Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Segadus kinkidega

SEGADUS KINKIDEGA
Öö oli saabunud. Kõik oli vaikne ja rahulik. Käes oli esimene advent. Ainult päkapikud hiilisid esimese lume krudisedes laste juurde. Tolle ja Rolle seisatasid suure maja seina ääres.

„Näe seal akna taga elab Eva- Lotta. Tema on küll tubli tüdruk – aitab ema ja ka koolis saab ainult viisi. Talle võiks väikese mänguasja sussi sisse panna. Ole lahke, Tolle“ ütles Rolle kotist karvast koerakest võttes.

„Näe suvega täitsa meelest läinud, kuidas need sinna akna taha said“ kratsis Tolle kukalt.

„Hüppa“ arvas Rolle.

Tolle taganes paar sammu, võttis hoogu ja hüppas, kuid jalad kerkisid vaid päka jagu maast lahti.

„Olen vist suvega juurde võtnud, näe ei ulatanud isegi aknalauani“ oli Tolle kohmetunud. „Ma tean. Heida käpuli ja ma ronin sinu selja peale“. Rolle heitis käpuli, kuid kui Tolle tema seljale astus vajusid tema käed - jalad laiali ja ta oli vastu maad surutud nagu pannkook.

„Sa oled liiga raske, tule maha“ karjatas Rolle.

„Tasa, tasa. Sa ajad oma kisaga kõik üles. Karju sosinal“ noomis Tolle sõpra.

„Appi“ kähises Rolle päris vaikselt.

„Nii vist siiski ei saa“ arvas Tolle Rolle seljalt maha astudes. „Aga sa roni minu kukile, mina jõuan sind hoida küll“. Ja ta toetas selja vastu seina. Rolle pani oma jala Tolle põlvele ja kui teise jala tahtis õlale asetada, libises ta korraga ja ta leidis, et tema jalg on hoopis Tolle taskus. Ootamatust sündmustekäigust üllatund Tolle kaotas tasakaalu ja kukkus Rollele otsa.

„Appi“  kähises taas hästi vaikselt jalgu siputav Rolle.

Tolle tõusis istuli ja sügas kukalt „Mnjaa, nii need kingid vist küll sussi sisse ei saa“

Kahekesi kõrvuti istudes vaatasid nad kuud ja püüdsid meelde tuletada, kuidas ometi see käis.

Korraga lõid Rolle silmad särama.

„Meil on ju võluvõime. Me saame ennast ju läbi akende ja seinte võluda“

Sõbrad tõusid rõõmsalt püsti ja sellel ööl neil rohkem muresid ei olnud. Hommikul leidsid kõik head lapsed oma sussi seest kingituse.