laupäev, 2. september 2017

Rein Rannap saates "Nädalalõpp Kanal2ga"

Austusest Rannapi vastu ja kontserdi suure elamuse tagajärjel panen üles kirjutise vestlusest Margna-Jõekalda ja Rannapi vahel.

Mida mäletab Rein Rannap oma reisidest?
Kristjan üritab peale väikest arutelu Rein Rannapi muusika üle , kus on põimunud klassikaline ja rock muusika, leida sobivat kujundit. „Sa oled alati siis olnud nagu nahkhiir. Pole loom, pole lind. Ma mõtlen heas mõttes“. Kristjan jätkab „Nõukogude aja välisreisid. Kui välismaale lasti, enne loeti sõnad peale, siis olid ikka nuhid kaasas. Aga kuidas muusikud või ansamblid välismaale pääsesid ja kas seal teenitu jäi neile vastavalt kvalifikatsioonipunktile või kuidas sellega oli?“
Rannap elavneb silmnähtavalt. Muidu vaoshoitud pianist saadab tervet järgnevat juttu elavalt kätega.
„Käsin hiljuti Saksamaal esinemas ja siis tuli mulle kõik meelde, kuidas tollal oli. Seesama punkt, mis Nõukogude Liidus rublades oli, võrdsustati dollariga. See oli see raha, mida sa tohtisid sellest välishonorarist endale jätta. Ülejäänud raha, mis mulle välismaal peo peale maksti, tuli ära peita ja salaja üle piiri tuua. Seda ei tohtinud isegi deklareerida, et sul see valuuta on. Järgmisel päeval pidid minema GosKontserti ja kõik raha viimase sendini lauale laduma. Endale sai jätta ainult selle punktitasu ulatuses oleva raha, aga maksti välismaal kümme korda rohkem. Mul ei olnudki see nii väike , kuskil 60 rubla kontserdi pealt, aga kui oli tegemist orkestriproovidega, siis pidi teinekord nädal aega seal koha peal olema. Väljas süüa selle eest muidugi ei olnud võimalik ja kõik tahtsid ju endale tuua midagi – magnetofoni või mõne hilbu, sest siin polnud saada. Ja mida siis tegid nõukogude artistid. Nad võtsid kohvris söögi kaasa – lihakonservid, kuivikud. Kohvrid olid triiki täis.  Peenetes hotellides siis vaadati , et keegi ei näe ja segati endale süüa kokku. Seoses sellega ma olen kuulnud paari väga head lugu. Moskva Suur Teater käis ju pikkadel reisidel, teinekord olid kuude viisi ära. Konserve ei saanud siis muidugi nii palju kaasa võtta. Mida nemad siis tegid? Nad läksid hotelli ja tualetti veeloputuspaagis keetsid kartuleid. Panid spiraali sinna sisse ja ajasid keema. See selleks, aga mis ükskord juhtus. Pariisis oli Suure Teatri etendus. Kõik olid kohal - koor, orkester, tantsijad ja lauljad, tehniline personal. Mitusada inimest. Etendus sai läbi ja kõik läksid samal ajal hotelli ja kõik nagu üks mees torkasid oma kiirkeetjad vooluvõrku, aga sellist pinget polnud kunagi maailmas enne nähtud. Paugu pealt oli terve pool Pariisi pime.“ Saatejuhid on naerust kõveras ja publik plaksutab maruliselt. Rannap muheleb ja on ilmselgelt rahul oma looga.
Kristjan jätkab tõsinedes „See kontrast on ikka väga suur. Ühel hetkel keedad kemmergus kartuleid ja siis lähed frakis lavale. Käisin vaatamas NoTeatri etendust ansamblist „Ruja“, mille kohta te olete ise kommenteerinud, et ei olnud need peod tollal nii suured midagi. Või kuidas sellega on?“.
„ Ma ei oska üldistada. Eks ta oli igal ansamblil erimoodi. Mina suhtusin rockansamblisse sama moodi nagi klassikalisesse kammeransamblisse. See oli minu tagapõhi. Ma olin näinud selliseid ansambleid töötamas, proove tegemas. Ansambel ei olnud peokoht ega sõpruskond. Mina tegin käsitsi korralikud noodid. Proovi alguses andsin igale mehele noodid kätte ja nüüd mängime.“ Rannap matkib ilmekalt noodi kirjutamist ja seejärel laiali jagamist. „Proovi alguses on täitsa jama, sest teised võtsid seda nagu suhtlemisringkonda. Hakkasid anekdoote rääkima või lugusid, mis on juhtunud nädala jooksul.“ Rannapi käed, mis õhus poognaid joonistavad, teevad üha suuremaid ringe. Kristjan ja Teet itsitavad. “Poisid, mis toimub. Me tulime siia proovi tegema“. Rannap kehastub hetkeks oma ansamblikaaslaseks ja rähmab käega “Küll jõuab, aa, kas sa seda lugu tead ..“ ja jätkab „ma mõistan , et teistel oli minuga raske, aga ma ei teadnud, et teisiti saab ka teha bandi.“
Teet Margna „Ma olen tahtnud alati küsida, et sinu tuntud väga emotsionaalne ja hingestatud esinemisviis, kas see on teadlik valik või tuleb lihtsalt nii ?“

„See tuleb täiesti iseenesest ja loomulikult ja igakord erinevalt, sest meeleolu on erinev. Muidugi ma tõstan kätt võib-olla kõrgemale kui teised, aga see tuleb sellest tundest, mis selles on. Kõige hullem lugu, mis on selle liikumisega juhtunud on, kui Ruja esines Linnahallis sellise looga nagu „Must lind“. Seal on klaverisoolo ja siiamaani mängides ma kujutan ette seda hirmsat musta lindu, kes ähvardades lendab pea kohal. Need on sellised üksikud löögid, kus kajamasin annab järelefekti vuh, vuhh, vuhhh“. Rannapi käed lendlevad pea kohal ja suuga imiteerib linnuvuhinat. „Linnahallis oli selline nõukogudeaegne ühe jalaga klaveritool. Tänapäeval ma keeldun selle peal mängimast, aga siis ei olnud valikut. See pisike tool ja mina lendlen seal ja ühel hetkel kukkusin selili maha. See ei olnud meelega tehtud. Kaotasin lihtsalt tasakaalu, olin hoos ja haiget ei saanud. Aga paljud arvavad , et see oli mul meelega tehtud."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar