RAIMOND KAUGVERI  looming

koostanud Katrin Kaugver

"Keskpäevavalgus"
1962, tr-arv 21 000

Algab 1950. aastaga, lõpeb 13 aastat hiljem. Peategelane Kristjan on otse sõjast, "õigelt poolelt" tulnud noor mees, kellel pole suurt kedagi ega midagi alles ja kes saab töökoha trammiparki. Poiss on selline "lihtne ja hea". Raamatu lõpul, kui "koidust on saanud hommik ja hommik on muutunud päevaks", on ta naisest lahku läinud ja temast on saanud partei liikmekandidaat. Olulised on aga hoopis teised tegelased: "valel pool" sõdinud mehed, vanad töömehejuurikad, Kristjani peenemast perest pärit noor naine Anne, naise sõbratar, ämm ja äi. Nemad ei ole nii lihtsad ja head ja nemad elavad nii, nagu inimesed vahetult pärast sõja lõppu tegelikult elasid, ja räägivad sellest, millest räägiti.

"Igapäevane leib"
1964, tr-arv 24 000

10 aastat on möödunud. "Keskpäevavalguse" tegelaste elu läheb edasi. Kristjan läheneb neljakümnele, temast on saanud trusti vanemmeister. Raamat algab vana-aastaõhtuga: Kristjan ootab külalisi, shampus jahtub vannitoas. Elu on märgatavalt edenenud. Tegelaskonda kuulub igat masti Nõukogude aja tegelasi: varustajaid, ametiühingu funktsionääre, brigadire, sekka juba ka haritlasi. Taustaks trammitrusti remondibrigaadi mehed. Ka vahepeal uuesti abiellunud ja lahutanud Anne on jätkuvalt mängus. Konfliktid on seotud n-ö igapäevase leiva teenimisega, töö ja tunnustamisega. Inimesed Kristjani kõrval annavad talle oma sisemonoloogides hinnanguid. Temagi ei ole enam nii üheselt lihtne ja hea.

"Seitsmendas läänes"
1965, tr-arv 20 000

Elu kaevandusasulas. Mäeinstituudi lõpetanud Käsper tuleb tagasi ja asub tööle katsejaoskonna ülemana. Üht-teist on muutunud. Stalini pilt kombinaadi saali tagaseinas on asendunud korvpallilauaga. Käsperil tuleb lahendada tülisid, mis seotud kaevurite ja ülemuste erineva tööeetikaga. On plaani nimel rabamist, õnnetusi, viinaviskamist, koosolekuid, ühiselamuelu ja tüdrukuid. Käes on aeg, mil peainsenerid hakkavad nõukogude bürokraatia tulemusel infarkte saama.

"Nelikümmend küünalt"
1966, 1995

Direktori asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale - küünal haaval. Iseenesest on Villemi elukäik sarnane nii paljude tema aastakäigu poiste omadega: gümnaasium, põgenemine Soome, sõdimine "valel poolel", Siberi vangilaager, vabanemine, tagasitulek ja vaevaline töö otsimine. Villemit - nagu paljusid teisigi - aitavad tutvused "õigete" inimestega, ta teeb kiiret karjääri ja enne neljakümneseks saamist on tal justkui kõik olemas mis vaja: hinnatud töö, õnnelik abielu, hea armuke, jõukus. Ometi on tal sel juubeliõhtul pärast külaliste lahkumist hinges tusk ja tühjus. See kõik pole see, ta pole seda kõike tahtnud, olud on ta lihtsalt selleni viinud.

"Jumalat ei ole kodus"
1971, tr-arv 32 000

Lugu algab sellega, et menukas kirjanik Sander Tümmeleht sõidutatakse tema naise Ingeborgi initsiatiivil psühhiaatriahaiglasse viinaravile. Tümmeleht on sapine ja maailma peale tige. Doktor esitab tavapärase küsimuse: Kuidas see algas? Vastust sellele küsimusele hakkabki Tümmeleht otsima, taustaks psühhiaatriahaigla värvikas tegelaskond. Andeka ja populaarse vaimuinimese allakäigulugu. Viimaseks leheküljeks on minategelane jõudnud äratundmisele, et "jumalad peavad olema, ja nad peavad kodus olema, alati kodus olema."

"Ja kõik on kuhugi teel"
1974, tr-arv 32 000

Ühe provintsigümnaasiumi abituriendid vastuolulistes sõja- ja okupatsioonioludes. Üksikasjalisemalt kirjeldatakse viie poisi käekäiku aastatel 1939- 1950. Golden Five, nagu viisik end ise kutsub, käib selle aja jooksul läbi väga erinevaid radu; 1950. aastaks on neist järele jäänud vaid üks - lapsena invaliidistunud Hendrik, kellest raamatu lõpus on saanud õpetaja. Metsavahi poeg Paul langeb bandiitide kuuli läbi, jaamaülema poeg Peeter saab otsa Pitka kompaniis, advokaadi poeg Heiti sureb omaenda kaaslaste käe läbi, Teadusemeheks kutsutud Andreas aga hukkub ihuüksi sakslaste vastu minnes. Raamatu pealkiri pärineb Whitmani luuletusest, mille poiste inglise keele õpetaja neile viimases tunnis ette luges.

"Suurte arvude seadus"
1978, tr-arv 32 000

Tegelasteks KEKi ehitusbrigaadi mehed, kes on sunnitud taotlema kommunistliku töö brigaadi nime. Idee taga on nende fanaatiline brigadir Tõnis Praost, kes on sama vankri ette rakendanud ka oma perekonna. Loomulikult toob see kaasa hulga konflikte. Pealtnäha sileda pinna alt koorub välja näotuid lugusid. See on kirev nõukogudeaegne tegelaskond - õpetajad, töömehed, harrastusteatri näitlejad, kohtunikud -, kes jesuiitlikult süsteemi üle kavaldavad ja kelle elud alluvad nn suurte arvude seadusele.

"Disko"
1982, kordustrükk 1995

Kooliromaan, mille tegelasteks linnalähedase maakooli lapsed ja õpetajad. Kesksemad tegelased on noor füüsikaõpetaja Künnapu ja nn raskest kodust pärit teismeline Madis. Taustaks kooli sulgemise oht, mistõttu valitsema kipuvad minnalaskmismeeleolud. Lastega lähemalt kokku puutudes saab oma kohustuslikku suunamisaega tegema tulnud Künnapust missioonitundega koolijuht, kel tuleb võidelda vanade pedagoogide kivinenud arusaamadega, alkoholilembeste lapsevanematega ja nõukogude rutiiniga. Noorel õpetajal on õnneks ka mõttekaaslasi. Ja vaev tasub ära - ootamatult kingib ikka justkui vägisi näitustele veetud Madis oma kunstiõpetajale Viiralti albumi sissekandega: "Lugubeetud õbetajale tänulik õbilane."

"Vana mees tahab koju"
1983, kordustrükk 1985 tr-arv 40 000,

Ühes haiglapalatis toibuvad operatsioonist kuus meest: vana kaevur Simmo, miilitsavolinik Ütsmüts, pensionär Kuivits, keda lõuapoolikust ajakirjanik kohe Kuivikuks hakkab kutsuma, maamees Kattai ehk Vintske ja tõlkijast minategelane Albert Valter. Vaatamata valudele ja haiglavaevadele on palatis rohkelt lõõpi ja aasimist. Tasapisi tõusevad keskseks kaks tegelast - seitsmekümneaastane Simmo, kel amputeeritakse mõlemad jalad, ja tõlkija Valter, kes ise pääseb küll kergemalt, kuid kelle poeg teeb isa haiglasoleku ajal avarii, milles hukkub inimene. Valter tegeleb nii oma poja probleemidega kui vana vapra Simmoga. Simmo lugu on kurb: tütar ei taha teda enam koju viia, ta saadetakse invaliididekoju, kus ta raamatu lõpul ka sureb.

"Meie pole süüdi"
1984, 1996,

Poistekamp peksab jõhkralt läbi kaks vanainimest, kellest üks hiljem sureb. Poiste vanemad kutsutakse uurija juurde. Peategelaseks tõuseb perekond Puustusmaa, kelle pojal Vahuril lasub süüdistus tapmises. Tegemist on n-ö korraliku perekonnaga: isa on soliidse ehitusorganisatsiooni vaneminsener, ema kauplusejuhataja. Ka teistel poistel on kodud ja vanemad olemas. Kohtupäeva eel püüab Vahuri isa Justus oma elule tagasi vaadates selgusele jõuda, kus ja millal nad vea tegid, kust on pärit poja vägivaldsus. Tulemus ei ole rõõmustav. Valet ja silmakirjalikkust on olnud ohtralt. "Minul ei ole enam ammu mingeid illusioone, miks nad siis teilgi peaksid olema," ütleb eeluurimise all olev poeg enne kohut isale ja pöördub temast ära.

"Pariisi lõbusad naised"
1985, tr-arv 50 000

Ülikooliaegsed ühika toakaaslased Veronika ja Klara, kellest üks on nüüdseks majavalitsuse jaoskonnajuhataja ja teine instituudi nooremteadur, kohtuvad taas üle kümne aasta. Pariis on küla Virumaal, kus elab Klara. Mõlemad naised on üksikud, Klaral on küll kuueaastane poeg. Naised otsustavad Pariisi kahe peale maja ehitada. Maja projekteerimise käigus klaaritakse vanu segaseid suhteid ja sõlmitakse uusi. Üldiselt on naised tarmukad ja tulevad oma asjadega toime. Raamatu lõpul pannaksegi majale nurgakivi.

"Tee isa juurde"
1987, tr-arv 100 000

Loo käivitab peategelase, 25-aastase Jürgeni konstateering: "Ma olin seitsmeaastane, kui nad lahku läksid." Jürgeni isa läks pere juurest ära, ema abiellus uuesti ja poiss sai endale kasuisa. Ema sureb, kui Jürgen on 15aastane. Ta satub nn ärikate sekka, tüdruksõber süstib endale morfiini. Siis otsustab kasuisa uuesti abielluda ja poiss saadetakse elama lihase isa juurde. Seda tagasiteed teineteiseni romaani teine pool kirjeldabki.

"Kas ema südant tunned sa?"
1988, tr-arv 115 000

Ühe linnakooli eesti keele õpetaja Tehvan satub juhuse tahtel klassijuhatajaks 10. klassile, kus õpib tema tütar Birgit, kelle olemasolust isal seni aimugi polnud. Ka tütar peab isaks oma kasuisa. Ema teatab Birgiti isale, kuidas asjad tegelikult on, sest tüdrukul on kooliga probleeme. Birgiti eest hoitakse seda jätkuvalt saladuses. Mõistagi läheb asi sellest esiotsa ainult hullemaks, kõne all on Kaagvere eriinternaatkooli saatmine. Juttu on teistestki probleemsetest lastest ja kodudest. Lõpuks saab Birgit siiski oma pärisisa tagasi. Küsimus ema südamest aga jääb.

„Kirjad laagrist“
1989, trükiarv 80 000

Autobiograafilised ja dokumentaalsed jutustused Vorkuta vangilaagrist. Kõrvuti lausa uskumatu eluiha ja ängistav lootusetus. Reetmised ja eneseohverdused, argus ja suuremeelsus, visa võitlus vaimu nürinemise vastu. Üürikesed kiindumised ja haprad laagrisuhted. Väike reekviem nendele, kel oli vähem õnne kui autoril.

"Postuumselt rehabiliteeritud"
1990, tr-arv 80 000

Valekaebuse peale 15 aastaks vangi mõistetud Verner Kivistik tutvub tapivagunis Tenno Roodese nimelise mehega, kes on suremas ja kes teeb ahvatleva ettepaneku: võtku Kivistik tema nimi endale. Kuna see annaks Kivistikule võimaluse vabaneda kuue aasta pärast, võtab ta ettepaneku vastu. 1951 saabki ta laagrist vabaks. Paraku on elu võõra nime all ahistav ja täis pidevat hirmu saada ära tuntud. Niigi elavad inimesed veel läbiotsimishirmu all, võim jahib metsavendi, valitseb pealekaebuste oht. Kivistiku/Roodese naine Hella ei tea mehe saladust ja peab tema kummalist olekut vangilaagris läbielatu tagajärjeks. 1953, pärast Stalini surma, algavad rehabiliteerimised. Paradoksaalsel kombel rehabiliteeritakse Verner Kivistik, postuumselt, mõistagi. Valenime alla elamisest väsinud Kivistik otsustab vana patu üles tunnistada.

"Laev keset rägastikku"
1990, tr-arv 80 500

Käes on Gorbatshovi-aeg. Raamatu peategelasteks on viiekümnendates abielupaar, kes plaanib sõpradega väikesele automatkale minekut. Mees, Pärtel Kõvatoomas, on kergema zhanri helilooja, naine Annereet teatrikunstnik, sõbrad Velli ja Vambo aga taksojuhid. Paralleelselt keset metsa seisva laeva looga jutustab Pärtel Kõvatoomas iseenda ja oma perekonna lugu. See on otseselt ja tihedalt seotud nõukogude nomenklatuuri kuuluva Olaf Mõtsmehega, kelle pärast Kõvatoomas kord Konservatooriumist välja visati ja selle tulemusel peaaegu põhja oleks läinud. Lisaks kõigele hakkavad lahutama omavahel abielus olevad Mõtsmehe tütar ja Kõvatooma poeg. Vanad vaenud ärkavad ellu. Tagatipuks lõhuvad vandaalid matkasihiks olnud laeva. Juhtub muudki näotut. Ometi ei murdu idealistist Vambo, kes ehk ise ongi üks säärane laev keset rägastikku.

"Peotäis tolmu"
1992

Juba vanaisa staatuses kirjaniku soe ja helge tagasivaat oma lapsepõlvele vanematekodus Rakveres ja metsnikust onu juures Alutagusel. Lapsepõlve süütud, muretud mängud. Sügavalt autobiograafiline, kuid siiski mitte dokumentaaljutustus. Mehe lapsepõlv, kellele "olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused - sõda, Siberi vangilaagid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest midagi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitu aastat kestnud kõhklemisi ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema oli sadu, küllap tuhandeid." Autoril oli salasoov oma elu sel moel uuesti läbi kirjutada, aga aega jäi napiks. Raamatu lõpul on minategelane R. neljateistkümneaastane. Käes on juuni 1940. Lapsepõlve lõpp.

"Laevad kaotavad tüüri"
1993

1951. a sahtlisse kirjutatud romaan eesti kunstnikkonna algavast sovetiseerumisest. Söakas ja kompromissitu, kirjutatud autori noorusele kohase maksimalismiga. Lähemalt vaadeldakse kaht sõpra, tegevat maalikunstnikku Arvo Alast ja oma kohast ilma jäänud kunstimuuseumi direktorit Ever Reeki, kes pole kaks viimast aastat põhimõtteliselt enam midagi maalinud. Ka direktorikoha kaotas Ever ideoloogilistel põhjustel. Romaanis on palju vaidlusi kunsti ja poliitika vahekorrast, võimalikust kollaboratsionismist, uue rezhiimiga kohanemise otstarbekusest. Kas passiivne vastuhakk või aktiivne mässamine - need on tolle aja valikud. Tähtis koht on romaanis antud kaunile Marenile, muusale, kelle jooni võib näha kordumas autori hilisemate raamatute naistegelastes. Ja üle kõige laotub mingit endisaegade salonglikku hõngu. Raamatu on kirjanduslikult toimetanud ja asjakohase eessõnaga varustanud Teet Kallas.

Sillad põlevad

2007

1950ndate lõpus kirjutatud lühiromaani sündmustik käivitub märtsis 1944, päeval, mil peategelane Gunnar Maandi vabaneb vangistusest Patareis. Käes on „saksa aeg“ ja kõigile, kes omal ajal venelastega mehkeldasid, näidatakse varjamatult näpuga. Maandi, kelle kodust sakslased läbiotsimisel nõukogude propagandat leidsid, teab, et tal on metsalise märk otsa ees. Kuskilt tuleb aga alustada. Ta otsib Tallinnas üles ülikooliaegse tuttava Ingridi, kuid see kohtumine ei too õnne. Järgmisel päeval pommitavad venelased Tallinnat, Ingridi kodu hävib. Raev kallaletungijate vastu kandub üle Maandile. Sõda alles käib ja Maandi jõuab teha ka talutööd, redutada metsas ning teenida Pitka üksuses, oma pattu sel kombel lunastades. Pärast sõda korjab mehe aga üles kunagine kongikaaslane, kes on nüüd täitevkomitees kõrge koha peal ja nii saab Maandi oma eluga järje peale – alustab nõukogude ametniku elu koos vastavate hüvedega. Ent ta on kaotanud sõbrad ja armastatud naise ning tunneb ahastusega, et on kui inimene, kes kannab põlevatele sildadele peoga vett...

Põhjavalgus

2010

60 aastat ootas see käsikiri oma aega. Autor oli napilt kahekümneneljane, kui ta Vorkuta vangilaagrist vabanes ja oma seal salaja kirja pandud märkmed joonelt romaaniks kirjutas, teades muidugi, et see ühelgi juhul ilmuda ei saa.

Raamatu peategelane Mattias Raud käib viie aastaga – 1944-1949 – läbi kogu oma aastakäigule määratud põrgu: NKVD ülekuulamised, Patarei, tapivagunid, Siber, kaevandus. Aga ta tuleb sealt eluga välja. Sest ta on noor ja idealistlik ja tal on pisut õnne. Laagris juhtub kõike, inimene on viidud oma viimse piirini.  Ainult nürineda ei tohi, teab Mattias kindlalt, lootust ei tohi hetkekski kaotada. Mitte füüsilised piinad ei tapa, vaid see hall nürinemine. Ja nii nad siis „kirjutavad ja arutlevad, loovad väikesi teoseid, mida kuhugi panna ei ole peale ligase kuuetasku – aga nad loovad siiski.“ Ja üle kõige laotub kirgas põhjavalgus, mis aitab jääda inimeseks ses hirmsas, jõletus elus.

Võõra mõõga teenistuses

2011

Romaan ilmus alles kolmandal katsel, posthuumselt. 1958 esitas autor käsikirja romaanivõistlusele, kus see ei läinud ideoloogilistel põhjustel läbi. 1981 tegi ta loo mõneti ümber, kuid uus versioon leiti olevat kehvem ja sinnapaika kõik jäigi.

Aeg, millest päevikuna esitatud romaan räägib, jääb sakslaste sissemarsi ja venelaste teise tuleku vahele – 1941. augustist 1944.a septembrini. Sõjaaeg niisiis. Loo moto seisab tiitellehel: Tugevad loovad olukordi, nõrgad langevad olukordade ohvriks. Kummatigi on mõlemad oma tegude eest võrdsel määral vastutavad. Ja selle paratamatusega tegelased end lakkamatult vaevavadki. Pidev sundus valida pooli, otsustada, kelle leeris olla, kas sekkuda või vaadata kõrvalt, ajab tülli klassikaaslased, isad ja pojad, poisid ja nende tüdrukud. „Kas ei peaks inimene rohkem armastama ja vähem tegelema probleemide ja ideedega, mis teda teisi vihkama õpetavad?“ küsib päevikut pidav nooruk lõpuks iseendalt. Võideldes võõra mõõga all, võõral pinnal, võõraste ideede eest, tunneb ta üha selgemalt, et on „ei keegi eikellegimaal“, ei muud kui „välihallis mundris nimetu kogu“. Siseheitlused lõpevad leegionist deserteerumise ja põgenemisega.

Viimse meheni

2017

1940. a lämbel hilissuvel tulevad neli Rakvere koolipoissi kokku, et asutada ülelinnaline salajane rühmitus, sest: „Tarvis on midagi ette võtta, kurat! Mina ei kannata seda enam välja!“, nagu ütleb mõtte algataja, 17-aastane Rasmus. Sihiks seavad poisid võitluse „eesti rahvusliku meelsuse ja poliitiliste ideaalide säilimise eest“. Nad näppavad relvi, trükivad kooli teadetetahvlile üleskutseid ja jagavad salaja lendlehti. Ei saa ju rahulikult kõrvalt vaadata, kuidas ümberringi komnooreks astutakse ja enamlust propageeritakse. Muidugi on poiste tegevus ohtlik. Tekivad kokkupõrked uue võimu poolt ametisse pandud õpetajatega. Tagajärjed ei lase end kaua oodata. NKVD on jalul, algavad arreteerimised. Ja siis lasevad punased õhku Vabadussõja ausamba ning panevad künkale püsti oma puust obeliski. See nõuab kättemaksu ja poisid panevad punase obeliski põlema. Sel ööl hukkub üks sõpradest. Järgmiste kuude jooksul saab poiste tõotus „Viimse meheni!“ kurvaks tõeks.