Triinu ja Katrin külas mentawai hõimul Siberuti saarel

Triinu ja Katrin külas mentawai hõimul Siberuti saarel

Kus käisite ja mis põhjusel sai just see koht valitud?

Triinu: Tuttavad korraldavad personaalseid reise Aasiasse ja kutsusid meid kaasa tutvumis- ja proovireisile Mentawai hõimude juurde Siberuti saarele Indoneesias.

Katrin: Teadsime, et enne meid on seda džunglit külastanud vaid üks poliitikust eestlane ja seega tundus sihtkoht ülimalt atraktiivne ja igati väärt avastamist. Boonuseks sügaval džunglis ilma igasuguste mugavusteta puhkamine ja täielik leviauk igas mõttes. Esimene Eesti lipp Rorougoti džunglisse, meid majutanud pere maja külge, jõudis ikkagi meie käte läbi!

Triinu: Nüüd ma tean, et Siberuti saar asub Indoneesia ühest suuremast saarest Sumatrast umbes 150 kilomeetrit lääne poole. Sõitsime sinna laevaga kuus tundi.

Katrin: Mentawai hõimud, kes elavad Siberuti saarel on siiani säilitanud oma iidse usu ja traditsioonid. Meie kohalik giid Eru rääkis, et juba 1792 aastal avastatud Siberuti saarestikku koos sealsete hõimudega hakati koloniseerima 1901. aastal hollandlastest misjonäride poolt. Pärast Indoneesia iseseisvumist aktsepteeris riigi valitsus vaid suuremaid animistlikke religioone. See otsus oli paljude teiste Mentawai religioonide jaoks hukatuslik. Paljud Mentawai hõimud ei suutnud sellega leppida ning põgenesid sügavamasse džunglisse.

Triinu: Meie giid Eru oli saarel olnud vabatahtlikuna tööl ja sellel ajal ära õppinud mentawai keele. See oli eelduseks, et me sinna üldse minna saime, sest mentawalaised ei räägi ise teisi keeli. Tänaseks on teadaolevalt Mentawai põliselanike arv umbes 2000 inimest ja neid mentawailasi, kes tõeliselt oma iidseid traditsioone siiani au sees hoiavad ja primitiivselt džunglis elavad, on vaid 900.

Mitmekesi reisisite?

Meie kahekesi ja meie reisikorraldajad.

Kes teid seal ees ootasid?

Triinu: Saare elanikud on väga vahvad ja erilise välimusega. Mehed ei kanna riideid, vaid ainult palmikoorest tehtud nappe stringe. Indoneesia valitsus on nüüdseks sundinud naisi riideid kandma, kuna nende traditsiooniline ihukate ehk palmilehtedest seelik, oli liialt paljastav ja ei katnud ülakeha. 

Katrin: Sealsed asukad austavad väga enda kultuuri ja iidseid tavasid, on külalislahked, rõõmsameelsed, väga jutukad ja uudishimulikud – suhtlesid meiega omas mentawai keeles, mida ilmestab lõputu naer ja vali hääl, aeg ajalt kasutavad mõnd inglisekeelset sõna, kuid käte ja jalgadega seletades saavad ka kõige tähtsamad jutud aetud, alustades sellest, mis kellegi nimi on kuni laste arvu ja sooni välja.

Milliseid loomi nägite ja milliseid juhtumisi läbi elasite loomadega koos?

Katrin: Kui kõik ausalt ära rääkida, siis suhe loomadega läks eriti hulluks Siberuti saarel, kus „Triinu Loomakitse“ otsustas, et meile majutust pakkuvas peres oli üks mikrokaalus alatoidetud ja teiste koerte poolt puretud kutsikas. Läksime kohalikule turule, sõime sealset nuudlirooga Miakorengi ja veeretasime kohalike naeru saatel ülejäägi salfvaka sisse. See koer oli elus esimest korda õnnelik. Pererahvas imestas ja kui hiljem džunglist tulles samasse koju sattusime oli kutsa juba tuppa lubatud.

Katrin: Kuke kiremine, mida kuulsime peale mõne tunnist matka mööda džunglis oli nagu päästev õlekõrs uppujale. Elu oli lähedal ja see andis meile uut jaksu lõpuni minna, jäänud oli mudas, libedatel palkidel sumbata  ainult 15 minutit (loe: 500 meetrit).

Triinu: Meid majutanud peres oli kaks roti suurust kassi ja kaks hiire suurust kassipoega. Kiirelt ristisime need Kribuks ja Aaduks ja asusime kiisukesi nuumama. Pakkusime neile muuhulgas ka igasugust „kassitoitu“ näiteks krõbuskeid, millede sees oli šokolaadi laadne toode. Aadu, see must luukere, matsutas mõnuga. Kogu meie seal veedetud aja jooksul suutsime Aadu kõhu punni sööta.

Katrin: Täpsuse huvides peab siinkohal ära nimetama ka kõik need teised toidud mida ta aplalt sõi: kookospähkel, meie vaevaga püütud 4 cm kalad, kõik meie nuudlid, maisikrõpsud, juustuküpsised, keedetud riis, kapsas. Ja kui nüüd jääb mulje, et tegemist oli vegekassidega, siis neile maitsesid ka lendorava kondid ja puuüraskite pead (need olid grillitud).

Triinu: Igatahes käis Aadu vaevu harkis jalu punnis kõhuga, kuid positiivne oli see, et ta õppis õnnest nurruma.  
Katrin: Pealik šamaan rääkis oma keeles, kuid küllaltki ilmekate häälte ja käeliigutustega, miks nad öösiti puurikanu peavad: kobrad on liikvel. Samal ööl saimegi kinnituse, et need uudishimulikud ja näljased liuglevad tuppa… Polnud just mugav tunne kui ärkasime heli peale, mis tuli meie peadest 50 cm kauguselt. Peremehe süüdatud õlilatern peletas õnneks selle mao eemale. Madudest veel rääkides, siis anti meile juhised, kuidas pimedas džunglis oma inimlike hädadega tegeleda. Peremees ütles meile, et ärge öösel ilma pealambita minge, sest pimedas on kobrad aktiivsed ja võivad rünnata. No loomulikult me sellist ekstreemsust kogeda ei soovinud.

Triinu: Kahjuks või õnneks meil päris madusid kohata ei õnnestunud kuid üks naljakas seik juhtus küll. Käisime meeste stringide tarbeks materjali džunglis kogumas. Katile haakus sõrme külge number 10 niidi jämedune 2cm pikkune kaan. See rabelemine, kisa ja hirmunud nägu jättis mulje, et tegemist on vähemalt kobra või musta lesega, kes ta näpu külge oma hambad löönud on. No oli tõesti millimeetri suurune verepiisk ja nähtamatud hambajäljed, aga see šamaanide naer, mis kogu seda trianglit saatis toob siiani muige suule.
Katrin: Ma nüüd jälle täpsustan. Eru oli saanud samas džunglis vabatahtliku tööd tehes nii mõnegi ebamugava haiguse ja sel hetkel kui mul see „niit“ ühe sõrme küljest teisele hüppas oli ikka kole küll.
Triinu: džunglis matkates kuulsime ka giboni häälitsemist. Šamaan rääkis nii armsasti kui tore see on, et meil see ära kuulda õnnestus. Üldiselt on džunglis väga raske loomi märgata, mis on ka loogiline, palju me enda metsades matkates loomi või roomajaid näeme? Metsloom on metsloom ja inimest haistab juba kaugelt ning hoiab eemale. Lihtne.

Katrin: välja arvatud öösel…  Päeval, kui Triinu magas iluund, õnnestus minul näha metssiga kes tuli maja juurde sööma. Just nimelt, pererahvas toitis teda otse enda maja „rõdult“.

Kõige crazym olukord, kuhu sattusite?

Katrin: Minu jaoks oli kõige hullem olukord džungli viimane päev. Päev oli ilus ja põnev nagu eelmisedki ja mõlgutasime mõtteid, kuidas üle elada pikk jalgsimatk tagasi. Eru tegi süüa ja ma uudishimutsesin, mida ta kokku võlub, et ma taimetoitu naudin. Loetleb koostisosi kuni jõuab mingi taimeni, mida ma ei teadnud. Kirjeldab, et on mingi puu ja, et nagu magus kartul. „Näita, võin ma maitsta?“ küsisin mina. „Aga palun“ lõikas ta mingist palgijämeduse taime küljest tükikese ja ulatas mulle. 20 minutit, 2 allergiatabletti ja hulgaliselt sooja vett hiljem kui hingamise tagasi sain ja öökimine vähemaks jäi, vastasin: „Ära enam kunagi kellelegi ütle, et see on nagu magus kartul“. Ma uurisin hiljem selle taime kohta internetis ja sain teada, et seda toorelt ei sööda, sest võib nii juhtuda nagu mul. Hea uudis on see, et 6 tundi hiljem ei valutanud suu enam nagu põletushaav, 12 tundi hiljem tundsin maitset ja 24 tundi hiljem oli ärritus taandunud tasemele „kõrvetasin keele ära“.

Triinu: Olime kõik väga ehmunud, et tal nii tugev ärritus tekkis. Arstiabi oli ju ca 12 tunni kaugusel. Ainus, kes pisarateni naerda sai, oli šamaan, kes hiljem küsis Katilt, mis juhtus. Ta vaatas läbi pisarates naeru Katit pilguga: „Oh teid imelikke linnainimesi, isegi väike laps teab, et seda taime ilma keetmata ei sööda“.

Kuidas teie ööbimine välja nägi? Mitme tärni tuba teil seal oli?

Triinu: Aimates, mis meid ees ootab, ei olnud me teel džunglisse väga pretensioonikad selle osas, kuidas öö veeta.
Katrin: Tegelikult me reisi edenedes natuke pirtsutasime ka. Mõnikord. Mitte esimesel ööl rahvuspargis riisipõldude vahel, kus enam kui 100m kõrgune kosk sahises kogu öö nii, et isegi kui tõeliselt raju vihm oli läbi saanud, ei uskunud seda enne kui oma bungalost välja läksid.

Triinu: Padangis õnnestus meil öö veeta Hiinalinnas, sõna otseses mõttes riiulis. Tuba oli piklik ja kitsas nagu koridor, selles oli kaks nari ja konditsioneer, järele jäi 3 meetrit vaba käimisruumi. Vetsus tuli vee paagilt kaas maha monteerida, et duššivoolikuga paaki täita. Toimis! Aga aken, mis ei avanenud  oli A4 suurune ja kardin paari klambriga ette kinnitatud. Õnneks pidime seal magama ainult 2 tundi ja 40 minutit… Tehtud! Tekk oli väiksem kui see, mille sisse meil imikuid mähitakse. Siis me veel ei teadnud, mis meid ees ootab. Totud, oleks võinud nautida.
Kati: Nõus!
Triinu: Siberuti saarel, meie viimane öö enne džunglit, oli meile plaanitud ööbimine viimases vähegi tsiviliseeritud asulas.
Kati: Meie giidil olid tõenäoliselt head kavatsused, et me saaksime harjuda analoogse hoonega, mis meid ootab džunglis.

Triinu: Sel mentawailaste traditsioonilise arhitektuuriga maja terrassil ootasid meid kaks vähemalt saja aastast inimest, kes ohjeldamatult suitsetasid. Seal oli ka see nälginud kutsikas kellest eelpool juttu oli. Maja oli… nagu oli, me otsustasime sinna mitte jääda, sest õnneliku  juhuse tahtel viidi meid ujuma ühe hosteli randa ja me otsustasime viimase öö mugavustega ruumis veeta.

Katrin: Edasi läks natuke põnevamaks, sest elasime džunglis kaks ööd ilusas botaanikaaias. Triinu: Jah, hääled

Katrin: Jah, vihm ka ning madal ojake maja kõrval ja bambusest seintega avatud katusega non-stop voolava veega pesuruum. Kolmanda päeva kolimise kartuses algas pirtsutamine, lõpuks ometi, onju. Giidi plaan nägi ette, et me ei häiri ühtegi pere kauem kui kaks ööpäeva, aga mis nad siis tegelesid iluaiandusega, ise on vihmametsas. Uus pakutud kodu oli sealaudaga ühes hoones (sead maja all postide vahel, kogu ümbrus põlvist saadik muda). Me tegime kurvad näod pähe ja rõhusime rahule – siin on ühe nädalane beebi, ta ema ei tunneks ennast hästi kui võõrad majas on. Läks läbi. Ööbisime jälle ilma sigadeta kodus või noh… seal kodus toideti metssiga otse „rõdult“.

Triinu: Kuna Katil oli kindel plaan õhtul pealambiga raamatut lugeda, siis selle valgusega meelitas ta meie roosasse klaasriidest kuuti hulganisti sääski ja muid mutukaid. Kui vapralt plaksutades sääski tapsime, ise hämmingus olles, kus kohast need sitikad kõik sisse pääsesid, selgus, et kuudi uks oli praokil ja lennutee kenasti avatud…
Katrin: Alles koduteel uuesti selle ohjeldamatu sääsetapu peale mõeldes küsisin endalt, kuhu ununes loogiline mõtlemine ja miks me seda magamiskatust lihtsalt pimedas ruumis tagurpidi ei raputanud.

Kuidas söök džunglis maitses?
Triinu: Kuna me läksime džunglisse teadmisega, et kogeme sealset elu ja sööme sama toitu, siis oli meie üllatus suur kui selgus, et matkajuht oli tippkokk ja toituainete tassimiseks oli kaasas eraldi inimesed.

Kati: Ma ei ole mitte kunagi aru saanud, miks keegi lihast loobub. Eru (meie giid, kokk ja vaimne teejuht) pakutud toidud olid lihtsalt võrratud. No võibolla viimane päev välja arvatud, sellest aga hiljem. Me sõime hästi, ainus arusaamatus oli ja jäi – miks mentawailased söövad puidust tehtud pulki. Neid tehti nii: võtad metsas õige puu, jahvatad sisu saepuruks, paned selle 3 x 1 meetrisesse puidust vanni, millel on äravool taimsele sõelale, selles vannis teeb bodypumpi  kohalik stringides mees, kelle eesmärk on ilmselgelt oma ägedalt trimmis kanni treenida. Selle tantsu tulemusena voolab saepurust ja sinna lisatud jõeveest jahulaadne toode.
Triinu: Kannikad on sealsetel meestel ikka jahmatavalt ilusad, lihtsalt vaatad ja imestad. Isegi 70-aastasel on absoluutselt trimmis. No veits tallanahk on kanni peal, aga ilus vaadata ikka.
Triinu: Meil õnnestus ka seda puidust pulka ehk sagu valmistada, aga see saepurust pulk maitses nagu maitsetu pulk. Valmistati seda riisijahu ja saepuru seguna, banaani lehe sisse keritud koonuses elaval tulel. Pointless.
Katrin: Triinu rääkis end nüüd sisse, sest kui mina seda maitsesin, andsin kohe tagasi, aga tema arvas, et soolaga maitsestatult oleks kõlvanud krõbistada küll. No tahan mina seda päeva näha, kui Triinu võtab paki keetmata jämedaid makarone ja neid soola sisse kastetuna krõbistab.

Shoppata ikka saite, nagu õiged eesti turistid välismaal?

Katrin: Sellisel reisil ei ole asjad need, mida juurde soetada. Vastupidi, me jätsime džunglist lahkudes suurema osa oma riietest sinna.

Ja lõpetuseks, üks huvitav tähelepanek reisilt.

Triinu: Mentawailased ei tähista sünnipäevi. Neil pole aimugi, mitu aastat nad elanud on.

Katrin: Minu jaoks oli parim avastus see, et olla päevi ilma mobiililevi ja internetita polegi valus J