TOLSTOISMIST
Tolstoi
elust
Lev Tolstoi sündis 9.09.1828. Juba varajases nooruses jäi ta orvuks ja ta kasvas üles oma sugulaste juures. 1844.a asub õppima Kaasani Ülikooli orientalistikat, kuid 1846 katkestab õpingud ja naaseb oma Jasnaja Poljana kodumõisa. 1851.a kutsutakse väeteenistusse ja ta osaleb ohvitserina Kaukaasias Krimmi sõjas. Sealt saadud kogemused jätavad talle sügava jälje kogu eluks ja saavad oma vormi hiljem tema loomingus. Ohvitserina sisustab vaba aega kirjutamisega ja juba 1852.a ilmub järjejutuna ajakirjas „Sovremennik“ tema esikteos „Lapsepõlv“. Tolstoi naaseb lahinguväljadelt 1855.a ja kirjutab oma mälestustest järjejutuna ilmunud raamatu „Sevastoopoli jutustused“, mis paneb aluse tema hilisemale kuulsusele kirjanikuna. 1859.a avab oma mõisa vahetus naabruses talulaste kooli. Ta on 31-aastane, kuid juba on aimata tema vaateid maailmale, kus oluliseks saab armastus kõige elava vastu. 1862.a abiellub Tolstoi Sofia Behrsiga. Tal on oma abikaasaga kokku 13 last, kelledest viis surevad varajases nooruses. 1864-1869 ilmub tema neljaosaline suurromaan „Sõda ja rahu“. 1877 ilmub trükist tema teine suurteos „Anna Karenina“. Lev Tolstoi on siis 49-aastane. Ta on oma kuulsuse tipul. Ta on armastatud ja jumaldatud. Ta on vaba majanduslikest probleemidest. Tema mõis ja looming võimaldavad piisava äraelamise. Üha enam märkab Tolstoi enda ümber rahva viletsust ja vaesust, mida aadelkond kiriku toel ära kasutab. Ta mõistab , et Venemaa vajab uut ideed, uut mõtteviisi, mis seoks erinevad ühiskondlikud kihid. Analüütiliselt töötades sõnastab ta Venemaa probleemide alged. Ta annab oma ideede tutvustamiseks ja levitamiseks välja mitmeid vihikuid. Tolstoi ümber tekib mõttekaaslaste ring, kelledest paljud soetavad omale elamised oma vaimse juhi Tolstoi Jasnaja Poljana mõisa naabrusesse. Tekib tihedalt suhtlev ja ühistele eesmärkidele suunatud sõpruskond. Läbi terve peab Tolstoi päevikut. Tema siiraid mõtisklusi segab teadmine, et tema päevikud avaldatakse. Eesti keeles ilmusid Tolstoi 1909-1910 kirjutatud päevikud nime all „Elada praegust hetke“, kust on võetud ka suurem osa antud töös esinevaid tsitaate. Tema elu viimasel aastal paberile pandud mõtisklused on peamiselt Jumalast ja inimese suhtest Jumalaga. Päevikute põhjal on näha, et mõisas käis väga aktiivne seltsielu. Ilma külalisteta ei möödunud päevagi. Lisaks käisid mõisas abipalujad, keda oli nii palju , et ta neid kõiki aidata ei suutnud ja seepärast minema saatis. Siis ta jälle kahetses seda ja nii võitles ta hinges pidevalt iseenesega. Tema mõttekäigud on päevikutes veidi hüplikud ja kohati ka poolikud, kui jalutuskäigul mõttesse tulnud idee enam kirjutuslaua taga tervikuna ei meenu. Päevikutes on tunda, et ta ei ole rahul oma perega ja leiab rohkem tuge lähematest sõpradest. See omakorda tekitab talle hingevalu ja tea peab endale pidevalt meelde tuletama, et me peame kõiki inimesi armastama võrdselt.
Tema suuremad võitlused kiriku ja riigiga on peetud ja tema kirjatööd elavad oma elu. Ometi ei ole kirikuisad ega ka valitsejad unustanud tema ülikriitilisi sõnavõtte. Tolstoi kirjutab raamatu „Jumala riik on teie sees ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus, vaid uus elumõistmine“, kuhu koondab oma mõtted Jumalast ja kirjeldab oma tõekspidamisi. Tsaarivõim kiriku toel kuulutab selle kõige kahjulikumaks raamatuks ja see keelatakse. Rahva seas levib ütlus „Mitte Tolstoi ei karda Nikolaid, vaid Nikolai kardab Tolstoid“. Oma maailmavaate kujundamisel tutvub ta paljude filosoofide ja kirjanike ideedega. Eriti mõjutavad teda tema enese päevikute põhjal Konfutsiuse ja Immanuel Kanti teosed. Tolstoist on saanud rahva jaoks ebajumal. Tema ideed on tollases ühiskonnas revolutsiooniliselt pöördelised. Samal ajal leiavad seal toodud mõtted toetust kogu maailmas. Näiteks on Mahatma Gandhi kuulutanud Tolstoi oma suureks vaimseks juhiks ja õpetajaks, kelle ideid ta järgis elu lõpuni. Ka paljud teised maailmakuulsad filosoofid ja õpetlased tunnustavad Tolstoi tööd. Selles nähakse uue maailmakorra vundamenti, millele rajatakse kogu hilisem revolutsiooniline tegevus Venemaal. Arusaadavalt ei sobi see riigivalitsejatele ja kirikule. Tolstoi pannakse vande alla. Aastakümneid hiljem, nõukogude ajal, pisendatakse Tolstoi tähtsust, sest ta ei sobinud kokku nõukogude sotsialistliku mõtteviisiga, kus ühiskonna alustalaks ja revolutsiooni algatajateks olid töölised ja talupojad, mitte mõisnikud ja intelligendid. Tolstoi oli mõlemat ja seepärast räägiti nõukogude ajal Tolstoist vaid kui ilukirjanikust ja tema filosoofia vaikiti maha.
Loomulikult
elab Tolstoi siiralt omaenese põhimõtteid järgides. Ta käib ringi lihtsates
talupoja rõivastes, sest väline hiilgus ei ole oluline. Ta tahab talle kuuluvad
maad kinkida rahvale, kuid seadusandlus seda ei võimalda ja ta jääb ikkagi oma
maade omanikuks. 1891.a avaldab ta kõigis Venemaa suuremates ajalehtedes
kuulutuse, kus annab loa kogu oma loomingu tasuta kasutamiseks. See luba kehtib
tänaseni ja võimaldab tema teoseid ilma autoritasuta avaldada.
10.11.1910 lahkub Tolstoi salaja ilma plaanita
kodunt. Teel haigestub ta kopsupõletikku ja sureb 20.11.1910 Astapova
jaamaülema majas. Kirik ei olnud nõus teda pühitsetud mulda matma sa seepärast
maetakse Tolstoi 23.11.1910 oma
kodumõisa Jasnaja Poljana aeda, kus tema haud on tänaseni palverännakute
sihtkohaks.
Religioonist
Tolstoi jõuab oma tõekspidamiste ja filosoofia
juurde aja jooksul. Tema seisukohad ei ole talle kodunt kaasa antud. Sellel
teel on tal ka hulga mõjutajaid. Tema päevikuid lugedes saab teada, et Tolstoi
armastas väga lugeda, mis oli muidugi selle ajastu inimeste ja eriti mõtlejate
puhul tavaline. Lisaks oma kolleegide töödega tutvumisele luges ta ka
usukirjandust. Teda paelusid mitmete filosoofide ja vanemas eas ka budismi
ideed. Tolstoi tegi kõigi oma raamatute tarvis põhjaliku eeltöö vesteldes
inimestega ja külastades arhiive. Kõik see kokku kujundas tema maailmapilti. „Kuidas hingele kõik see, mis meiega sünnib
kasuks tuleb, eriti siis veel see, mida meie halvaks arvame ja nimetame.“
(„Elada praegust hetke“ lk 21). Seda, et kogetu teda otseselt mõjutas, on ta ka
ise tunnistanud. „Halb tuju pole mitte
üksi kahjulik, vaid alati kasulik tööks iseenda kallal.“ („Elada praegust
hetke“ lk 102). Tolstoi päevikute põhjal võib mõista tema valu kodumaa ja
kiriku pärast. Ta heitis endale ette armastuse puudumist oma vaenlaste suhtes
ja vähest jõudu oma tõekspidamiste selgitamisel rahvale. „Mida vanemaks saad, seda lühemaks muutuvad minevik ja tulevik, seda
keskendunum oled käesolevas hetkes.“ („Elada praegust hetke“ lk 53). Ta ei
mõistnud, miks ei võiks inimesed elada hästi, nagu Kristus on neid õpetanud,
vaid elavad halvasti mitte käies Kristuse õpetuse järgi lihtsalt sellepärast ,
et inimestel pole aega või tahtmist oma harjumuspärast maailmakorraldust muuta.
Tolstoi sõnastab oma nägemuse religioonist „Miks sa elad? Ei tea. Aga kui sul sellest
aimu ei ole, ei saa sa eladeski teada, mida sul tuleb teha ja mida mitte. Halb
on elada sellel, kes seda ei tea. Aga sellepärast ongi inimesed niikaua , kui
on olemas olnud, mõtisklenud selle üle, milleks nad elavad ja sellest aru
saanud, õpetanud teisi, mida teha ja mida mitte. Vaat just seda õpetust
kutsutaksegi usuks“ („Elada praegust hetke“ lk 16)
Tolstoi filosoofia kutsub inimesi teineteist
armastama sõltumata tema ametist, päritolust või rahvusest. Jumala olemasolu
väljendub armastuses. Selles tundes, mis on meie südametes olemas, kuid paljud
on selle endas kaotanud. Armastus iseeneses tuleb üles leida ja avada oma süda
teistele inimestele. Tolstoi sõnul seisneb kõik selles, mida inimene ise
enesega ette võtab. Kui ta ihkab kuulsust, siis on üks elu, kui ta ihkab
rikkust, siis on teine elu, kui ta ihkab elada armastuses, hoopis kolmas. Kõik
sõltub alati inimese isiklikest valikutest. Kui inimene soovib elada rikkuses,
siis hakkab ta tegema oma alateadvuses otsuseid, mis viivad rikkuseni. Kui ta
ihkab au ja kuulsust, siis ta hakkab hoidma nende poole, kes jagavad au ja
kuulsust, põlates kõiki vähemtähtsaid.
Kui ta ihkab lõbujanu, hakkab ta otsima võimalusi naudingute suurendamiseks.
Kui ta ihkab elada armastuses, siis ta jälgib ennast ja hoidub teistele kahju
tegemast. Meenub hiina vanasõna sellest, et tõusta mäkke tuleb alustada
jalamilt. Sellises astmelisuses ongi elu elamise peamine mõte. Elu hüve ja siht
on pidev enese arendamine, millel puudub lõplik siht. Tolstoi sõnul on armastus
nii suur tunne, millel on nii suur jõud, et sellel ei ole teist võimalust, kui
et see peab olema jumalikku päritolu. Seega salates maha armastuse oma südames
, salgame maha Jumala. Elades Jumala loodud maailmas ei saa me aga Jumalast
loobuda, sest loobudes Jumalast paiskame segi korra , mis on loodud, et inimene
ja kõik loodu võiks koos harmoonias ja õnnes elada. Seega on armastus kõige
loodu vastu inimese olulisim püüe kogu elus. Tolstoi kirjutab, et kui me endast
teadlikud ei ole, siis elame elajalooma elu, kui oleme endast teadlikud ja
teeme seda , mida oleme nõuks võtnud, siis elame inimese elu, aga mõistes teisi
inimesi, neid armastades ja toetades, siis elame jumalikku elu.
„Ei
otsi kiitust inimeste juurest, sest tean, et maise kuulsuse otsimine segab
Jumala tahte täideviimist. Soovin ja otsin üht, et ma igal eluhetkel kõiki
armastaksin“ („Elada praegust hetke“ lk 40). Tolstoi
sõnul pole eesmärk olla kõigi poolt armastatud, kuigi see tundub hea ja
ülendav, vaid ise kõiki armastada, sest see pakub hingele veelgi suuremat
naudingut. Ta tõdeb, et enesele võib tähtsust omistada vaid Jumalat ja oma
vahekorda temaga unustades, sest milline saab olla inimese tähtsus teiste jaoks
Jumalaga võrreldes. Jumala ees on ilmaliku maailma kõige tähtsam ja kõige
tähtsusetum mees võrdsed.
Tolstoi küsib retooriliselt, et mis saaks, kui me usuksime armastuse jõusse samamoodi, kui me usume vägivalla jõusse? Ta on kindel, et aeg, kui maailma lähtub armastusest, mitte vägivallast, veel tuleb. See on kaunis ideaal. Nii lihtne, kuid tänapäeval üha võimatuna näiv. „Elada näoga Jumala poole tähendab seada iga oma samm Tema tahtmist silmas pidades, aga see tahe seisneb ühesainsas – armastuses, selles, milles mina teda näen“ („Elada praegust hetke“ lk10). Tolstoi tunnistab, et Jumalat ei ole keegi kohanud ja me suuda mõista teda, kuid me saame läbi armastuse temaga läbi käia. „Kui me armastame, siis Tema on meis ja meie Temas. Hakkame alati armastama kõiki nii mõtte, sõna kui ka teoga. Selles ongi Jumala avitus ja kõrgeim hüve“ („Elada praegust hetke“ lk 30). Meie armastus väljendub alati teistes peegeldusena meile tagasi. Ta kirjutab, et üksi on lihtne olla hea, aga kui käid teistega läbi muutud halvaks. Mida rohkem inimesi kokku tuleb, seda raskem on hoiduda kurjast ja seepärast ongi iga inimese armastus tähtis ja vajalik. Tolstoi usk armastuse jõusse on suur ja ta ei näe teist võimalust kõigile inimestele heaolu pakkuva ühiskonna korralduseks. Tolstoi astub sammu edasi öeldes „Jumal pole ei templites, ikoonides, sõnades, sakramentides ega inimese tegudes, vaid inimeses endas, tema ees, iga inimese ees tunne hardust, tajudes neis Jumalat“ („Elada praegust hetke“ lk 80). Lisaks peame iga päeva tajuma jumalikkust ka eneses ja läbi meile antud rolli elus kõneleb Jumal teiste inimestega. Inimese keha laguneb, nagu puu otsast kukkunud õun. Õun mädaneb, aga alles jääb seeme, mis paneb alguse teistele õunapuudele. Inimestena peame mõistma oma tegude tagajärgi. Maailm peab peale meid olema natukenegi parem paik, aga kindlasti mitte halvem.
Inimesed kurdavad , et nemad ei leia teed Jumala
juurde või peavad oluliseks kõike välist ja mitte lubades Jumalat oma südame. Kõik
väline ei oma mingit tähtsust, kui inimene keeldub südames Jumalat
tunnistamast. Tolstoi võrdleb seda olukorda hüsteerilise naisega, kellele
viirastub, et ta üles tõusta ja toiduni minna ei suuda ning sureb nälga
kutsudes toitu enda juurde. Aga temal tarvitseks vaid üles tõusta ja ise kohale
minna.
„Teistega
pole tarvis rääkida, mis sind köidab, vaid tabada see, mis teisi köidab ja
sellest rääkida, kui on mida rääkida.“ („Elada praegust
hetke“ lk 27) Tolstoi peab oluliseks mitte mõelda, mida sinu vestluspartner
sinust arvab, vaid mida sina tunned tema vastu. Kas on sinus piisavalt
armastust iga inimese jaoks? „Kui hea, tarviline ja tervendav on kõigi
esile kerkivate soovide teadvustamise juures eneselt pärida: Kelle soovimine
see on – Tolstoi või minu enda ? Tolstoi tahab kedagi arvustada, temast halba
mõtelda, aga MINA seda ei taha. Ja sedamaid , kui see mulle meelde tuli,
meenus, et ega MINA ei ole Tolstoi, leidis küsimus jäädava lahenduse“ („Elada
praegust hetke“ lk 56)
Tolstoi on väga kriitiline vaimulikkonna suhtes,
keda tea peab vaid moraalita raha ja mugava elu armastajateks, kes tõlgendavad
piiblit just sellisena, nagu see neile hetkel kasulik on kasutades ära rahva
kirjaoskamatust, mis võimaldab iga jutu kristlikuks tõeks kuulutada. „Räägitakse kahjulikest raamatutest! Kas
kristliks maailmas on veel raamatut, mis teinud inimestele rohkem kahju kui too
õudne raamat, mida nimetatakse uue ja vana testamendi „piiblilooks“. Aga tolle
piibliloo õpetuse peavad lapseeas läbi tegema kõik kristliku maailma inimesed
ja sedasama õpetatakse täisealistele harimata inimestel kui esmatarvilikku,
põhilist teadmiust, kui ainust igavest jumalikku tõde.“ („Vaimulikkonnale“
Akadeemia nr 10). Tolstoi on veendunud, et vaimulikud on oma nii-öelda
valeõpetusega rikkunud ära kogu rahva, mis pärast on tõelist tarkust nendeni
võimatu viia või ei võta rahvas seda vastu. „Inimesed,
kes on põlvkondi rajanud oma elu tõelisele kristlusele vastanduvatele alustele,
on kindlas arvamises, et elavad kristlikku elu, ning nad ei saa enam naasta
tõelise kristluse manu“ „Vaimulikkonnale“, Akadeemia nr 10). Ta leiab, et
selline tegevus on kuritegelik ja aeg on rahval pöörduda tõelise ja ainuõige
Kristuse sõnumi poole, milleks on armastus. „Mida
ka ei puistaks põhjapraoga salve, kõik pudeneb välja. Mida ka pandaks
mõistusesse, mis võtnud tõena mõttetust – midagi ei pea see kinni.“
(„Vaimulikkonnale“, Akadeemia nr 10). Selleks kiiluks, mis on löönud prao
inimeste mõtlemisse, peab ta just vaimulikku õpetust. Samal põhjusel peab ka
Tolstoi vaimulikkonda vastutavaks selle eest, et rahvas kirkust eemale pöördub,
sest need , kes väheke haridust saavad neile seni jagatud valeõpetuse olemust
ja hakkavad sellele vastu võitlema. Nii saavutab vaimulikkond vastupidiselt oma
kutsutud eesmärkidele – hoida ja kutsuda rahvast osa saama kristlikust sõnumist
- hoopis vastupidise tulemuse. Rahvas on
hakanud põlastama vaimulikkonda, kirikut ja kristlikku õpetust. „Religioon on nende arvamise järgi jäänu
ebausust, mis on kunagi inimestele vajalik olnud, kuid praegu on neile ainult
kahjulik. Ja seepärast ütleb nende õpetus: mida kiiremini ja täieliku,alt
inimesed vabanevad igasugusest religioossest tunnetusest, seda parem neile.“ („Vaimulikkonnale“
Akadeemia nr 10). Kuid nõnda ei kuulegi rahvas Kristuse tõelist sõnumit, mis
seisneb armastuses. Tolstoist saab elav eeskuju kristlikust armastusest. Õnneks
leiab see sõnum ja elamisviis järgijaid ja levib üle ilma.
Võimust
Tolstoi on riigivõimu suhtes väga kriitiline. „Kristlike rahvaste seas tõmmati see ring kokku juba
Constantinuse ajal, mil kristlus, mis keelab igasuguse vägivalla ja seepärast
inimese igasuguse võimu inimese üle, tõlgendati ümber nii, et see õigustaks ja
toetaks keisrite võimu rahvaste üle, sõjaväge, sõdu ja hukkamisi. Kristlus
lakkas olemast sellest ajast kristlus. Tol ajal oli hõlbus kristlust niiviisi
ümber seletada, sest keegi ei tundnud kirja ega lugenud evangeeliumi, inimesed
olid harjunud paganliku eluviisiga. Tollal ei pidanud võimud tegema suurt
pingutust, et tõlgitseda kristlik õpetus ümber nõnda, et see õigustaks ja
toetaks võimu, sedasama, mille ta ära kaotas. Kuid mida enam elu edasi läks,
mida rohkem levis evangeeliumi tundmine, seda raskemaks muutus toetada ja
õigustada võimu väärõpetust.“ (artikkel „Kurja juur“ Vikerkaar
2014). Tolstoi nimetab Vene riigis levivat õpetust väärõpetuseks ja
kirikuisasid väärõpetuse levitajateks. Ta vastandab Jumala riigi ja valitsejate
riigi. Jumala riigil pole piire, pole vahet rahvastel ja seisustel. Jumala
riigis kehtib jumalik kord, mille suurim väljendus on vastastikkune armastus ja
hoolivus. Valitsejariik lähtub valitseja huvidest ja kehtivad inimesi
orjastavad ühiskonnareeglid. Valitsejad kasutavad omakorda ära usuõpetust
rahvast kuulekusele sundides. Selles mõttes on kirikuisad valitsejate tööriistad
ja saavad oma maise kasu valitsejate käest. Tolstoi peab seda vääraks ja kutsub
üles kehtiva korralduse vastu astuma. Arusaadavalt põlgavad valitsejad ja kirik
ja ära.
Kord kohtas Tolstoi üht eestlasest kubjast, mis viis
ta mõttele, kuidas Vene riik on rüüstanud oma naabruses elavaid kõlbeliselt
palju kõrgemaid rahvaid ja tunneb nüüd uhkust selle üle surudes patriotismi
lipu all maha väiksematki vastuhaku katsed.
Tolstoi kirjutab, et on olemas nelja liiki
töötegijaid. Esimene liik on seesugused töömehed, kes mõtlevad tööst mööda
minnes välja abinõusid peremehele meele järele olemiseks ja seepärast ei
töötagi. Need on kõiksugu religioossed õpetused ühes usudogmadega lunastustest
, sakramentidest , palvesõnadest jne. Arusaadavalt suhtub Tolstoi kirikuesindajatesse
halvustavalt. Tolstoi jätkab - teine liik on sellised töömehed, kes töötegemise
asemel panevad kogu jõu sellele, et tööriistu teritada, puhastada ja hooldada
ja seetõttu üha vähem tööd teevad, sest kardavad tööriistu lõhkuda. Need on inimesed,
kes selle asemel , et Jumala asja ajada, muretsevad omaenese ihu pärast. Kolmas
liik on selliseid, kes ei tunne peremeest ega tahagi tunda, niisamuti ei hooli
nad tööst, mida neile antud, vaid mõtlevad ise asju välja, mida nad vajalikuks
peavad. Need on kõiksugu asutusi – riiklikke, teaduslikke ja kultuurilisi.
Neljas liik töötegijad on need, kes pühendavad ennast Jumala asja ajamisele ja
seeläbi armastuse suurendamisele. Tolstoi on sama mõttekäigu täienduseks
kirjutanud „Pole säärast Jumalat, kes võiks
täita meie nõudmisi, on vaid seesugune, kelle nõudmisi meie täitma peame.“
(„Elada praegust hetke“ lk 193). Kas ei ole see mitte õige? Kas meil oleks vaja
üldse muid seadusi, kui kõik võtaks kinni pidada kümnest käsust. Inimloomus on
oma olemuses muutumatu ja nii on juba tuhandete aastate eest kirja pandud
õpetused, mis toimivad ka tänasel päeval. Millegipärast aga leiame endale vabandusi stiilis, et teised
teevad ka ja täna ei olnud teisiti võimalik. Kui inimesed elaksid neile Jumala
poolt antud käskude järgi, oleksid kõik õnnelikud ja neil polekski vaja
Jumalale lisanõudmisi esitada. Arusaadavalt on inimesed vahel raskustes, mis
sunnib neid Jumala poole pöörduma, kuid siis peaks see pöördumine olema
eelkõige Jumala õpetuse poole ja sealt juhatuse leidmisele mitte nõudmiste vormis otse Jumalale. Tolstoi
kirjutab ka, et mõttetu on plaane pidada, kui siis on takistused teel, ärritud
ja süüdistada teisi. „Eksinud inimesi on
ikka ja jälle enam kui neid, kes ei eksle või ekslevad vähe, ning seepärast on
kõige põhilisem ja äravõitmatum vägi esimeste poolel. Tsivilisatsiooni väliste
edusammude juures – teed, trükikunst, iseäranis ajakirjandus – see vägi
kümnekordistub.“ („Elada praegust hetke“ lk 217). Kellel on olemas Jumal,
sellel on kõik olemas, aga nendel, kellel Jumalat ei ole, on alati kõike vähe.
Tänases tarbimisele suunatud ühiskonnas on see aga väga vähe populaarne ja
isegi ohtlik mõttekäik ja seepärast võideldakse ka Jumala vastu. Usust
Jumalasse luuakse nõrkuse märk ja seeläbi tõrjutakse Jumal inimestest
kaugemale. Ajakirjandus jumalikustab kõik need inimesed, kes on oma elus
majanduslikku edu saavutanud jättes märkimata, et see väline õnn ja edu tuleb
tihti teiste inimeste arvelt.
„Kristus
nõuab minult, et ma teeksin teistele seda, mida ma tahan, et minule tehtaks.
Ühendriikide konstitutsioon nõuab minult, et ma teeksin kahele miljonile orjale
(siis olid orjad, praegu võib vabalt öelda töölised) just vastupidiselt sellel,
mida tahaksin, et mulle tehtaks, s.t. aitaksin kaasa sellele, et pidada neid orjuses“
(„Jumala riik on teie sees“ lk 17). Samad idee saab täiendust - „Miljonid
kannatavad ihu ja hingega sellepärast, et need, kes võimu enda kätte kahmanud,
võiksid takistamatult väärduda. Selleks puhuks on religioonivale, teadusevale,
uimastamine purjujootmise ja kasvatamisega, ja kus sellestki on vähe – toores
vägivald, türmid, surmamõistmise.“ („Elu praegust hetke“ lk 281). Lisaks
veel .„Inimesed
teavad, mida loomakarjal tarvis läheb ja kuidas teda paremini karjatada. Kuid
hobused, lehmad ja lambad ei või ise ennast karjatada, kuna nad on kõik oma
loomult ühetaolised. Niisama ühetaolised on ka inimesed. Kuidas siis ühed
inimesed saavad teistele käske jagada ning sundida neid elama nii, nagu see
neile parem paistab?“ („Elu
tee“). Tolstoi küsib retooriliselt
oma lugejatelt, et mis religioon on see selline on, mis õigustab olukorda, kus
99% inimesi rabab hommikust õhtuni rasket tööd teha ja 1% naudib luksust ja
rahulolu. Tolstoi pahameel on mõistetav,
sest olukord , kus vähemus dikteerib enamuse käitumist ei ole tõesti pikas
plaanis kestev. Ta nõuab suhteliselt kategooriliselt, et ühiskonna arenguks on
vaja muuta oma suhtumist religiooni. „Masinad,
et teha mida? Telegraafid, et anda edasi mida? Koolid, et õpetada mida?
Koosolekud, et arutada mida? Raamatud ja ajalehed, et edasi anda sõnumit
millest? Raudteed, et sõita kuhu? Ühele võimule allutatud inimesed, et teha
mida? Haiglad ja arstid, et pikendada eluiga, aga misjaoks?“ („Elada praegust hetke“ lk 281). „Selle asemel , et õppida elama armastuses, õpivad
inimesed lendama. Lendavad kehvasti, kuid lakkavad õppima elama armastuses,
saaks aga lennatud. See on sama kui linnud lõpetaksid lendamise ja õpiksid
ehitama jalgrattaid ja siis nendega sõitma“ („Elada praegust hetke“ lk
333). Viimase mõttega avaldab ta kindlat arvamust, et ainsaks ja ainuvõimalikuks viisiks elada on
tee Jumala poole, mis väljendub armastuses. Ta mainib isegi et peamine ei ole
mitte religioon, vaid teekond religiooni poole. Tolstoi tunnistab üht ainu
Jumalat , kui kõrgemat olevust, mis väljendub armastuses. Kõik jumala
kehastused - Buddha, Kristus jne – on
sama puu erinevad oksad. Kõik nad kõnelevad veidi erinevate sõnadega samast
teekonnast õndsuse poole.
Kõik see, millele me elus hulga aega raiskame, on
tegelikkuses tühisus, sest tõeliselt õnnelikuks teevad meid usk ja armastus.
Meile ei ole vaja muud, kui päästa oma hing, mille läbi päästame ka kogu
maailma. Me sünnime ellu puhta lehena, kuid siis hakkame tegema vigu ja
eksisamme, mille vilju kogu ülejäänud elu parandame. „Ja sulle on antud aeg, et oma viga parandada, et tunda rõõmu oma
kõveruse parandamisest. Aeg pelgalt selleks ongi. Kui sa oma viga heaks ei tee,
siis leiab see lahenduse sinu tahtmisest mööda minnes – surma läbi“ („Elada
praegust hetke“ lk 309)
Tark õpib teiste kogemusest kuulates ja uurides
jumalasõna. Tolstoi on nõus, et tsivilisatsioonihüvede nautimine on hõlbus ja
seepärast valivad inimesed elus just selle tee. Teekond vaimuvalguseni nõuab
aga pingutust, ei paku avalikku tunnustust ega heakskiitu ja seepärast ei astu
inimesed ega terved rahvadki seda teed. Ilmalikud rõõmud ja hüved võivad iga
hetk katkeda, kui mitte varem, siis surma läbi, aga armastus inimeste vastu ei
katke isegi surmaga.
Inimesed häbenevad oma kehva väljanägemist ja
keelduvad teinekord koduntki lahkumast, et mitte saada naeruvääristatud. Ometi
kisavad lollid inimesed turuplatsil kõige kõvemini ilma mingi häbiraasuta.
Lolli argumendid on teistele samasugustele lihtsalt mõistetavad ja targa juttu
ei kuula enam keegi. Tark tajub lootusetust ja on vait, kuid lolli ei vaigista
miski.
Vägivallast
„Korjatakse kokku noored mehed, kord
sunniviisiliselt järgemööda, niipea kui neil saab 21 aastat täis, kord
vabatahtlikult palga eest need, kes ei suuda, ei oska või ei taha leida enesele
ausat tööd, ja viiakse need noored inimesed oma senisest elukohast minema,
paigutatakse ümber kasarmutesse, riietatakse kõik ühteviisi, toidetakse kõiki
ühteviisi, ühel ja samal kellaajal tõustakse üles, süüakse, heidetakse puhkama,
õpetatakse kõigile koos seda, et kõike tuleb käsu peale kohe teha nagu masin:
käsu peale tõsta kohe jalga, kätt, sammuda, joosta, hüpata, maha langeda,
karjuda. Neid inimesi õpetatakse nii marssima, jooksma, hüppama, ratsutama,
võimlema, nagu ka, mis peamine, õpetatakse neile kuulekust ja relva
käsitsemist, et nad võiksid käsu peale raiuda, torgata, tulistada ja tappa
inimesi tääkide, mõõkade, püsside ja kuulidega; aga mis veelgi tähtsam, neid
inimesi õpetatakse ilma aru pidamata kuuletuma neile määratud ülemustele,
karistades sõnakuulmatuse eest kõige karmimate karistustega, isegi surmaga. Nii
hoitakse inimesi nende väljaõppe ajal, laskmata neil suhelda vabade inimestega,
kuude, aastate kaupa. Ja inimesed muutuvad säärase treeninguga väga ruttu
arututeks masinateks, kes teevad mõtlemata seda, mida kästakse.“ (artikkel
„Kurja juur“ Vikerkaar 2014). Soldatite käsiraamatus oli kirjas, et ülemus
vastutab oma käsu tagajärgede eest, kuid Tolstoi pole sellega nõus: „Kui ülem käsib tappa oma ema või isa, kas
täidate käsku? Kui te ei täida, siis ei kõlba kogu mõttekäik kuhugi, sest kui
te ei suuda valitsejaile kuuletuda ühel juhul, siis kus te leiate selle piiri
olevat, milleni võite sõna kuulata? Pole teist piiri, mille on kristlus
määranud.“ („Jumala riik on teie sees“ lk 30)
Usulistel põhjustel sõjaväest keeldujad on riigi jaoks kõige lihtsam hukata.
„Kuid hukata avalikult inimest selle
eest, et ta on truu õpetusele, mida me ise tunnistame – ei saa. Aga jätta
rahule inimene, kes keeldub sõna kuulmast, ka ei saa.“ („Jumala riik on
teie sees“ lk 35). Seepärast kuulutatakse säärased keeldujad hulludeks ja
suletakse kinnistesse asutustesse. Koolitades lihtsaid noormehi tapamasinateks
eitame kõike seda , mida võiksime teha rahu heaks. Luues kurjust on naiivne
loota, et headus seeläbi suureneb. „Kui
palju on inimesi, et muuta nurjatus õigluseks? Ükski inimene ei tohi tappa. Kui
ta seda teeb, on ta mõrtsukas, kurjategija. Kui kaks, kümme, sada inimest seda
teevad, on nad mõrtsukad. Kuid riik või rahvas võib tappa palju süda lustib ja
see pole mõrv , vaid hea ja õige tegu. Tuleb vaid kokku koguda võimalikult
palju rahvast ning kümnete tuhandete inimeste rappimine muutub süütuks
ettevõtmiseks. Kuid kui palju on selleks tarvis inimesi?“ („Jumala riik on
teie sees“ lk 18). Tolstoi üheks usu
aluseks on Mäejutlus, kus kästakse kurjale mittevastupanema. See on algne ja
tõeline Kristuse sõnum ja Tolstoi süüdistab kirikuisasid selle käsu eiramises.
Jumala nimel usu levitamist põhjuseks tuues verevalamine pole mitte mingil
juhul õigustatud ega lubatud. Kuidas saab levitada relv käes sõnumit
andestamisest, tasasusest, enesesalgamisest ja armastusest kõigi vastu. Tolstoi silmis ei kattu Kristuse tõeline
õpetus ja selle õpetuse levitajate teod.
Enam kui 100 aastaga ei ole midagi muutunud. Ikka peavad mõned riigid
ennast õigustatuks olema teistest üle, et relva jõul vägisi teistele peale
suruda oma maailmanägemust. Kristus on
öelnud, et , kes mõõga tõmbab, see ka mõõga läbi hukkub. Kas mitte ei ole USA
kogu oma käitumisega just sellist reaktsiooni esile kutsunud? „Missugune ilmatu hulk kurja peab aset
leidma, nagu see ka sünnib, sellest, et inimesed arvavad enesel õiguse olevat
suuremat kurja ennetada“ („Jumala riik on teie sees“ lk 42). Minna relv käes
rahu nõudma, ei vii kunagi tõelise rahuni. Kuigi Kristus jutustab
mittevastupanemisest, leiavad kirikuisad sõjameeste veriste tegudes õigustuseks
hulgaliselt piiblitekste, et seda käsusõna eirata. Samaväärseks peab Tolstoi ka
veriste tegudega leppimist ilma, et neist üldse välja teha. „ Iga rikkumata inimese hinge kõige tugevama
ihkamise asemel olla armastatud ja armastada teisi, teie sisendate talle, et
inimsuhted võivad olla rajatud ainult vägivallale, ähvardustele, karistustele,
räägite talle, et tappa kohtu kaudu ja sõjas Jumal mitte ainult ei luba, vaid
ka käsib“ („Vaimulikkonnale“ Akadeemia nr 10). Tolstoi peab lahenduseks
elada Jumala algse sõnumi järgi, elada armastuses. Enne surma Jumala poole
pöördumist peab ta valeks, kui kogu eelnenud elu on elatud patus. Surmaeelne
pattude lunastamine ja armulaud ei tee sind puhtaks mineviku tegudest. Samas
kutsub Tolstoi unustama minevikku ja tegelema eelkõige oma tänase päevaga, et
läbi sisekaemuse leida õige tee, mis ei läheks vastuollu jumaliku juhatusega.
Mineviku pidev väljakiskumine ei ole lahenduseks teel õnnelikuma elu poole. Me
peame saadud õppetunnid vastu võtma, nad endas talletama ja edasi liikuma.
Minevikku kinnijäämine viib inimese Jumalast kaugemale ja seeläbi lõhub
armastusesidemed. Kogu energia, mis
inimeses on , tuleb suunata võitlusele iseendaga ehk armastuse kasvatamisele. See
on ainus õige viis elada. Ta tunnistab, et see on väga raske, kuid samas väga
hea. Me teeme oma elus valikuid ja
armastus on meie valik. Tolstoi sõnul ei tähenda valik eelkõige võtmist vaid
pigem loobumist, sest loobumine on oluliselt suurem ja olulisem tegu. Me
loobume vihast ja valime armastuse. Mitte valime armastuse, kuid jätame ka viha
igaks juhuks südamesse. Loobumine tähendab lahti ütlemist, enesest eraldamist.
Seepärast tuleb elus edasi minemiseks loobuda ebavajalikust jättes avali uued
teed. Tolstoi arutleb samas ka tahtevabaduse üle kõrvutatuna Jumaliku
suunamisena. Ta leiab, et tahtevabadust ei ole olemas. Tahtevabadus on
mõistetav kaheti – vaba tahe või tahtest vaba. Mõlemal juhul on selgitused
mõeldamatud. Meie tahe ongi meie elu, mida suunavad paljud mõjutajad ja lasta
neist mõjutajatest ennast suunata ongi meie tahe. Kui me valiks teised
mõjutajad, siis oleks meie elu teistsugune. Meie tahe on teha valikuid ja see
ongi meie elu.
Kasutatud
kirjandus
1.
Lev Tolstoi „Elada praegust hetke“ (päevikud
1909-1910) Tõlkinud Rainis Toomemaa, Johannes Esto Kirjastus 2018.
2.
„Tolstoi läheduses“, Koostanud ja tõlkinud E. Pillesaar.
Loomingu Raamatukogu nr 45 1960
3.
Lev Tolstoi „Jumala riik on teie sees ehk kristlus
mitte kui müstiline õpetus vaid uus elumõistmine“, Tõlkinud Rainis Toomemaa,
Ajakirjade Kirjastus 2015
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar