Olen ka käinud saates
külaliseks, kuid kuidagi imelik on kirja panna oma vestlust armastatud
saatejuhtidega. Nii mõtlesin, et oma isiklike juhtumiste asemel kirjutan parem
oma koostööst ja sõprusest Teedu ja Kristjaniga.
Ma tutvusin Teedu ja
Kristjaniga 1991 aasta septembris, kui astusin Tallinna Pedagoogilisse
Instituuti ehk Pedasse. Hiljem muutus see kõrgkool Pedagoogika Ülikooliks ja
veel hiljem Tallinna Ülikooliks. Mõelge, milline imeline aeg- kooli astusin
nõukogude ajal, aga õppima asusin juba Eesti Vabariigis. Aeg oli segane, kuid
koolis seda väga tunda polnud.
Peda kultuuriteaduskond
asus Tallinna vanalinnas Laial tänaval ühel pool Nukuteater ja teisel pool Tallinna
Noorsooteater, millest täna on saanud Linnateater. Ühel kursusel õppisid
näitejuhid, tantsujuhid, koorijuhid ja orkestrijuhid. Üldaineid õpiti koos ja
erialaained olid siis eraldi. Igal kursusel võis kokku olla umbes 20 inimest.
See tähendas, et kogu teaduskonnas oli sõltuvalt aastast 80 kuni 100 üliõpilast.
Seda oli ikkagi nii vähe, et kõik tundsid kõiki ja aitasid võimalust mööda ka
teiste töödele kaasa. Majasisene õhkkond oli väga hea, toetav ja kokkuhoidev. Kuna
koolimajas oli ruume vähe, siis tuli neid kasutada vastavalt graafikule.
Erialased kodutööd ehk erinevad etüüdid, lavastused või luulekavad, tuli ju
kuskil ette valmistada. Nii juhtus, et proove tehti vajadusel ka öösiti. Pidevalt
tuli leida loomingulistel põhjustel erinevaid mängupaiku. Nii läksid käiku
kelder, koridorid, klassiruumid ja ka tolmune pööning. Mingil hetkel kolis maja
keldrisse baar. Enam ei olnud tudengite jaoks olulisim tegelane majas mitte
dekaan, vaid baaridaam, kelle juures sai ka raamatusse kirja panduna oste teha.
Loosungid muutusid. Kui enne öeldi, et ega kool pole kohvik , kus iga päeva
käima peab, siis uueks hüüdlauseks sai – koolis on kohvik, kus iga päev käima
peab. Seega oli maja kogu aega elu täis ja sõltumata ajast leidis sealt
inimesi, kellega suhelda. Eriti hästi sain seda tunda, kui töötasin mõnda aega
majas öövalvurina. Minu karjäär selles ametis ei olnud pikk, sest ööelu sellel
perioodil hoogustus ja seda märkas ka teaduskonna juhtkond. Algul maksti ka
õppestipendiumi, kuid see kadus ruttu. Kuna olin valitud kursusevanemaks, siis
oli minu kohustuseks ka raha toomine ülikooli peahoone kassast Lai tänava koolimajja
ja seal siis stipp tudengitele allkirja vastu välja maksta. Riigil oli raha
vähe ja stipendiumipäeval oli tavapärane, et kassaluugi juures jäid viimased nõudlejad
rahast ilma. Siin tuli kasuks minu eelnev elukogemus maadlejana. Küünarnukkidega
tööd tehes suutsin läbi kaootilise massi ennast alati kassani pressida. Mis
teha – olelusvõitlus. Suutsin alati oma kursuse stippi ära tuua. Sellega on
omakorda tore lugu. Inflatsioon tegi rahaga hirmsat tööd ja stippi ei
väljastatud mitte rahatähtedena vaid rahapakkidega. Terve kursuse raha mahtus
kenasti ära suurde spordikotti. Nii ma siis sõitsin trammiga peahoonest Laiale
tänavale, spordikott õlal rahast pungil. Oleks kaasreisijad seda teadnud.
Peda näitejuhid on
lavaka lõpetanud päris näitlejatest edukamad eelkõige oma mitmekesisuse ja läbilöögi
võime poolest. Pedakatena pidime alati oma asjade eest võitlema. Pidin leidma
ruumid, pidime leidma näitlejad, pidime leidma lavakujunduse jne. See andis
meile palju laialdasema kogemuse lisaks õpitavale erialale ka kultuuritöö
korraldamisel.
Siin peaks vist siis
selgeks tegema, kes kellega ühel kursusel käis, sest Nädalalõpu saates liigub
pidevalt läbi ühine minevik teatud külalistega. Kes on kellega sõber ja kuidas
nad teineteist tunnevad? Teeme siis asja selgeks.
Mina astusin Peda
kultuuriteaduskonda 1991.a
1992 lõpetasid näitejuhtimise
Tarmo Kiviväli (Thors teleproduktsioonifirma produtsent) Venno Loosaar
(näitleja, muusik), Toomas Tross (kloun, näitleja), Aili Teedla (noorteteatri
juht), Anne Velt (Tallinna kultuuriametnik), Tim Janson (ettevõtja, karikaturist),
Margus Rahuoja (diplomaat), Ants Tooming (Jaani koguduse õpetaja), Kadri
Hinrikus (ETV uudisteankur), Eili Neuhaus (Rakvere Teatri lavastaja) ja Robert
Kikas (vabakutseline). Teiste tegemisi pilvelt jälgib Tiina Rahuoja.
1993 lõpetasid Kristjan
Jõekalda (telesaatejuht), Sepo Seeman (teater „Endla“ näitleja), Priit Valkna
(filmiprodutsent), Hindrek Maasik (videorezisöör), Tõnu Paavo
(ürituskorraldaja), Madis Milling (näitleja, riigikogu liige), Tiina Vilu (ERR
Raadioteatri juht), Liivika Hanstin (Nukuteatri näitleja), Signe Aus (Kaarli
koguduse lastetöö juht), Katrin Valkna (näitleja), Liis Eesmaa (õpetaja), Haide
Männamäe (kloun, näitleja) ja enne lõppu jättis kooli pooleli Henrik Normann.
See kursus on olnud üks kõige silmatorkavamaid. Kursuse juhendaja Rudolf
Allaberdi eestvedamisel toodi lavale maailmaklassikat, mida esitati suurtel
lavadel ka väljaspool koolimaja. Kursuse juurde loodi ka ansambel Kala, kus
Kristjan oli showman ja tamburiini lööja. Tema musikaalsust saab kuulda Gunnar
Grapsi laulu „Tühjad pihud“ kontsertsalvestusel, kus pool laulu lööb tamburiin
hoogsasti, siis üha harvemini, kuni vaikib sootuks. Kristjan väitis, et tal
tuli janu ja ta läks jooma.
1994.a lõpetasid Allan
Kress (näitleja) ja Jaanus Kukk (Viljandi Kultuurikeskuse juhataja). Enne lõppu
jättis kooli pooleli Teet Margna. Lavakunstikateedrisse astusid Marika
Barabantsikova ja Karin Tammaru. Jaanus Kukk meenutas, et kui nad viimasele
kursusele olid kahekesi jäänud, siis leppisid nad kokku , et 50% kursuse üliõpilastest
võiks teatriajaloo loengutes kohal olla. Pikalt seda siiski ei juhtunud ja
Aksel Küngas andis neile materjalid koduseks õppimiseks.
1995.a lõpetasid Arlet
Palmiste (vabakutseline), Piret Laurimaa („Vanemuise“ näitleja), Maarja Mänd
(ürituskorraldaja), Jaagup Kreem (muusik), Meelis Sekk (harrastusteatri
lavastaja), Margus Tammiste (ettevõtja), Ants Luhala (ettevõtja) ja Anneli
Kivitoa (jurist).
1996.a lõpetasid Raivo
Maripuu (telerezisöör), Meelis Pai (kultuuriametnik), Meelis Muhu
(dokumentalist), Lauri-Kare Laos (vabakutseline näitleja), Merike Mätas
(ettevõtja), Katrin Mõttus (huvijuht), Anne Arendi ja Katria Talts (ettevõtja).
1997.a lõpetasid Kalle
Kõiv (ürituskorraldaja), Tanel Saar (VAT-Teatri näitleja), Margo Teder (VAT-Teatri
näitleja), Janek Sarapson (VAT-Teatri näitleja), Andres Kask (noorteteatri
lavastaja), Madis Raidaru (arvutigraafik), Rein Palosaar (Maahommiku
saatejuht), Mariana Gutjuma (õpetaja), Birgit Lilienthal (riigiametnik), Siiri
Mihkelson (Kuku raadio uudistetoimetaja) ja Katrin Jalakas (psühhoterapeut).
Peale kolmandat kursust lahkus Heidy Purga.
Nagu oleks veel talvel koos koolis käimisest vähe, siis
1991 ja 1992 olime paljude pedakatega koos õpilasmalevas. Hänike rühma
komandöriks oli Sepo Seeman ja 1992. a rändrühma üheks sihtkohaks Kristjani
Saaremaa maja. Olid ikka ajad. Seega
olen nende võrratute inimestega tuttav juba enam kui 25 aastat ja neist umbes
10 aastat oleme teinud koostööd televisioonis. See on hirmutav, kuidas aeg
lendab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar