejaid.

Lavastuse nõrkuseks on dramaturgia. Autor Piret Viismaa on soovinud kahte tundi kokku panna mitme erineva lavaloo materjalid. Nõnda tegeletakse natuke salaviinaveoga, natuke armukolmnurgaga, natuke vaimuhaigusega, natuke naabritevaheliste konfliktidega jne. Kõik need teemad vääriks oma iseseisvat lugu. Näiteks teemana salaviinakaubandus linnas on teatrilaval täiesti käsitlemata. „Üksainumas armastus” on nagu Türgi seebiooper, kus esimeses osas tutvustatakse tegelasi ja nende vahelisi suhteid, et siis hakata sasipundart lahti harutama. Kangesti tahaks teada, mis nende kõikidega ikkagi edasi saab. Üks on kindel, et augusti tasub sammud Kalamajja poole seada.