Piibe maantee – tee läbi looduse ja ajaloo.

Piibe maantee – tee läbi looduse ja ajaloo.

Tallinnast autoga startides algab Piibe maantee Jägalast. Sinnani viib ilus neljarealine Peterburi maantee. 26 km keera maanteelt Aegviidu poole ja oledki Piibe maanteel, mis loogeldes läbi imelise Eestimaa viib lõpuks Tartusse välja. Piibe maanteed saab muidugi läbida ka startides Tartust, siis tuleb võtta suund Salvestist mööda ja Jõgeva poole. Tee on sama, ainult mets on tee ääres teistpidi.

Piibe maantee nimi on kaunis vana ja nime päritolu pole seetõttu teada. „Ajaloolistes ürikutes on Piibe maanteed nimetatud niiviisi juba 1686. aastal ning see nimi tähistas tollal üle Albu, mitte aga üle Aegviidu–Jäneda kulgevat teed, mis on hilisem.“ avab Valdo Praust maantee nime ajaloolist tausta. Arvatakse, et tee sai nime tee ääres asuva Piibe mõisa järgi või siis tee ääres laiuvate piibelehtede järgi, kuid minul on hoopis kolmas versioon ja olen kindel, et see võib olla neist kõige tõesem. Nimelt tähendab piibe tartu murdes oksa ehk piibe tee on okstest tee. Aastasadu tagasi kasutasid tee-ehitajad tee tugevdamiseks pehmemates kohtades just oksi. Nii hakatigi okstest ehk piibetest teed kutsuma Piibe teeks.

„Tallinna ja Tartu vaheliste liiklemisteede kirevast arenguloost on enamik olnud tänaseni varjatud. 17. sajandi lõpu seis, mil koostati varaseimad meieni säilinud täpsed kaardid ja kirjeldused, sarnanes tänasega – olid olemas nii Piibe maantee kui ka üle Mäo kulgev tee, mis jäid samadele trassidele kuni 20. sajandi keskpaigani (autostumiseni). Vaid nende  rollid on vahetunud – erinevalt tänasest oli tollal tähtsam Piibe maantee. Põnevaim areng toimus enne 17. sajandi teist poolt, mil tee muutis mitmetel lõikudel ja aegadel oma trasse. Meie hävitusterohke ajaloo tõttu pole sellest säilinud otseseid ürikuid, vaid üksnes mitmeid laiali pillutatud kaudseid märke“ jutustab Piibe maantee ajaloost teedeuurija Valdu Praoust. Ajaloolised liikumisteed ei olnud nii üheselt maha märgitud nagu tänapäeval. Eristada tuli taliteid, suveteid ja ka ratsateid, kus vankriga sõitmine polnud võimalik. Looduses jalutades võib tänaseni leida märke erinevatest teedest.

Kuidas veel saada ettekujutust endiseaegsest teekohast? Hobusega liikumisel oli oma loogika, mida järgides ja vanu kaarte aluseks võttes on võimalik saada ettekujutus, kuidas tee kulges. Mäest ja soost mindi ümber, jõest mindi üle koolmekohas, Lisaks pidi tee ühendama kõrtse, mõisaid, kirikuid jne.

„Piibe maantee Tallinnast Järvamaale viiv osa kulges muinasajal ning varakeskajal tõenäoliselt mitte üle Soodla, Aegviidu ja Jäneda, vaid üle Saha, Kiviloo, Voose ja Albu; praegusele sihile jõudis ta Järva-Jaani lähistel“, jätkab Valdo Praust.“Ka Tartumaa põhjaosas – muinasaegse Vaiga ehk Vaiamaa ulatuses – erines Piibe maantee suvine trass praegusest. Muinasaegne tee kulges Kärdest tõenäoliselt üle Ripuka muinaslinnuse ning sealt edasi üle Laiuse, Palamuse ja Luua, suundudes meieni tuntud trassile Nava kohal.Üheksa suurema muudatuse tulemusena – arvatavasti seitse neist keskajal, kaks aga rootsi ajal – tekkinud 210 km pikkune Piibe maantee trass jäi praktiliselt muutumatuks kuni 20. sajandi teise poole õgvendusteni. Tollane tee ühtis muinasaegse suvise teega vaid 14% lõikudel – Tallinna Lasnamäe klindiserval 3,5 km ulatuses, Järva-Jaanist Koeru suunas (Kargu lahknemiskohani) 11,3 km ulatuses, Piibe–Kärde lõigul 13,8 km ulatuses ning Tartu Puiestee tänava ristmikust vanalinna 800 m ulatuses. Muudel lõikudel on tee ajavahemikul 13.-17. sajandini oma kulgemissihti muutunud. Sealhulgas muutus rootsi ajal suvise tee siht  koguni 63% ulatuses.“

Kui keskajal läbis tee kindlasti mõisasüdameid ja kihelkonnakeskusi, siis nõukogude ajal hakati teed asulatest mööda viima. Nõukogude perioodi algul oli maantee kohati nii halvas seisus, et muutus kevadeti läbimatuks. Nii meenutavad paljud Järva-Jaani elanikud, et 1950ndatel ja hiljemgi oli tee nii halvas korras, et asulast välja sa ainult rongiga, sest teed polnud liikluseks võimalik kasutada. Teeuuenudtega muudeti olemasolevat teed ja valmisid uued lõigud mööda Aravetest ja Koerust. Samuti sai alles nõukogude aja lõpul viimane Piibe maantee lõik Järva-Jaani ja Koeru vahel asfaltkatte. Jälgi ajaloolisest teest võib teadlik silm leida loodusest tänagi. Küll on keset metsarada korraga uhke sild või ääristavad teed betoonpostid. Kõige lihtsam on seda märgata Kõrvemaa Matka- ja suusakeskuse taga.  

Maanteel liikudes on põnev viia ennast mõtetes aega 100 ja rohkem aastat tagasi, kui maanteel liiguti peamiselt jala või hobusega. Tundmatust varjav mets pressis mõlemalt poolt teele. Metsast võisid välja tulla röövlid või murdjad loomad. Iga juhul oli liiklemine seotud hoopis teistsuguste ohtudega kui tänapäeval. Maanteel liiklemist on oma mälestustes meenutanud paljud Piibe maantee ääres elanud inimesed. Järva-Jaani külje alt pärit admiral Johan PItka meenutab, kuidas ta esimest korda isaga Tallinnasse sõitis. Teele asuti varavalgel ja esimene peatus tehti Aravete kõrtsis. Aravete kõrts asus praeguse kultuurimaja vastas üle tee, mis hiljem mõisaproua poolt kohalikele seltsidele seltsimajaks kingiti. Tänaseks pole hoone säilinud. Admiral Pitka jätkas teed kuni Iru mäe otsast avanes lõpuks vaade merele ja Tallinnale. Meri lummas noormeest nõnda, et  hiljem astuski ta merekooli ja temast sai Eesti tuntumaid laevakapteneid. Piibe maanteel on liigelnud paljud kuulsused. Soome eepose autor Elias Lönnrut on kirjutanud oma mälestustes, kuidas ta 1844 aastal jala mööda Piibet Tartusse Kreutzwaldile külla läks. Kindlasti sõitis mööda Piibet ka 1934.a maailmakuulus kirjanik H.G. Wells, kes külastas Jäneda mõisaprouat, kellel oli Kalijärve ääres suvemaja. Piibe maanteega on tihedalt seotud paljud Eesti kultuuri- ja avaliku elu tegelased. Kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusalu presidendilt kingiks saadud Pillapalus asuv talu on vaid 100m kaugusel Piibe maanteest. Kes ei mäletaks ütlemist „Palusalu anna valu, siis saad Pillapalus talu …“.  Aegviidu kalmistul puhkab Eesti rahvatantsuema Anna Raudkats. Siinsamas viibis sõja ajal pikalt Raimond Valgre oma korpusega, kes kirjutas sellel ajal „Aegviidu valsi“. Ega saanud oma kodukanti Vargamäel teisiti kui Piibe maanteed mööda rahvakirjanik A.H.Tammsaare. Jõgeva on Betti Alveri ja Alo Mattiseni sünnilinn. Maanteed mööda liikudes võib seega jutustada terve Eesti kultuuriloo taustaks needsamad metsamassiivid, mis on inspiratsiooniks olnud paljudele.

Tänasel päeval on seoses suurema liikluse suunamisega Tartu maanteele saanud Piibe maanteest väga heas korras tee, mis läbib  maalilisi väikseid Eesti asulaid (Aegviidu, Järva-Jaani, Tabivere, Jõgeva, Lähte) ja imelist loodust. Tee ääres asuvad mitmed kirikud (Jõelähtme, Järva-Jaani, Ambla, Koeru, Äksi), mõisad (Anija, Jäneda, Albu, Kurisoo, Orina, Aruküla) muuseumid (Rebala, Kehra Raudteejaam, Järva-Jaani muuseumid, Vanatehnika Varjupaik, Jäneda, Pommiauk Jõgeval, Tabivere, Jää-aja Keskus), mis ootavad ajaloohuvilisi külastajaid. Eriti oodatakse Piibe maanteele loodushuvilisi. Maantee äärest saavad alguse paljud tähistatud matkarajad, mida saab läbida koos pere või sõpradega. Teid ootavad ka looduskeskused (Kõrvemaa, Aegviidu, Elistvere, Kassinurme). Kelle sõit venib Piibe maanteel pikemaks, see leiab mugavaid ööbimisvõimalusi kogu maantee ulatuses (Kõrvemaa, Nelijärve, Jäneda, Järva-Jaani, Jõgeva, Äksi). Paljud põnevad paigad on külastajatele avatud tasuta ja nende külastamiseks on vaja vaid head tahet (Äksi kiigepark, Kassinurme mäed, Vanatehnika Varjupaik). Võta aega, peata auto ja tee hinge rõõmustav jalutuskäik. Piibe maantee ootab suviseid liiklejaid, kellel on aega tutvuda Eesti kultuuri ja loodusega.

Merike ja Martin koos elus ja jooksuradadel.

Merike ja Martin koos elus ja jooksuradadel.

Merike Annuk ja Martin Siimer kohtusid kaheksa aastat tagasi ühiste tuttavate juures peol. Mõne aja pärast tõdesid nad, et nende vajel on midagi enamat kui lihtsalt sõprus ja tänaseks on nad juba aastaid elukaaslased. Linnaametnikust Martin on oma vaba aega alati aktiivselt sisustanud. Ta laulab „Revalia“ meeskooris ja on tegus harrastussportlane. Teda võib näha aastaringselt ja iganädalaselt jooksu-, suusa- ja rattaradadel üle Eesti.  Oma kirega nakatas Martin ka Merikest ja nüüd liiguvad nad tervisradadel juba koos.

Oma esimese maratoni jooksis Martin 35- aastaselt täispika triatloni viimase osana. „Ega maraton polegi väga noorte inimeste ala. 35 on paras iga maratoniga alustamiseks“ ütleb tänaseks 46-aastane Martin. „see on adrenaliin, mis viib jooksurajale. Oma piiride tunnetamine. Algul jooksed ühe kilomeetri, siis vaatad, et kas saad uba kaks joosta. See on soov oma võimete piire tunnetada.“, selgitab Martin huvi maratonijooksu vastu. Peale mõnda kodumaist maratoni viis soov kogeda midagi uut neid välismaistele võistlustele. Tänaseks on nad läbinud neid kümmekond.

„10 aastat tagasi oli Eestis maraton väga marginaalne ala. Harrastajaid oli vähe ja nende tase väga erinev. Seepärast teinekord joostes  ei näinud rajal ühtegi konkurenti. Üksinda jooksed. Mõned on ees ja teised taga. Oht oli rajal eksida. Rajaääred on ka tühjad. Publikut ergutamas ei ole. Niimoodi üksinda kulgedes ilma otsese konkurentsita on aga väga raske maratoni joosta.“, selgitab Martin, miks neil tekkis soov osaleda mõnel kuulsal ja rahvarohkel välismaratonil. „Koos joostes tekib sünergia. Sa näed samasuguseid hulle enda kõrval ja see innustab pingutama“. Tänaseks on nad jooksmas käinud Riias, Nimerikis, Stockholmis, Vilniuses, Sankt-Peteburis, Berliinis, Ateenas, Rothis, Roomas ja sellel aastal Rotterdamis.

Maratoniturism on maailmas üha enam populaarsust kogumas. Igal pool toimuvad maratoniga koos suuremad ja väiksemad võistlused. Küll lastejooksud või võistlused lühematel distantsidel. Võistluste staabist saab võistluste eel laat, kus maailma erinevad maratonid ennast tutvustavad ja kutsuvad potentsiaalseid osalejaid kohe registreeruma. Ka Tallinna maratoni infotelk on paljudel maailma maratonidel väljas olnud.

Rahva kaasaelamine jooksjatele on erinevates riikides erinev. „Kõige aktiivsem oli see Rotterdami maratonil“, meenutab Martin „Seal oli ikka terve raja äär, kõik 42 km pidevalt rahvaga ääristatud.“ Tunnen huvi, et kas publiku ergutushüüded aitavad jooksmisele kaasa ja kas joogipunktides kõlav muusika ergutab või pigem segab. „Sellest on ikka tohutu abi. Numbritel on tavaliselt nimi peal ja kui siis keegi hõikab sind nimeliselt, siis tõstab kohe jala kõrgemale“, naerab Merike „Riias oli mul nimeks pandud Merikene. Üks tahtis hõigata aga ei suutnud välja lugeda, küll kokutas, et Merik… Meri…, lõpuks ütles lihtsalt go,go,go.“ Martin torkab vahele, et Riias oli tema numbrile trükitud vale nimi – Janis. Pöördus siis Martin infopunkti sooviga saada õige nimega number. Noormees infopunktis polnud suu peale kukkunud. Kuulnud Martini mure ära, ütles ta, et Martin on maailmas väga populaarne nimi, pea-aegu sama populaarne kui Janis Lätis ja praktiliselt on need üks ja seesama nimi. Mida muud ta olekski saanud teha. Martin katsus jooksu ajal reageerida, kui Janist ergutati. Vahepunkides kõlav muusika peab olema õige rütmiga. Merike ja Martin ütlevad ühiselt, et nemad kõrvaklappidega joosta ei suuda, sest siis ei kuule oma hingamist. Erinevad esinejad või kollektiivid maratoni raja ääres on tavaline nähtus. Kõige kummalisem kollektiiv oli Sankt-Peterburis raja kõrval laulmas. Kui tavaliselt on ergutavad muusikud ikka noored ja käredad, siis seal oli eakate rahvamuusika kollektiiv „See oli nii naljakas, et naersin omaette kõva häälega. Kahju, et fotokat kaasas ei olnud.“, lähevad Merikese silmad meenutades põlema.

„Teised mehed viivad oma kaasad ikka paradiisisaartele. Mina pean igakord maratoni jooksma, kui välismaale saan.“, vaatab Merike lõbusal pilgul Martinile otsa. Merike ja Martin on käinud  jooksureisidel ikka vähemalt nädal korraga. Paar päeva ennem on kohale mindud ja oludega tutvutud. Paar päeva peale maratoni on võetud aega iseendale ja tutvutud kohalike vaatamisväärsustega. Maratoni rajad kulgevad tavaliselt mööda olulisematest vaatamisväärsustest või pakuvad niisama kauneid vaateid pirkonnale. „Mis sellest kasu on , kui rada imekauneid vaateid pakub“ räägib fotograafina töötav Merike „korra vaatad ja jooksed pilk kellal ikka edasi. Mingit emotsionaalset naudingut sellest võistluste ajal ei saa. Hiljem siis käid raja juba turistina uuesti läbi.“

Rahvusvahelise võistluse litsents antakse võistlustele, mis vastavad kehtestatud Aimsi poolt väljastatud standarditele. Seepärast pole korralduslikus mõttes suurvõistlustel väga vahet. Kui turistina lõunapoolsetes riikides ringi sõita, siis võib tihti kohata asjaajamise aeglust , siis jooksumaratonidel on kõik kenasti korraldatud. Kuigi kõikide maratonide korraldus peab vastama kehtestatud normidele, siis saab alati teha kõike veidi paremini, kui peab. „Tallinna maratonil saavad kõik jooksjad lõpus tasuta süüa ja juua. Seal on õlut ja sooja toitu. Seda ei ole mitte kuskil mujal ja see on väga hea.“ Kiidab Martin Tallinna maratoni korraldajaid. Sellisele maratonile, millele pole antud rahvusvahelist litsentsi, ei julge Martin ja Merike minna.

„Ateena maraton algab Marathoni linnast ja lõpeb iidsel Panathenaici Staadionil.“, selgitab Merike „ Võistlejad pidid seega saama 40 km kaugusele stardipunkti ja see käis väga täpselt ja organiseeritult. Bussid olid pikas rivis ees, rahvas läks peale ja kohe minekut. Mingeid viivitusi ei olnud.“ Ateena maraton on olnud kõige raskem maraton, kus Merike ja Martin on osalenud. Võistlusrada tõuseb pidevalt kuni kolmekümnenda kilomeetrini. Siis hakkab laskuma. „Selleks ajaks, kui rada laskuma hakkab, oled aga omadega juba nii läbi, et see laskumine on ka vaevaline.“ kirjeldab Martin  emotsioone Ateena rajalt „Ma usun täiesti, et see sõdur, kes 2500 aastat tagasi jooksis ja ateenlaste võidust pärslaste üle linna teate tõi, surigi seejärel ära.“  Võime ette kujutada, kuidas 2500 aastat tagasi polnud veel teid, vaid künklikku maastikku kattis kiviklibu. Lisaks kandis sõdur joostes mõõka ja kilpi. Samuti ei oodanud teda iga paari kilomeetri järel toitlustuspunktid koos ergutava rahvaga.    

Enamasti arvatakse, et maratoni distants 42 195 m on täpne vahemaa Marathoni linna ja Ateena vahel ja enam-vähem nii see ongi, kuigi distants sai oma tänase fikseeritud pikkus alles 1908.a Londoni olümpiamängudel ja vastab siis läbitud vahemaale Windsori lossi ja White City staadioni vahel. Seni polnud maratonidel fikseeritud pikkust, vaid joosti pikka maad vastavalt mahamärgitud rajale.

Ateena maratoni finisipaigas Panathenaici staadionil toimusid esimesed kaasaegsed olümpiamängud. Staadion mahutab 50 000 inimest ja maratonipäeval rahvast täis. „Ateenas on olnud ka kõige ülevam tunne, sest kui jõuad läbiväsinuna sellele iidsele staadionile ja finišeerid tuhandete inimeste ees, kes kõik pidevalt kõigile kaasa elavad, siis ununeb rajal nähtud valu. See tunne ongi see, mille pärast me mujal jooksmas käime“ kirjeldab Merike kogetud tundeid. Ateena maraton on ainus suurem maraton, kus ei kasutata jäneseid, ehk eesjooksjaid, kes annavad kätte tempo soovitud aja saavutamiseks. Ateena raskel rajal ei suuda ka jänesed tempot hoida ja samuti kipuvad jooksjad ennast ülehindama. 

Martin on kokku jooksnud 19 ja Merike 13 maratoni, neist 10 ühiselt väljaspool Eestis. „Tegelikult on seda ikka väga vähe“, tõdeb Martin. Eestiski on maratoonoreid, kes on läbinud elu jooksul rohkem kui  300 maratoni ja aastas ligemale 50 maratoni, mis teeb keskmiselt üks maraton nädalas. Merike teab rääkida, et üks Soome sportlane, oli paar aastat tagasi jooksnud 300 maratoni aastas. Osaledes välismaistel maratonidel on Martinile ja Merikesele juba mõned näos tuttavaks saanud. Näiteks üks vanem jaapani härra, kes on läbinud kokku enam kui 600 maratoni. „Nende vanemate jooksjatega on üldse kummalised lood. Neil on mingi omapärane stiil.“ arutleb Merike, „Nad tulevad nagu krabid. Seljad veidi küürus ja reeglina kondised käed käivad nagu kombitsad. Nad liiguvad aeglaselt ja järjekindlalt. Vaatad imestades 15 kilomeetril, et kuidas see juba nii kaugele on jõudnud ja vuhised õnnelikuna mööda. Kui siis 35 km ennast kurnatuna joogipunktis täidad, siis vaatad, kuidas ta läheb täpselt sama kiiresti sinust mööda. Neil on kõik nii täpselt paigas.“

Üks suur ebameeldivus ühendab kõiki suuremaid võistlusi. Võistluspäev algab alati väikese soojendusega. „Väga pole vaja sooja teha, sest maratoni esimesed kilomeetrid on nagunii suures massis aeglased ja saadki ennast tasapisi käima“, räägib Martin. Peale soojendust ja enne starti tahaks aga ära käia tualetis, aga seda tahavad ühekorraga kõik tuhanded startijad. Seepärast on enne starti tualettides tohutud järjekorrad. Kui aga stardiaeg kätte jõuab, pole aega järjekorras seista. Seepärast võetakse kasutusele kõik nurgatagused või haljasalad. „See on ikka päris rõve“, ei suuda Martin probleemist rääkides emotsioone tagasi hoida „Väikesel haljasalal on üks puu, siis ümber selle on esimene ring, kes teevad number kahte ja teine ring, kes number ühte. Ega inimesed väga siis kohta ei vali. Naised tõmbavad püksid maha keset rahvamassi ja ajavad oma asjad ära.“ Merike lisab, et meestel on muidugi veidi lihtsam. Kord Sankt-Peteburis oli stardikohas küll u 100 tualetti, kuid iga ühe taga lookles 100- meetrine järjekord. Siis näitas väike nool, et nurga taga on on veel tualett. Oligi, kuid see oli tasuline. „Kust võtab jooksja enne starti münte kemmergu jaoks?“, on Martin vene absurdsusest hämmingus.

Vaid ühel korral pole neil tualettidega muret olnud. Nimelt ostis Martin endale Rademarist uued jooksujalatsid ja ühtlasi osales ostutsekk loosis, mille võitja sai osaleda Rooma maratoni VIP-gruppis. Vahel elus ja veab Martin võitiski. Korraldajatega kokkuleppel sai ka Merike osaleda samas grupis. VIP-grupp on igal maratonil osalev profesionaalsete ja kutsutud jooksjate grupp, kes stardib kõige ees ja sisuliselt ainsana jooksevad võidu peale. Nende teenindamiseks on stardipunktis eraldi telk oma tualettide ja muu vajalikuga. Merike ja Martin sinna telki sattusidki ja kõigist pakutud privileegidest osa said, kaas arvatud tualett. „Hea oli startida võistlejaterivi eesotsast, trügimist oli vähem.“, on Martin rahul. „Samuti oli päris põnev näha lähedalt neid maailma maratonide ässasid. Oleks tahtnud autogrammi küsida, aga polnud paberit ja pastakatki mitte. Eks see oleks kummaline ka olnud.“ Kummaline juhus tabas neid ka Rotterdamis, kui enne jooksu pannakse kott oma asjadega hoiule numbrite järg telkidesse. Telke jagus 6000nda numbrini ja siis lõppes telgirivi otsa. Numbreid oli aga 10000 ja rohkem. Seepärast otsisid 4000 inimest pool tundi enne starti kohta, kuhu oma kott panna.

Maailmas on viis kõrgema klassi maratoni – London, Tokio, New York, Boston ja Berliin. Kuna maratonidel osaleda soovijate hulk on suur, siis loositakse vastavalt saabunud avaldustele maratonile pääsejad. Martinil õnnestus pääseda nende õnnelike hulka. Ka Merike pääses jooksma, kuid juba oluliselt kallima hinna eest. „See oli ikka uskumatu kogemus. Ühe korraga on rajal 40000 inimest. Pool Tartu linna.“ Kirjeldab Merike kogetut „Rada kulges linnatänavatel selliste kergete tõusude ja langustega ja siis oli tõusuotstel näha, kui palju neid inimesi ikka on. See oli nagu lainetav jõgi, mis voolas ja mille algust ja lõppu polnud näha.“ Roomas osales maratonil 13000 inimest, aga päev varem toimunud 5 km jooksul osales kokk 50000 inimest. Jooksmine on maailmas ikka väga populaarne.

„Jooksmine on kõige odavam spordiala. Osta tossud ja hakka minema“ selgitab Martin ettevalmistust maratoniks „Kõige tähtsam on pidev aktiivne eluviis. Sõidad rattaga, suusatad jna. Ma võiksin praegu kohe ka maratoni joosta. Tavaliselt kaks nädalat enne võistlust teeme kontrollvõistluse 10 kilomeetrisel rajal. Selle jooksu aeg on aluseks hilisemale maratonijooksule. Minu puhul on see alati 100% täpne olnud.“  

Lisaks Rotterdami maratonile on nad sellel aastal läbinud Tartu Jooksumaratoni ja kindlasti ootab ees SEB Tallinna Jooksumaraton. Jalgrattavõistlustest me täna ei rääkinud, kuid suve jooksul koguneb neidki võistlusi kümmekond. Kutsun kõiki saabuval suvel kasvõi ühel jooksuvõistlusel osalema. Kui te ei saa osaleda, siis elage raja ääres kaasa ja hõigake ikka jooksjaid nimepidi. Sportlikku suve!