Piimamees Arno Kannike teab , kes on
süüdi!
Arlet Palmiste
Mina elan Ambla vallas Sääskülas põllu ja metsa joonel. Meie külas on lehmi rohkem kui inimesi. Oli
ja on ikka praegu õnneks ka. Ühes külaotsas
pidas väiketalunik 50- pealist lehmakarja. Teises külaotsas asub Mägise
suurfarm, kus loomi üle tuhande viiesaja.
Küla keskel aretab kolmas lehmakasvataja tõukarja. Lehmi on ja elu
on. Tänaseks on väiketalunik oma karja
realiseerinud. Karjamaadel vuravad traktorid ja kasvab vili. Tõuaretaja on väga
murelik, sest türklased, kes varasemalt kõik loomad rõõmuga koju viisid, on
loobunud eesti karjast. Tõuaretaja meenutab oma külaskäiku Türgimaale, kui
türklased soovisid eesti loomi nende uues kodus eestlastele näidata. Hüüdsid
siis põllu ääres „hrsaih sekusupsti“ või midagi sarnast, kes neist aru saab. Ei
saanud lehmadki ja ükski loom hüüetele ei reageerinud. Aga kui Tõuaretaja
hõikas karjamaa ääres ilusas eesti keeles „Vissi, Vissi, Vissi“, kappas
lehmakari igatsetud eestlasi uudistama. Karjamaal kosusid vaid Eestist pärit
lehmad. Enam lehmi sinna ei viida.
Mägise suurfarm töötab hetkel täisvõimsusel, kuid
omanikfirma on sulgenud oma teise farmi Roosnas. Lehmad said ekskursiooni
Mägisele , kuid töökohad külas kadusid. Järjekordne majatäis rahvast on teel
pealinna tööd otsima.
Mis jama sellega on, küsib lehmakauge inimene. Mida need
karjakasvatajad kogu aeg jauravad? Mida
te toodate siis nii palju, kui turgu pole, ütleb üks. Miks te uusi turge ei
leia, kui nii palju toodate, ütleb teine.
Ja mis peamine - kes on tekkinud
olukorras süüdi? Mõned arvavad süüdlaseks karjakasvajatajaid, sest viimased toodavad
liiga palju. Ometigi toodetakse Taanis inimese kohta veel rohkem toorpiima ja seal
sarnast muret pole. Teised peavad süüdlaseks töötlevaid tehaseid, et viimased
ei suuda valmistada maailmaturu jaoks piisavalt atraktiivseid tooteid. Näiteks
Leedu „Rokiskio“ juustutehas töötleb päevas rohkem piima kui kõik Eesti
piimatööstused kokku ja valminud tooted lähevad suures osas ekspordiks. Teada
on, et suur hulk Eesti piimast tänu heale kvaliteedile läheb samuti Leedu
juustutehasesse. Kolmandad peavad tekkinud olukorra süüdlasteks kaupmehi, kes
müüvad kauplustes piima alla omahinna püüdes saavutada konkurentsieelist.
Neljandad peavad süüdlaseks tarbijaid, kes sedasama odava hinnaga välismaa
piima ostavad, jättes kohalikud põllumehed käppa imema. Viiendad peavad
süüdlaseks aga üht abstraktset tegelast nimega Riik. Riik, see on tema
kodanikud ja territoorium ehk osake riigist olen ka mina. Kuna mina endal süüd
ei näe, siis ei tohiks Riiki süüdistada. Süüdistada saab valitsust või
ministeeriumi või mõnd ametnikku, kes vajalikul hetkel vajalikud tegevused on
jätnud tegemata. Oma toidu tootmine peaks olema iga iseseisva riigi olulisi
julgeoleku alustugesid. Sellepärast seda mujal maailmas riiklikult ka
toetatakse. Meil jagatakse toetusi näpuotsaga nagu supile soola. Veel
süüdistatakse tekkinud olukorras rahvusvahelisi kontserne, kelle sooviks on
Eesti maaelu väljasuretada, et siis siin maad odavalt kokku osta ja oma tooteid
müüa. Mina ise arvan, et üheks suureks süüdlaseks on eestlase kinnine loomus.
Kõigile meeldib tammsaarelikult tööd murda ja toota, aga mida produktidega siis
peale hakata, selleks pole mõistust ja kontakte. Ehk eesti müügimehed on
rahvusvahelisel turul teinud senini halba tööd. Viimasel ajal on küll kuulda
mõningatest positiivsetest arengutest, mis on hea, kuid hilinenud, sest enne
saavad Eestis lehmad otsa, kui välismaised turud avanevad.
Kes siis ikkagi on süüdi, et tänane seis piimatootmises on
selline nagu ta on ? Loodan, et minu küsimustele teab vastuseid anda Arno
Kannike. Tema nimi ei ütle suurele osale inimestest midagi, kuid piimatootjad
teavad teda väga hästi. Arno peab 4. novembril oma 74. sünnipäeva. See on alati
meeldiv põhjus tagasi vaatamiseks. Arno Kannike on „piimapoiss“ sünnist saadik.
Tema isa oli Äksi meierei autojuht ja pere elas meierei kõrval töölistemajas.
Juba poisikesena askelda ta meiereis olles meistrile abiks lihtsamatel töödel.
Peale kooli läks ta õppima Õisu Piimandustehnikumi piimatootmist. Peale kooli lõpetamist 1961.a läks Arno tööle Tallinna Piimakombinaati. Kohe esimesel päeval
andis meister karmi käsu, et tootmisruumidesse ei tohi tulla ükski võõras ja
kõigil peab olema kogu aeg seljas valge kittel. Ometi astus Arno esimesel tööpäeval
sisse kitlita tundmatu. Noore hakkaja mehena saatis Arno sissetungija viisakalt
välja. Tunni möödudes sai ta väljakutse
direktori juurde. Ilmnes, et tundmatu näol oli tegemist tollase
liha-piimatööstuse ministri Naruskiga. Kõik siiski mõistsid noore mehe
tarmukust ja suuremaid probleeme sellega ei kaasnenud.
1962 aastal astus Arno Moskva Liha- ja Piimatööstuse Instituuti
tehnoloogiliste protsesside automatiseerimise erialale. Kooli kõrvalt töötas ta
A. Mikojani nimelises Lihakombinaadis laadijana. Nende brigaadi ülesandeks oli
lihakered kaubaautodele laadida. Nupumehi on alati olnud ja oli ka
lihakombinaadis. Paremad palad ja lihakered pandi autodele, kes laadijatele
väikese rubla jätsid. Õhtuks kogunes nii päris korralik summa, mis meeste vahel
ära jaotati. Arno vanemad olid sügavas veendumuses, et poiss on Moskvas pätiks
läinud, sest kuidas muidu seletada, et poiss teenis tudengina rohkem, kui
vanemad kodus kokku. Ülikooli-aegsete õpingukaaslastega suhtleb Arno tänase
päevani. Seetõttu on ta kursis piimanduses toimuvaga ka väljaspool Eestit.
Instituudi ajal lõi
ta aktiivselt kaasa Moskvas õppivaid Baltikumist pärit tudengeid ühendavas
klubis „Baltikum“, olles ühe perioodi klubi president. Klubi vilistlased käivad
kord aastas koos tänaseni päevani. Koos võetakse ette põnevaid väljasõite ja
meenutatakse endisi aegu. Samal ajal Arnoga
kuulusid klubisse tänased austatud akadeemikud Valdur Saks, Ene Ergma, Peeter
Tulviste, rahvamuusik Igor Tõnurist jt
Kooli lõppedes läks Arno
tööle Konstrueerimis- Tehnoloogia Büroosse (KTB), kus tema peamiseks arendusobjektiks
sai sublimatsioonimeetod ehk külmkuivatus. Loomulikult oli tegemist Nõukogude Liidus
äärmiselt salastatud uurimismeetodiga, sest just sellel meetodil valmistatud
toitu kasutasid kosmonaudid. Laboratoorium asus Tallinna Külmhoone territooriumil.
Toidud olid niivõrd maitsvad, et kord üle Eesti lennates tervitas kosmonaut Georgi
Gretsko isiklikult Arnot hea kõhutäie
eest.
1980.a määrati Arno Tallinna Piimatoodete Kombinaadi
direktoriks. Tallinnas toimus samal aastal olümpia purjeregatt ja seega ootasid
kombinaati ees suured väljakutsed. Olümpiamängude ajal vähenes Tallinnas
piimatarbimine enam kui kaks korda. Oskate arvata põhjust? Nimelt saadeti
linnakodanikud olümpiamängude ajaks Tallinnast välja. Polnud vaja et inimesed
kaunist linnapilti risustaks.
Mõni aeg hiljem alustas Arno ainsa eestlasena õpinguid NSVL
Rahvamajanduse Akadeemias ehk rahvakeel i ministritekoolis. Kooli lõpetanuna ei
leitud talle sobivat kohta Liha- ja Piimatööstuse ministeeriumis ja Arno
suunati Plaanikomiteesse.
Tema ametialane kõrghetk saabus 1986, kui ta määrati
üleliidulise Teaduse ja Tehnika Keskuse direktoriks töökohaga Moskvas.
Instituudile allusid kõik sarnased instituudid 82 linnas üle suure Nõukogude
Liidu. Kokku töötas tema alluvuses umbes 14 000 töötajat, teiste hulgas
sadu professoreid ja paar akadeemikut. Peaks uurima, et kas mõni nõukogudeaegne
ametnik veel nii kõrgele jõudis.
Oma peamiste töökohustuste kõrvalt on Arno olnud Eesti
Piimandusmuuseumi asutajate hulgas Imaveres.
Samuti on ta Eesti Piimaliidu taasasutajaliige ja suured on tema teened,
et Eesti Piimaliit taastas esimesena endistest liiduvabariikidest oma
liikmelisuse rahvusvahelise Piimaföderatsioonis juba 1991. aastal. Sellega
seoses meenus Arnole tore lugu, kui oktoobris 1991 toimunud Piimakongressil
Jaapanis tundsid korraldajad huvi, et kas sini-must-valget lippu võib ikka
ametlikult kasutada. Tänavu möödub
sellest tähelepanuväärsest tähtpäevast 25 aastat.
Vat selline mees on see Piimamees. Kuigi ta enam ametlikult
piimanduses tegev ei ole, siis jälgib ta hoolega seal toimuvat. Katsuks saada
siis vastust , kes on süüdi?
Kes on süüdi, et
Eesti piimanduses kiratseb?
Mina kipun ikka valitsust süüdistama. Meie valitsus on liiga
liberaalne, nad ei kaitse oma turgu. Isegi Saksamaal doteeritakse piima
tootmist, aga Eestis ei ole seda kunagi tehtud. Meie looduslikud tingimused on
väga head piimakarja kasvatamiseks ja meie piim on väga hea kvaliteediga, kuid
siiski tuleb see kätte kallimalt kui mujal maailmas. Meie ei saa nii odavalt
piima vabrikutesse suunata. Eesti turu kaitsmiseks ja piimanduse olukorra
parandamiseks tuleb kiiresti teha poliitilisi otsuseid. Samas teeks üleskutse,
et rahvas hakkaks jooma igapäevaselt rohkem piima, mitte palju kallimat
välismaa pudelivett. Piim on palju kasulikum janukustutaja ja samuti majanduse
jaoks tulusam.
Mida saavad teha
eesti piimatootjad, et oma toodangu müüdavust parandada ja läbi selle eesti
piimakarjakasvatajatele paremat hinda pakkuda?
Oma tootevalik tuleb üle vaadata. Tööstused pole viimase 25
aasta jooksul väikeste eranditega eriti edasi arenenud. Veidi on tehtud
uuendusi, kuid väga pole oma tootmisliine arendatud. Tööstused pole uutele
konkurentsivõimelistele toodetele rõhku pandud. Viimasel ajal räägitakse palju
riigi poolt 15 miljoni euroga toetatud uue piimatööstuse rajamisest. Sellest
räägitakse mitu aasta, aga tegudeni pole jõutud. Nii kaua läheb eesti piim
Leetu. Nemad on leidnud oma sihtturud ja toodavad nendele suunatud tooteid,
eriti itaallastele. Sealsed pitsad on paljud kaetud leedu juustuga. Leedukad on
rajanud oma äriidee laabijuustutedele, need on kõvad juustud, mille valmimisaeg
on kaks aastat. Meil pole vastavad tehnoloogiat. Võrus toodetakse sarnast juustu , kuid nende
toodangumaht on väike ja kvaliteet pole vist ka nii hea. Sihturgudega tuleb
rohkem tööd tea. Leida meie piimakvaliteedile ja nende soovidele vastav toode
ja siis seda toodet arendada. Eestis on
lubatud lehmade toitmiseks kasutada geenmuundatud sööta. Jaapanlased ja
hiinlased on selles osas väga tundlikud, kui me seda ei muuda, siis sealsed
turuuksed meile ei avane. Sellega tuleb täna tegeleda, et müüa meie puhast
loodust ja sellega seoses ka puhast piima. Selleks on olemas maailmas turg.
Kas ainult Eesti
piimtootjad on hädas või on mujal maailmas ka probleeme?
Käisin just ühes väikeses Ungari jäätisetehases. Kogu sealne
toormaterjal tuuakse Itaaliast, kaasa arvatud piim. Itaalias on parimad
jäätisetootmise masinad ja oma toodangu kõrge kvaliteedi tagamiseks tuuaksegi
kogu tooraine kohale Itaaliast. Tallinna Külmhoone oli omal ajal samuti suur kvaliteetse
jäätise tootja. Keila tsehh tootis spetsiaalselt Eesti värsket tavapärasemast
rammusamat jäätise koort. Selle kvaliteet oli väga hea ja see tagas toodete
värskuse ja kõrge kvaliteedi. Leedukatel läheb väga hästi ja piima
kokkuostuhinnad on alati olnud kõrgemad kui meie omad. Seda vaatamata faktile,
et neil lisandub piima hinnale veel ka transpordihind. Meil toodeti headel
aastatel 550 kilo piimatooteid inimese kohta aastas. Uus-Meremaal toodetakse
2200 kilo ja kõik müüakse välja. Tänaseks on meie piimatoodang umbes poole
võrra langenud ja ikkagi seisame probleemide ees. . Venemaaga võiks saada
suhted korda, sest sinna müüa poleks üldse raske. Vanasti müüdi Peterburi 100 tonni toorpiima päevas. Tartust läks iga
päev tsisternrong sinna poole teele. Need olid head ajad. Venemaal tänasel
päeval karjaksvastus suureneb, sest mis
neil üle jääb, kuid nende piima ja piimatoodete pole ka venemaalase jaoks
harjumuspärase kvaliteediga. Kunagi töötati välja vene turgu silmas pidades
vene juust, mida tehti sordita piimast. Piima kvaliteedinäitajad polnud selle
juustu tootmise juures olulised. Võru toodetud Vene juust oli Venemaal väga
populaarne. Kui Moskvas mõnes kaupluses olid müügil eesti või, juust või
hapukoor, siis olid lettide taga järjekorrad. Eesti jäätist viidi omal ajal
Saksa DVsse ja Venemaale. Seega oleks ka täna võimalik leida turge. 1960 aastal Abja võitööstuses praktikal olles
ei saanud me tootmisesse pausi teha, sest nõudlus oli suur. Seepärast viskasime
meister Peedu Lälliga kulli ja kirja selle peale kumb saab laulupeole sõita.
Peedu võitis ja läks laulupeole, mina pidin masinaid töös hoidma. Usun, et ka
tänapäeval on võimalik välisturud üles leida ja selle turu jaoks sobivaid
tooteid pakkuda. Selleks tuleb teha algatuseks õigeid poliitilisi otsuseid.
Kes peaks seisma
Eesti piimanduse argu eest?
Tänasel päeval Eesti Piimaliidu enam olemas ei ole. Ei
peetud vajalikuks. Piimandusega tegeleb Põllumajandus-Kaubanduskoda, kus
selleks on ametis üks inimene. Veel mõni aeg tagasi ei võtnud isegi
põllumajandusministrid piimanduses toimuvat väga tõsiselt. Vastuolud
poliitikute ja põllumeeste vahel algasid juba Laari valitsuse ajal ja ega need
suhted palju paremaks pole läinud. Valitsus peab seisma oma ettevõtjate huvide
eest ja aitama kaas välisturgude avanemisele. Seda tööd on hakatud tegema, kuid
see on veidi hiljaks jäänud.
14. oktoobril on kõik
oodatud Imavere Piimandusmuuseumi, kus avatakse nõukogude perioodi ( 1950-1991)
ekspositsioon. Arno, sa pead seal ka väikese ettekande. Miks nii oluline
periood eesti piimanduses on seni tähelepanuta jäänud?
Imavere muuseum on
riiklik muuseum ja sõltub oma arenduses riiklikust rahastusest ehk tihtipeale
on selleks ministri isiklik huvi antud teema vastu. Nõukogude perioodi ekspositsiooni
vastu olid mitmed ministrid, kes ei pidanud seda perioodi oluliseks eesti
piimanduses. Nad ei tajunud selle aja tähtsust, kuid sellel baseeruvad eesti piimatööstused
tänaseni. Seega leian, et see on väga oluline väljapanek ja eriti tore, et
selle avamine toimub just eesti piimanduse rahvusvaheliste suhete taastamise
25. aastapäeval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar