Madeira

Madeira

Madeira on tükike Portugali keset suurt merd eemal mandrist. Saare suurim linn ja pealinn on Funchal. Saar on territooriumilt veidi väiksem, kui Hiiumaa, kuid tänu mägedele tundub oluliselt suure, Samuti elab seal rohkem inimesi. Madeira saartel elab kokku umbes 270 000 inimest, millest pealinnas Funchalis elab 130 000 inimest. Saare avastamisel 1417 aastal ei elanud seal ühtegi inimest. Saarel räägitakse portugali keelt, kuid hakkama saab ka inglise keelega.

Kohe alguses peab ära ütlema, et  rännusõber, kes pole Madeiral käinud, peaks selle tee kindlasti ette võtma. See on imeliselt kauni looduse, rohkete matkaradadega ja põneva ajalooga saar. Liivarandu saarel praktiliselt pole. Seiklused Madeiral algavad saarele jõudmisest. Lennurada, kuhu lennuk maandub, on nii lühike, et sinna tohivad maanduda vaid erikoolituse saanud piloodid. Lisaks on maandumisrada ehitatud vaiadele ja avatud meretuultele. Legend räägib, et kui saarevalitsus otsustas uut leenurada ehitama hakata, kutsuti sinna maailma juhtiv lennuradade ehitusinsener. Mees käis mööda saart ja tegi märkmeid. Ootamatult aga ta suri, kuid tema mörkmeid jöid alles. Neid asuti uurima ja avastati, et ühele saare kaardile oli ta teinud suure punase risti. Loomulikult arvati, et just seda asukohta pidaski kuulus insener silmas uue lennuväljana. Lennuvälja asuti ehitama, kuid juba ehitamise ajal mõisteti, et insener oli risti joonistatdes silmas pidanud kohta, kuhu kindlasti ei tohi lennuvälja rajada. Onetigi objekt valmis ja riskides maanduvad piloodid sinna iga päev. Oleks me seda vaid enne teadnud, siis oleks maandumisele rohkem tähelepanu pööranud.

Hotelli jõudes teatati meile, et meie hotellituba pole veel koristatud. Otsustasime aega parajaks teha ja süüa tänavaäärses kohvikus üks mõnus kõhutäis. Söögid on Madeiral tõesti head. Kuid heast toidust enam hämmastas meid teenidaja  heatahtlikkus ja sõbralikkus. Mõistes, et tuleme Eestist, tervitas ta meid sulaselges eesti keeles – tere tulemast. Loomulikult soovis ta hiljem meile eesti keeles head isu. Kuid see polnud peamine , mis tema puhul üllatas. Nädala pärast taas samas restoranis süües, küsis kelner, et kas soovite sama, mis eelmisel korral või võtate midagi muud. Ja me ei olnud restoranis sellel ajal sugugi ainsad külalised. Kuidas ometi ta mäletas, mida me nädal tagasi sõime. Kogu Madeira teenindus on asi, kust eestlastel oleks palju õppida.

Parima söögielamuse saime , kui ühel päeval võtsime rendiatoga saart avastada ja sõitsime lihtsalt ringi. Tee viis järjest üles poole, Kuigi Madeiaral puuduvad kõrged mäetipud, on vulkaanilise saarena tema kõrgemad nõlvad siiski päris järsud. Tee viis mööda järjest kitsamaks minevaid teid mööda ülespoole. Korraga oootas meid tupik ja tee enam edasi ei viinud. Kudagi oli vaja nüüd auto ümber pöörata. Tagurdasin kitsal teel, niie et auto jäi teega risti. Naine kargas karjudes autost välja , hüsteeriliselt karjudes soovitas meil pojaga sama teha. Jäin siiski rooli taha ja poeg solidaarsusest ka. Õrnalt nõksudades sain auto ringi keeratud. Nüüd istus ka rahunenud naine autosse. Küsisin, et miks sa nii tegid?

„Aga kui ühes aknas on meri ja teises taevas, siis tundus asi liiga hirmus, et sinna veerevasse tönni sisse jääda!

Igajuhul oli kohe järgmise nurga taga armas kohvik, kuhu me närvide rahustuseks sisse astusime. Tellisime juua ja kelneri, kes oli ka kohviku omanik, soovitusel värsket kuukala. Poeg keeldus kalast ja kogu menüüst ei leidnud poeg endale sobilikku rooga.

„Mida sa sooviksid”, küsis lahke peremees.

„Pannkooke”

„Oi, neid pole menüüs. Neid sa küll ei saa tellida”: püüdsime meie poega mõistusele tuua, kuid omanik vaid naeratas ja ütles „Pole probleemi. Jahu on, mune on, teeme valmis. Moosi ja mett on ka”.  Varsti olidki koogid laual. Kookidega koos saabusid ka meie kuukalad. Kuukala on süvaveekala, mis elab vähemalt 100 meetri sügavusel. Kui nad kinnipüütuna pinnale tõmmatakse on nad rõhu vabanemise tõttu juba surnud. Kuid nende liha , mis on rõhu all kasvanud on äärmiselt hõrk. Ainult selle kala pärast läheks kohe taas Madeirale tagasi.

Ronaldo muuseum

Esimesel päeval Madeira pealinnas Funchalis ringi vaadates, sattusime ilmakuulsa jalgpalluri Ronaldo muuseumisse. Ronaldo on pärit Madeira saarelt ja tema kuulsust austatakse ja kasutatakse siin ka äriliselt ära. Muuseum on alles uus ja seetõttu on seal mitmeid väga atraktiivseid interaktiivseid lahendusi. Seistes kindlas põrandamärgis ilmud sina koos Ronaldoga suurele ekraanile ja vähe sellest – see Ronaldo liigutab ja reageerib sinu liigutustele. Ekraani pilt on võimalik maha pildistada ja nii oledki sina fotol koos täiesti elusa Ronaldoga. Lisaks on muuseumis tema võistlussärgid, karikad ja muud meened. Muuseumi on asutanud Ronaldo pere ja selle loomisest võttis ka staar ise aktiivselt osa. Igaljuhul on see koht kuhu Madeirale sattudes kindlasti minna.

Matkarajad ehk levadad

Madeirat reklaamitakse kui matkasaart. Ja tõesti nii ongi. Saarel on kümneid ametlikke matkaradu ja kindlasti on mitteametlikke veelgi rohkem. Rajad on kõik korralikult hooldatud ja viidastatud. Oma võimetele vastava raja leiab iga inimene. Suurematel matkaradadel on ka kohvikud, kus rännumehed saavad keha kinnitada. Meie kulgesime oma puhkuse jooksul kahel rajal. Üks neist oli saare peamisi matkaradu Cais de Sardinha, mis viis mööda kõrget mereäärset kaljuserva ookeanisse ulatuva poolsaare tippu. Sealt avanevad vaated on tõesti hingematvalt võimsad. Samas peab arvestama oma sportlikku vormi, sest teerada liigub pidevalt üles ja alla. Siin on olulised ka jalanõud, sest kingadega ei maksa siiski matkale minna. Rajad on matkajatele tasuta. 

Teine matkarada viis meid mööda sisemaa madalat metsa. Tõusudel olid siingi puust astmed ja oksad kaardusid raja kohale moodustades hämara tunneli. See oli kõik väga meeldiv hetkeni, kuni lehmakartjast proua avastas mudast sõrajäljed. Loomulikult tekitas küsimusi, et kelle jäljed need on ja ega need jäljetekitajad ohtikud pole. Vastuse saime peatselt kui võsa vahelt välja jõudes keset mägiteed seisis lehm. Proua karjatas ja tänas õnne , et selleks hetkeks olime just autosse istunud. 

Funchali kesklinnast algab pikki mereäärt kulgev promenaad. Rada on kohati kaljusse raiutud ja tee viib läbi kaljukoobaste, kuhu ookean mürinal sisse murrab. Rada on siiski veidi kõrgemal ja ohtu märjaks saada pole, kuid emotsioon on võimas. Promenaadi ääristavad rannakohvikud ja hotellid, kes kõik püüavad silma oma suurepärast aedade ja lillepeenardega. Lisaks leiab sealt väiksemaid botaanikaaedu ja skulptuure. Randa linnas minna ei saa, sest vähegi ujumiseks sobilikud  kohad kuuluvad hotellidele ja on tasulised.  Viimasel päeval, kui saare kombe kohaselt kohvrid kaks tundi enne inimesi lennujaama viidi, otsustasime aja sisustamiseks mööda promenaadi teha veel üks jalutuskäik ookeani äärde. Sumasin kivisel rannal põlvini vette ja poja järgnes mulle.  Siis vaatasime merd ja seletasin pojale:

„Iga seitsmes laine on alati suurem, kui eelmised“

Hakkasime siis laineid kontrolli mõttes lugema ja kui ma nägin, et see seistmes laine ei ole mitte veidi vaid oluliselt suurem eelmistest, siis hakkas meil kiire veest väljasaamisega. Libedad ja ümarad kiired aga ei soodustanud meie kiiret starti ja nii lõi laine meil üle pea. Ma olin märg veel lennujaamagi jõudes.

Madeira vein

Kuulus Madeira vein on segu viinamarja brändist ja sama sordi viinamarja mahlast. Sellest tekib selline kange, kuid magus naps. Loomulikult tahtsime seda protseduuri oma silmaga näha. Vaatamata pingutustele  ei leidnud me ühtegi veiniettevõtet, kes oma tootmist huvilistele näitaks. Küll oli linnas veinikauplusi, kes väikese raha eest  on valmis teile kohalike veinide degusteerimise korraldama. Kauplustes on Madeira vein muidugi aukohal ja mitte ainult turistide hulgas vaid ka kohalike seas.

Karneval

Kui planeerite külastada Madeirat, siis soovitan sättida külastuse Lihavõteteaega, sest siis toimub saarel Euroopa suurim karneval. Karnevaliga tähistatakse paastuaja lõppu, kus võib taas ennast vabalt tunda ja elumõnusid nautida. Karneval ei ole ainult meie Iseseisvuspäeva paraadile sarnane rivis marssimine, vaid festival , mis kestab mitu päeva. Karnavel rongkäik on kogu festivali kulminatsioon. Suurim karneval leiab aset pealinnas Funchalis, kuid oma väiksem pidu on igas külas. Hommikus alates külavad trummid ja sambakoolid näitavad oma oskusi ja õpitut. Õhtusel paraadil on kõik koolid ennast üles rivistanud ja liiguvad tantsides poodiumitele kogunenud publikust mööda. Tantsijaid on kindlasti tunandeid ja publikut veel mitu korda rohkem. Iga tantsukooli ees liigub spetsiaalselt ehitud veok, kus poolpaljad tantsijad hööritavad puusi DJ saatel. Uhkelt ehitud tümpsumasinad pööavad oma kirevusega teineteist üle trumbata.    

Vagunisõit Montele, saankelgud

Funchali vanalinna keskelt viib kõisraudtee üle kogu linna kõrgemasse otsa ehk Montele. Mäe otsas asub üks linna sümboleid 15. sajandil rajatud Se katedraal. Katedraali katuselt avaneb vaade üle kogu saare pealinna. Samast algavad mitmed matkarajad ja saab külastada botaanikaaeda. Katedraali tagant saab alguse ka üks Madeira märgilisi ja traditsioonilisi meelelahutusi. Kelgusõit mäest alla kestab mõni minuti. Asi näeb välja nii. Kaks turisti pannakse kõrvuti istuma hobusaanile sarnanevale kelgule (tobbogan). Kaks valgesse riietatud kelgujuhti võtavad oma kohad sisse seistes sõitjate taga püsti. Kelku juhitakse kelgu etteotsa kinnitatud kõitest, mida siis vastavalt kurvi suunale sikutatakse. Kelk saab sisse päris hea hoo ja sõitjate jaoks on see muidugi närvekõditav. Elamus ,mis tuleb järgi proovida. Kelgutee ei vii päris linna välja, vaid viimased kilomeetrid tuleb jala vantsida. Ka kelgujuhtide elu on lihtsaks tehtud. Pärast sõitu laotatakse kelgud autole ja sõit viib taas mäkke.

Maderia on katoliiklik piirkond. Inimesed on reeglina usklikud. Kirikuid on palju ja need on külastajatele pidevalt avatud. Kirikud on seest väga kaunid ja tasuvad uudistamist.  

Vulkaani muuseum

Madeira on vulkaaniline saar. Nagu sellisel juhul on tavapärane, siis on olemas saarel ka vulkaanilised koopad, mis on rahvale uudistamiseks avatud. Sao Vicente vulkaanimuuseum Madeiral on veidi sisukam, kui lihtsalt koobaste uudistamine. Muuseumis on kinosaal ja suurepärane väljapanek kogu saare tekkimisest. Suurel ekraanil saab näha paljude efektidega filmi saare ja koobaste tekkimisest. Igal juhul on nüüd pilt selge.

Veebasseinid

Kes meres ei taha ujuda võib külastada mereäärseid basseine. Tuntumad neist mereveega täidetud ja laavakivisse rajatud basseinidest asub Porto Monizis. Basseini ümbritsevad korrastatud looduslikud grotid ja kaljuseinad. Ujumine sellistes looduslikes koobastes on põnev ja samuti pole karta tormi. Kes ujuda ei taha, need võivad külastada basseinide kõrval asuvat Akvatooriumi, mis annab päris hea ülevaate kohalikest mereasukatest. Veemõnusid võib nautida ka veepargis, mis asub Funchalist Machico poole. Võtsime sinnasõiduks takso, sest eelmisel päeval tundus, et veepark on siinsamas. See tunne oli petlik ja taksosõit läks meile maksma 50 eurot. Olgu öeldud, et autorent üheks päevaks maksis 30 eurot. Seega, kui soovite saarel ringi sõita, siis rentige auto. Tagasi tulime veepargist bussiga. Seegi oli elamus. 

Loodusaiad

Nagu juba eelnevalt mainitud, siis Madeira on äärmiselt põneva ja kirju loodusega. Loodust saab imetleda matkaradadel liikudes , aga ka erinevates loodusaedades. Funchalis asub nende enda väitel Euroopa suurim Pregettersi Orhideeaed. Sellised reklaamid panevad alati kahtlema pakutava teenuse kvaliteedis. Kuid orhideeaed on uudistamist väärt. Erinevaid orhideesorte on aias sadu. Esmapilgul vaadates tundub aed väike, kuid sisaldab siiski palju.

Orhideeaia kõrval asub saare suurim botaanikaaed  - Maderia Botanical Garden. Aiaga tutvumiseks peab varuma vähemalt pool päeva. Aia osaks on ka väike saare ajalugu tutvustav muuseum. Lisaks taimekollektsioonile on aias ka linnuaed.

Santana küla Vabaõhumuuseumis saab lisaks saare ajalooga näha tüüpilisi ajaloolisi Madeira maani õlgkatustega kolmnurkseid maju. Seest tunduvad majad siiski suuremad kui väljast vaadates, kuid ometigi ei kujuta ette, kuidas üks põllumehe pere seal majakeses elamisega hakkama sai.