Kloun Albert kingib lilli

KLOUN ALBERT KINGIB LILLI

Oli kaunis kevadine hommik. Päike sirutas läbi udu oma kiiri, linnud laulsid ja loodus lõhnas. Tsirkus oli püsti pandud linna äärde, otse suure metsa veerele. Seda juhtus harva, et majakesest väljudes oleks Albert saanud puude mühisemist kuulata. Tavaliselt ikka seisis tsirkus keset linna ja väljusid sa siis majakesest millal iganes, ikka sõitsid ja tuututasid autod ja kärasid inimesed. Praegu oli aga vaikne. Kui võib muidugi vaikuseks nimetada seda , et kaks lõvi mängisid möirates teineteisega ja elevant Cicilia krõbistas süüa. Sellega oli Albert harjunud.

„Kummaline nimi sellel elevandil,“ mõtiskles Albert suurest kruusist kohvi rüübates „ise on suur nagu mägi, aga nimi on rohkem liblika oma“.

Selle mõtte peale meenus talle kohe õhuakroaat Triinu. Triinu on küll nagu liblikas. Teinekord kui prozektor silmi pimestab ja köit, millel Triinu kõnnib näha pole, on selline tunne, et ta lendab. See oli nii- nii ilus. Albert oleks ka ise tahtnud seal üleval koos Triinuga hõljuda, aga ta kartis, et nii jämedat nööri pole veel tehtud, mis teda kannaks.

Korraga tungis Alberti roosasse unistusse keelegi armas hääl.

„Kaunist munadepüha hommikut. Tõin sulle kingituseks muna. Ise värvisin.“.

Appi. See oli Triinu. Albert muutus näost sama punaseks kui tema nina etenduse ajal.

„Ma tahtsin teha sellise, mis sulle meeldiks. Tükk aega nuputasin. Mis sa arvad ?“

„Muidugi meeldib. See on kõige kaunim pühade muna, mis ma olen sellel aastal saanud“ kogeles Albert.

„Sellel aastal?. Palju sa neid siis juba saanud oled?“

„Oh, mis ma räägin. See on alles esimene. Ma mõtlesin, et üleüldse“

„Aa. Aitäh“ vastas Triinu ja jäi ootasäreva näoga Albertile otsa vaatama. Albert sai aru küll, et nüüd on tema kord kingitus üle anda. Aga mida pole seda pole.

„Ma-a-a toon sulle sinu muna hiljem ära. Mul munad alles keevad“, oli vale kerge tulema.

„Ootan sind siis poole tunni pärast, ma panen teekannu podisema“ hüüdis Triinu ja hõljus minema. Just nagu liblikas. Albertile vähemalt tundus nii.

„Munad keevad, munad keevad“ pomises Albert omaette tuppa astudes. Ei keenud tal tegelikult midagi. Nüüd tuli ruttu tegutseda. Enne veel pani ta Triinu toodud muna kenasti puuviljakorvi, et sellega midagi ei juhtuks. Munad, kus on ometi munad. Ta tegi kapi lahti ja seal nad olidki kenasti karbi sees. Kolm ümmargust ja valget muna. Kui rohkem pole, siis aitab nendest küll.

Teate, tsirkuses on nii, et kui sul on juba  3 ümmargust asja peos, siis on raske vastu panna ahvatlusele paar korda zongleerida. Albert on zongleerimises osav. Seepärast ei muretsenud ta üldse ja viskas munad õhku. See on tegelikult väga erutav, kui sa midagi nii õrna oma käte vahel loobid. Samal ajal piilus Muffi ukse vahelt ja mängulembese koerana mõistis ta kohe, et siin on käimas mingi väga tore mäng. Ta kargas tuppa ja otse Alberti najale, üritades palli oma hammaste vahele saada. Aga pallid nad Muffi meelest olid, mitte munad. Albert kaotas tasakaalu ja kukkus toolile istuma. Üks muna kukkus lauale ja purunes. Albert üritas järgmist päästa, sirutades käe, kuid Muffi oli kiirem ja sai muna oma hammaste vahele. Millega Muffi ei arvestanud oli see, et munade puhul tegemist on siiski õrna kohtlemist nõudvate asjadega. Kui ta  hambad kokku surus pritsis muna üle kogu toa, samal ajal kui kolmas muna otse Alberti lagipähe maandus.

Muffi munarünnak oli kestnud täpselt kaks sekundit, kuid tagajärjed olid sellel katastroofilised. Albert istus toolil, vedel muna voolamas üle kulmude otse suhu. Albert limpsas keelt. Muffi üritas teda aidata ja ka veidi limpsida, kuid Alberti meelest oli Muffi abist tänaseks juba täitsa piisavalt.

„Tohoh. Mis see nüüd siis oli? Muffi ometigi, vaata mis sa tegid“

Muffi liputas saba. Tema meelest oli tähtis, et elu seisma ei jääks ja igas päevas särtsu oleks.

Rohkem mune polnud. Vaid 20 minutit on aega, siis juba Triinu ootab. Albert oli nõutu. Ta pani silmad kinni ja mõtles.

„Tüdrukutele meeldivad ju lilled“, lõid Alberti silmad korraga päästvast mõttest särama, „üks korralik lillekimp on küll see, mis munapuudumisel aitaks. Pealegi, mis see muna ikka nii väga ära ei ole“.

Albert astus uksest välja ja sammus oma suuri kingi kõrgele tõstes kiiresti üle õue metsa poole. Teate kui raske on kõndida 10 numbrit suuremate kingadega. Milline õnn, et esimesed kevadlilled kasvasid otse tsirkuse taga aasal. Albert korjas kiiresti kirju kimbu aasalilli. Seal olid kullerkupud, nurmenukud, nartsissid, meelespead, ülased ja mõned sinililled. Tõeliselt uhke ja värvikirev kimp sai. Albert seadis sammud ruttu tsirkuse poole tagasi. Vaevalt oli ta tsirkuse väravast sisse saanud ja möödumas just elevant Cicilia aedikust, kui korraga kostis kõrvu armas hääl.

„Albert, kuhu sa kadusid. Tee on ammu valmis. Ma käisin sind juba otsimas“ hõikas Triinu eemalt lähenedes. „Ma tahaks juba nii näha, millise muna sa minu jaoks tegid“.  

Ehmatades peitis Albert lillekimbu selja taha.

„Ma-aa, aa. Kohe toon.“ kogeles Albert. Kuid siis ta ohkas raskelt, sest ta teadis, et valetada pole ilus ja et valetajatega ei taha keegi sõbrustada.

“Tegelikult on nii, et mul pole muna. Need kukkusid kogemata katki, Aga ma korjasin sulle metsast ise lilli“.

„Aa, Albert. See on nii tore. Ma armastan lilli, eriti kui nad on ise korjatud. Aga kus nad siis sul on ?“

Albert võttis käe koos kimbuga seljatagant ja sirutas Triinu poole. Ise surus silmad kinni, nagu kartes vaadata, mida Triinu tema isekorjatud kimbust arvab.

„Palun. Siin see on“.

Vaikus. Albert surus silmad veel kõvemini kinni. Ikka vaikus.

„Mis see siis on, Albert?“ küsis Triinu üllatunult.

Albert avas vaikselt silmad. Uhke lillekimbu asemel oli tal käes punt varsi, nagu saunaviht.

„Kuhu siis õied kadusid ?“ oli Albert segaduses.

Korraga puhkes Triinu naerma vaadates Alberti selja taha elevandi aediku poole.

Albertki keeras ennast pelglikult ringi ja nägi kuidas elevant otse tema taga suud matsutas, endal üks kullerkupp suu nurgast välja vaatamas, siis tõmbas ta sellegi keelega suhu ja läinud kõik kaunid õied olidki.   

„Cicilia pani su lilled nahka. Häid pühi, elevant!“

Albert vaatas nõutult elevanti.

„Pole midagi. See, et sa minu pärast ikkagi vaeva nägid, on nii armas. Kas sa tuleksid minu juurde teed jooma?“, küsis Triinu.

Muidugi Albert läks, ise oli jälle näost punane nagu tema nina etenduse ajal.