Reede, 13. september 2019


MALTA – KIHILINE AJALUGU

Juba ammu sai pojale lubatud, et suvevaheajal käime Maltal. Vaheaeg hakkas läbi saama, aga Maltat ei kusagil. Iga päev sain kriitiliste pilkude osaliseks. Pidin ennast kokku võtma ja leidma aja lubaduse täitmiseks ja kas saab olla ühel isal suuremat rõõmu, kui veeta nädal koos pojaga.
Lendasime Maltale. August on Maltal kõige kuumem ja kuivem kuu. Lennukist väljudes lõi üle Vahemere hõljuv kõrbekuumus heleda laksuga vastu nägu. Sooja oli iga päev vähemalt 35 kraadi. Ühe eestlase jaoks on see isegi veidi liiast. Malta asub u 80 km kaugusel Sitsiilast ja u 280 km Aafrika rannikust. Malta riik asub kokku seitsmel saarel, milledest asustatud on Malta, Gozo ja Comino. Teised on sellised merelindude saared. Malta saare pindala on veidi suurem Muhu saarest ehk 240 km2. Kui ka teised saared, saame riigi territooriumiks kokku 316 km2. Seda on siis u sama palju kui Muhu ja Vormsi saar kokku. Oletan, et teil on nüüd siis riigi suurusest ettekujutus olemas. Nüüd kujutage ette, et nendele saarekestele on ennast elama sättinud 420 000 inimest ehk u Tallinna jagu inimesi. See teeb Maltast kõige tihedamini asustatud riigi Euroopa Liidus. Lisaks on sellele saarekesele mahutatud 68 kohalikku omavalitsust ja meie kurdame, et meil on neid ikka veel palju (Eestis on 79). Lisaks on saarel 70 kogudust ja 365 kirikut ehk aastaringselt võid iga päev sisse astuda uue kiriku uksest. Keskeltläbi tähendab see ühte kirikut 1000 inimese kohta. Maltat peetakse üleüldse üheks kõige katoliiklikumaks ja usurangemaks riigiks Euroopas. Näiteks on lubatud abielulahutused alles alates 2011.aastast. Sellel pisikesel maalapil leidub nii rikkalikult ajalugu, et kohati tundub, et see asub kividel kihiti. Hiljem selgub, et tegelikkuses nii see ongi.
Kui Muhus sõidad ühest punktist teise maksimaalselt pool tundi, siis Maltal nii hästi ei lähe. Malta on nagu kortsus voodilina, kus tee viib ühest kortsust üles ja teisest alla, kurrutades vahepeal kortsude vahel. Lisaks on tegemist äärmiselt vana asustatud saarega, kus esimesed märgid inimtegevusest ulatuvad rohkem kui 7000 aasta taha. Aga sellest hiljem. Laiasid kiirteid on saarel minimaalselt. Suurem osa teid on nii kitsad, et pidevalt tuleb teha boksipeatusi, et vastutulev sõiduk läbi lasta. Kogesime seda ise, sest rentisin saarega tutvumiseks auto. Maltal on inglise võimuperioodi mälestusena vasakpoolne liiklus, kuid mind see ei seganud, sest olen ka varem vasakpoolse liiklusega tänavail sõitnud. Olen autot rentinud u 30 riigis, kuid nii kallist teenust polnud varem kohanud. Muidugi võib saarel sõita ka ühistranspordiga, mis on seal päris kenasti korraldatud ja ei maksa suurt midagi, aga ühistranspordiga on seal jälle teised mured. Näiteks sõidab mõni liin ainult hommikupoole, mõni liin peab päeval siestat, mõni liin liigub nädalavahetustel, mõni jälle ainult tööpäevadel. See tegi asja segaseks. Samas on „väga hästi“ lahendatud linna saabuvate autode probleem. Tallinna linnaisadelt tuleks neilt õppust võtta. Nimelt ei ole autot mitte kuskile parkida. Lihtsalt jäädki oma autoga linnatänavail tiirutama. Kohalikud pargivad varavalgel, kui on veel mõni vaba koht ja turistid lahkuvad autodega linnamüüride taha. Valletas nägime ka üht tasulist parklat, aga muidu paki või auto kotti.
85% Malta riigi kogumajandusproduktist on pärit teenindussektorist ja mida muud nad ikka teevad , kui peamiselt teenindavad turiste. Turismimajandus on saarel hästi välja arenenud ja inimesed äärmiselt sõbralikud ja vastutulelikud. Vaatamata suurele turistide hulgale ei ole saarel pikki valgeid liivarandu, mida palistaksid rannatoolide read. Sattusime mõnele üksikule liivarannale. Suurim neist oli u 200 m2 suur, aga rahvast mahtus sinna vähemalt neli igale meetrile. Kohati jäi mulje, et nad on mitmes kihis. Kivirandu on küll. Otsisime Valletas kohta, kus ujuda. Joosep istus mu kõrval ja luges kaarti. Sõitsin vastavalt tema juhtnööridele. Jõudsime mingi mahajäetud tehase alale. „Pargi nüüd ära“, ütles Joosep ühe tõkkepuu ees „Siit peame jala edasi minema“. Poiss, kuhu sa mu nüüd juhatasid. Kõnnime mingit olematut rada ja korraga ongi meie ees meri. Liiva pole aga on lamedad kivid. Võtsime sarnaselt teistele kividele koha sisse ja hüppasime sealt samalt kivi pealt pea ees merre. See kogemus oli veel lahedam, kui liivarand seda ongi.
Kauneima ranna leiame Malta pisikeselt kõrvalsaarelt Comino, kuhu käivad liinipaadid. Cominol asub üks hotell, kuid püsielanikkond puudub. Sõidame sinna mitte liinilaevaga vaid, kiirpaadiga, mis teeb tiiru ümber saare ja põikab oma teel sisse kümnetesse väikestesse looduslikesse koobastesse või tunnelitesse. Ühe koobastiku juures juhib meie paadimees tähelepanu, et selles samas koopas on filmitud filmi „Krahv Monte-Cristo“ stseenid, kus peategelane peidetud varanduse leiab. See on põnev elamus. Blue Lagoonis  on rahvast murdu. Piltilusa helesinise veega laht on ümbritsetud taas paekividest müüridega. Snorgeldajate jaoks on see paradiis, sest siin leidub kümneid koopaid, kuhu sisse ujuda ja veealust ilu vaadelda. Siin võib rahulikult veeta päeva, sest ranna ääres on ennast ritta seadnud mitmed toidukohad, mis lahkelt kiirtoitu pakuvad. Tõstan pea veest ja vaatlen koobast, kuhu oleme ujunud. Ma ei suuda ettegi kujutada, mis jõud on keeranud paekivikihid koopa lakke risti maaga. Paekivid, kuhu on külge haakinud kivistunud korallid ja veel mingid moodustusid. Vaatepilt on rikas ja haarav. Päev hiljem jalutasime vähemalt 100 m kõrgusel rannikukaljul. Mõtisklen, et Eestis peame oma looduslikuks uhkuseks Põhja-Eesti pankrannikut, kus kõrgeim punkt on 52 m kõrgusel, aga kui väeti on see ikkagi siinsete paelademete kõrval. Nagu isegi piinlik veidi.
Comino saare kõrgemas tipus on väike kindlustorn, kuhu viib kitsas rada. Selliseid kindlustorne, kust sai anda sissetungijatele esimese vastulöögi on piki Malta rannikut mitmeid. Ühel hommikul teen jalutuskäigu hotelli rõdult näha oleva „Punase tornini“. Torn valmis 1649.a ja on pühendatud Püha Agathale. Täna on seal muuseum. Tornis elas 49 vahimeest ja vaenlase vastu oldi valmis astuma viie suurtükiga. Torni ümber on peamiselt kohaliku linnustiku kaitseks Ghadira looduspark. Pargis kulgevad teerajad, mis lubavad seda linnulärmi päris lähedalt kuulata.
Söögid on Maltal head ja erinevaid söögikoht lõputult. Murelikuks tegid hoopis toidukohtade kõrged hinnad. Peatoitude hinnad on keskmiselt u25 eurot. Seda on minu jaoks palju. Otsustame kiirtoitude kasuks, mille saab kätte keskmiselt 10 eurot pizza, pasta või burger. Aga burgerid meenutavad seal korrusmaju ja ühele inimesele on need ilmselgelt liiga suured. Võib-olla suudaksid ainult ameeriklased terve Malta burgeri korraga ära süüa. Kohalik õlu Cisk maksab 3 euro ja seda saab toidu kõrvale libistatud. Ma pole suurem asi õllesõber, aga kuuma päevaga külm õlu maitseb hea. Ja seda on arstid alati südamele pannud, et kuuma ilmaga ei tohi vedeliku puudust kannatada. Mina usun arste. Veega on saarel väheke kehvad lood. Sügaval saare all on suured mageveekogud, kuid neid ei saa kuidagi kätte või on see väga kallis, et põldusid kasta. Ajutised vihmahood on aga nii tugevad ja maad kattev mullakiht nii õhuke, et vesi ei jõua maapinda imenduda vaid voolab merre. Seepärast saadakse enamus kasutatavast mageveest merevee soolastumise kaudu või kuidas seda nimetatakse, kui veest sool välja võetakse. Ometigi on saarel ikkagi nii palju põllumajandust, et kohalikud vajadused saavad kaetud. Põllulapid on väikesed ja meenutavad natuke astmelisi riisipõldusid, kus põllult korjatud kivid on laotud ümber põllu kõrguvateks kiviaedadeks. Peamiselt kasvatatakse aedviljasid – tomat, kurk, kõrvitsad, salatid jne.
Kui puuduvad rannad, siis tuleb puhkajaid kinni hoida muude hüvedega. Kogu Malta rikas ja pikk ajalugu on väga hästi kogu saarel eksponeeritud. Ajalugu on midagi, millele peab Malta puhul pikemalt tähelepanu pöörama. Malta ajalugu ulatub käekatsuvalt u 7000 aasta taha. Sellest ajast on pärit vanimad tänaseni nähtavad ja säilinud templihooned. See on aega enne, kui egiptlased pidasid plaani mõni kolmnurkne ehitis püsti panna. Loomulikult on maailm vanimate hulka arvatud ehitised ka UNESCO kaitse all. Saarel on leitud enam kui 20 iidset templit. Paljudest pole säilinud rohkem kui ring maapinnal. Meie külastame Hagar Qimi templit. Paljudes muuseumites algab muuseumikülastus kinoruumist, kus tutvustatakse huvilistele kiirkorras kogu objekti eripära ja pärast seda saab asuda väärsuse detailsema uurimise juurde. Väga mõnus süsteem. Hagar Qimi templi varemed on kaetud ilmastikumõjude kaitseks katusega. Templi ajalooline peasissekäik on rajatud täpselt nõnda, et kevadise pööripäeva tõusev päikene paistab täpselt ukse vastas asuva viljakusjumalale näkku, teist korda särab jumala nägu sügisese pööripäeva ajal. Vaatan hiiglaslikke kiviplokke ja mõtlen, kuidas küll 7000 aastat tagasi neid liigutati. Mõtisklen, et sellised vanad pühakojad on rajatud tõesti inimeste jaoks, abiks nende igapäevases elus. Usk, mis selleks jõudu andis, on päris ehk usk ei olnud inimesest lahus. Usk oli inimese osa. Inimene ei arvanud, et vist jumal korraldab mingeid asju elus, vaid selle aja inimeste jaoks jumal korraldaski elu, pani vilja kasvama, päikese tõusma jne. Jumal oli reaalne, mitte fiktsioon. Iidseid templeid leidub saarel veelgi.
Nüüdsiis surnuaedadest. Mõnes pean ikka käima igas riigis, aga Rabatis asuvaid Püha Pauluse Grotti ehk katakombe soovitan külastada igaühel, kes Maltale satuvad. Katakombid asuvad kohas, kus apostel Paulus rajas esimese kristlaste koloonia saarel u 60.a. Katakombid kujutavad endast maa alla paekivisse rajutud hiiglaslikku surnuaeda. Surnuaed, nagu surnuaed ikka, teekesed looklevad erinevate perekondade hauaplatside vahel, vahe on ainult selles, et see kõik on maa all. Väidetavalt on mõõdetud maa-aluste käikude pikkuseks u 25 km. Hauakambrid avastati 200 tagasi, kui ühe taluniku siga auku kukkus ja sinna jäigi. Asuti asja uurima ja avastati terve maa-alune linn. Katakombides asuvad kristlikud hauaplatsid on pärit bütsantsi (535-780) ajastust. Hauaplatsi sellele erilisele surnuaiale said lubada ainult rikkad, kellel oli raha lasta orjadel teha ära raske kivipurustamise töö. Vaeseid inimesi põletati ja nende tuhk koguti kokku amforatesse, mida hoiti ühes suures ühises ruumis. Kummalisel kombel on tänapäeval uskumused selles osas pöördunud. Külastajaid kõikjale ei lasta. Katakombides looklevad tähistatud rajad ja muul osal on trellid ees. Arusaadav, sest mõneski hauas turritavad välja reaalsed kondid. Selle kohta on seinal ka hoiatus. Kõikjal on paanikanupud, et kui keegi ära eksib või ennast halvasti tunneb , saaks kohe märku anda. Väidetavalt olla kunagi siia üks kooliklass terves koosseisus kaduma läinud. Muidugi, läks kaduma.
Kui olete katakombides ära käinud, tasub jalutada Mdina linna. Rabat ja Mdina on teelt üks ja sama linn, nagu meil Tallinn ja Toompea. Mdina on fantastiliselt hästi säilinud ja hoitud keskaegne linn. Hooned ja tänavad on kõik valged, no kui mitte päris valged, siis heledad. Seda heledust ei riku ükski reklaamtahvel ja kauplusesilt. Kõik see algab juba linnaväravast, millest üle silla läbi astudes satud uude maailma. Linn ise on vaevalt paarkümmend hektarit suur. Tänavad on kitsad, mis tegi vajadusel linna kaitsmise vaenlaste vastu lihtsaks. Vaated aga kitsastele tänavatele on muinasjutulised. Kulgeme ja fantaseerime. Satume linnamüürile, kust avaneb vaade kindlasti poolele Maltale. Ilus ja rabav. Kindlasti tasub külastada Falson Paleed, kus asuvas muusemis saab väga hea ülevaate keskaegsest elust Mdinas. Võimalik on näha ka filmi linna ajaloost, kuid selle jätame vahele. Filmime ise.
Malta on käinud erinevate valitsejate vahel käest kätte, sest ta asus strateegiliselt väga tähtsa koha peal. Uuemas ajaloos on saarele märkimisväärseid jälgi jätnud Malta ordurüütlid, kellele kasutusse anti saar 1530 a.  keiser Karl V poolt, et nad kaitseks Euroopat idast lähenevate osmanite vastu. Peab ütlema, et seda ka ordurüütlid edukalt tegid. Renditasuna pidid rüütlid kord aastas keisrile saatma ühe kuke. Ordurüütlitel oli raha ja võimu, sest sinna kuulusid või ordut toetasid tollased kõige rikkamad inimesed. Malta ordu tegutseb muide tänaseni, kuigi mitte enam nii võimsana. Oma rikkust kasutades ehitati saarele hulgaliselt uusi  rajatisi.
Malta pealinn Valetta on u ruutkilomeetrise pindalaga maailma vanim planeeritult rajatud linn. Tänavad moodustavad ruudustiku ja seepärast on linnas jalutamine lihtne. Võtame pileti sappa ja astume sisse hetke pärast  Püha Pauluse Katedraali. See on üks rikkalikumaid pühakodasid, mida olen külastanud. Kirik pole suur, kuid oma ilus imetlusväärne. Kõik seinad on kaetud kullatud puunikerdustega või maalingutega. Vaba pinda seal pole. Ühes kabelis on avatud seal elanud ja töötanud kuulsa kunstniku Caravaggio näitus. Viibime kirikus tunni, kuid ikka veel oleks seal lähemalt vaadata ja uurida.
Edasi on mul kindel soov tutvuda Suurmeistrite Paleega, mille Malta Ordu rajas oma peakorteriks ja kus hiljem on töötanud ka Malta parlament. Kahjuks pole võimalik tutvuda kogu paleega vaid ainult troonisaali, peosaali ja saalide kõrvalruumidega. Eluosa ei ole külastajatele avatud. Hoone ühes tiivas asub relvakamber, kus vaatamiseks väljas kõikvõimalikud riistad ordurüütlite lahingvarustusest. Militaristi jaoks kindlasti paradiis, aga minu jaoks on isegi veidi õudne vaadata, mida inimaju on välja mõelnud, et teist inimest tappa. Tänapäevased vahendid on selle kõrval ikka päris humaansed. Inimene saab vähemalt kohe surma ja ei pea piinlema tohututes haavades. Kole maailm. Ümisen omaette „Head lapsed need kasvavad vitsata…“. Poeg naerab, nii et saal rõkkab.
Muuseumi pilet maksab Maltal u 10 eurot. Õpilased saavad poole hinnaga. Odav ei ole, aga külastamata hinna pärast ei jäta ka midagi. Õnneks saav Suurmeistrite Palee piletiga külastada ka mõned majad eemal asuvat Riikliku Kunstimuuseumi Muza. Oma suuruses pole see võrreldav Euroopa teiste riiklike kunstikogudega, kuid väljapanek on hästi koostatud ja annab ilusa ülevaate kogu Malta kujutavast kunstist. Peale relvakambrit olen sattunud hoopis ilusamasse maailma ja see kosutab taas hinge. Üks saal on pühendatud maalidele, mis kujutavad Malta elu läbi ajaloo. Põnev on võrrelda seda tänase päevaga ja mõelda, kuidas tänavapilt ja inimesed on ajas muutunud.
Kui satute saarele perega, siis tasub kindlasti minna Popeye Villagesse. See on samanimelise koomiksi- ja filmitegelase teemapark. Tegemist on väikesesse lahesoppi rajatud külakesega, kus on kokku paarkümmend hoonet, kus igaühes asub oma väike atraktsioon. Piletihinna sees saab kinos vaatada filmi originaali ja süüa popkorni. Tänaval liiguvad kostümeeritud tegelased, kes iga 15 min järel esitavad väikese minietenduse. Loomulikult on seal muuseum, kohvik, postkontor, kust saab tasuta postkaardi. Sadamas ootab laev, kes viib huvilised tasuta meresõidule. Mere peal on aga batuudipark. Sinna me jäimegi ja õhtul ei suutnud ma enam kättki voodisse tõsta, aga lõbu oli sea väärt.
Loomulikult nautis poeg ajaloost enam lõbustusi, kus sai vette hüpata. Õnneks asus ujumiseks sobiv kivirannake, kust sai otse pea ees vette hõpata, otse hotelli ukse ees. Toast veeni täpselt 1 minut. See päästis kuumuses tihti päeva. Seekord me Gozo saarele ei jõua. Ehk järgmine kord?

1 kommentaar:

  1. Tere sõbrad, mu nimi on Hilvar Mennik, ma olen pärit Pärnust, Eestist. Olen siin, et levitada häid uudiseid puudustkannatavatele inimestele. Ma olin masenduses, kui mu naine lahkus mu juurest teise mehe juurde, kuna mul paluti töö lõpetada, kuna mul oli vähk ja ma sain katki. Ta võttis mu ainsa tütre ära, nii et minu ainus võimalus oli surra. Üritasin talle helistada, kuid ta eiras mind, saatsin talle tekstsõnumeid ja äkki vastas ta ning ütles, et ma ei peaks talle enam helistama ega tekstisõnumit saatma, nii et ühel päeval võtan ühendust mu sõber facebookis ja ma seletasin talle sõna otseses mõttes ning ta rääkis mulle ka, et tal olid samad probleemid ka varem ning ta tutvustas mulle doktor osagiede nime kandvat õigekirjapakkujat, saates mulle oma isikliku e-kirja ja võtsin temaga ühendust aadressil [doctorosagiede75@gmail.com] ja ta vastas mulle kiiresti, selgitasin talle oma probleeme ja ta käskis mul mitte muretseda, et ta on nii teinud, et nii paljude inimeste jaoks olen mees, kes ei uskunud kunagi loitsu, kuid otsustasin seda proovida, ta kinnitas mulle 24 tundi, et loo õigekirja ja ravib mind ka vähist ning aitab mul paremat tööd saada ja äkki saatis ta mulle oma haiguse ravimeid. Võtsin seda vaid 2 päeva ja olin vaba. Ma ei uskunud oma silmaga järgmisel päeval, koputas keegi mu uksele ja ma ei oodanud sel päeval kedagi, et äkki oli see minu naine Pisarad ja ma ei suutnud seda taluda. Ta palus mind ja palus andestust kohe. Sain kõne oma ettevõttelt, kus olin töötanud aastaid, et mind ülendati USA paragoni ettevõtte juhiks. Palun aidake mul tänada arsti osagiedet ennistamise taastamine, mille olen kaotanud, palun palun abi vajavatel inimestel pöörduda arstiga osagiede poole tema isikliku e-posti aadressil doctorosagiede75@gmail.com või whatsappiga telefonil +2349014523836 tänu, et Jumal õnnistaks neid, kellel on selle tunnistuse lugemiseks aega, et õnne saata

    VastaKustuta