KUJUTLUS ANIJAST

KUJUTLUS ANIJAST

Meie ümber ja meie sees on tallele pandud sajad lood. Lood ajaloost aitavad meil kohaneda paikkonnaga. Lood annavad ühe piirkonna elanikele ühe ajaloolise tausta. Teiste jaoks ei ole nad olulised, aga meie jaoks küll. Minu kodukülast läheb läbi madal kraav, mis kevadeti on vett täis. Läbisõitja arvab, et see on tavaline maakuivenduskraav aga ta ei ole. Selle kraavi lasi mõisnik sada viiskümmend aastat tagasi ojast kaevata oma põldude kastmiseks. Kraavi kaevati poolakatest oskustööliste abil kaks aastat. Avamisele tuli kogu kohalik sakslik koorekiht ja kui viimane mätas eemaldati ja vesi oleks pidanud pahinal kraavi tungima, siis ei juhtunud midagi. Surve kraavis oli liialt väike, et kilomeetrite pikkust kraavi veega täita. Külarahvas sai hea kõhutäie naerda sakste rumaluse üle, sest kes ei teaks, et vesi üles mäge ei voola. Sellise veeta kraavina ta aastateks jäigi, kuni kolhoosikord maad koos kraaviga põldudeks muutis. Kuid võsa vahele ja metsa sisse jäid kraavijupid alles ja vanemad inimesed näitavad neid lastele ja räägivad juurde, kui rumalad ikka saksad olid. Teadmine, et eesti mehe tarkus saksa omast üle oli, pole kustunud. See on meie küla lugu ka teistel pole sellest suuremat asja. Suuremad lood aga võivad kujundada kogu küla, linna või piirkonna mainet. Kes meist ei teaks lugu Viljandi paadimehest, Tartu vaimust, Ülemiste vanakesest  või Kalevipojast, kes terve Eesti on oma jälgi täis tatsanud. Lood loovad kohale juurde kujundi, mis hakkab elama oma elu. Võib-olla pole me kunagi Viljandis käinud, kuid ometi teame päris kindlalt, milline on Viljandi paadimees ja mida ta seal järve ääres askeldab.

Omamoodi veidrad lood on Anijaga. Eduard Vilde, kelle 140. Sünniaastapäeva sellel aastal kõikjal tähistatakse, pani ühe oma ajaloolise romaanide triloogiasse kuuluva romaani nimeks „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Fakti, et Anija mehed Tallinnas käisid teavad Eestimaal kõik, olen selles üpris veendunud. Aga , kes olid need Anija mehed ja mida nad Tallinnast otsisid, seda juba tavaliselt ei teata. Miks pidi Vilde oma romaanile just sellise nime panema, see on mind pikalt vaevanud? Episood, kus Anija mehed Tallinna oma õigust tulid nõudma ja selle eest sõnakuulmatuse pärast peksa said, moodustab romaanist vaid väikese osa. Olin raamatulugemisest varem hoidunud kartes, et see on mingi võitlus talupoegade ja sakste vahel, aga ei ole ju.  Romaan jutustab hoopis, kuidas talupoeg tahab saada tisleriks ja oma unistuse nimel võtab ette tollal võimatu teekonna astuda külaühiskonnast välja ja saab linnas auväärt selliks. Mait on oma suure unistuseni läbi pingutuste kohale jõudnud, kuid siis vägistatakse saksa poolt tema armastatud abikaasa ja noore selli maailma variseb kokku. Ta hakkab jooma, jätab töö, hülgab naise ja pühendub kättemaksule. See lugu on vaatamata oma ajaloolisele olemusele väga tänapäevane. Kas me saame, meid elus tabavast ebaõnnest üle, et kogenenumana edasi elada, või anname alla ja loobume kõigest. Oma elust lahti ütlemist on ka tänapäevases elus näha väga palju. Inimesed kaovad oma probleemide eest võltsmaailmadesse. Olgu selleks siis viinapudel või virtuaalmaailm. Me ei saa hakkama päris elu probleemidega ja siis minnes kergemat teed leiame enda jaoks uue tee.

Vilde romaani pealkiri on aga loonud Anija, kus iganes see ka siis asub, meestest väga sõjaka mulje. Lugu on loonud kuvandi. Tegelikult on pragu Anijal väga sõbralikud inimesed ja kõik on oodatud Anija mõisa augusti lõpul osa saame Piibe Teatri lavastusest „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Tulge tutvuge Anijaga ja Vilde romaani sündmustega.