Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Kurb kuusepuu

KURB KUUSEPUU

Pikal jõuluõhtul kõndisid päkapikud läbi metsa kodu poole. Kingitused oli vaja viia veel ainult metsaloomadele, sest ka väikesed loomapojad ootasid Jõulutaati külla. Nad olid kõik terve suve oma emadele head lapsed olnud. Korraga kuulsid nad kellegi kurba nuttu.

„Kes see seal siis nüüd nii kurblikult ulub?“ ütles Tolle ja toetas ennast väsinult kännule istuma.

„Lähme vaatame, äkki on tal abi vaja“ pakkus Rolle ja sikutas sõbra taas püsti.

Nad lükkasid kuuseoksad kõrvale ja jõudsid väikesele lagendikule.

Ringi vaadates tundus lagendik tühi, aga ometigi kostis sealt ikka vaikset nuttu.

Päkapikud vaatasid teineteisele segaduses otsa ja astusid edasi.  

Korraga kostis lume alt hääl „Tere. Ma olen siin all ja palun ärge mulle peale astuge“.

Tõepoolest, hoolsal vaatamisel paistis lume alt ilus väike roheline kuusepuu.

„Tere sullegi ja kaunist jõulupüha. Miks sa nutad?    

 „Jõulukuu algul tulid isad ja lapsed ja viisid kõik mu õed-vennad kodudesse jõulupuudeks, ainult mina jäin siia, sest ma ei paistnud lume alt välja“ ohkas kuusepuu kurvalt, „siis kui kõik teised  kodudes särasid ja rõõmustasid, olin mina üksi siin pimedas metsas.“

„Ma  vist tean, kuidas sind aidata saame"

„Kuidas te mind aidata saate, jõulud on pea- aegu läbi ja enam ei taha mind keegi endale koju viia“ ütles kuuseke ja nuttis nii, et lumi hakkas ümberringi sulama.

„Kui sa veidi veel nutad ja lund sulatad, arvan ma, et saame siia täpselt paraja paiga loomalaste jõulupeo tarvis“

Parasjagu lendas mööda punakõhuline leevike.

„Hei, väike linnuke“ hõikas Rolle „lasku siia oksale. Palun tule aita meid“.

Leevike laskus kuuseoksale ja vaatas mõtlikult ringi.

„Kuidsss san aidatatata päkapikupoisss“ säutsus leevike omas keeles.

„Palun lenda metsas ringi ja kutsus kõik metsaelanikud siia väikese kuusepuu juurde jõulupeole, sest muidu peab ta päris üksi olema“.

Linnuke tõusis lendu ja kadus pimedusse. Maad kattis vaikus, ainult tähed särasid ja kuu tegi kavalasti silma. Rolle pani käe kotti ja võttis sealt neli küünalt, ta sättis need kuusokstele ja süütas leegi. Kuusepuu säras nii ilusasti hämaral lagendikul. Korraga kostis raginat ja metsast astus välja põder. Tema järel tulid rebane, jänes ja mäger. Õige pea oli lagendik metsaelanikke täis. Rõõmsalt võeti ringi – tantsiti ja lauldi, kuni korraga kostis kellahelinat ja oma saanil maandus lagendikule Jõuluvana. Iga loomalaps sai kingituse ja ära ei unustatud ka loomavanemaid.

„Nii ilusat jõuluõhtut ei ole küll kellegi teisel“ õhkas õnnelik kuusepuu ja sättis oma okstel kommidest keed, sest jõuluvana ei olnud ka teda unustanud.

Äkki langesid lagendikule suured ilusad lumehelbed ja kuusepuu jäi suurest õnnest päris tummaks.