Bali ja Gili – Indoneesia pärlid.

Arlet Palmiste

Võtsime kaasaga nõuks, et seni kuni veel enam-vähem noored oleme, tuleb puhkusereise ette võtta kaugemale. Küll vanemana jõuab ka Euroopas seigelda. Seekordne sügisreis viis meid esmakordselt teisele poole ekvaatorit, sinna kus vesi kempsupotist valetpidi alla voolab. Kummaline. Mitu korda ümber istudes jõudsime lõpuks Indoneesia pealinna Jakartasse. Indoneesia asub kokku enam kui 17500 saarel. Seal elab kokku u 250 miljonit inimest, millega on Indoneesia suuruselt neljas riik maailmas. Ühtlasi on ta kõige suurem moslemiriik, välja arvatud Bali saar, mis on hinduistlik. Bali saarele oligi meil plaan jõuda.

Istusime lennujaamas ja ootasime oma lennu väljumist.   Aja sisustamiseks võtsime välja kaardipaki ja mängisime „küüned kanni“. Kell hakkas lähenema lennu väljumisele, kuid lennuväravas ei toimunud mingit liikumist. Peamiselt kohaliku nahavärvi ja olemisega reisijad olid kogunenud ja ootasid väljumist. Vahepeal jagati üle lennujaama kohalikus keeles informatsiooni, kuid aru saada oli sellest võimatu ja seepärast me sellesse ka ei süvenenud. Ühel hetkel , kui lennuk oleks pidanud juba õhku hakkama tõusma, avati väravad ja alustati pardale laskmist. Ootasime, kuni järjekord lühenes, tõusime, et samuti lennukile minna. Samas heitsin pilgu piletitele, et oma istekohad meelde jätta ja mida ma näen … Meie lend väljub väravast F2, meie oleme aga väravas F4. Tormasime minema, kohalik publik itsitades järele vaatamas. Meie lennuk oli aga juba väljunud ja värav suletud. Nii lendas meie kohver lendas ilma meieta. Jooksime kassasse ja selgitasime olukorda.

„Selge, selge“ kostis ametnik „Mis põhjusel te maha jäite, mis ma selgitusse panen?“

Püüdsin selgitada, et jalutasime ja ei märganud, kuidas aeg lendab, aga Triinu põrutas otse „Kaarte mängisime.“  Ametnik vaatas meile oma sügavate valgete silmadega otsa. „Mida te tegite?“

„Mängisime kaarte. Ei pannud tähele, et vales väravas olime.“, olin Triinuga nõus, loobudes oma algsest versioonist. Ametnik raputas pead ja tõmbas midagi ägedalt paberitest maha. Ilmselgelt ei saa me tasuta uusi pileteid. Meie õnneks läks järgmine lend juba tunni aja pärast ja saime 50 euroga sinna uued piletid. Indoneesias kehtib kohalik ruupia. Ruupia kurss euro suhtes on müstiline – 1 euro eest saab u 14500 ruupiat. Seega olime seal olles kogu aeg miljonärid.  ATMe ehk sularahaautomaate on igal pool ja need toimivad väga hästi. Samuti oli enamuses kauplustes võimalik kaardiga maksta. Seega polnud mingit põhjust suurt hulka sularaha kaasas vedada. Arveldamine käis 100 000 (7 eurot) kaupa ehk just sellised rahatähed olid kõige levinumad.

Olime tellinud ühe Balil elava tuttava kaudu endale vastu takso, mis meid hotelli sõidutaks.  Teavitasime taksojuhti, et jääme tunni võrra hiljaks. Triinu oli juba eelnevalt jõudnud osta kohaliku telefoni- ja netikaardi. See maksis 8 eurot ja meie seal oldud kolme nädala jooksul piisas sellest täielikult. Netiühendusega on Indoneesias samuti väga hästi. Enamuses hotellides ja kohvikutes on olemas tasuta wifi- ühendus. Hiljem autoga omal käel Balil ringi sõites ei katkenud netiühendus kordagi pikemaks ajaks. Kuigi välja näeb nagu feodaalriik, on Indoneesia siiski tehnoloogiliselt hästi arenenud.

Taksojuht oli nimesildiga meil vastas. Ta tervitas eesti keeles. Olime üllatunud. Enesest mõistetavalt haaras ta kohvri oma kätte ja astusime sõbralikult vesteldes auto poole. Kohalikud inimesed on Indoneesias väga sõbralikud. Turismipiirkondades tullakse meeleldi omakasuta vestlema ja oma maast jutustama. Küsimusel, et kust te tulete, ei jõudnud me enam lõpuks vastatagi. Seda küsitakse kogu aeg ja igal pool. Isegi siis kui inimene lihtsalt mööda kõnnib, võib ta selle küsimusega sinu poole pöörduda.  Sulle pööratakse tähelepanu kogu aeg. Ostsin poest kirju särgi – mitmed kohalikud hõikasid mulle järgi „rasta, ilus särk“. Või jalutasin pizzakarbiga hotelli poole, siis oli samuti vaja kõigil tähendada „oo pizza, head isu“. Sellega harjub lõpuks ka endassetõmbunud põhjamaa inimene ja nii hakkad isegi rohkem märkama ja rohkem ütlema. 

Jõudsime taksoni. Meie üllatus kasvas veelgi. Takso kapotil ilutses Eesti lipp ja esiklaasil oli suur kiri  - Terviseks!. Tagaklaasi võttis enda alla kiri „Eestlaste sõbrad Balil!“ Äge. Sukeldusime liikluskeerisesse. Liiklus on Indoneesias vasakpoolne. Kõrvalistujana pole ju vahet, aga plaan oli ka endal auto rentida. Balil elab 3,5 miljonit inimest, mis teeb temast ühe kõige suurema rahvastikutihedusega saare kogu Indoneesia saarte hulgas. Aastaid tagasi viidi ellu ümberasustamisprogrammi ja paljud pered koliti teistele saartele, kuid tänu planeeritud perepoliitikale, see rahvaarvu pikas perspektiivis ei vähendanud.

Tunne oli selline, et igal inimesel, kaasa arvatud sülelapsed, oli oma motorbike ehk meie keeli roller. Liiklus kihas nendest. Rollerite jaoks ei kehtinud tavapärased liiklusreeglid. Rolleril sõideti kogu perega, kiivreid ei kantud, tuled ei põlenud, ühesuunaline liiklus ei kehtinud, sõideti seal kus ruumi oli. Põrgu. Kuid ometi kogu see segadus toimis ja õnnetusi me ei kohanud. Mõtlesin, et miks see nii on, ja jõudsin lihtsale järeldusele.  Sealses liikluses juhid austasid teineteist, isegi siis kui teine käitus vastupidiselt igasugustele liiklusreeglitele, sest järgmine päev on sinul äkki vaja vahele süstida või kuskilt otse sõita jne. Valgusfoorist ja ristmikul seisvast politseinikust peeti siiski lugu. Uurisin, et milline on lubatud piirkiirus. Deva vaatas mulle arusaamatuses otse „Sellist asja siin ei ole.“ Hiljem mõistsin miks ei ole, kui üle 60km/h lihtsalt polnud võimalik sõita.

Püüdsin taksojuht Deva abil endale kohalike olusid selgemaks teha. Sõit lennujaamast Ubudisse, mis asub saare keskosas võttis aega 2 tundi. Jõudsime rääkida paljustki.  Bali on erandlik Indoneesia saarte hulgas, sest on ainus hinduistlik piirkond muidu islamistlikus riigis. Selle põhjused on sügaval ajaloos. Kokku arvatakse saarel oleva u 20000 avalikku templit. Lisaks on igas majapidamises ka oma kodune tempel. Korralik hinduist palvetab 3 korda päevas, kui aega ei ole, siis võib ka ühe korra, kuid vähem kindlasti mitte. Kogu kohalik rahvas on äärmiselt usklik. Või kas ongi uks siin see õige sõna ehk pigem on see elustiil. Palvetamine ja erinevate ohverduste ja rituaalide läbitegemine on normaalne osa elust. Iga kauplus hommikul uksi avades paneb ukse ette rituaalse ohvrianni. Väikeseid altareid võib leida kõikjalt. Tahad üle tänava minna, siis teed igaks juhuks väikese ohverduse, et õnnelikult teisele poole jõuda, hakkad teele minema – teed ohverduse, hakkad koju jõudma – teed ohverduse jne. 

Kool on meie mõistes põhikooli ulatuses tasuta ja kohustuslik. Koolides on kohustuslik koolivorm ja see on nii tore. Keskkool ja ülikool on tasulised ja selle jaoks paljudel peredel raha ei jätku. Keskmine palk on eurodesse ümber arvestatuna u 200 eurot. Kui pere teenib 400 eurot, siis elavad nad mõnusasti ära ja saab ka lapsi koolitada.  Haiglad on ainult tasulised. Sotsiaalmaksu Indoneesias sarnaselt Eestile ei ole.  Kui sul raha on , siis sind ravitakse ja kui sul raha ei ole, siis lähed koju ja sure või ära. Nii oli juhtunud meie taksojuhi isaga. Perel raha ei olnud, et teda haiglas hoida ja koju tuues, ta kahe päeva pärast hinge heitiski. Raha puudus on ka põhjus miks lihtsamate vigastuste ja haiguste puhul käiakse posijate või külatarkade juures.  Matused on hinduistlikus ruumis kallid ja mitmeetapilised. Oluline on siin tunda hinduismi alustugesid, mis väidab, et inimene koosneb 5 põhielemendist – vesi, tuli, maa, õhk ja eeter. Peale surma peab ta kohtuma nende kõigiga. Esiteks lahkunu maetakse, siis kaevatakse välja ja põletatakse, see järel viiakse tuhk merele je teine osa tuhast mäele. Järele jäänud eeter ehk hing võetakse erilise tseremooniasaatel kodusesse templisse kaasa, kuhu ta jääb elama ja kus saab tema käest nõu ja abi küsida. Tundub lihtne, aga iga samm on seotud erilise tseremooniaga ja see on see, mis kogu asja kalliks teeb. Seepärast oodatakse külas peale põletamist teinekord terve aasta, et siis kõik  vahepeal lahkunud korraga merre heita. Sattusime nägema sarnast tseremooniat, kus kokku olid tulnud 50 lahkunu omaksed, et üheaegselt protsess läbi viia. Seal oli koos üle 1000 inimese. Pärast läksid kõik koos sööma.

Jõudsime Ubudisse. Ubud on Bali vaimne keskus. Siin on kõige rohkem kunstnikke, kloostreid ja muidu vaimseid asutusi. Seepärast tullakse siia tihti palverännakutele. Olime pannud omale toa kohalike eestlaste soovitusel paariks ööks kinni hotellis Sandat Bali. See on mõnus perehotell kesklinna ääres. Tuba maksis 300 000 ruupiat ehk u 21 eurot öö. Hinna ja kvaliteedi suhtes oli tegemist väga hea kohaga.

Teisel päeval asusime tutvuma linnaga. Minul on olnud reisidel alati üks põhimõte - vähemalt kaks elamust päevas. Üle ei maksa pingutada, aga niisama ei tahaks ka päevi õhtusse lasta. Ubudis on mitmeid turistilõkse. Suurim neist on Monkey Forest ehk Ahvide Mets. Seal käimine on kohustuslik kõigile. Ahvimetsas elab umbes 600 Bali pikasabalist makaaki. Ahvid võivad kaaluda kuni 8 kg ja elada kuni 20 aastaseks. Ahvid on maiad erinevate läikivate esemete peale ja seepärast tuleb olla seal liikudes hoolikas. Ahvibeebi elab ema juures u kümme kuud. Ema on hoolitsev ja kaitsev. Astusin teerajalt kõrvale, et pildistada lähemalt ühte imetavat ahvi, kui korraga ahviema mind  ründas. Hüppasin tagasi, kuid komistasin samal ajal laudtee serva taha ja nii kukerpallitades teisele poole teed veeresin. Teised turistid vaatasid minu hullamist muigel sui. Piinlik, aga mis teha. Metsaala on omavahel ära jaganud 5 erinevat ahvide gruppi, kellel igaühel on oma maa-ala, kus nad toimetavad. Vahel juhtub erinevate gruppide vahel ka kokkupõrkeid. Algul pildistasime igat ette sattuvat ahvi, kuid varsti loobusime sellest, sest ahve on seal tõesti palju ja kõiki neid pildile ei saa nagunii. Ühe tiigipuu all askeldas vanem ahvipaar, emane otsis isase karvadest täisid. Korraga tõusis isane püsti ja sättis emase tagumise poole enda ette ja juba ta alustaski seksuaalset rünnakut. Emasel ei paistnud tuju olevat, igal juhul kargas ta karjudes eemale ja lõi käega vastu otsmikku, nagu tahaks öelda, et loll oled vä. Ahve on kogu Bali metsikus looduses palju. Lisaks ahvidele leidub metsades veel metssigu, madusid, ämblikke, isegi paar tiigrit pidi mägedes elama , kuid kõige enam on seal metsikuid lehmi. Mingis mõttes on see loogiline, sest veiseliha seal ei sööda. Selles on moslemid ja hinduistid ühel meelel.  Nii lippavad lehmad looduses ringi. Sealsed lehmad on eesti omadega võrreldes väiksemad ja väga kenad, kui nii saab lehma kohta öelda.

Ahvimets on ka oluline vaimne keskus. Seal asub kolm olulist templit. Sealne vaimne õpetus põhineb Tri Hita Karana kontseptsioonil. Tri Hita Karana ehk Kolm Õnneliku Maailma on õpetus sellest kuidas saada õnniluks lähtudes kolmest põhimõttest – sina ja sinu olemus, sina ja maailma, sina ja jumalik vaim.  

Linnuaed metsas ja koduaias Balil on rikkalik. Lindudega kauplevaid poode on palju, sest balilased armastavad linnulaulu. Igas majapidamises siristab õue peal puuris vähemalt üks linnuke. Reeglina on nende olemasolul ainult emotsionaalne või esteetiline põhjus, välja arvatud juhul kui majaväravas on puur tidiraniga (väike värvuline), kelle olemasolu pidavat tooma majapidamisse rõõmu ja õnne. Lisaks puurilindudele on igas õues ringi jalutamas kanad. Populaarne on ka kukevõitlus. Võitluskuked on oma pisikestes puurides õuedel vaatamiseks väljas. Sattusime nägema, kuidas kukkesid treeniti. Algul kinnihoituna ässitati teineteise kallale ja siis kui lahti lasti, nad ründasidki teineteist. Ega see meeldiv vaatepilt ei olnud. Balil on olemas ka linnupark, kuid pilet sinna maksis u 35 eurot ja ühiselt leidsime, et eks ole neid linde looduseksi päris palju. Samuti on Balil olemas loomaaed, liblikapark ja elevandipark. Balist mitte kaugel Komoda saarel on võimalik looduses vaadelda haruldasi komoda varaane. Seekord jäid meil need atraktsioonid kahjuks  tegemata. On põhjust tagasi minna.

Balil elab, või oleks õigem öelda, et kasvatatakse veel üht haruldast looma. Maailma kalleima kohvi valmistamiseks kasutatakse indoneesia tsiibetkassi. Loomad lastakse öisel ajal puude vahele einestama. Kassid söövad vaid kvaliteetseid ja küpseid toorkohviube. Seen on üks põhjus, mis teeb kohvi ainulaadseks ja teiseks seedeprotsess lagundab kohviubades leiduvat proteiin, mis vähendab kohvi mõrudust. Seedekulgla läbinud oad korjatakse kokku, puhastatakse, röstitakse käsitsi ja jahvatatakse samuti käsitsi. Kohviistandusi, kus seda protsessi tutvustatakse ja  ka kohvi pakutakse on Balil palju. Ühe tassi Luvak kohvi ehk siis tsiibetkassi kohvi on on 50000 ruupiat ehk 3,5 eurot. Pole ta nii kallis midagi, ma olen Tallinna vanalinnas veel kallimat  joonud. Ma ei oska öelda, kas see kohv oli siis nüüd tõesti nii eriline. Enese rahustuseks ütlen siiski, et see oli ainulaadne maitseelamus.

Õhtul jalutasime linna peale. Taksojuht hoiatas meid , et pimedas ei maksaks agulisse ronida, sest seal võib kohata kriminogeenset kontingenti. Võib ju nii olla. Suurim pätt, keda meie nägime, oli ahv, kes pani ühelt turistilt prillid pihta. Tänavapilt on ikka väga turvaline. Astusime läbi Bazaarilt ja kohalikult käsitööturult. Müüjad ei ole siin nii agressiivsed kui näiteks Egiptuses või Türgi. Muidugi nad pakuvad oma toodangut, kuid kui sa tänades neist möödud, siis nad sind jälitama ei kipu. Kaubelda saab turul vabalt. Hind algsest poole odavamaks kaubelda pole mingi probleem. Samas on olemas ka firmakauplused, kus hind on juba fikseeritud. Astusime sisse ühte pisikesse toidukauplusesse, et osta pudel vett. Poe tagumine ots oli poepidaja elu ruum. Seal ta voodil lösutas ja vaatas mingit seebikat. Selleks ajaks ajas end küll püsti, kui oli vaja raha vastu võtta. Selline elukorraldus on Balil äärmiselt tavapärane. Äri aetakse eespool ja tagapool või teisel korrusel elatakse. Hommikul poodi vahel käies oli näha , et kohati olid madratsid veel lettide vahelt kokku korjamata. Tähendab öösiti magas osa suurest perest riiulite vahel.

Peale õhtusööki otsustasime osa saada kohalikust kultuuriprogrammist. Ubudis on seitse erinevat vabaõhusaali, kus on võimalik osa saada Bali rahvuslikust kultuuriprogrammist. Etendused on igal õhtul ja igal õhtul on nad erinevad. Kui on soovi ninna Bali kultuuriga süviti, siis tulebki vähemalt seitsmel õhtul etendusi vaadata. Barong dance, Frog Dance, Joged dance, Jegog dance, Kecak dance, Legong dance, Topeng dance ja Ramajana ballet – need on osad Balil esitatavatest tantsustiilidest. Meie jaoks on nad olemuselt sarnased, kuid nende jaoks on vahed täiesti põhimõttelised. Etendus, mida turistidele pakutakse, on segatud mitmest tantsustiilist. Uksel antakse sulle spikker kätte, kus kirjas, mis on tantsusisu, ja mida tantsija jutustab. Bali tants on alati jutustus, mida nad ise hästi tunnevad, aga meie jaoks vajab kõik selgitust. Igal käeliigutusel on märk ja tähendus. Seisab ja vehib näppudega, arvad sina, aga ei – kohalik loeb seda nagu raamatut ja on loetu üle õnnelik. Meie käisime esimesel õhtul vaatamas Kecak tantsijaid. See jättis mulle väga sügava mulje. 50 meest üheaegselt mitmehäälselt häälitsedes laulmas ja samal ajal tantsides. See oli võimas. Etenduse lõpus süüdati kuivanud kookusekoored ja nende keskel hakkas hüppama paljasjalgne hobuseks maskeeritud tantsija. Korraga lõi ta lõkke laiali, nii et söed lendasid ka publiku toolide alla. Kõik , kes olid magama jäänud, ärkasid ehmunult. Bali tants on ainulaadne kultuurivorm ja tema kadumist pole õnneks märgata. Etendustes tegid kaasa ka lapsed. Sattusime nägema laste tantsukooli tundi. Paarkümmend väikest tüdrukut võtmas erinevaid poose. Õpetaja käis nende vahel ja parandas. Teised nii kaua seisid poosis. Seejärel võeti uus asend.   

Öösel ärkasime juba kell pool kaks. Kella kahest oli meil vastas buss ja koos väiksese segarhuslise grupiga sõitsime Baturi vulkaani poole. See on Bali üks populaarsemaid matk-atraktsioone. Öösel tõustakse vulkaani tippu, et seal vaadata siis päikesetõusu. Romantika hinges läksime meie ka öisele rännakule. Ma olin kõige vanem. Üleüldse olin ma pidevalt kõige vanem. Bali on suures osas noorte eneseotsijate sihtkoht. Inimesi on siia kokku sõitnud kõikjalt maailmast. Kõige rohkem Austraaliast ja Hiinast. Ajaloolistel põhjustel indoneeslased hiinlasi ei saali, kuid raha parandab halva enesetunde ja nii neid siin siiski viisakalt teenindatakse. Meie grupis olid hispaanlased, inglane, sakslased ja kaks eestlast. Hästi palju on siin noorte tütarlaste seltskondi. Ma ütleks, et Balil seiklevatest noortest on 2/3 neiud ja 1/3 noormehed. Miks see nii on, on täiesti omaette pikema arutelu teema. Mäe jalamil jagas grupijuht kõigile taskulambid ja astuma me hakkasime. Õues oli pime ja seega polnud meie siht märgata. Peale tunnist lauget tõusu tegime pausi. Siit algas järsem tõus. Seda oli märgata meie ees liikuvate gruppide taskulampidest. Nagu mööda seina oleks jaaniussid üles roninud ja mina lootsin, et hakkame kohale jõudma. Väike palve ja teekond jätkus veel tund aega. Meie grupi hispaanlased rääkisid omavahel terve tee. Mina ainult hingeldasin ja mõtlesin omaette, millal neil hapniku kinni tõmbab ja nad vait jäävad. Tõus läks järjest järsemaks ja siis jäid ka hispaanlased vait. Veidi vaikust ja nad hakkasid … laulma. Teekonna lõpp läks meil hispaanlaste laulu saatel kiireks, sest päikesekiired hakkasid silmapiiri tagant juba välja piiluma. Mäeharjale oli kogunenud oma 200 romantikut. Tehti ohtralt pilte ja manustati hommikusööki. Õnneks müüdi mäeharjal õlut. Vaatasime ka kraatrisse sisse. Viimati oli Baturi vulkaan näidanud aktiivsust 2000. aastal. Viimane päris purse oli toimunud siiski u 40 aastat tagasi. Auru tuli maapragudest pidevalt, seega maa all kõik keeb. Giid rääkis, et korra aastas koguneb külarahvas kraatri servale, et ohverdada vulkaanile elusaid loomi. Vanasti oli ohverdatud sigu, kasse ja lambaid. Tänapäeval hanesid ja kanu, sest need pidid saama ära lennata.  Humanistid. Alustasime laskumist. Nüüd nägime, et teekond polegi nii ohutu. Teel oli mitmeid veriseid kive ja meiegi jalad libisesid ümmargustel kividel. Vulkaani jalamil olid suured tomati ja sibulapõllud. Tomatid kasvasid lageda taeva all kenasti rivis nagu kartulid.

Järgmisel päeval sõitsime Uluvatusse, kus pidid olema imelised liivarannad. Vahel tuleb ka kaasale meele järgi olla ja tema soovidega arvestada. Samas ei olnud ka minul väikeste päikesevannide vastu midagi. Meie uus elukoht ei olnud kaugel kuulsast Padang-Padang rannast. Läksime randa. Meid üllatas, et rand oli tasuline. Laskusime pikki kaljulõhet rannale. Rand oli kõrgete kaljude vahel kõige rohkem 100 m lai, kuid inimesi oli seal sadu. Lõpuks leidsime koha, kuhu oma rätik laotada. See ei olnud positiivne kogemus. Pikutades oli mul võimalus vaadata inimesi, kes olid sinna tulnud. See rand oli kohustuslik peatuspunkt turismigruppidele. Hiinlased tulid rannale, tegid ära pildid ja lahkusid.  Uus grupp laskus kohe rannale ja jälle pildistati. Vette mindi vaid varba või näpuotsaga. Kindlasti oli see kaljude vahele peidetud rand olnud kunagi nagu muinasjutus, kuid seoses turistide rohkusega oli ta kaotanud oma unenäolisuse. Lahkusime rannast. Läksime külateele jalutama ja astusime ühest rohtukasvanud teeotsast ranna poole. Korraga avanes meie ees täiesti uus rand. Pikk, kuldse liivaga, helesinise vee ja vaid mõne üksiku inimesega. See oli see rannaparadiis, mida olime otsinud. Ei tasu ikka minna reklaamiohvriks.  

Võtsime külavahelt takso, et sõita kuulsasse Uluvatu templisse. Taksod on siin odavad ja neid saab kaubelda veelgi odavamaks. Poolteist tundi sõitu lennujaamast hotelli maksis 300 000 ruupiat ehk 21 eurot. Seda ei sa kalliks nimetada. Üldse on teenused siin odavad. Täismassaaz (1h) maksis 100 000 ehk 7 euri. Samasse suurusjärku jäid ka kõik teised spa-protseduurid. Samas, kui teenused on odavad, siis kaubad on kallid. Alkohol on isegi kallim kui Eestis. Kohalikku alkoholi on väga vähe. Peamiselt pakutakse importkraami ehk meilegi tuttavaid kaubamärke.  

Uluvatu tempel asub ookeani kaldal kõrge kalju serval. Templi maa-ala on mitu hektarit. Iga siseneja peab endale ümber panema rituaalse rätiku. Uluvatu tempel on üks Bali suuremaid ja ka vanemaid. Kohalike kuningate usukeskusena on ta seisnud kaljuserval umbes tuhat aastat. Pikki kaljuserva kulgeval jalgteel avanevad imelised vaated ookeanile. Aeg-ajalt on tee ääres platvormid, kus saab pilti teha, kuid kus saab ka pilku kauguses hoides mediteerida. Pühamatest pühamad paigad on siiski külalistele suletud. Siseneda võib , kuid vaid palvetamiseks. Seega kaasaegsel turistil , kellel on tihti ainult üks – fotoaparaat – sinna asja ei ole. Pildistamismaaniaga puutusime kokku ka teistes templites, mida külastasime. Eriti torkas see silma  Bali kõige tuntuma templi Pura Ulun Danu ehk järvetempli juures. Ulun Danu pilt tuleb alati esimesena välja, kui alustad internetis otsinguid Bali vaatamisväärsuste kohta. Samuti on see foto kõigil tutvustavatel brozüüridel. Seega on see balilaste jaoks äärmiselt oluline koht. Tempel on kuusekujuline üheteistkümne ülalt kitsenevate korrustega hoone, mis asub Beratani järve saarel. Külastaja seega sinna päris ligi ei pääse. Templi ranna olid vallutanud fotoaparaatidega peamiselt aasia päritolu turistid. Fotosid tehti iga nurga alt – selfisid, portreesid, grupipilte, naerupilte, „olen mõttes“ pilte jne. Pildid tehtud kiirustati bussidesse, et sõita järgmist objekti pildistama. Mina oleks aga tahtnud teada, miks see tempel just siin on, millist usulist tööd siin tehakse, milline on tema ajalugu. See ei huvitanud enamust, oluline, et pildid saaks tehtud. Otsustasin, et rohkem templeid ma ei külasta, sest oodatud vaimse eneseleidmise asemel, kohtasin tihedalt kokkupressitud pildistavat rahvamassi. Mida nad teevad nende tohutute koguste piltidega???

Tegin ühe korra siiski erandi ja tagasi Ubudis olles, võtsime ette jalutuskäigu Goa Gajah ehk Elevandi Koopa Templisse. Kaardi pealt vaadates tundus, et see tempel asub vaid mõni kilomeeter linnasüdamest. Balil läheb umbes kell 6 õhtul järsku pimedaks. Me ekslesime tänavatevõrgus ja ei leidnud soovitud templit. Õues läks pimedaks. Tuli välja, et tempel asus oluliselt kaugemal, kui kaardilt vaadates tundus. Ometigi jõudsime peale 7 km pikkust rännakut lõpuks kohale. Olin kindel , et tempel on suletud, kuid mõtlesin, et piilume siiski sisse, kui juba nii kaugele tuldud. Templi väravad olid avatud. Lükkasin need lahti ja asutusime edasi. Trepp viis allapoole. Trepi otsas oli katusealune, kus istus üksik munk. Selgitasin talle meie tuleku põhjust. Ta vaid naeratas ja ütles, et tempel on avatud 24 tundi. Ta süütas kõik tuled ja saime alustada ringkäiku. Me olime kogu kompleksi ainsad külalised. Seal ei olnud kedagi peale meie. Astusime 1000 aastat vanasse pühasse koopasse. Mind valdas kummaline tunne mõeldes sellele kui paljud inimesed siin on käinud, kui paljud on leidnud siit oma eluks vajalikku tõde ja nüüd oleme siin vaid meie. Otsustasin , et kui tulevikus templeid külastame, siis vaid hilisel ajal, kui pole fototuriste. Hakkasime lahkuma ja munk küsis „Kas nägime kõike mida soovisime?“. Uurisin tema käest, et kas ka tänapäeval kasutatakse koobast usurituaalide läbiviimisel. „Ei. See on mediteerimise koht. Koht, kus enesega taas tuttavaks saada. Kohtuda oma mineviku, oleviku ja tulevikuga.“ Ta vaataas mulle pikalt otsa. „Paljud tulevad siia tagasi, kes tahavad oma elus leida uue raja. Me ootame teid.“ Ma olin nagu hüpnotiseeritud. Triinu pidi mul käest haarama ja viisakalt tänades tiris mind minema. Siiani on siiski sees tunne, et sinna tuleb tagasi minna.   

Rentisime auto. Triinu keeldus rolleri selga istumast. Olen autoga igal pool maailmas sõitnud ja lootsin, et saan ka Balil hakkama. Indoneesias on aga vasakpoolne liiklus. See ei tähenda ainult seda, et autoga pead sõitma vasakul poo, vaid rooli taga on autoga kõik valet pidi. Käiku vahetad vale käega, suunda näitad vale käega jne. „Kas sa suuna panid sisse“, küsis Triinu enne kurvi. „Näed ju kojamehed käivad, ju siis panin“. Seda ma ei suutnudki ära õppida. Polnud see liiklus seal nii kardetult õudne midagi. Autoga andis sõita küll, ainult väga täpne pidid olema, sest möödasõidud kitsastel teedel ei jätnud ruumi laiutamiseks. Seal, kus mina vaatasin, et me ei saa teisest autost mööda, sõitsime mööda ja roller mahtus ka veel vahele. Ainult peeglid plaksusid vastu külge pidevalt. Liiklusmärke siin ei armastata. Samuti infotahvleid. Kaardil on suurelt ja punaselt , et siin kuskil siin asub võrratu vaatamisväärsus, aga reaalsus ei juhata temani mitte üks infotahvel. Seega omal käel ringi sõitmiseks on äärmiselt olulised google maps ja internet.

Sõitsime vaatama Bali imelisi koskesid. Neid on seoses saare geograafilise eripäraga Balil palju. Üks kaunim kui teine. Kaunis oli Gitgit kahetasandiline kosk, kus turiste praktiliselt polnud. Oluliselt populaarsem oli rannikule lähemal asuv Tegenungani kosk. Kose all oli võimalik ujuda ja muidugi pildistada. Googli mapsi järgides olime jõudnud ühte sisemaa pisikesse külla. Triinu tahtis vett osata ja nii tegime väikese peatuse. Kuigi inglise keelega saab praktiliselt kõikjal väga hästi hakkama, siis siinne kohalik kaupmees seda ei mõistnud. Aga kui käed ja jalad on otsas saab ikka selgeks teha , mida sa soovid. Minu kitsale teele pargitud auto jäi liiklusele ette ja läksin, et auto ümber parkida. Astusin siis autost välja, et Triinule näidata, kus ma olen. Autosse tagasi minnes olid aga uksed lukus. „Tee lahti, ära lollita“, ütles Triinu. „Kuidas ma teen, sa näed ju ise ka, et võtmed on ees.“ Nii oligi. Auto uksed olid lukus ja võtmed olid ees. Kuidas siin umbkeelses külas olukord lahendada. Kohalikud prouad mõistsid meid. Nad näitasid ja seletasid kohalikus keeles kõige pealt kui rumalad me olema (sellest sain ma aru küll) ja läksid siis küla pealt inglise keele oskajat otsima. Peatselt tulid nad ühe noormehega tagasi, kes valdaski täitsa normaalset inglise keelt. Seletasime oma mure ära ja noormees läks omakorda mehhaanikut otsima. Õnneks oli töökoda sealsamas nurga taga. Mõne aja pärast tuligi mehhaanik ja avas luku plekiribaga, nagu mõnes seiklusfilmis.

Teeääri palistasid pikad ja lõputud riisipõllud. Kõige kaunimad riisiterrassid olid Ubudist mõni kilomeeter eemal Triwangsa külas. Pika oru järsud nõlvad olid kaetud kaunilt hooldatud astmestikuga. Teisel pool oru nõlval lookles tee, mida võimaldas kogu seda ilu ilma suurema pingutuseta näha. Loomulikult tuli seda kõike pildistada. Pildistajaid oli palju ja hea koha peal pildistamiseks tuli võtta järjekorda.

Olime kuulnud saare kagurannikul asuvatest musta liiva randadest. Otsustasime selle kordumatu loodusnähtuse üles otsida. Raske see ei olnud, sest tee lookles pikki rannikut ja sobival kohal seisma jäädes oligi võimalik varbad liiva pista. See oli kõige erilisem rand, kus ma võib-olla kunagi käinud olen. Suured lained murdusid enne kaldale viskumist kattes kalda valge vahuga. Tagasivool oli nii tugev, et lesides viskas see meid liival ringi. Must liiv, valge vaht ja sinine taevas – see oli nagu eesti lipp. Kõige erilisem oli muidugi must liiv ise. Musta liiva terad on suuremad kui meie kodusel valgel liival. Lisaks kippusid nad ihule kleepuma ja pugesid igale poole ihupragudesse.   

Järgmisel päeval pakkisime taas kohvrid ja sõitsime Gili Travangani saarele. Pakettreise ja laevapileteid saab osta igalt poolt. Turistidele pakutakse neid nagu suveniire, seepärast ei pea ise pikalt mõtlema, et kuidas ma kuhugi jõuan. Laevareisi piletihinna sisse käib ka transfeer hotellist sadamasse ja sama rada ka tagasi. Tõeliselt mugav. Plaanisime Gilil veeta äärmisel juhul kaks ööd. Pean kohe etteruttavalt ütlema, et viibisime seal lõpuks kokku poolteist nädalat. See on võrratu saar. Gili saari on kolm – Gili Air, Gili Meno ja Gili Travangan. Suurim on Travangan. Travanganil pole mootorsõidukeid. Kogu töö tehakse ära hobukaarikute ja jalgratastega. Travanagan on ühtepidi 3 ja teistpidi 2 kilomeetrit pikk. Saare ümbermõõt on 7 kilomeetrit. Kuigi väidetavalt elab saarel ka poolteist tuhat püsielanikku, siis tooni annavad ikkagi turistid. See on parim puhkusesaar, mida ma näinud olen. Peatänava ääres on kohvikud ja restoranid, kus igal õhtul on elav muusika. Tantsusaalid on avatud varajaste hommikutundideni. Päevasel ajal võid valida ühe kümnetest reisipakettidest, mida sulle pidevalt pakutakse. Võid jalutada või istuda välikinos, kus ookeanilained niisutavad varbaid ja suurelt ekraanilt filmi vaadata. Võid minna keskusest kaugemale ja nautida päikeseloojangut. Võid õppida sukelduma, snorgeldada või teha väljasõidu kõrvalsaartele. Võimalusi mõnusaks puhkuseks on lõputult. Laev randus otse rannaliivale. Ma polnud küll varem sellist reisilaevade sadamat näinud, kus laeva najale pannakse redel ja niimoodi redelilt laskudes saabudki saarele.

Asusime endale ööbimiskohta otsima. Sellega pole siin probleem. Erinevate majutusasutuste agendid on sul juba sadamas vastas ja tirivad kättpidi oma asutust vaatama. Alistusime ja järgnesime ühele agendile. Kahjuks ei sobinud pakutavatest tubadest meile ükski. Jalutasime omal käel edasi ja astusime sisse järjekordsesse teeäärsesse hotelli. Siin oli kõik olemas bassein, mis ulatus peatänavani, samas nurga taga oli omaette vaikne tuba. Nii said meist järgmisteks päevadeks Buddha Dive hotelli elanikud.

Läksime jalutama ja õhtust sööma. Söök on üldiselt Balil ja tema kõrvalsaartel hea. Veiseliha menüüs pole, kuid see-eest on rikkalik kala- ja mereandide valik. Sota Ayam on väga maitsev kanalihasupp. Basko ayam on sarnane sealihasupp. Mia Goreng on munanuudlid kanalihaga. See oli Triinu lemmiksöök, mida ta sõi nädal aega järjest. Mina proovisin erinevaid kalaroogasid. Normaalne praad maksab keskmiselt 50000 ruupiat ehk 3,5 eurot. Ülu toidu kürvale maksab sama palju. Enamustes söögikohtades on sul võimalik endale külmikust ise sobiv kala või lihatükk valida, mis siis sinu silme ees kohe valmis tehakse. Sattusime jalutades NightMarketile ehk ööturule. See on pimeduse saabudes avatuv söögiturg, kes avatud lettidelt saad näpuga näidates endale sobiva toidu komplekteerida. See tundub kiirtoidukohana, kuid hinnad on sarnased restorani omadega. Sealt võis leida igasugu tuntuid ja tundmatuid kalasid. Mul tekkis kahtlus nende värskuse osas, sest kui kaua saab ilma jääta kuumas õhus üks toit säilida. Kala, kana või liha juurde käib peamiselt alati riis. Riisi osatakse siin teha, sest igal õhtul maitses ta erinevalt.

Järgmisel hommikul läksime väikse grupi koosseisus snorgeldama. Snorgeldamine on maskiga veel hõljumine, kus eesmärk on vaadelda veealust maailma, mitte harrastada sportlikku ujumist. Esimene peatuspunkt oli niinimetatud kilpkonna-akvaarium. Meie giid ütles, et kilpkonnad on vabad loomad, ujuvad, kus tahavad ja seega ei sa ta garanteerida, et me neid näeme, aga ta annab endast parima. Mõne aja pärast siiski nägime suuri merekilpkonni vaid mõne meetri kaugusel meist ujumas. Küll nad olid ikka suured. Järgmises peatuses näidati meile üht uppunud laeva ja veealust koralliaeda. Ühtlaselt soe merevesi on pannud veealuse maailma rikkalikult vohama. Värvide küllus tappis silmanägemist. Kolmandas peatuses anti meile vee alla kaasa peotäis saia. Sealsed kalaparved olid seda oodanud ja nad ujusid otse minu poole, et otse peopesalt süüa. Ujuda korraga saja kala keskel , kes kõik sind oma ninaga togivad, oli isegi veidi hirmutav.

Järgmisel päeval võtsime ette jalutuskäigu ümber saare. Lootsime, et rahulikult kulgedes, päevitades ja snorgeldades, jõuame õhtuks tagasi. Travangan oli täpselt selline, millisena lootsin näha Balit. Soe ja chill. Mitmes teeäärses kohvikus pakuti meile seeni – kangemaid ja lahjemaid, vali ainult , millist soovid. Jätsime siiski seekord seened proovimata, sest kuulsime kogenumatelt, et ühest topsikust ei piisa selleks, et pea uduseks tõmbaks. Igal juhul tundus see kõik kahtlane värk. Jalutades sattusime peatänavast kõrvale, kus väikeste tänavate ääres käis kohalik elu. Ühe pingi peal istusid noored mehed ja rüüpasid midagi topsist. Jäin seisma ja uurisin, mida mehed tarbivad. Olin ammu tahtnud proovida kohalikku napsu, aga seda leida poelettidelt oli olnud võimatu. Minu rõõmuks teatas üks pruunisilmne, et nad joovad kodust riisiveini. Palusin ka endale valada. Mulle valati puhast kraami, ise nad segasid veini õllega. See maitses nagu riisivein. Uurisin, et kust ma saaksin ka sellise pooleteise liitrise pudeli. „Pole probleemi. Kohe toon. Maksab 100 raha“, haistis kohalik head äri. Olin nõus ja nii ta majade vahele raha näpus lippas. Tegime teiste noormeestega nii kaua veel ühe pitsi ja jalutasin kulleri saabudes pudel näpus edasi.

 Travangani sisemaa ühel tänaval asuv sein oli kaetud bambustaldrikutele joonistatud lippudega. Eesti lippu teiste hulgas ei olnud. Uurisime asja vastas asuvast kohvikust. Meile vastati, et ikka saab ka teie lipu, kui huvi on, lipu tegemine läheb maksma 100 000 ruupiat ja järgmine päev saab selle üles panna. Olime tehinguga nõus. Kutsusime selleks ajaks ka mõned teised saarel asuvad eestlased pidulikule avamisele. Panime lauale tordi ja siis toodi meie lipp välja. Kõik said sinna taha kirjutada oma nimed ja lüüa paugu naela pihta. Oli ikka uhke tunne küll näha Eesti lipu teiste suurriikide hulgas. Meie lähinaabritest oli seinal lipp vaid Rootsil. Minge vaatama.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kolmest nädalast jäi ilmselgelt väheks , et elada sisse kohalikku ellu. Plaanin sinna tagasi minna ja siis juba pühenduda loodusmatkadele, mida seal pakuti väga erinevaid. Kellel on huvi , tulge kaasa.

Eestlaste sõber taksojuht

Dewa Nyoman - +6281 2366 3903, avatardewa@yahoo.com