Kolmapäev, 1. august 2018

Marko Amboja- Alati pead olema valmis haarama juhustest , mida elu sulle pakub.


Marko Amboja- Alati pead olema valmis haarama juhustest , mida elu sulle pakub.

Inimesed on erinevad, kuid erinevus rikastab. “Ah, mis nüüd minust kirjutada.“, mõtlevad paljud inimesed. Kuid põhjuseta. Iga inimese tarkuses või eluloos on alati peidus midagi, mis tundub põnev ja  õpetlik, midagi, mida saab tuua eeskujuks teistele. See on lugu sellest, kuidas juhused võivad hakata sinu elu suunama, kui sa oskad neid ära tunda ja neist kinni haarata. Kõik unistused täituvad, kui sa alateadlikult unistust endas hoides tema poole liikuma hakkad.  

Marko Amboja (45) ei olnud sugugi kohe nõus, kui soovisin temaga loo teha. “Ah, mis nüüd minust kirjutada.“, kõlas vastuseks. „Sa kirjuta parem endast, sul on juttu palju rohkem“. Kuid asi pole jutu rohkuses vaid sisukuses. Marko on sündinud Tallinnas, kuid lõpetanud hoopis Kuremaa Põllumajanduskooli zooveterinaarina. Veterinaarina ta kaua töötada ei saanud, vaid jätkas hoopis õpinguid Põllumajandusülikoolis ärijuhtimise erialal. Elupöörete veidruses sattus ta oma õpitud erialal tööle alles mõned aastad tagasi, kui asus tööle Baltic Agro müügidirektorina. Baltic Agro on piirkonna suurim põllumeeste abimees. Nad pakuvad oma klientidele seemneid, väetiseid, masinaid jne. Hiljem ostavad kasvatatud vilja jälle põllumeestelt kokku. See oli nüüd muidugi minu kui kultuuritöötaja väga lihtsustatud nägemus miljoniärist. Marko igapäevatööks on 18-liikmelise müügimeeskonna töö koordineerimine ja juhtimine. „Klientide juurde jõuan ma oluliselt vähem kui sooviks. Istun enamuse ajast kontoris laua taga“, teab Marko, kuidas suvest viimast võtta. Varem müüs Marko alkoholi ja Red Bulli. „Töö austerlaste juhitud firmas oli väga õpetlik ja mis siin salata, et lõbus ka.“, löövad Marko silmad meenutades särama.

Ma olen seda meelt, et eestlased jagunevad laias laastus kaheks – metsarahvas ja mererahvas. „Ma olen seal vahepeal“, mõtiskleb Marko „Ma tunnen ennast hästi nii merel, kui ka metsas. Kui pole pikalt merele saanud, siis tekib igatsus ja kui pole pikalt metsa saanud, siis tekib ka igatsus.“  Vee peal erinevate sõidukitega liikumine on Markot alati köitnud. Isegi Tartus elades oli tal Emajõel oma väike paat, millega tehti pikki jõge pikemaid ja lühemaid väljasõite. Tallinna kolides tundus loogilise ja vajaliku käiguna liituda avamerejahi meeskonnaga, millega asuti võitlustulle regattidel kogu Läänemerel. Kuid Marko unistas oma jahist ja sellest, kuidas ta oma enda jahiga sõidab üksinda sisse Pärnu sadamasse. „Meie merekultuur on alles lapsekingades, kuid tõsi ta on, et areneb iga suvega.“ Heaks võrdluseks naabritega on müügiks pakutavate jahtide hulk. Kui lüüa lahti Eesti müügiportaalid, siis leiab umbes 300 jahi müügikuulutust. Samal ajal on Soomes sama arv umbes 27000. Vahe on pea-aegu sajakordne. Seepärast leidis Marko endale sobiva hinna ja soovitud omadustega jahi Gävle sadamast Rootsis. Marko võttis kaks kogenumat merehunti kaasa ja ilma peatusteta sõites oldi 55 tunni pärast Tallinnas. Hingelises segaduses Marko ei teadnud nüüd enam, kas olla rohkem maal või merel. Põlisest maarotist oli saamas merehunt. Õige pea sõitiski ta oma unistust teoks tehes oma jahil Pärnu sadamasse. Üks unistus oli täitunud, kuid samas jättis tegu hinge tühja koha. Mis siis nüüd edasi?

„Eks sai siis ikka igal pool käidud. Kõige enam ikka päevastel väljasõitudel siinsamas Tallinna lähiümbruses.“, meenutab Marko. Kord sõitsid nad jahil koos sõbra ja sõbra väikese lapsega Aegnale. „Seal oli sadamas selline putka. Laps tahtis jäätist ja oli väga pettunud, kui putka kinni oli.“ Jätkab Marko meenutusi „Tegime talle siis nuudleid. Eks jahis on alati midagi süüa. Kuid laps oli ikkagi kurb.“  Järgmisel päeval asus Marko uurima, et miks siis ometi oli ilusal suvepäeval sadamakiosk suletud. Tallinna Kesklinna Valitsusest, mille alla omamoodi veidrusena Aegna saar kuulub, vastati talle, et hetkel kioskil rentnikku pole ja kui soovite olukorda parandada, siis võtke kiosk  ise rendile. No mis sa teed, kui kinni siis kinni, kuid mõte jäi kuhugi mõttesügavustesse alles. Aasta hiljem, kui Marko 15-aastane tütar Triinu hakkas suveks tööd otsima ei soovinud keegi hakkajat neiut õnneks rakendada, sest siis sai Marko talle ise ettepaneku teha. Marko võttis Aegna 6-ruutmeetrise sadamkioski suveks rendile ja pani noore tütre ettevõtmise juhatajaks. „Eks see oli selline suvefan. Endal on lõbus, laps teenib endale ise raha ja õpib samas vastutama.“ muheleb Marko „Mina olin ja olen seal ainult transporttööline. Toon vastavalt tellimusele paadiga kaubad kohale.“ Teisena asus kioskisse tööle Marko elukaaslane Moonika, kes parasjagu oli väikse lapsega kodune. „Väikelapsega kodune naine ja noor neiu koos äri ajamas tegi algul ettevaatlikuks. Kioski rendihind oli 65 eurot kuus ja mõtlesin, et selle saame ikka tasutud, isegi kui keegi kioskisse ei jõua. Aga tüdrukud said väga hästi hakkama“, on Marko uhke.  Täna on 18-aastane Triinu oma CV-ssegi kirja pannud „Aegna sadamakioski juhataja“ ja on selle üle uhke.

Aegna asub Viimsi poolsaare tipust vaid mõne minuti paadisõidu kaugusel. Aegna saar on vaid 3-ruutkilomeetri suurune, kuid ajalugu on jätnud siia hulgaliselt märke ja vorminud looduse omanäoliseks. „Aegna saarel on imelik külgetõmme, mida vanemaks jääd või rohkem ennast saarega seod, seda raskem on temast eemal hoida.“ arutleb Marko „Aegna võtab su endale.“ Aegna saare loosungiks on „Aegnal on alati aega“. See kehtib tegelikult enamuse väikesaarte kohta, sest pannes jala kaldale astud vaid pisukese paadisõidu järel suurlinnast hoopis teise maailma, kus kehtivad omad seadused ja aeg kulgeb omasoodu. Saarel ongi vaid kolm külastajaid teenindavat asutust – 2 külalistemaja ja sadamakiosk. Seepärast on kioskööride töö suureks osaks külastajatega suhtlemine. Kõik tahavad teada, kuhu minna ja mida saarel teha.  „Ootame saarele eelkõige loodushuvilisi ühe päeva matkajaid.“, tutvustab Marko saare püsielanike ootusi, „Saar on väike ja ei suuda vastu võtta massidega kaasas käivat koormust.“ Saare kolm külalistemajagi majutavad eelkõige üksikturiste. Ühes on Marko aga kindel, et igasugune konkurents on hea ja pakkumiste paljusus toob ainult kliente juurde. Paar korda aastas toimuvad saarel ka suuremad üritused, kuid needki pigem seotud loodusega. Saarel asuvas Keskkonnaameti loodusmajas toimuvad lastelaagrid  ja koostöös Looduse Omnibussiga ekskursioonid. Vaadata on saarel aga rohkem, kui päevaga jõuab. Esiteks viib tee erinevatel perioodidel ehitatud militaarobjektideni, siis kindlasti saare surnuaeda, Eesti kõige tihedama rändrahnude kogumini ja maagilise kiviringi juurde. Marko on saarel käinud ja olnud tänaseks neli aastat, kuid ütleb, et ega temagi pole veel igale poole jõudnud. Seepärast oodatakse ka neid, kes saarel varem käinud, sinna ikka tagasi.

Aegna saarel on vaid 2 püsielanikku, kuid iga aastaga tuleb juurde suvesaarlasi. Noored kiosköörid elasid algul ühes kahest külalistemajast või jahis ja mingil hetkel tundus Markole, et hing ihkab saarele püsivamat asukohta kui paadikajut või külalistetuba. Oma jalutuskäikudel silmas ta saare vastusküljes majakest, mis oma eraldatuses tundus täieliku paradiisina. Marko leidis üles senise maja omaniku, kes peale pikki ja raskeid arutelusid oli nõus maja siiski lõpuks Markole maha müüma. Nüüd said Markost oma perega tõelised suvesaarlased. Maja vajab küll korralikku renoveerimist, kuid see eest on olemas oma teistest eraldatud koht. „Ega siia kõrvale keegi ehitada ei saa. Ühel pool on meri ja teisel pool merikotka pesa, millega seoses on seal ehituspiirangud“, tutvustab Marko oma väikest paradiisi.

„Suvi ja külalised on küll head, aga omamoodi kergus tuleb hinge, kui viimane liinilaev „Vesta“ sõit Aegna sadamast väljub.“ Suvesaarlaste soov oma suve pikendada tõi kaasa uue probleemi – kuidas saada saarele, kui liinilaev enam ei sõida ja endal paati pole. „Saar tõmbab ligi igasugu huvitavaid tegelasi. Meil on siin Lõuna-Aafrikas sündinud hollandlane , kellega kahasse otsustasime osta veidi suurema paadi, et hakata pakkuma meretakso teenust“, tutvustab Marko taas üht asjaolude kokkusattumist ehk juhust, millest sai kinni haaratud. „Minule meeldib merel sõita ja kaupa oli ka vaja vedada, kui siis võtad veel mõne reisija peale, kes aitab kulusid katta, ongi kõik rahul. Meie väljume Tallinna kesklinnast ja sõit võtab aega 30 minutit. Kliendid on erinevad. Suvel on rohkem pered ja sõpruskonnad. Sügisel vene rahvusest korilased. Igaüks leiab oma“, arutleb Marko. „Oluline on hoida oma kindlat joont ja mitte propageerida saart kui peokeskust vaid kui looduslähedast vaimu taastavat keskkonda.“ Seepärast arendab saarel eestlasest tiibeti munk vaimse enesearengu keskust, et suurlinna külje all pakkuda võimalust taastada kaduv vaimujõud. Ka sadamakohvikul on plaanis koos saarega areneda. Aegna elab muutumises ja liigub oma kindlas suunas. Marko sooviks on lisaks Eesti põllumajanduse arendamisele ka Aegna saare arengusse oma osa anda. Öeldakse, et liblika tiivalöök võib teisel poole maakera orkaani põhjustada. Kas just orkaani on vaja, aga väikestest tegudest võivad sündida suured asjad, kui silmapiiril särab unisustetäht.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar