Landimeister Rando Tuisk - kui hobist saab elukutse.

Landimeister Rando Tuisk - kui hobist saab elukutse.

Hommikud on Rando Tuisu Orgmetsa kodus sündmusterohked. Ema Marika, isa Rando ja kuus last ärkavad, et vastu minna uuele päevale. Vanim laps on 16-aastane ja noorim alles õige väike. Kui suuremad lapsed on Aravete koolis ja ema väiksematega kodus ametis, läheb pereisa üle õue kuuri tööle. Rando Tuisk on nimelt landimeister ja kuuris asub tema töökoda.

Rando on põline tallinlane. Ta on sündinud Kalamajas ja viisteistkümne-aastaselt kolis koos vanematega Kadriorgu. Juba Kalamaja tänavatel mängides tutvustas ta kõrvaltänava tüdruku Marikaga, kellega jäi suhtlema ka pärast kolimist. Suhtlesid seni, kuni abiellusid ja 2002. aastal sündis perre esimene laps. „Marika on mul ikka super. Ega ma pole kunagi mingi „lahe“ kutt olnud, kellega kõik naised tahaks kuut last,“ kiidab Rando oma kaasat. Peale lapse sündi otsustati ühiselt linnatolm jalgadelt pühkida ja kolida maale. Suurenev pere nõudis üha enam aega ja Randole meeldis käia kalal, et leida aega vahel enesega olemiseks. Tasahaaval hakkas kalandus üha enam tähelepanu nõudma, sest Rando avastas enese joaks lantide valmistamise kunsti. Ta hakkas enesele ise lante valmistama. Tema katsetusi isetehtud lantidega märkasid ka sõbrad ja palusid endalegi mõne kordumatu käsitööna valminud landi teha. Peagi pöördusid Rando poole juba sõprade sõbrad ja uus amet oligi omandatud. „Ega ma peale üheksandat klassi koolis ei mõelnud küll, et nüüd hakkan landimeistriks. See oleks olnud väga kummaline ameti valik“, meenutab Rando oma tänase ameti algusaegu . Nagu iga tööealiseks saanud inimene omandas ta peale kooli hoopis täiesti tavalise koka ameti, kuid pidi peatselt kulbi varna riputama, sest kliente, kes soovisid kotlettide asemel hoopis lante tekkis juba nii palju, et muu jaoks aega ei jäänud. Kalatoite valmistab Rando tänaseni kodus meelsasti ja on mõned nipid koos videotega huvilistele üles pannud ka oma kodulehele.

Rando on oma hobis või töös, täpselt nüüd ei teagi kuidas öelda, keskendunud ainult forellidele. Mina olen käinud vaid korra elus kohustuslikus korras kalal, kui Soomes sõprusvallal külas olles meid viidi järvele õngitsema. Pärast ühte „Vana Tallinnat“ ja kahte tundi hakkas kork hüplema ja mina õnge sikutama. Väikese lahingu tagajärjel leidsin õnge otsast pooleteise kilose kena forelli. Kaldale jõudes avastasin, et olin ainus, kes kala kätte oli saanud ja kõik suure suuga jutumehed olid jäänud tühjade kätega. Minu rahulolu peegeldus teiste nägudelt. „Forellijõgesid on Eestis küll. Nad saavad eluga hakkama ka päris kitsukeses veeribas, aga vesi peab olema puhas ja hea vooluga.“, avab Rando forellipüügi saladusi. Uurin, et kas oma hobis on ta sama kõva mees, kui minu vanaisa, kes ütles vanaemale „Pane pann tulele. Ma lähen toon kala“. Seadis sammud Sääsküla ojale ja tuli 10 minuti pärast pannitäie kaladega tagasi.  „Päris nii ikka ei ole“ muheleb Rando „Ega mina ka ei tea, miks mõnel päeval näkkab ja teisel päeval üldse mitte. Mida rohkem kogemusi ma kalapüügis omandanud olen, seda vähem nende hingeelust aru saan.“

Tallinnast maale kolides elas  perekond Tuisk siin ja seal. Hakati otsima uut elukohta maaklerite ja sõprade kaudu, kuni 2012 aastal kirjutas Rando kahekümneühele Kesk-Eesti omavalitsusele kirja, et nelja lapsega pere (siis oli veel neli last) sooviks osta vastavalt turuhinnale talukoha. Paneks lapsed kohalikku kooli, looks ühe töökoha ja saaks mõnes tühjana seisvas majapidamises elu käima. „Ma käisin ju üle Eesti kalal ja nägin pidevalt teeäärtes tühjana seisvaid maju,“ tutvustab Rando oma pöördumise tagamaid “Mul oli ammu soov maja ehitada kuhugile Järva- või Jõgevamaale, sest Kesk-Eestist on hea sõita üle Eesti kalavetele. Ainsaks sooviks oli, et maja oleks tee ääres, sest varem elasime päris metsas ja see ei sobinud kasvava pere vajadustega.“ Kõige aktiivsem oli tollane Albu vallavanem Kalju Kertsmik, kes kirjutas, helistas ja kutsus pere tutvuma erinevate võimalustega. Kalju Kertsmiku jaoks jagub Randol vaid kiidusõnu. Tänases Järva vallas Orgmetsa külas, otse Piibe maantee ääres, leiduski pooleteise hektari suurune talukoht, kus maja oli kahjuks elamiskõlbmatu, kuid kõik muu vastas noore pere soovidele. Alustati majaehitusega, kaevati kaev, uuendati elektriühendus ja peatselt valmis ka pereisa jaoks oluline töökuur. „Hullumeelsed viis aastat on olnud“, jutustab Rando särasilmselt.

Rando valmistatavad landid on kõik puidust. Ujuvad landid on haavast ja uppuvad tammest. Puu peab olema kuiv. Seda ise ei kuivata ja vajalik puunott tuleb osta. „Siis ma lõikan puu parajateks juppideks“ tutvustab Rando landi valmistamise protsessi, „Minu landid on enamasti kõik 6 cm pikad. Seejärel voolin nad käsitsi voolujooneliseks. Lihtsam oleks vaht vormi lasta, kuid mina teen puidust. Seejärel värvin. Siis panen külge keele, mis lanti vees juhib ja talle liikuvuse annab, konksud taha ja alla, traat sisse ja ongi valmis.“ Forelli võiks püüda ka palju väiksemate lantidega. Kõik, kes on käinud forelli püüdmas kalakasvatustes, teavad, et seal antakse söödaks vaid väike saiakuul või graanul. „Kuus sentimeetrit on suhteliselt maksimumi lähedal küll, kuid see annab talle raskust, mis on oluline väljaviskel. Me ei taha ju, et lant siia samasse nina ette vette kukuks.“, harib Rando minusugust võhikut. Landikarbis on veel ka teistsuguseid lante, millel saba taga. Neid kutsub Rando hiirteks. „Ma ei teagi miks. Eks vist selle saba pärast.“, mõtiskleb Rando. Forelli ärritav saba on valmistatud marabuu sulgedest. Oma lemmiklanti Randol ei ole, sest pidevalt tehakse tema lantidele pakkumisi ja siis on pidanud ta targemaks nad maha müüa, sest alati saab ju uue teha. Ühes kuus valmistab Rando umbes sada lanti. „Kunagi arvasin, et kui kõik nõksud käes, siis läheb asi kiiremaks. Aga teatud protsesse pole kahe käega lihtsalt võimalik kiiremini teha. Sada lanti kuus on täiesti maksimumi lähedal“, arutleb meister käsitöö eripärade üle.

Rando landikarp on päris kirju. Siin päris neoonpunaseid, valgeid, kollaseid ja ka musti. Landid on kaetud ühtlase värviga. Nagu jahimehed maal, on ka landid vees maskeerimisvärvidega värvitud.  Rando ise eelistab heledaid lante. „Sellel on päris praktiline põhjus. Hele lant on vees nähtav, aga väikesed forellijõed on täis kõik enamasti looduslikku sodi – oksad, juurikad jne. Ma tean, kui palju vaeva kulub ühe landi valmistamisele ja seepärast ei taha ma neid kaotada.“ Samas demonstreerib ta kohe seda mulle. Ise ei ole ta elus väga palju lante kaotanud. „Lähen kasvõi alasti mudasse järgi, kui vaja“, muheleb Rando. Landid värvitakse spetsiaalse landi värviga. Uskumatu, aga tõesti on olemas spetsiaalne landivärv. Kõige populaarsemat värvi pole olemas. Iga kalamees leiab endale oma värvi, kuid vahel tõesti küsitakse Rando käest ka väga täpse värvivalikuga lanti. „Sellel on lihtne põhjus,“ arutleb Rando „Kui kalamees saab korra näiteks valge landiga korraliku kala, siis ta hakkabki seda valget lanti eelistama. Suure tõenäosusega saab ta siis ka järgmise suure kala sama landiga ja nii jääbki talle mulje, et valge lant on kõige parem. Teine mees on sama avastuse enese jaoks teinud näiteks kollase landiga. Mina ise küll aru pole saanud, et üks värv oleks parem kui teine.“  

Kohtume Randoga varahommikuse jõe ääres, kus ta katsetab ükshaaval läbi kõik landid enne kui ta need klientidele üle annab. Randole on jäänud landikatsetuste käigus nii mõnigi kala konksu otsa. Tore, kui saab ühendada vajaliku kasulikuga. Rando lennutab landid spinninguga ükshaaval jõele, landid võbelevad vees päris ärritavalt. „Ega kala ainult nälja pärast ründa.“ jagab Rando oma kogemusi „Kaladel on ka mingi oma territoorium ja kui siis selline närviliselt võbelev elukas sinna satub, kutsub kala teda korrale, aga jääb samal ajal hoopis konksu otsa.“  Katsetades vaatab meister eelkõige, kas lant jookseb otse ega kisu ühele või teisele poole viltu. Sellisel juhul tuleb tavaliselt keele asendit veidi muuta. Ära viskama pole Rando veel ühtegi lanti pidanud. Ikka lant otsa ja spinninguga jõkke, jälle järgmine otsa ja jälle jõkke, kuni kogu karp on läbi proovitud. „Jaanuaris oli päris keeruline leida vaba vett. 1.veebruaril algas forellipüügi hooaeg ja seepärast oli koormus päris suur ja tellijaid palju. Katsetamata ka ei saanud jätta.“  Rando viibib päris palju üksinda looduses. Ta on õppinud tundma looduse märke, kuid suuremat tähelepanu või aega vaatlustele ei pühenda. „Näe, seal on saarmas käinud kaldal kala söömas. Tirib saagi kaldale, sööb ära ja läheb tagasi.“, juhib Rando minu tähelepanu jälgedele jõe vastaskadal. “Kuna ma ei ela oma ameti tõttu loodusdefitsiidis, siis vahel panen klapid pähe ja kuulan muusikat või mõnda raadiosaadet. Liiga palju linnulaulu või ka väsitada.“      

Ambla jõel

Kui Rando oma äriga alustas, oli Eestis tema teada veel kaks meest, kes lante valmistasid. Ega neid tänaselgi päeval palju rohkem ei ole. Peamiselt müüb Rando oma lante Eestis, kuid vähesel hulgal on neid jõudnud ka Lätti, USAsse, Venemaale , Ungarisse, Soome ja Saksamaale. Ega meister täpselt seda teagi, sest tihti viiakse korralikule kalamehele landid kingituseks ja kingisaaja võib ju elada Eestimaast päris kaugel. Kinkijate elu lihtsustamiseks on veebipoe tootevalikus olemas landid koos korraliku puust kinkekarbiga. „Töödega kipub järjekord pidevalt ukse olema. Olen püüdnud teha nii, et inimene ei peaks oma tellitud lanti üle kuu aja ootama.“ Ühe landi maksumuseks on 12 eurot, mis arvestades aja ja materjali kulu on päris minimaalne hind. Peamine müügitöö käib kodulehe randotuisk.eu kaudu. Tellimus läheb töösse peale arve tasumist. Oma koju või töökotta Rando külalisi ei oota. Tellimus pannakse posti ja saadetakse soovijale koju kätte. „Vahel mõni astub sisse ja uurib, aga ega mul tavaliselt pole niimoodi lanti müüa, sest parasjagu on laual vaid need, mis töös ja siis tulebki enda landikarbist möödasõitjale midagi leida.“ Suurtesse kaubandusvõrkudesse pole Rando seni oma toodanguga trüginud. „See viiks landi hinna liiga kõrgele ja klient võib sellisel juhul eelistada odavamat tööstuslikku lanti.“ arutleb Rando, „Võib olla kunagi tuleks hakata käima laatadel või korraldada tutvustavaid kalanduspäevi, aga seni pole klientide leidmisega raskusi olnud.“  

Rando Tuisk on ilus näide, et elu maal on vaatamata paljude kahtlejatele, vägagi võimalik. Kui elus millelegi täielikult pühenduda, siis hakkab see varem või hiljem ära tasuma. Kui sinu elukohas pole leida tööd, siis alati on võimalik luua endale ise töökoht, mis sind õnnelikuks teeb. Siis saaksid öelda, et sa ei lähe tööle vaid tegeled oma lemmikhobiga, mis õnneliku juhuse tahtel ka tulu toob. Maailm on täis võimalusi, kui vaid avatud südame ja lahtiste silmadega ringi käia. Haara kinni sellest, mida saatus su teele toob ja võidki olla õnnelik.