Reede, 17. märts 2017

Raimond Kaugver – tunnustuseta rahvakirjanik

Raimond Kaugver – tunnustuseta rahvakirjanik

Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema on sadu, küllap tuhandeid. Sellest hoolimata, aga võib-olla just sellepärast – tahan ma jutustada tema loo. /Raimond Kaugver „Peotäis tolmu“/
Nõnda alustab rahvakirjanik Raimond Kaugver (1926-1992) oma viimaseks jäänud elulooraamatut. Käesoleva aasta kevadel on põhjust temast taas pikemalt kirjutada. Nimelt jõuab Piibe Teatris publiku ette Raimond Kaugveri elust jutustav Arlet Palmiste näidend „Mees raamatust“ ja Randvelt Kirjastuses ilmub seni avaldamata Raimond Kaugveri 1952a. kirjutatud romaan „Viimse meheni“.
Raimond Kaugver sündis 25. veebruaril 1926 Rakveres. Tema isa oli linnavalitsuse raamatupidaja ja ema usule pühendunud koduperenaine. Kuni II maailmasõja alguseni elas Raimond õnnelikku väikelinna nooruki elu. Kirjutamisega alustas ta varakult toimetades koolilehte ja kirjutades ka tänaseni säilinud vägagi mõttetihedaid päevikuid. Sõda muutis kõik. 1940a. jäi laskmises järku omav Raimond vahele koolist padrunite vargusega. Ta saadeti koduõppele, kuid võeti hiljem kooli tagasi. Samal ajal lasti nõukogude vägede poolt õhku Rakveres asuv Vabadussõja mälestusmärk. Raimondil õnnestus üks tükk koju tuua . Raimondi päevikuist võib lugeda, et sündmusele järgnes koolipiste hulgas patriotismi puhang. Nendest sündmustest jutustabki käesoleval aastal ilmuv seni raamatuna avaldamata Raimond Kaugveri romaan „Viimse meheni“. Põhjused on selged – kirjandustsensuur oli nõukogude ajal tugev. 1952.a kirjutatud koolipoistest jutustav romaan nägi esmakordselt trükivalgust 1990a. ajakirjas „Haridus“, kus see avaldati järjejutuna.
1941.a õnnestus Raimondil pääseda nõukogude vägede värbajate käest. Saksa vägede saabudes astus ta Omakaitsesse, kuid juba kuu hiljem astus ta sealt välja. Oletatavasti ei leidnud Raimond seal loodetud Eesti iseseisvuse taastamise soovi. Probleemide vältimiseks sõidab Raimond 1943.a augustis ühel pimedal ööl paadiga üle mere ja liitub Soome kaitsevägedega. Algatuseks saadeti noored mehed allohvitseride kooli, mille lõpetamisel antakse talle kaprali auaste. 1944.a märtsis moodustatud eestlastest koosneva 200. Jalaväepolgus kohtub Raimond teiste kirjandushuviliste noormeestega (Ain Kaalep, Raimond Kolk, Leenart Tikerpuu), kellega koos hakatakse välja andma ilukirjanduslikku albumit „Quasimodo“. Kaugver võtab endale ajakirjas eesnimeks Raivo, et vältida nimesegadust Raimond Kolgiga. 18. Augustil sõidavad eestlased Soomest kodumaale, et taas üritada võõrvägede ülemineku ajal taastada Eesti Vabariiki. Ajaloost teame, et see katse ebaõnnestus ja väeosa jookseb laiali. Raimond saabub kodukanti, kus mõned päevad varem on pommikillust surma saanud tema ema. Raimond võetakse tööle Mädapea algkooli, kuid kaua ta seal õpetada ei saa, kuna detsembris 1946 arreteeritakse ta riigivastase tegevuse eest. Aasta veedab ta kohtuotsuse ootuses Patarei vanglas, kuni 1946 märtsis mõistetakse süüdi ja saadetakse viieks aastaks Vorkuta vangilaagrisse. Raimond on kirjeldanud vangist kaevuri elu nii: "Meie ümber tusatses sageli tulitavalt näkku peksev tuisk, purgaa, mis neljakümnekraadises pakases põletas nagu leek. Meie kaevandus on otse jõe all, igas käigus sajab lõpmatult, nii et me välja ronides oleme tihti üleni märjad. Talvel külmusid vatiriided laagrisse jõudmiseni kangeks. Siis võis näha ebaharilikku pilti — barakki tulles koorisime end lahti ning asetasime purikaskõvad rõivad ahjude lähedale seisma nagu raudrüüd. Kuni me sõime ning kaklesime, sulasid nad üles."

1947.a kevadel jääb Raimond kaevanduse varingu alla ja satub haiglasse. Tänu headele inimestele avaneb tal võimalus vangistust jätkata laagri haiglas sanitarina ja peale vastava kursuse läbimist juba velskrina. Haiglas töötades hoogustub Raimondi kirjutamisvajadus. Üksikute peatükkidena jõuab kirjadena isani Rakveres romaan „Põhjavalgus“. Raimond vabastatakse ennetähtaegselt 1949.a. Tallinna saabudes läheb esimesena külla oma noorusarmastusele Sigridile, kellega neil vangis oldud aastate jooksul oli tihe kirjavahetus. Kokku üle 200 vangilaagris kirjutatud Raimondi kirja oma lähedastele on tänaseni säilinud.

Noor abielumees asub 1951.a tööle Trammipargi velskrina, hiljem lumesahajuhina, trammijuhina ja teedemajanduse meistrina. Ta töötab Trammipargis kuni 1961.a. Samal ajal jätkab pidevalt kirjutamist. Järjest valmivad romaanid, mis nõukogude riigis avaldamist ei leia. Esimene romaan trammipargist jutustav „Keskpäevavalgus“ avaldatakse alles 1961.a. Raimond teeb avaldamise nimel iseendaga suuri kompromisse. Tundub, et ta on loobunud lootmast, et Eesti Vabariik taastatakse ja sooviga saada avaldatud kirjutab edaspidi nõukogude korrale sobiliku sisuga romaane. Siiski ei võeta Soome vägedes võidelnud ja vangilaagris istunud kirjanikku kuni lõpuni riiklikes ametkondades päris omaks. Pidevalt võidavad auhindu kirjandusvõistlustel paljud teised, kelle tööd Raimond omadele tasemelt alla jäävad. See muserdab kirjanikku ja tekitab pikki joomaperioode.
1964.a võetakse Raimond lõpuks Kirjanike Liidu liikmeks ja temast saab elukutseline kirjanik. Raimond leiab omad teemad, millele pühenduda. Tema romaanid on sotsiaalse sisuga lihtsa tööinimese igapäeva elu kirjeldavad. Tema jutustamise stiil on geniaalselt lihtne ja haarav.  Samuti haaratakse poelettidelt tema raamatuid.
1966.a kohtub Raimond oma elu viimase armastuse Aavega. Kirjanik Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme kooli kirjandusõpetaja Aave, lastekirjanik Julius Oengo tütar, kutsunud teda õpilastega kohtuma, aga tema peljanud seda atraktiivset naist ja sokutanud enda asemel Kaugveri. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine. “Päikesepoiss” (Teet Kallase väljend) Raimond oli oma päikesenaise leidnud. Kirjaniku tütar Katrin Kaugver ütleb, et isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu.
Raimond elu on võimalik jälgida tema romaanide kaudu. Igast oma elu olulisest perioodist on ta kirjutanud romaani. 1979.a viidi Raimond gangreeniga haiglasse. Tüsistuste vältimiseks tuli jalg amputeerida. Haiglast veedetud ajast inspiratsiooni saades kirjutas ta ühe oma hinnatuima romaani „Vana mees tahab koju“.
Traagilised sündmused sellega veel Raimond elus ei lõppenud. 1989.a ühelt peoõhtult koju naastes võtab Raimond alt oma proteesi ja heidab puhkama. Samal hetkel lahvatab küttekehast põlema Raimond abikaasa Aave õhkõrn peokleit. Raimond on võimetu teda aitama ja Aave hukkub Raimondi silme ees. Raimond ei toibu saadud löögist. Ta ei suuda enam minna nende Jõelähtme koju. Taksojuhtidest sõbrad Madis ja Milla, kes Raimondit kõikjale sõidutasid, leiavad talle maja Lehtses. Raimondile maja meeldib, kuid halvenev tervis sunnib  rohkem Tallinnas viibima.

Sõprade meenutuste kohaselt oli Raimond oma iseloomult tõeline „päikesepoiss“. Ta oli rõõmsameelne ja avatud hingega. Ta ei osanud öelda ei, kui inimesed teda külla või esinemistele kutsusid. Ta oli igas seltskonna hing. Ta oli hea huumorisoonega, kuid oskas jääda väärikaks igas olukorras. Ta töötas äärmiselt intensiivselt. Ta võis istuda kuu aega järjest laua taga, iga päev kuni 18 tundi, ja kirjutada selle ajaga romaani valmis. See tähendas aga seda, et ülejaanud 11 kuud aastast kulges ta elu omasoodu, kuni rahapuudus taas kirjutama sundis. Elu lõpul saab tänu kirjastuse „Kupar“ hiigeltiraazidele Raimondist päris jõukas mees. Tema eesti keeles ilmunud raamatute kogutiraaz on u miljon eksemplari. See on rohkem kui ükskõik millisel teisel Eesti kirjanikul kuni tänaseni välja. Rahvaarmastus on tipul ja Raimond valitakse 1990.a Eesti Kongressi liikmeks. 1991a. taastab Eesti oma kaotatud iseseisvuse, mida Raimond on nii kaua oodanud. Uut vabadust saab ta nautida aga liiga vähe aega. 24 jaanuaril 1992.a sureb Raimond Magdaleena haiglas leukeemiasse. Legend on lahkunud saamata lõpuni väärilist ametlikku tunnustust.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar