MAAELU PASK JA PÄIKE

Viimasel ajal kiputakse ikka rääkima barjäärist maa ja linna vahel või maa ja linna inimeste vahel. Kõige enam tekitavad seda barjääri muidugi rääkijad ise. Milles see barjäär siis seisneb?

Tean lugusid, kus noor naine autoga pidi maale külla sõitma, kuid linna piirilt helistas, et tema enam edasi ei julge tulla – tänavavalgustus kustus ja kõik on nii pime. Linnainimesed tulevad maale ja on üllatunud, et meil on siin ka kiire internetiühendus või et meil on täiesti normaalse palgaga töökohad olemas jne. Kehvakene infovahetus ja maaelust teavitamine on üheks kõige suuremaks piduriks kogu maaelu arengule. Pilt, mis luuakse sopalehtede stiilis maaelust on minule imelik kõrvalt vaadata. Maaelu romantikaks peetakse näiteks seda, et mehed poe taga õlut rüüpavad või kõrtsis teineteisel ninasid veriseks lüüakse. Ometigi räägivad faktid teist keelt – maal on elu palju turvalisem ja ka neid väheseid pahategusid, mis statistikas kajastatakse, saadavad korda enamasti linnast tulnud turistid. Samuti väidan kindlalt, et enesega mitte toime tulevaid ja asotsiaalseid inimesi on linnades kordades rohkem.  Miks siis tegelike linna probleeme maaga seostatakse? Huvitav, kurb ja tülgastav oli kõrvalt vaadata meediakajastusi, mis ilmusid Aravete kohta mõned aastad tagasi, kui saime rohkelt tähelepanu seoses ohvriterohke liiklusõnnetuse ja veeuputusega. Telekaamera oli välja otsinud kõige koledamad nurgatagused ja kõige räpasema mehikese, kes pealegi polnud veel kohalik. Mulje, mis loodi oligi selline, et see on asula, kus kõik on viinamaiad või rullnokkadega kihutajad. Näidatud vennikesed on teinekord küll tüütult domineerivad, kuid nad ei ole kindlasti enamuses. Miks arvatakse, et müüb räpane ja kole ja kuidas sellise meedia kasutajale selgeks teha, et reaalsus on hoopis teine? Nii tekibki võltskujutlus maaelust, mis on nagu filmist "Sõrmuste isand" orkide riik ja kuhu normaalne inimene ei lähe (ega Frodogi poleks läinud, kuid asjaolud sundisid). 

Kas selliste kajastustega rahuldavad noored maalt lahkunud ajakirjaniku hakatised oma kibestumist?

Kuidas viia see pilt, mida mina olen Eestimaad läbi sõites näinud, küladest kõigi teisteni? Õnneks on siiski küllalt valgustatuid inimesi, kes on näinud maaelu tõelist nägu ja on juba maale tagasi kolinud või siis vähemalt omavad tugevat sidet maaga. Eestimaal ringi sõites olen näinud võrratuid kogukondi, kus on tehtud väga suuri asju, ohverdatud oma aega ja raha külaelu arendamiseks. Valminud on külamajad ja külaplatsid, toimuvad suuremad ja väiksemad traditsioonidega üritused. Küla toimib suure sotsiaalse perena, kus vajadusel abistatakse teineteist ja on loodud vajadusest lähtuvalt ühiste eesmärkide saavutamiseks ka ühiseid ettevõtmisi (Lõuna-Eestis avatud kool, päästekomandod, korrakaitseüksused, merepäästeüksused, sotsiaalkeskused, noorteklubid jne). Sarnaseid näiteid on tohutult palju. Ei tasu tekitada endale võltskujutlust läbi võõraste silmade, sest oma silm on kuningas.  Eestis on hetkel 4437 küla, mõnest ikka leiate vahel aega läbi astuda.

Eestlane oma olemuselt maainimene ja tõelist õnne ja rahulolu leiab siiski vaid koos tugevas seotuses maaga. Otsigem endas see argihalluse alla mattunud õnneseeme üles. Tulge maale ja olgem tigeduse ja kadeduseta lihtsalt õnnelikud.

Mina juba ammu ei kujuta ette, et suudaksin enam elada linnas. Eile käisime perega külateel jalutamas, mitte ühtegi autot ei tulnud vastu, selle eest aga nägime jänest ja luiki.