Kolmapäev, 25. november 2020

SELETUSKIRI, miks ma olin nõus vastu võtma ühe külakoha kultuurimaja juhataja ametikohta.

 SELETUSKIRI, miks ma olin nõus vastu võtma ühe külakoha kultuurimaja juhataja ametikohta.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest. Lahkusin 2011 Ambla Kultuurikeskuse juhi ametikohalt või õigemini koondasin ennast ise ära. Vallavalitsusele saadetud kirjas sõnasin, et kui pole eelarvet üritusi korraldada ega hooneid remontida, siis ei ole ma mind vaja. Kui väga näha tahate, siis pange pilt seinale, katab vähemalt krohviaugu ära. Lõin ukse enda järel kinni ja lubasin mõttes, et sinna ma enam jalga ei tõsta. Mõnda aega saigi maja ilma juhatajata hakkama, aga peagi võtsid uued inimesed siiski töö üle. Aeg möödus märkamatult. Nüüd on aga uus vald, uued kombed ja uued inimesed. Naine ütles kodus ka, „Mida sa passid siin päevad läbi niisama? Kas sa ei näe, et kodumaa vajab sind?“ See oli muidugi terav torge otse hinge. Ma mõtlesin, et olen osavalt kodus välja mänginud kannatava kultuuritöötaja rolli, kellelt on ära koroonahirmus ära võetud kõik tööd. Sellised valitsuse ja arstide poolt tõrjutuid peaks ühiskond toetama, paitama ja kaasa tundma. Aga kus sa sellega - mine tööle. Ütlesin naisele, et kuidas te ilma minuta kodus hakkama saate, kes teile diivanilt näpuga näitaks, kus on tolm või kassikarvad või mainiks, et aeg oleks süüa teha, või tuletaks meelde, et ilma puudeta ahi ei köe. See on raske ja väga vastutusrikas töö. „Ma olen ikkagi piirkonna hinnatuim artist ja meelelahutaja. Mina ei hakka ju palgatööl käima. Kuidas sa seda ette kujutad?“ , ütlesin kaasale diivanilt tõusmata. Selle jutu peale oli naine alguses vait, siis viskas mu välja ja saatis vallavalitsuse ukse taha.  Naised oskavad väga arusaadavalt oma mõtteid väljendada.

Juba piiblis on kirjas, et koputa ja sulle avatakse. Koputasin ja mulle avati. Vallavanem võttis mu vastu uuris:  „Sina tahad siis tööle tulla?“

„Ega ma nüüd otseselt peale ei suru ennast, aga naine käskis küsida.“

„Nii-nii. Mida sa teeksid, et olemasolevat olukorda parandada?“

„Selleks , et midagi parandada, peab olema , mida parandada. Seal kandis tuleb kõik uuesti üles ehitada.“

„Või kohe nii? Millest sa siis alustaks?“

„Koostöö. Esiteks koostöö kõigi piirkonna aktiivsete inimestega. Minuga ei ole nende aastate jooksul keegi suhelnud või kutsunud mõnd üritust juhtima. Kõik , kellel on tegutsemistahe olemas ja säde sees, tuleb üles noppida, nagu kalleimaid õisi ja anda neile võimalus. Teiseks koostöö piirkonna erinevate asutuste vahel. Kool, kultuurimaja, muuseum, raamatukogu peavad töötama ühise eesmärgi nimel, sest need on ühed ja samad inimesed, kelle jaoks me töötame. Näiteks kui kultuurimajas on näitus, siis hommikul tutvustatakse seda koolilastele, päeval eakatele ja õhtul teistele huvilistele. Sama saab teha kontsertidega. Kui tuleb piirkonda keegi tuntud esineja, siis võiks ta esineda päeval koolilastele ja õhtul vallarahvale jne. Kolmandaks koostöö valla kultuurimajade vahel. Miks ei ole korraldatud vallaühisüritusi? Näiteks Järva valla muusikapäev, kus igas majas toimuks kontsert ja artistid liiguksid päeva jooksul majast majja.“

„Pea nüüd hoogu. Sellega on selge. Aga millistele üritustele sa kultuurimajas kohta näed.“ „Igasugustele. Maakultuurimaja ei ole ainult kultuuritempel, vaid see on ka kogukonna igapäevane kokkusaamise koht. Koht, kuhu on hea tulla ja hea olla. Mis eristab meid inimestena primaatidest, kui meil ei oleks kultuuri. See, mis teeb meist inimesed, on peidus südames ja seda kasvamist nimetataksegi kultuuriks. Inimeste maitsed on erinevad ja meil kõigil võiks olla võimalus oma kultuurilisi vajadusi kodu lähedal rahuldada. Aravete pole ainult „kapitehas“, siin elavad suurepärased inimesed. Kuigi see alati välja ei paista, siis oleme siiski kõik kodanikud võrdsed, kuigi vahel on see, mis linnainimesele on lihtne ja igapäevane, maainimesele seiklus ja ettevõtmine. No näiteks kinos käik. Linnas tuleb idee ja sa lähed. Kui sul maal tuleb idee kinno minna siis ootad, kuni rahvamajas kinoõhtu tuleb või siis võtad ette teekonna linna ja sõidad maha hulga aega ja kütust.“

„Aga hea , et vahel siiski näidatakse.“

„Amblas?“

„Las see olla nüüd.“

Juttu jätkus ilma kohvitagi kauemaks. Õhtuks olin ametisse pandud. Loomulikult on see minu jaoks missioon. Jagada seda, mida olen kogunud töötades aastaid vabakutselise artisti ja kultuuripromootorina. Astusin siis  Aravete Kultuurimaja uksest sisse. Perenaine on istus sama koha peal, laud oli sama kohal, korts vaibal oli sama koha peal, raamatud laua nurgal olid samad. Lae pealt kostis kopsimist. Katust vahetatakse. Mõtlesin, et see on nii sümboolne. Andes majale kindlama kuue võib olla kindel, et seda maja veel nii pea kultuurile ei suleta. Rääkisin seda ka vanaemale, kes Aravete Kultuurimaja avapeo ühispildil 1937.a esireas istub, et kultuurimaja püsib veel. Vanaema naeratas ja viis pilgu mõtlikult aknast välja. Eks tema silmade ees jooksid kõik need õnnelikud aastakümned, millal maja ööpäevaringselt tuledes säras.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar