Vestlus Reigo Ahvenaga

Trummar Reigo Ahven unistab väiketalude taastamisest.

Arlet Palmiste

Kui kamp noori saab kokku ja otsustab bandi teha, siis trummariks pannakse tihti see, kes teiste pillidega hakkama ei saa, sest mis see siis ära ei ole. Igaüks on meist on lapsena lusikatega potte tagunud. See tundub ju nii lihtne. Istudki siis trummide taha ja hakkad põrutama ja alles siis ilmneb, et see kuidas ja mida ja millal lüüa, peab kokku minema ka ülejäänud koosseisuga. Tõmbad vähe tagasi ja kuulad, mida sa siis teelt teed. Esimeste harjutuste ajal tundub see reeglina õudne. Siis mõistab igaüks, et trumm polegi nii lihtne instrument.

Eestlased on trummareid alati armastatud. Ansamblitest rääkides tulevad ikka esimesena silme ette lauljad või soolokitarristid. Ma pole mujal maailmas tajunud sellist austust trummarite vastu, nagu Eestis on. Seda juba alates esimestest tantsubandidest, mis Eestimaa lavasid vallutasid. Mõned meenutused. Eri Klas, kes alustas trummarina ja lõpetas maailmakuulsa dirigendina. Gunnar Graps, kes erilise laulva trummarina oli kuulus üle kogu endise Nõukogude Liidu. Harri Kõrvits, kes hetkel naudib ekraanikuulsust Vallavanemana. Paap Kõlar, kellest on saanud surfinduse suurim propageerija Eestis. Kristo Rajasaare, kes on Raadio2 peatoimetaja ja Raul Saaremets, kes on samas saatejuht. Peeter Jõgioja, Jaak Ahelik … seda nimekirja võiks lõputult pikendada. 

Eesti üks kõige tuntumaid ja hõivatumaid trummareid on hetkel Reigo Ahven. Reigo on 34-aastane. Noor mees, kes palju elus jõudnud ja kelle plaanid tulevikus on veel suuremad. Detsember tuleb Reigol tihe – ta läheb jõulutuurile koos Tanel Padariga ja teisele tuurile koos Maarja ja Karl-Erik Taukariga.  Lisaks on ta ansambel Lenna asutaja liige, mängib ka Raivo Tafenau jazz-ansamblis, machojazztrios Kirsiõied ja Estonian Dream Big Bandis. Lisaks koolitused ja eriprojektid. Peale seda kõike õpib ta veel Muusikaakadeemias ja korrastab oma esivanemate talu Vahukülas. 

Reigo lapsepõlvesuved möödusid koos õdedega Koeru külje all Vahukülas, kus elasid tema isa-poolsed vanavanemad juba 250 aastat nende perele kuulunud Lepiku talukohas. Kui vanavanemad vanaks hakkasid jääma, läks Reigo isa Raul neile appi majapidamist korras hoidma. Läks ja jäigi. Kaks aastat tagasi lahkus ka isa siit ilmast. Maja jäi Reigo ja õdede hoida. Juba varem oli isaga kokkulepitud, et seda maja ei müüda ega võõrandata ükskõik mis põhjustel. Sellest ajast leiab Reigo tihti tee Vahukülla, et vana maja taas elule puhuda.   

„Minu jaoks oli see, et maja meie hoida jäi pigem rõõm. See on ainuke koht, mis meid selle maaga kindlalt seob. Müün maja maha ja ostan kuhugi Viimsisse või Tiskresse maja osa, siis ma lõikan ju nagu matšeetega läbi oma juured ja kuhu siis edasi. Me otsustasime, et me ei müü seda maad, ega metsa ega talu, vaid püüame jõudu mööda teha sellest mõistlik suvekodu. Seal on olemas küün, laut ja muud loomapidamiseks vajalikud hooned. Ma tahaks need vanavanavanaisa tehtud hooned konserveerida ja proovida säilitada. Kuid peamine on see keskkond – jõed, järved, künkad, need on kõik need samad, kus minu esivanemad on aastasadu elanud. Ma olen väga õnnelik, et ma olen saanud olla mitte-tallinnlane. Iga suvi ma lüpsin seal kanu, jootsin lehmasid ja tegin muid maa-asju. Mu vanavanematel olid kõik loomad olemas kuni nutriateni. Põhimõtteliselt sõime me seal rotte ka. Nutria on hästi suur rott, aga see oli väga hea. Kõik loomad olid seal olemas, peale hobuste, mis on väga huvitav, sest kui minu vanaema oli väike tüdruk, siis oli see postihobuste vahejaam. Kunagi oli meie Lepiku talu üks ilusamaid Vahukülas. Praegu tahaks teha nii, et need hooned ümber ei kuku ja et seal oleks suveõhtul hea istuda ja näiteks õhtust süüa.“

Pillimehe elu on teistsugune, mis ei võimalda talupidamist. Tean seda omast käest. Tuleb palju ringi sõita ja teinekord mitmeteks päevadeks kodunt eemale jääda. Loomadele see ei meeldi, nemad tahavad ikka süüa ja juua. Loomad tähendavad vastutust. Teine populaarne vanadesse majadesse sobiv ärimudel on turismitalu. Paned aida alla voodid sisse ja korjad uksel eurod kokku.

„Ma kujutan küll ennast vanas eas näiteks alaska malamuute kasvatamas. Põhimõtteliselt olen ma siiski nõus, et see oleks keeruline. Alati saab palgata endale abilise, aga see oleks siiski keeruline. Aga muusikalisi laagreid võiks küll korraldada. Mul on sõbrad, kes korraldavad next-step laagreid. Need kestavad nädala või kaks ja võimaldavad osalejal kiiret arengut. Sead endale eesmärgid ja müttad selle nimel hommikust õhtuni. Sellist kohta, kus oleks trummid olemas ja kus oleks rahu ja vaikus ja kuhu saaks minna lisaks suvele ka kevadel, sügisel ja talvel, ma praegu ei tea. Samas on selge see, et minu praeguste eluplaanidega – olla hea trummar, pidada head jazzibaari ja teha Viljandisse praktilise trummi muuseum – läheb see idee risti. Ma peaks hakkama siis turismitalu pidajaks, aga ma ei tea, kas oleks sellist kohta Vahukülla vaja. Pigem näeks seda enda sellise taastamise kohana. Mõned plaanid mul siiski on. Ma panin sinna kolmteist kirsipuud. Nad on kenasti vastu pidanud ja kui nad on kevadeks elus, siis panen sinna sama sorti veel seitsekümmend puud. Siis on mul seal oma väike kirsisalu. Siis ma panen sinna valge aiamööbli ja käin seal hommikuti kohvi joomas, nii et valged kirsiõied lendavad ninna. See on mul küll plaanis. Küll  mulle meeldib mõte, et võimalikult palju kaasata oma küla või lähikülade tüüpe. Mul on hea meel, et side naabritega toimib, sest ka parima tahtmise juures ma ei jõua näiteks rohtu niitma. Selline suhe on kõigile kasulik. Mina võidan, sest koht areneb ja nende jaoks saavad jõude seisvad masinad rakendust ja saavad ka klotsi. See on üllatavalt raske leida endale kambajõmme. See on minu jaoks uus olukord – olla vastutav ühe tükikese Eestimaa eest. Suvel proovisin taastada üht vana hoonet ja see võttis kümneid tunde. Kindlasti ei anna ma lihtsalt alla.“

Kuidas sind Vahukülas vastu võeti? Vaadati sind kui veidrat linnameest või multikategelast, kelle tegemisi saab  telekast jälgida või olid kohe oma mees. Sa oled lapsepõlve suved seal veetnud ja külameestele juba lapsena tuttav Rauli-poiss .

„Eks ma olen vanaisa järgi ikka rohkem Lembitu-poiss. Kuigi seda endist kampa pole enam palju. Paljud on hinge heitnud ja paljud talud on vahetanud omanikku. Seal on oma seitse-kaheksa talu ja see on kõik. Sattusin täna Koeru Konsumis kokku mehega, kes minu vanaisa ja vanaemaga nooruspõlves tantsupidudel käis. Kummaline. Üldiselt nad võtavad hästi vastu, sest ma olen nende laste või lastega seal suvel koos kasvanud ja mänginud. Jaanipäeval ma olen käinud naabrid läbi ja viinud pudeli pühade õlut. Või kui näed naabrimeest õuel, siis ikka peatad auto, et juttu puhuda. Kuigi ma olen linnavurle ja moosekant, siis ikkagi tullakse appi ja ma olen saanud kõikidele probleemidele ägeda lahenduse.“

Kas sa oma ametialaseid oskusi plaanid ka kohalikuks hüvanguks rakendada. Õpetad lapsi trumme mängima või korraldada mõne muusikasündmuse?

„Seda oleks mul lihtne teha, sest olen viis aastat korraldanud Tudengijazzi, kuus aastat aidanud korraldada Tõrva Loitsu, kolm aastat Jazzibaari pidanud. Olen aidanud inimestel korraldada ja toimetanud ise. Muusikuna ma saan aru, mida ma peaks tegema, et üritus õnnestuks. Kuna see on aga minu töö, siis ma arvan, et ma jätaks selle teiseks kihiks ja esimene, millega saan külale kasulik olla, kui ma õdedega koos oma talu korda teen ja kohta jalad alla saab ja kokku ei kuku. Kuigi kunagi ühe väikses festivali võik teha. Samas mulle väga meeldiks joosta Koerus käima üks trummiring, kuhu koonduks informatsioon maailma parimatelt raamatute, plaatide, linkide  ja ükskõik, mille näol veel. Koerus on aga väga hästi, sest Koerus on väga kõva trummar Marko Sirila, kes on väga hea trummar.“  

Inimesi, kes linnast maale lähevad tabab tihti mahetoidu hullus. Sügiseks on keldrid hoidiseid täis. Kõik, mida annab purki panna ja metsast ja põldudelt kokku korjatud ja purki pandud.

„Ma olen natuke selline Villu Veski tüüpi mees, kes läks kuus aastat tagasi maale elama ja otsustas, et paneb kartulid maha. Panigi kartulid maha ja tänaseni on maas. Mul on samamoodi. Panin kartulid maha ja sinna nad jäid. Praegu on meil väikesed peenrad, till ja sibul jne. Ma annan endale aru, et mul on targem minna naabrimehe jutule, kes kasvatab suuremal hulgal. Aga mul on varjul hoitud huvi aianduse vastu. Minu jaoks on oluline, et minu pojad … Mul on kaks poega, üks on 12 ja teine saab kohe aastaseks. Et minu pojad saaksid nagu mina käia looduses, näha põtra, püüda jõest kala jne. See õpetas mind loodust, rahu, vaikust ja ka füüsilist tööd hindama rohkem, kui mõnda tavalist linnapoissi. Ma tahan, et minu poegadel oleks põhjus hoolida Eestist rohkem. Minu jaoks on üks kõige tüütumaid asju, kui vanemad peavad vaatama otsa tõsiasjale, et nende lapsed elavad kõik erinevatel kontinentidel. Mul tuttavatel on kolm last, kelledest kaks elavad Austraalias ja heal juhul nad kohtuvad korra aastas. Selline asi minu jaoks ei sobi. Mul oleks ka ju võimalust ja põhjust minna kuhugi mujale, aga ma ei usu, et see päriselt juhtub. Sellepärast, et ma vajan normaalseks funktsioneerimiseks neid kohti, mis ainult Eestis leiduvad.“

Mida sa ootad meie riigijuhtidelt, et see sinu nägemus tõeks saaks? Mul on tunne et sinul pillimehena on võrreldes kitsekasvatajast ministriga palju selgem visioon tuleviku Eestis.

„Ma võin anda nõu kõikidele ministritele korraga. Maaeluminister, siseminister, kaitseminister, rahandusminister – olge valmis. Kõige parem garantii riigile riigi säilimiseks on tugev väiketalunik. Kui igas kohas, kus tõuseb suitsu on kanad, on üks lehm, kaks siga, siis seda riiki ei suuda keerati põlvili kahe päevaga. Nii pea, kui on ainult tuhandepealised farmid ja väiksed külad on loomadest tühjad, siis vaenlasena lõikad läbi olulisemad liikumisteed ja kahe päevaga on riik näljas. Kindlasti on kõik Iskanderid ja ja muud asjad lisaks sellele kahele protsendile SKPst, olulised. Ma olen selle poolt, aga kujuta ette kui raske on võidelda riigiga, kus süüa saab tuhandetest erinevatest punktidest. Sellist riiki on võimatu vallutada. Ma käisin Afganistanis, kus hommikusöök oli tehtud pulbrist. Vorst oli tehtud ühest pulbrist, munapuder oli tehtud teisest pulbrist, piim oli tehtud kolmandast pulbrist. See oli täitsa hommikusöögi moodi asi, kuid maitses nagu oleks tehtud pulbrist. Mul üks naabrimees on pidanud 40 aastat lehmasid, selle aasta 1. Oktoobril ta loobus kõigest. Müüs ära piimajahutid, lüpsimasinad, kõik asjad ja viis lehmad tapamajja. Ta oli traditsiooni järgija ja nüüd istub kodus käed põlvedel. See traditsioon hääbub koos temaga ja tagasi seda enam ei saa mitte ühegi jõuga. Praegu on veel olemas inimesi, kes oskavad anda nõu, kellel on olemas esivanemate tarkus millal midagi teha. Ma ei oska öelda, kuidas seda olukorda taastada. Ideaalses maailmas ma võtaks ühest suurest rahapajast raha ja tekitaks sellise toetuse, et noored pered, kes asutavad vana talukoha, saab toetust , et oma elamine üles ehitada. Tuleb leida inimestele põhjus taas hakata pidama väiketalusid. Teiseks teeksin kiirelt korda selle alkoholiaktsiisi puutuv. Samuti tuleks alandada raamatute, kontserdi ja teatripiletite käibemaksu. See on naljakas, et nende numbrite juures, mis suudame publikuna pakkuda, tuleb maksta veel 20% riigile. See on viinud kogu meie kontserttegevuse Lätti ja sama toimub alkoholiga. Kultuurirahastus on oluline, kuid väiketalunikke puutuv on riigi turvalisuse huvides siiski veel olulisem.“

Et saaks koha asi selgeks, kui kõva trummar sa siis oma kolleegidega võrreldes oled?

„Päris kõva, aga mitte kõige kõvem.  Siin ei saa vaadata stiilide järgi. Hea trummar peab kõike mängima. Lepime kokku, et Toomas Rull on tippude tipp Eestis. Ta ei jää maailmas mitte kellelegi alla. Tal on meeletult hea toon, meeletult hea sõnavara, väga äge kõrvulukustav tehniline võimekus. Tema on siis vanem generatsioon, mis on väga oluline, et meil on läbi põlvkondade võimekaid mängijaid. Noorematest on väga ägedad tüübid Hans Kurvits ja Tõnu Tubli, siis vahepeal Karl-Markus Kohv , Ahto Abner, Tiit Kevad, Kaspar Kalluste, Dima Nikolajevski, kes on ülemõistuse äge. Olulisem siiski meie paremusjärjestusse panemisest on see, et meil on olemas kollegiaalne ringkaitse. Me kõik hoolime teineteisest ja meid kõiki huvitavad üksteise õnnestumised. Võib-olla kuskil oodatakse, et kolleg kukuks kaljuservalt alla, aga meil seda ei ole. Trummaritega on nagu autoga, kus kõik osad peavad koostöös töötama.  Trummar peab sobima bandi. Mõni sobib ühte kollektiivi, teine jälle teise. “

Sa oled veel noor ja õpid hetkel ise alles Muusikaakadeemias trumme. Kas sul oleks soovi noortele oma kogemusi edasi anda?

„Mul oli eile kaks õpituba. Täna üks. Õpetamist ei saa kunagi ka isikliku aregu huvides kõrvale jätta. Ma arvan, et ma tegelen trummi ja rütmikaõpetamisega kvantiteedi mõttes rohkem kui keegi teine Eestis. Ma arvan, et rütmika ja trummimänguga on minu õpitubades kokku puutunud umbes 60 000 last vanuses 2-16 ja 40 000 täiskasvanut. See protsent eestimaalastest on päris suur. Ma arvan, et päris trummimängu oskuste edasi andmiseks olen ma veel liiga noor, kuigi ma olen õpetanud juba üle kümne aasta. Minu vanuses inimene õpib veel ise loodetavasti väga palju. Praeguses seisus ma ei kipu õpetama, sest ma tegin noorena ühe vea. Ma olin 22, kui läksin õppima Viljandi Kultuurikolledzisse ja samal ajal hakkasin seal ka õpetama. Siis oli kummaline olukord kus ma näiteks olin ise teisel kursusel ja õpetasin trumme kolmandale kursusele. Õpetamine võttis väga palju energiat ja fookus oli nagu valesti, sest ma ise õppides pidin õpetama endast palju vanemaid tüüpe. See lõi aparaadi sassi. Ma olen küll uhke selle aja üle, mil ma seal õpetasin. Minu rütmikaõpilaste hulgas on olnud paljud tänased pop ja muidugi folkmuusika staarid. See oli äge aeg ja ma tegin õige otsuse, et läksin õpetama, sest muidu oleks kolis auk sisse jäänud, sest kedagi teist polnud võtta. Hiljem ma ikkagi otsustasin, et  niipea ma siiski õpetamisega tegelema ei hakka. Ma tahaksin olla olulisemalt väljakujunenum enne kui hakkan õpetama.“

Sa oled ka välismaal õppimas käinud. Kas seal mängitakse teisiti?

„Ma ei ole kindel ka sellise taseme juures saab pilli üldse õppida. Saab omada teatud kogemusi. Mingis mõttes saad ju omandada teatud tehnilisi võtteid, kuid iga stiili ja bandi puhul on need siiski erinevad. Nagu autogagi – BMW remondikomplektiga Jaguarit ei remondi. Sul peavad olema teistsugused võtmed. Kui sul on trummarina mingi komplekt tehnilisi võtteid, siis need ei pruugi igale poole sobida. Õppida saab situatsioonide kaudu. Kui sa oled valinud teatud tee, siis ristmikule jõudes lähtud sujuvama liikumise huvides oma eelmisest otsusest. Ühe sõidu ajal ei ole otstarbekas masinat vahetada. Muusikat õpetades õpetatakse meid ära tundma, mis meile endale meeldib. Aeda harides ei näidata meile ilusat aeda, vaid antakse kätte matšeete ja siis anna pihta. Olen õppinud aasta Soomes ja siis kõinud pikematel ja lühematel kursustel Ameerikas, Rootsis ja veel siin seal. Lisaks ma olen proovinud õppida nii palju kui võimalik nendelt muusikutelt, kes siin meil käivad. Mul on hetkel au ja privileeg olla Muusikaakadeemia teise kursuse jazzosakonna trummitudeng ja see on päris põnev. Me oleme sõpradega arutades jõudnud nii kaugele, et 33 aastaselt minna ülikooli muusikat õppima pole üldse halb, sest mul on siht selge. Ma tean, mida ma tahan ja kuhu ma jõuda tahan. Lisaks muidugi õppida klaverit Olav Ehala käe all. Elu ei saagi enam paremaks minna. Ma pean praegu tunnistama,et kuigi ma olen täiskasvanud inimene, lapsevanem, ise õppejõud, siis on vahel ikka stress ka. Kas ma olen ikka piisavalt harjutanud, kas mul läheb ikka kõik hästi? Aga ma tunnen , et ma olen praegu õnnistatud, et saan õppida Olav Ehala käe all.“

Millest on tingitud eestlaste positiivne hoiak trummarite suhtes. Kas see võib olla juba pärit samaanide ajast, millal trummiga põristav külatark oligi kogukonna kõige tähtsam tegelane?

„Tõesti eestlased armastavad trummareid. Ma arvan sellepärast, et trummareid on Eestis nii vähe. Neid tuntakse nii hästi. Kitarri mängib iga teine, aga trummareid on vähe. Ega trummi ei saa igal pool harjutada ka. Seda ma ei usu, et samaanide suhtes tänaseni genotüüpi jälg on jäänud.  Samaanitrummi kasutati ikkagi varjatult ja personaalsete rituaalide juures, sellest rahvasse jälge ei jää. Aga selge on see, et mingi rütmikataju sellest on. Rütm on eestlastel ajus ja õnneks ka kätes ja jalgades. Millest see hea tunnetus on tingitud …? See võib olla tingitud seltskonna tantsudest või mängudest aga ka rütmilisest tööst, mida põlluharijatel ja karjakasvatajatel on rohkem aga küttidel vähem, sest viimased peavad olustikuga kogu aeg kohanema. Põlluharijad peavad tegema ühte moodi, et tulemus oleks parem ja lihtsamini saavutatav. Midagi meis on. Kui ma võtan suvalise seltskonna noori ja hakkama rütme lööma, siis me jõuame aafrika trummidega sama kaugele kui Otsa-kooli tudengitega.“

Kas rütmidega ja trummidega on võimalik ravida, mõjutada inimeste meeleolusid, saavutusvõimekust?

„Päris sama see ei ole, kui teeks näiteks magneesiumisüsti. Et võtad mõne rütmi ja maks hakkab kohe paremini tööle. Samas on selge, et rütm mõjutab meid. Kui me mingi grupiga mängime ja mängime ja ma tõstan jõuga mingisse vahemikku tempot, siis ma olen täiesti kindel, et näiteks 80% inimestest hakkab naeratama ja kui ma siis veel tõstan tempot mingisse vahemikku, siis paneb 95% nii, et tagumised hambad ka paistavad. Ma võin mürki võtta, et see juhtub ja ma ei saa seda ka pidurdada. See tõmbab inimesed käima.“

Ida filosoofia järgi on igal inimesel oma personaalne rütm, milles ta elab. Ta peab selle üles leidma ja vastu võtma. Inimest, kes ei ela oma loomulikus rütmis tabavad pidevad tagasilöögid.  Rütm saadab meid kõikjal - tuul puhub, vihma sajab, inimene astub jne

„Inimese orgaanilisel rütmile pole midagi segavamat või rajumat kui linn. See isegi ei riku, ta ei tee seda tahtlikult. Linn on nii võimas. Öeldakse, et linn on tõmbekeskus ja ta tõmbabki su kesktelje kõveraks. Ta tõmbab su sinna, kuhu sa ei taha. Sa ei taha olla ummikus, aga oled jne. Linn teeb selliseid asju. Olles elanud ka väiksemates linnades, siis see mõjutab sind hulga vähem.“

Sul on terve kollektsioon erilisi löökriistu üle maailma, aga sa oled neid veel ka ise juurde loonud. Kust selline imelikke pillide loomise mõte tuli?

„See on sellest, et ma olen loll. See on nagu püsiv puue, see ei lähe üle. Mulle meeldib mõelda, et võimatud asjad on seni kaua võimatud, kuni tuleb mingi tüüp, kes ei teadnud, et see on võimatu ja teeb selle ära. Ja siis teised vaatavad, et see polnudki võimatu, siis minnakse edasi ja vaadatakse, et kus see võimatuse piir siis tegelikult on. Mulle meeldib nihutada neid piire, kuid see pole sugugi piiride nihutamise pärast, vaid pigem seikluse pärast. Toon ühe näite. Kohilas on vineeritehas, mis sai Lätist 80 miljonit investeeringut, sai aasta ettevõtteks siin Eestis. Siis korraldati seal sellel puhul tseremoonia, kuhu pidid tulema Läti ja Eesti president. Eesti president ei tulnud, aga Läti oma tuli. Siis kutsuti, et Ahven tuke ja tee mingi lahe show. Vineerist aga tehakse ju selliseid kastikujulisi pille. Mul oli siis kaks võimalust, et kas peksan viis minutit mingi masin metallist käsipuud, panen raha tasku ja närvid korras või ehitan Baltikumi suurima kastitrummi ehk cajoni.  Nii läkski. See võttis aega 25 tundi, enamus minu  uneajast ja lõpptulemuseks oli 1,20 m kõrge kast. Kui tavaliselt selle kasti sees teevad häält kitarrikeeled, siis selle sees on kontrabassi keeled. See kast on päris raske, aga asi toimis ja kõik olid õnnelikud. Ja mina ka. Ma annan endale aru, et kui kõik läheb hästi, siis on meil keskmiselt 23 000 päeva elu. Sellest 7500 magame maha, 7500 istume auto roolis või tegeleme muude kohustustega. Mis tähendab seda, et meil on ainult loetud päevad ja on väga tähtis, mida me nende päevadega teeme. Minu isa õpetas mulle, et ei tohi olla laisk. Sellest ma ammutan jõudu, kui ma ei jaksa enam. Kui ma laiselda tahan, siis ma käin kalal. Praegu on päevas kakskümmend erinevat asja ajada ja laiselda pole aega, kui siis pool tundi öösel oma une arvelt. Küll ma kunagi jõuan sinna,  et saan päev otsa kirsipuude all istuda.“

Kus sa oled ja mida sa teed kolmekümne aasta pärast?

„Ma olen siis ikka trummar, kes on teinud koos õdedega korda ühe ägeda maamaja Vahukülas. Siis ma olen värskelt kinni pannud ühe jazziklubi, sest ma lubasin, et pean seda kolmkümmend aastat. Ma olen pensionil, jalad laua peal ja võtan trassi peal päikest. Terrass on kinnitatud vanaonu ehitatud sauna külge ja varbad sihivad kodutiiki. Mul on kaks poega, loodan, et selleks ajaks on mul ka lapselapsed, kellega koos olla. Ma olen elanud teadmisega, et olen andnud ka tagasi. Olen õpetanud lapsi ja algatanud jazzifestivali, mis viib Eesti kultuurilisele maailmakaardile. Meil on haruldane vanalinn ja tahame ühendada kauneima vanalinna maailmas koos maailma muusika tippudega. Kindlasti olen selleks ajaks püüdnud ka ühe meetrise kala Eesti vetest, sest ma olen kirglik kalamees. Kui nende asjadega saaks hakkama, siis võiks rahus surra.“