Udriku mõisast

UDRIKU MÕIS

Udriku mõis tekkis, sest 1626.a Zemgales langenud Polli mõisniku Bernhard von Rehbinderi hakkajad pojad jagasid päranduseks saadu mõisa pooleks. 1639.a siirdus vanem vend Heinrich von Rehbinder Udriku külla ja asutas seal karjamõisa saades enda kasutusse Polli mõisa lääneosa.

Udriku esimene mõisnik Heinrich oli silmapaistev maahärra. Ta ülendati 1622.a Rootsi ratsaväe kindralmajoriks, 1688 omistati talle krahvi tiitel, 1673.a määrati ta Soome kaitseväe ülemaks ja kuberneriks ning 1680.a omistati talle Rootsi vabahärra tiitel. Arusaadavalt ei jagunud selle kõige kõrvalt tal mõisa arendamiseks piisavalt vaba aega.

1680.a peale Heinrich von Rehbinderi surma läks mõis tema poja Otto von Rehbinderi omandusse. Alates 1670.a oli Otto tsiviilteenistuses tegutsedes maamarssalina ja maanõunikuna. Põhjasõja puhkedes sai temast Järvamaa maamiilitsa rügemendi ülem ja koos Palmse mõisahärraga Rakvere moonaladude varustaja. See asutus oli Karl XII vägede jaoks erilise tähtsusega. Pärast rootslaste taandumist Tallinnasse, sai Ottost Tallinna viimane rootslasest komandant. Otto suri 1710.a katku. Isa surma järel võttis mõisa majandamise enda kanda õks tema kolmest pojast – Gustaf Magnus von Rehbinder (sünd 1673). Tema surma järel läks mõis pärijate vahel jagamisele ja oma õdedelt –vendadelt ostis nende osad välja Gustaf Magnuse poeg Otto Magnus von Rehbinder (sünd 1728).  Temast sai alguse juba vene krahvide liin ja algas mõisa majanduslik tõus. Otto Magnuse poeg Gustaf Didrik (sünd. 1756) õppis Saksamaal põllundust. Temast sai 1818 Virumaa aadlimarssal. 1789 ostis ta Udrikule lisaks Neeruti, Võduvere ja Jõetaguse mõisad. 1796.a alustas ta tänaseni säilinud Udriku mõisa uue peahoone ehitusega. Kiirelt arenes 1792.a alguse saanud meriinolammaste kasvatus. 1814.a oli mõisal juba üle 4000 lamba. Algselt turustati villa Inglismaale, kuid 1808.a  hakati ka kohapeal kalevit valmistama. Kangatööstuse juures tegutsesid ka väiksemad töökojad sukkade, pitsriide, äädika, rummi ja rasvaküünalde valmistamiseks. Kanga tootmine lõppes 1823.a eelkõige kvalifitseeritud tööjõu puudumise pärast. Mõisal lasuvat suurt võlakoorma tasumiseks arendati mõisa piiritusetööstust. Samuti osteti uusi masinaid, muuhulgas ka Eesti esimesed rehepeksumasinad.

Peale isa Gustaf  Didriku surma 1826.a võttis mõisavalitsemise üle tema poeg Carl Gustaf krahv von Rehbinder (sünd 1793) , kelle surma järel heitsid viimase pojad liisku, kes saab endale Udriku mõisa. Õnne naeratas Reinhold Fabian von Rehbinderile (sünd 1831), kes ehitas mõisale uue viinavabriku ja asutas Pärile Rista tellisevabriku. 1905.a peale Reinhold Fabiani surma läks mõisa elama tema poeg Henrik Carl Edvard (sünd 1860), kes elas seal kuni mõisa riigistamiseni 1920.a. Mõisa juurde kuulusid Kõrbse, Leikude, Männiku, Mäo, Nagala, Orapere, Pakitu, Pala, Polli, Päri, Salda, Sorgi, Tokolopi, Tuha, Udriku ja Väljataguse külad. Seega kuulus Udriku mõis kolm sajandit vaid ühe perekonna valdusse, mis on Eesti mõisaajaloos üpris haruldane.

1920 anti Udriku mõisa maad valitsuse otsusega Töö ja Hoolekande Ministeeriumile Nõrgamõistuslike Laste Kodu tarbeks. 1923 anti endiste mõisamaade keskosa Lastekodule ja Viinavabrikule ja ääremaad jagati uusmaasaajate vahel. 1923 kuni 1926 tegutses Nõrgamõistuslike Laste Kodus töökool, kus õpetati punumist, aiatööd ja jalatsite parandamist. Kuna õpilastel oli nende oskuste omandamisega raskusi, siis kool suleti.

1929 kuni 1938 kuulus Udriku mõis Sõjaministeeriumile ja sinna rajati hooldekodu süjas vigastada saanud Vabadusristi kavaleridele. Teise Maailmasõja ajal elasid mõisas sõjapõgenikud. Pärast sõda avati mõisa peahoones Udriku Invaliididekodu.

1953.a remondi käigus lõhuti välja mõisaaegsed pliidid ja asendati need plekkahjudega. 1960. Remondi käigus muudeti tugevalt tubade asetust, sest hooldekodu vajas koridorsüsteemi, mille tagajärjel tubade vahelised uksed pandi kinni ja ehitati välja läbi maja kulgev koridor. Remondi käigus lõhuti välja seni säilinud ajaloolised ahjud.

1970.a muudeti asutus ümber  psüühiliste häiretega inimeste hooldekoduks.

Hooldekodu suleti 2013.a ja endise mõisa peahoone pandi oksjonile. Tänasel päeval on mõis erakätes ja uued omanikud ei ela alaliselt Eestis, kuid neil on mõisaga mitmeid plaane ja alanud tööd mõisa ruumide algse paigutuse taastamiseks.

Männiku küla

Männiku küla asub Udriku mõisast linnulennul vähem kui kilomeetri kaugusel. Udriku mõisa pargi põlispuude ladvad on endise Johanirahva talukohast üle välja silmaga näha. Männiku küla koosnes peamiselt väiksematest saunadest, mis ahelana asusid kahel pool Udriku mõisa lõunarada. Esmakordselt on küla mainitud 1726.a kui Udriku mõisale kuuluvat küla, mil seal elas vaid üks pere. 1732.a elas külas kaks peret. Maade võõrandamisel 1920.a loetleti külas kokku 12 talu ehk peret.

Teatrist Udrikul

1896.a asus Udriku kooli õpetaja ametisse Jakob Blumfeldt, kes oli suur muusikaentusiast. Ta asutas laulukoori, kus laulsid peamiselt täiskasvanud lauluhuvilised. Samas oli Jakob Blumfeldt ka teatriharrastaja ja asutas koori kõrvale „komejantide“ trupi. Näiteseltskond leidis teatri tegemiseks sobivad ruumid Päri karjamõisast, kuid väikevaldade liitumisega 1895.a viidi sinna üle Undla vallavalitsus ja ruumid jäid pidude jaoks kitsaks. Seepärast otsustati pidusid koos teatrietenduste ja muusikaga hakata korraldama karjamõisa kõrval asunud küünis. Esimene pidu toimus 1896.a ja oli väga menukas.