KULTUURITÖÖTAJA KUI IMELOOM

Novembris toimunud Järva kultuurikonverents andis suurepäerase ülevaate, sellest , mis meie maakonnas toimub kultuurivallas, kes siin töötavad ja kuidas see valdkonna töökorraldus on lahendatud erinevates omavalitsustes. Seis on väga kirju. See pani mind mõtlema ja arutlema, et milline peaks olema üks kultuuriasutus ja milline peaks olema kultuuritöötaja roll ühes omavalitsus, veel täpsemalt ühes külas.

Kas kultuuritöötaja on üldse ühes omavalitsuse vajalik?

Kultuuritöötajateks loetakse kultuurimajade, raamatukogude, muuseumide töötajaid ja kõikvõimalike huvijuhte.Reeglina hoiab neid asju omavahel toimimas ühes omavalitsuses kultuurinõunik või seatud ametnik (rahvamaja juhataja, kultuurikomisjoni esimees). Kolm aastat tagasi toimunud Üleriikliku Rahvamajade konverentsi eel tehtud küsitlus uuris, kes on meie kultuurijuhid. Sealt saadud vastused andsid jahmatava vastuse. Ligi 4/5 neist on naised, enamus neist üle 50 aasta vanad ja ilma erialalise hariduseta. Kõige üllatavam oli veel see, et umbes veerand ei näinud vajadust ja põhjust ennast ka erialaliselt täiendada. Kas kultuuritöötajat valitaksegi nii, et sina oled meil kooliajal tubli olnud ja alati pidusid korraldanud, kuigi oled nüüd 20 aastat lüpsja olnud, aga tule meile ikka kultuurijuhiks? Kui tähtis on see otsus, et seda nii kergekäeliselt teha?

Hiljuti maakonna kultuuritöötajatele tehtud koolitusel palusin kõigil kirjutada 3 omadust, mis peaks olema ühel kultuuritöötajal. Enamus kirjutas sinna inimese iseloomuga seotud omadusi – energiline, heatahtlik, rõõmus, abivalmis jne. Neid lugedes jäi kultuuritöötajast mulje kui imeinimesest. Vähem pöörati tähelepanu tema erialalistele oskustele. Märgiti, et ta peab olema mitmekülgne. Kultuurtöötaja peab tundma tehnikat, tegema kerget remonti, ehitama vajadusel dekorastioone, reklaamima, kujundama saali, peale seda ka ise laulma, tantsima ja pidu juhtima jne. Tule taevas appi, sellist inimest , kes seda kõike oskaks ja rahuldavalt ellu viiks, nii et keegi ei leiaks põhjust nuriseda, pole olemas. Avalikkusele suunatud inimesena, on ta aga pidevalt kõigil silme ees ja kritiseerida. Seega peab tal olema veel ka paks nahk kriitikale ja nagu eespool oli lugeda siis ikka kogu aeg rõõmus meel. Kas see ei jäta siis kultuuritöötajast veidi kohtlast muljet, sa õiendad temaga, aga tema naeratab vastu. Eks sellepärast kulturnikuid ka hulludeks tagaselja hüütakse.

Minu jaoks ei ole toimiv kultuuritöö mitte eelkõige füüsiline vaid just vaimne. Plaane ellu viia võivad paljud, aga silma torkavad just erilised ideed ja nende väljamõtlemine ei õnnestu sugugi igaühel. Ka inimeste ärarääkimine, et nad ühest või teisest asjast oma vabast ajast osa võtaksid nõuab vaimujõudu. Ajakirja Geo poole aasta tagusest numbrist võis lugeda, kuidas liigub inimese mõte ja milliseid kanaleid selleks kasutatakse. Inimese ajutegevus on mitmetasandliline, seda sellepärast, et vaimne töö on palju energiamahukam inimese jaoks. Kui me peaks iga liigutuse peale mõtlema, siis oleks lõunaks meie akud tühjad. Nii on meie füüsiline liikumine alateadlik, aga mõtete liigutamine täiesti teadlik ja võtab inimeselt kordi rohkem energiat kui kraavikaevamine. Ometigi, kõigi nende omaduste juures, mis peab kultuuritöötajal olema, kogu selle energia juures, mida ta ma töös kasutab, on ta üks kõige madalapalgalisemaid. Sest materialistide arvates ei ole ju oluline, kes neid tühikargajaid kamandab, tulu nad ei too ju nagunii mittemingisugust. Aga kas, see on ikka pärasi nii?

Kui ühe küla üldine kultuurituse tase on kõrge, siis see küla elab hästi. Ta saab endaga hakkama. Lihtsatest asjadest võib sõltuda inimese elu. Äärmuslik näide aga seda selgem. Kui inimesed on harjunud teienteiesele tere ütlema, naistele uksi avama, autoga mööda sõites porilombi kõrval hoogu maha võtma, siis sellel, kes on kodunt välja astunud, et mina metsa ja nöör kael siduda, sest tal pole tööd, ta ei saa endaga hakkam, tal on sõbrad kadunud. Kui nüüd teda teretatakse, küsitakse kuidas tal läheb, tuntakse huvi oma naabri vastu, võib tal see soov üle minna. Näide on äärmuslik, kuid kui inimesete sisemine kultuur on see, mis hoiab ühe küla elujõulisena ja elujõulist küla sooviks endale iga omavalitsus. Seega kultuuritöötaja roll rahva sisemise kultuuri ja harituse tõstmisel on äärmiselt oluline. Loomulikult ei tee seda tööd vaid kultuuritöötaja vaid ka kool ja kodu, aga siiski tähtsat osa selles mängib kindlasti. Kultuuritöötajal on omas kogukonnas mission, mida peab kandma. See on ka oma teadmiste ja kogemuste avatud jagamine kõigiga. Seega ilma laia silmaringita, hariduseta ja ilma tulevikku suunatud tegevuskavata kultuuritöötaja ei ole tõesti vajalik ühele omavalitsusele. Ma seon siin üheks kultuuriasutuse ja juhataja, sest tihti nad on ühte nägu. Kultuuritöötaja töö ei ole vaid ruumide soe hoidmine ja kord kuus pidude korraldamine koos rohke söögi ja joogiga. See on midagi palju enamat, midagi mida ei theta päeva või isegi aastaga. Kui vanemad ei hooli, sellest, et külastada raamatukogu, muuseumi või kultuurimaja, siis tuleb tegeleda lastega, et 20 aasta pärast siiski oleksid meil need inimesed, kelledel vaim on terve ja olemas tahe, midagi ka ise teha väljaspool oma igapäevaseid kohustusi. Traditsioonid tekivad aga nende elujõulisust näitab aeg.              

Kui rahvas ei taha traditsioone hoida, ei saa üks kulturnik ka seda teha. Kultuuriline eneseväljendus on üks võimalusi oma elu sisustamisel. Kui rahval pole midagi väljendada, kui aeg on röövinud viimasegi huvi isetegemise vastu, siis ei saa ka kultuuritöötaja midagi teha. Kerge on süüdistada üht kulturnikut, et miks midagi ei toimu, aga seni kuni suurim huvi kultuuri vastu seisnebki sellistes süüdistustes, siis niikaua ei juhtu ka midagi, kuni rahvas ei leia oma seest vajadust ennast vaimselt harida või ennast emotsioonidega rikastada. See on aastatepikkune järjepidev protsess, mis hoiab rahva isetegemise juures, kui see ahel on katkenud, saab seda taaastada, aga mitte kungi enam sellisena. Kui peres põlvest põlve antakse edasi nt. Tantsuhuvi, siis see säilib ja areneb, sest seda suurem on see ejalooline pagas, lood, mida jutuustavad vanaemad, mida neile on jutustanud nende vanaemad. Kui neid lugusid pole võib asi sündida uuesti, kuid mitte kunagi sellisena nagu varem. Seepärast ei saa ma aru ka õhkamistest, et küll vanasti olid toredad peod ja kuidas vanasti oli palju taidlejaid. Seda ei tule enam kunagi. Ma küsiks vastu, et miks te lasite sellel hääbuda, miks te katkestasite oma traditsioonid. Ainult rahvas saab hoida ja edasi traditsioone. Seepärast tekib küsimus, et kas meie üldlaulupidude süsteem on antud hetkel õige, kus paljud kollektiivid heidetakse kõrvale ja pidu on kunstiliselt kõrgele aetud, kus rahva rõõmus kaasatus on saanud vaevaga õpitud kavadeks ja konkursiks, mida sugugi kõik ei läbi. Millisest traditsioonide hoidmisest me räägime, kui paljud kõrval jäetud lõpetavad isetegemise, kuna nad pole piisavalt head, et milleks siis üldse teha. Aga see pole ju isetegemise eesmärk. Oluline ongi ise teha, hästi või halvasti pole seejuures oluline. Müts maha nende ees, kes peale rasket tööpäeva tulevad pere kõrvalt välja ja teevad midagi , mis nende südant rõõmustab. Loomulikult on hea, kui iga kollektiiv areneb ja astub same edasi, sest see on hea osalejatele endile, seada kõrgemaid eesmärke, see hoiab tahte tugeva.