Esmaspäev, 21. mai 2018

Piibe maantee – tee läbi looduse ja ajaloo.


Piibe maantee – tee läbi looduse ja ajaloo.

Tallinnast autoga startides algab Piibe maantee Jägalast. Sinnani viib ilus neljarealine Peterburi maantee. 26 km keera maanteelt Aegviidu poole ja oledki Piibe maanteel, mis loogeldes läbi imelise Eestimaa viib lõpuks Tartusse välja. Piibe maanteed saab muidugi läbida ka startides Tartust, siis tuleb võtta suund Salvestist mööda ja Jõgeva poole. Tee on sama, ainult mets on tee ääres teistpidi.
Piibe maantee nimi on kaunis vana ja nime päritolu pole seetõttu teada. „Ajaloolistes ürikutes on Piibe maanteed nimetatud niiviisi juba 1686. aastal ning see nimi tähistas tollal üle Albu, mitte aga üle Aegviidu–Jäneda kulgevat teed, mis on hilisem.“ avab Valdo Praust maantee nime ajaloolist tausta. Arvatakse, et tee sai nime tee ääres asuva Piibe mõisa järgi või siis tee ääres laiuvate piibelehtede järgi, kuid minul on hoopis kolmas versioon ja olen kindel, et see võib olla neist kõige tõesem. Nimelt tähendab piibe tartu murdes oksa ehk piibe tee on okstest tee. Aastasadu tagasi kasutasid tee-ehitajad tee tugevdamiseks pehmemates kohtades just oksi. Nii hakatigi okstest ehk piibetest teed kutsuma Piibe teeks.
Tallinna ja Tartu vaheliste liiklemisteede kirevast arenguloost on enamik olnud tänaseni varjatud. 17. sajandi lõpu seis, mil koostati varaseimad meieni säilinud täpsed kaardid ja kirjeldused, sarnanes tänasega – olid olemas nii Piibe maantee kui ka üle Mäo kulgev tee, mis jäid samadele trassidele kuni 20. sajandi keskpaigani (autostumiseni). Vaid nende  rollid on vahetunud – erinevalt tänasest oli tollal tähtsam Piibe maantee. Põnevaim areng toimus enne 17. sajandi teist poolt, mil tee muutis mitmetel lõikudel ja aegadel oma trasse. Meie hävitusterohke ajaloo tõttu pole sellest säilinud otseseid ürikuid, vaid üksnes mitmeid laiali pillutatud kaudseid märke“ jutustab Piibe maantee ajaloost teedeuurija Valdu Praoust. Ajaloolised liikumisteed ei olnud nii üheselt maha märgitud nagu tänapäeval. Eristada tuli taliteid, suveteid ja ka ratsateid, kus vankriga sõitmine polnud võimalik. Looduses jalutades võib tänaseni leida märke erinevatest teedest.
Kuidas veel saada ettekujutust endiseaegsest teekohast? Hobusega liikumisel oli oma loogika, mida järgides ja vanu kaarte aluseks võttes on võimalik saada ettekujutus, kuidas tee kulges. Mäest ja soost mindi ümber, jõest mindi üle koolmekohas, Lisaks pidi tee ühendama kõrtse, mõisaid, kirikuid jne.
Piibe maantee Tallinnast Järvamaale viiv osa kulges muinasajal ning varakeskajal tõenäoliselt mitte üle Soodla, Aegviidu ja Jäneda, vaid üle Saha, Kiviloo, Voose ja Albu; praegusele sihile jõudis ta Järva-Jaani lähistel“, jätkab Valdo Praust.“Ka Tartumaa põhjaosas – muinasaegse Vaiga ehk Vaiamaa ulatuses – erines Piibe maantee suvine trass praegusest. Muinasaegne tee kulges Kärdest tõenäoliselt üle Ripuka muinaslinnuse ning sealt edasi üle Laiuse, Palamuse ja Luua, suundudes meieni tuntud trassile Nava kohal.Üheksa suurema muudatuse tulemusena – arvatavasti seitse neist keskajal, kaks aga rootsi ajal – tekkinud 210 km pikkune Piibe maantee trass jäi praktiliselt muutumatuks kuni 20. sajandi teise poole õgvendusteni. Tollane tee ühtis muinasaegse suvise teega vaid 14% lõikudel – Tallinna Lasnamäe klindiserval 3,5 km ulatuses, Järva-Jaanist Koeru suunas (Kargu lahknemiskohani) 11,3 km ulatuses, Piibe–Kärde lõigul 13,8 km ulatuses ning Tartu Puiestee tänava ristmikust vanalinna 800 m ulatuses. Muudel lõikudel on tee ajavahemikul 13.-17. sajandini oma kulgemissihti muutunud. Sealhulgas muutus rootsi ajal suvise tee siht  koguni 63% ulatuses.
Kui keskajal läbis tee kindlasti mõisasüdameid ja kihelkonnakeskusi, siis nõukogude ajal hakati teed asulatest mööda viima. Nõukogude perioodi algul oli maantee kohati nii halvas seisus, et muutus kevadeti läbimatuks. Nii meenutavad paljud Järva-Jaani elanikud, et 1950ndatel ja hiljemgi oli tee nii halvas korras, et asulast välja sa ainult rongiga, sest teed polnud liikluseks võimalik kasutada. Teeuuenudtega muudeti olemasolevat teed ja valmisid uued lõigud mööda Aravetest ja Koerust. Samuti sai alles nõukogude aja lõpul viimane Piibe maantee lõik Järva-Jaani ja Koeru vahel asfaltkatte. Jälgi ajaloolisest teest võib teadlik silm leida loodusest tänagi. Küll on keset metsarada korraga uhke sild või ääristavad teed betoonpostid. Kõige lihtsam on seda märgata Kõrvemaa Matka- ja suusakeskuse taga.  
Maanteel liikudes on põnev viia ennast mõtetes aega 100 ja rohkem aastat tagasi, kui maanteel liiguti peamiselt jala või hobusega. Tundmatust varjav mets pressis mõlemalt poolt teele. Metsast võisid välja tulla röövlid või murdjad loomad. Iga juhul oli liiklemine seotud hoopis teistsuguste ohtudega kui tänapäeval. Maanteel liiklemist on oma mälestustes meenutanud paljud Piibe maantee ääres elanud inimesed. Järva-Jaani külje alt pärit admiral Johan PItka meenutab, kuidas ta esimest korda isaga Tallinnasse sõitis. Teele asuti varavalgel ja esimene peatus tehti Aravete kõrtsis. Aravete kõrts asus praeguse kultuurimaja vastas üle tee, mis hiljem mõisaproua poolt kohalikele seltsidele seltsimajaks kingiti. Tänaseks pole hoone säilinud. Admiral Pitka jätkas teed kuni Iru mäe otsast avanes lõpuks vaade merele ja Tallinnale. Meri lummas noormeest nõnda, et  hiljem astuski ta merekooli ja temast sai Eesti tuntumaid laevakapteneid. Piibe maanteel on liigelnud paljud kuulsused. Soome eepose autor Elias Lönnrut on kirjutanud oma mälestustes, kuidas ta 1844 aastal jala mööda Piibet Tartusse Kreutzwaldile külla läks. Kindlasti sõitis mööda Piibet ka 1934.a maailmakuulus kirjanik H.G. Wells, kes külastas Jäneda mõisaprouat, kellel oli Kalijärve ääres suvemaja. Piibe maanteega on tihedalt seotud paljud Eesti kultuuri- ja avaliku elu tegelased. Kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusalu presidendilt kingiks saadud Pillapalus asuv talu on vaid 100m kaugusel Piibe maanteest. Kes ei mäletaks ütlemist „Palusalu anna valu, siis saad Pillapalus talu …“.  Aegviidu kalmistul puhkab Eesti rahvatantsuema Anna Raudkats. Siinsamas viibis sõja ajal pikalt Raimond Valgre oma korpusega, kes kirjutas sellel ajal „Aegviidu valsi“. Ega saanud oma kodukanti Vargamäel teisiti kui Piibe maanteed mööda rahvakirjanik A.H.Tammsaare. Jõgeva on Betti Alveri ja Alo Mattiseni sünnilinn. Maanteed mööda liikudes võib seega jutustada terve Eesti kultuuriloo taustaks needsamad metsamassiivid, mis on inspiratsiooniks olnud paljudele.
Tänasel päeval on seoses suurema liikluse suunamisega Tartu maanteele saanud Piibe maanteest väga heas korras tee, mis läbib  maalilisi väikseid Eesti asulaid (Aegviidu, Järva-Jaani, Tabivere, Jõgeva, Lähte) ja imelist loodust. Tee ääres asuvad mitmed kirikud (Jõelähtme, Järva-Jaani, Ambla, Koeru, Äksi), mõisad (Anija, Jäneda, Albu, Kurisoo, Orina, Aruküla) muuseumid (Rebala, Kehra Raudteejaam, Järva-Jaani muuseumid, Vanatehnika Varjupaik, Jäneda, Pommiauk Jõgeval, Tabivere, Jää-aja Keskus), mis ootavad ajaloohuvilisi külastajaid. Eriti oodatakse Piibe maanteele loodushuvilisi. Maantee äärest saavad alguse paljud tähistatud matkarajad, mida saab läbida koos pere või sõpradega. Teid ootavad ka looduskeskused (Kõrvemaa, Aegviidu, Elistvere, Kassinurme). Kelle sõit venib Piibe maanteel pikemaks, see leiab mugavaid ööbimisvõimalusi kogu maantee ulatuses (Kõrvemaa, Nelijärve, Jäneda, Järva-Jaani, Jõgeva, Äksi). Paljud põnevad paigad on külastajatele avatud tasuta ja nende külastamiseks on vaja vaid head tahet (Äksi kiigepark, Kassinurme mäed, Vanatehnika Varjupaik). Võta aega, peata auto ja tee hinge rõõmustav jalutuskäik. Piibe maantee ootab suviseid liiklejaid, kellel on aega tutvuda Eesti kultuuri ja loodusega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar