Elina Reinold „Me ei tohi kaotada usku ja lootust”.

Piibe teater oli juba ammu otsinud võimalust teha koostööd Elina Reinoldiga. Elinas on midagi tabamatult karismaatilist, väliselt habras, kuid sisemiselt jõuline. Käesoleval suvel saab unistus teoks, kui Elina mängib peaosa Piibe teatri 2026 aasta suvelavastuses „Luba mul kuulata”. Ajan Elinaga juttu teatrist ja elust üldse.

Millised on sinu kokkupuuted varem olnud eestlaste küüditamisest Siberisse?

Mu vanatädi küüditati Siberisse ja tal jäi kolmeaastane poeg siia ja kui ta tagasi tuli, siis oli poeg juba kuusteist. Noore inimesena, kui ma sellest teada sain, siis ma väga elasin seda läbi, et kuidas saab nii olla, et sind viiakse ära ja sinust jääb maha kolmeaastane laps. Lisaks sellele olid minu ämm ja äi küüditatud ja mitte lihtsalt küüditatud, vaid viidi vangilaagrisse. Sellepärast olen neid jutte kõrvalt kuulnud, kuigi neid väga ei taheta rääkida, aga peamised lood ikkagi, et kuidas kinni võeti ja millal ja kuhu viidi. Minu äi oli metsavend. Keegi sõber imbus nende sekka metsas venelaste agendina, uimastas mehed metsas ära ja nii nad võetigi kinni.

Kui suur ajaloohuviline sa ise oled?

Mitte ülearu suur, aga kui mul tekib isiklik kokkupuude, kui ma juhtun olema kuskil maailma otsas, siis mind küll huvitab selle koha kultuur ja ajalugu. Ja see, mis puudutab minu esivanemaid või perekonna ajalugu, see on mind küll lapsest saadik väga huvitanud. Milline oli elu siis, kuidas siis elati, mis töid tehti, kuidas loomi peeti, mida söödi jne. Ma olen oma vanatädiga kõik lüpsilkäigud kaasas olnud, olnud kõige nende toimingute juures, see on mind väga huvitanud juba lapsest saati.

Sa oled vabakutseline, kas see on rõõm või õnnetus?

Plussid ja miinused. Vabakutseline on selles mõttes hea olla, et ma olen vaba. Ma ise otsustan, mida ma teen ja kui ma teen, siis ma pühendun ja ma ei saa kellelegi teha etteheiteid, et lavastaja on loll või materjal on kehv, kui ma olen juba selle töö vatsu võtnud. Inimesed on ju erinevad, ka teatrites. Aga mul on tunne, et kui inimene otsustab olla vabakutseline, siis tööd tehes annab ta endast kõik.

Kas sa kollektiivist ei ole puudust tundnud, teater on ju ikkagi eelkõige kollektiivne kunst?

Olen küll vägagi. See on vabakutselisuse juures miinus. Sa pead õppima elama tekkinud üksinduse tundega. Sa ei ole kuskil oma ja sul ei ole oma karja. Aga samas, kui olen rääkinud kolleegidega, siis võid ennast üksikuna tunda ka teatris sees. Kui kõik vabakutselised tunnevad üksindusetunnet ja igatsevad kollektiivi, kuid see ei tähenda, et ma sellel põhjusel kuhugi kollektiivi läheks.

Kuulsust toob ikka näitlejale televisooon, kui käid ekraanilt läbi, siis oled oodatud ka teatrilavale. Rahvas tuleb sind vaatama. Kas televisoon on töö või pigem reklaam enesele?

Igaljuhul töö. See, et televiisorit vaatab kordades rohkem inimesi kui teatris käib, ei ole mõtet võistelda. Kuigi Eestis käib teatris ikka tohutult palju inimesi, eesti publik on vapustav. Aga töö on ta siiski igal juhul. Ma ei ole sellele kunagi vaadanud kui reklaamile. Seda on muidugi palju juhtunud, et saali tuleb publik, kes on näiteks „Kättemaksukontori” fännid, kuid siis ka nad vaatavad siiski lavalugu. Inimesed saavad ikkagi aru, et näitleja on amet.

Mis zanris sa ise annast laval kõige mugavamani tunned?

Kui mina teen laval tragöödiat või tõsisemat lugu, siis ma ikkagi otsin sealt naljakohti. Ma mõtlen seda tõsiselt, et laval me peegeldame elu. See ei tähenda, et teatrikunst peab olema realistlikult elu, aga tea peab olema usutav ja loomulikkus on teostatav vaid läbi selle, et ta on nagu elu. Elus on kogu aeg mõlemad poolused. Eks sa isegi tea, et teinekord ajab ka matustel naerma. Tragöödias on samamoodi huumorit.

Inimesed kardavad ennast avada, siis peidetakse end maski taha.

Laval jutustatakse ikkagi mingit lugu ja seal loos on mingi inimesed, tegelased. Näitlejana ma vaatan seda tegelast. Inimestena me võtame oma tegemisi tõsiselt, kuigi vahel võtame tehtu üle naerda. Laval on samamoodi.

Sa mängid Piibe Teatri suvelavastuses „Luba mul kuulata” peaosalist. Kuigi lugu põhinev Aino Paju saatusel, siis lavale panduna tekib ühest elusaatusest laiem üldistus. Läbi ühe inimese elu vaatleme tervet ühte perioodi Eesti ajaloost. Nõnda siiski see ajalooline reaalne tegelane muutub lavarolliks. Kes sina laval oled?

Enamus mälestusi, mida ma laval monoloogidena räägin, on Aino Paju lugu. Samas tütrega räägitavad dialoogid, mille tegevus toimub 1980ndate lõpus, siis need meie nooruspõlvest. Ja mina võtan selles olukorras eeskujuks oma ema, kes vaatas, kuidas tütar läks öösel kuhugi välja. Loomulikult ei tundnud ma Aino Paju nii hästi, et ma teda kehaga tajuksin, kuid ma mäletan oma ämma ja tema pilku. Kindlasti kasutan ka sealt teatud võtteid. Nõnda ei ole see ainult Aino Paju, vaid tema lugu ammutab insipratsiooni laiemalt. Viib isiklikust üldistuseni.

Selle näidendi tegevus toimub 1980ndate lõpul, kui ema Eesti ajaloos toimusid murrangulised sündmused. Ärevust oli õhus palju. Hirmu samamoodi. Milline tütar sina olid, kas vanemad pidid sinu pärast palju muretsema?

Ma küsisin just oma pinginaabri Kärt Juhansoni käest üle, et kas ta mäletab seda, kuidas me vanalinnapäevadelt öölaulupeole sattusime. Tema mäletas seda teisiti, kui mina mäletasin. Kärt ütles, et see oli tohutu õhin ja üldse polnud sellist tunnet, et midagi oleks võinud halvasti lõppeda, aga mina mäletan küll seda tunnet, kuidas minus oli ettevaatlikus ja hirm. See ei olnud ainult õhin, et kuidas maailm muutub. Mäletan, et kodus ütlesin küll vanematele, et tulge ka ja kolmandal õhtul nad vist isegi tulid ka. Ma ei mäleta Alo Mattiseni laule, vaid ainult „Kui õitseb sirel ja laulab ööbik ...”. Kohapealt ma mäletan siiski ka ühte hirmu hetke. See oli esimesel õhtul. Ma mäletan kuidas laulukaare mäenõlva sõitis mootorratas ja sini-must-valge lipp oli käes. Siis oli mul küll selline tunne, et kas ta võetakse nüüd kinni. Ma mäletan hirmu ja oma pilku, kuidas ma kontrollisin, et kas kuskil on miilitsad, kes teda tulevad kinni võtma.

Olid sa hea laps oma vanematele?

Ma arvan, et ma olin hea laps. Minu vanemad ei olnud ka karmid. Meil oli kõik hästi, me suhtlesime omavahel kõigil teemadel.

Lavastuses „Luba mul kuulata” on sinu lavapartnriks sinu oma tütar Emma-Lotta Kiviberg. See on teil esimest korda koos laval olla. Kas on kuidagi teistmoodi ka?

Muidugi. Me oleme seda võimalust juba kaua oodanud. Me mängime laval ema ja tütart ja samas me oleme ema ja tütar, kuigi näitlejana sa ei tohi mängida vaid olema. See on põnev. Seal laval on teatud situatsioone, mis on päris sarnased elus toimunuga. Kui ema küsib, et kuhu sa lähed ja kas sa ikka pead minema või kas sa pead nii käituma. Ja tütar vastab, et pean küll minema, sa ei tea midagi. See on nii elus olnud.

Kas sa peidad oma tundeid vahel maski taha?

Ma tahaks seda osata, aga minu jaoks osutub vahel probleemiks , sest ma olen liiga aus ja siiras. Ma tahaks osata rohkem mingi nalja taha vingerdada.

Meie lavastuses ema ja tütar vestlevad. Tütar küsib, kuid ema hoiab oma mälestused enesele ja nii kuni lõpuni. Ta ei räägigi. Kas sul on jäänud oma vanematelt midagi küsimata?

Küsimata on jäänud palju asju, mis lähevad meelest ära või pole osanud küsida. Valusad teemad. Minu onu põgenes sõja eest ja oli 20 aastat kadunud. Minu vanaema usku kogu aeg, et ta on elus, kuni tuli kiri, et olen Austraalias ja tal on neli last. Minu isa näitas mulle kogu aeg meie maakodus, et siia me jooksime pommitamise eest peitu, siia varjusime tulistamise ajal jne. Me ei tohi kaotada usku ja lootust.

Milliseid emotsioone need valusad teemad, mida lavastuses puudutame, sulle on toonud?

Ei tohi unustada neid inimesi, kelle mälestusele me selle lavastuse pühendame. See on tähtis, et me mäletaksime, mis ajaloos juhtus. Ma ei tea, kas see teeb meid targemaks, aga vähemalt oleme siis äkki vähem naiivsed. Teiselt poolt annab see lavastus lootust ja usku. Et kui miski on lootusetult kehv, siis kõik saab muutuda ainult paremaks. Lisaks veel need rahvalikud laulud ja muusika, mis etenduses kõlavad. Muusika ühendab perekondi ja kogukondi. See tõstab meeleolu ja loob parema enesetunde. See ühendab.

„Ooperifantoom” tekitab segaseid tundeid.

 Peale pisikest pausi oma maailmaturneel algasid 5. mail Broadway Entertainment Grupi loodud lavastuse "Ooperifantoom" etendused Unibet Arenal Tallinnas. Etendused on siinses regioonis ainsad ja seetõttu on publik paljurahvuseline. Suured teatriproduktsionid ei jõua Eesti pinnale kuigi tihti ja nõnda on huvi kindlasti olemas, kuid massiivsele reklaamikampaaniale vaatamata ei olnud Tallinna esietendusel saal sugugi välja müüdud. Kas võib olla põhjuseks, et lavastust on Eestis mängitud või ei taheta ära rikkuda väga heast filmis saadud kogemust. Tegemist on ikkagi läbi aegade ühe kõige menukama muusikalise lavastusega. Arnold Lloyd Webberi 1986.a West Endis esmakordselt lavale jõudnud aegumatut muusikat võib kuulata ikka ja jälle. Etendus nähtud valdavad mind segased tunded. Ooper spordisaalis.

Kuid esmalt siiski laval kuuldud ja nähtust. Täpselt kell seitse teadustatakse üle saali, et etendus algab 10 minuti pärast. Teatris täpsusega harjunud publiku jaoks on see hämmastust tekitav. Aga kui nii, siis olgu pealegi ja mõnedki suunduvad puhvetisse joogi järgi. Kõrges ja laias spordisaalis asuv lava on selle ruumi jaoks kuidagi väike. Lava ei mõju ruumis domineerivana, nagu ta peaks olema. Ometi on lava siiski suurem, kui Eesti teatrimajades see võimalik oleks. Lava kummalgi pool on ekraanid, kuhu kuvatakse live-na etenduse jooksul laval nähtav ja lisaks eestikeelne tõlge. Etendus algab. Lavastuse süzeed ei ole vist mõtet ümber kirjutada. Usun, et 1910.a Gaston Leroux poolt avaldatud samanimelise romaani järgi loodud ooperi tegevustik on kõigile teada. Ooperi lavastaja on Stephen Barlow ja vaatemänguliste efektidega pole ta kokku hoidnud. Pildid vahetuvad sujuvalt viies publiku ühest ajast ja olustikust sujuvalt teise. Tehniliste nüansside täpsus on kaunis. Tallinna publiku joaks oli teksti sisse toodud väike kohalik nali, kui vallandatud muusikajuht teatab laval, et „kui mind vajate , võite leida mind Tartust”. Andrew Riley loodud lavakujundus on suurejooneline ja mõjuks väiksemas ruumis kindlasti veelgi võimsamalt. Kujundus ei haaranud mind endasse, ei sidunud saali ja lava. Kui esimese vaatuse lõpus hiiglaslik lühter lae alt saali kukub ja vaid meetri kaugusel dirigendist pidama jääb, levib läbi saali ehmatav ohe. See on küll efektne. Ometi tabab ooperi finaali eel dekoratsioone väike tagasilöök, kui üle lava udus libisev paat korraga takerdub nõnda, et Daae osatäitja Georgia Wilkinson oleks üle parda pudenenud. Lavale tõttasid lavatöölised , kes kõikuva aluse kaldale manööverdasid. Etendusse tehti ootamatu 10-minutiline tehniline katkestus. Siis etendus jätkus noodipealt samast kohast, kust ta pooleli jäi. Paat oli vist naeltega põrandasse kinnitatud nõnda, et ta kuni lõpuni enam oma kohalt ei liikunud. Aga pean ütlema, et see ei häirinud, kõigil juhtub, see pigem ühendas saalis vaikselt kulminatsiooni ootava publiku. Georgia Wilkinsoni hääl ja roll mõjusid lummavalt. Pehme loomulikkusega jõudis ta ka kõige ülemiste nootideni. Kindlasti oli lavastuse üheks kõrghetkeks tema aaria „Think of me”. Oli ilus küll. Fantoomi osas oli laval Nadim Naaman. Naamani hingeline ja ihulik valu jõudsid publikuni. Publik tänas artiste püsti seistes ja artistid tänasid Tallinna publikut. Peab kiitma ka helirezisöör Adam Fisheri, kelle loodud helipilt on puhas, erinevad instrumendid ei mata teineteist vaid jõuavad puhtalt minuni. Ei ole kuigi tihti spordisaalis nõnda head heli nautinud.

Aga teater algab puhvetist, nagu ütleb laulusalm. Ostan raamatumõõtu kavalehe, kus on kõigi osatäitjate fotod ja elulood. Need ei ütle mulle midagi. Peasissekäigu ees on uhke fotosein, mida usinasti kasutatakse. Olen ootusärev, kuidas avaneb ooper spordisaalis. Spordisaal jäi ooperi jaoks kõledaks. Ja muidugi see publik. Minu ees istub neli soomlast, kes etenduse alguse venitust ära kasutades varustasid ennast õllede ja küpsistega. Esimese vaatuse poole peal ajas keegi neist õlle ümber ja minu ümber hõljub leivalik õllearoom, mis lavalt kõlavate aariatega sugugi kokku ei passinud. Teiseks vaatuseks soome kamp enam saali ei tule või läksid nad istuma lavale lähemale parteri tühjadele kohtadele. Teiseks vaatuseks on igaljuhul parter võluväel publikuga täitunud. Soomlastest on jäänud vaid toolide all vedelevad tühjad topsid ja pabertuutud. Soomlaste kõrval istub üks tugevama kondiga proua, kes vaheajal on burgeri ostnud ja mugib seda isukalt etenduse ajal kaste suunurgast tilkumas. Minu kõrval istub ilmselgete ATH tunnustega noormees, kes haiseb higi järgi ja niheleb kogu aeg kratsides vist kogu ihu. Mul hakkas eneselgi sügelema. Haigus pole meie enese taha ja jätan oma arvamuse vastutulelikult endale. Minu taga istus tavapärasest pikem mees, kelle põlved käisid kogu aeg mulle kuklasse, sest toolid spordisaalis ei ole mõeldud suurematele inimestele. Kitsikus paneb nihelema. Nelja soomlase kõrval istub paar, kes on joped selga jätnud. Huvitav, kas nad teinuks seda ka teatris "Estonia". Rahvas tuleb ooperisaali pokaalid ja suupisted käes. Kas tõesti ei saa olla tund aega söömata? See ei ole minule. Ma ei saanud lõpuni aru, miks publik spordisaalis ooperit vaadates käitus nagu spordivõistlusel olles. Samas peab tunnistama, et publik on mitmerahvuseline. Kombed on ju erinevad. Oli kuulda soome, inglise, läti ja muidugi eesti keelt.

Kuid kokkuvõtlikult peab mainima, et Arnold Lloyd Webberi igihaljas muusika on nauditav alati. Orkester, koor ja solistid olid väga head ja nende esitus usutav. Etendusi tasub kindlasti vaatama mina, kuid peab olema valmis ka saalis avanevaks kultuuriliseks sokiks.