UI magistriõppe hermeneutika kursuse töö

USUKALJUD

1.      Sissejuhatus

Hermeneutika on kirjasõna tõlgendamise seadus. Nagu Kreeka jumala käskjalaks olnud Hermes tõi inimesteni sõnumeid jumalatelt, nii tõlgendab hermeneutika Piibli teksti ehk juhatab meid algse kirjapandud mõtteteni. Piibli tekst on märgiline, täis ristvihjeid ja seetõttu ei ole tsitaadid kontekstist välja rebituna mõistetavad või antakse neile algsest erinev tähendus. Hermeneutika selgitab lugejale tausta, kirjutaja ja kirjakoha tähendust läbi laiema analüüsi. Antud töö eesmärgiks on  Pauluse kirja galaatlastele kirjakoha Gl 3:6-9 mõtestamine. Nimetasin oma töö pealkirjaga “Usukaljud”, sest minu meelest kohtuvad siin kaks ristiusu olulist alustegelast, Paulus ja Aabraham, kelleta poleks ristiusku tema tänasel kujul olemas.

2.      Pauluse suurusest

Võib arutada, et  kumb on ristiusu jaoks olnud olulisem – kas Jeesus või Paulus? Sellele vastaks tavaline kodanik, et muidugi Jeesus Kristus, sest Jumala poeg toob inimkonnale lunastuse, millele kogu ristisusk põhinebki. Kristlus on usk Kristusesesse. See on lihtne ja kõigile selge. Kuid Jeesus ei olnud ise kristlane ja ei rajanud ka kristlust. Jeesus oli juut, kes kutsus teisi sihi kaotanud juute üles meelt ja elukombeid parandama astudes taas õigele teele. Piiblisõna ütleb, et oma usutavuse suurendamiseks  andis Jumal Jeesusele võime teha imetegusid, sest inimene vajab uskumise kinnitamiseks silmaga nähtavat või kõrvaga kuuldavat tunnistust. Jeesus hävitati roomlaste poolt, kuna ta kõigutas võimu alustalasid, kuid need, kes ülevalt masside tegemisi juhivad, ei taha pudeneda oma kuldtornidest. Jeesust, Jumala Poja ja Lunastajana, tunnistasid väga vähesed. Algkristlased moodustasid imeväikese kogukonna Rooma riigi jumalaterohkes maailmas, kuni oma tegevusega alustas Paulus. Jan Assmann on kirjutanud: “Inimesel ei ole lihtne end vääraks kuulutatud jumalatest lehti rebida, sest nende jumalate eeliseks ja veetluseks on looduslikud tõendid, millest ilmutuslikul tõel vajaka jääb.” (4, lk 174)  Kindel talle usaldatud töös ja oma usus Jeesusesse, Jumala Pojasse, alustas Paulus misjonitööd kutsudes inimesi valmistuma viimsepäevaks ja näidates neile ühe ja ainsa tõelise Jumala võimu. Jan Assman märgib veel, et iga usuline inimmasse puudutav muutus on võrreldav revolutsiooniga. Nagu Moosese puhul kui mindi üle polüteistlikult maaimavaatelt monoteisteistlikule, siis nüüd Pauluse puhul judaismilt kristlusele.  Aeg oli selleks küps, sest rahvas soovis vastu astuda ülemkihi võimule ja selgeim moodus oli selleks usuline ümbersünd. Usun, et Paulus pidas end mingil moel Aabrahami taassünniks. Paulus oli kindel, et ta on väljavalitu ja, et Jumal toetab tema misjonitööd. Selle kinnituseks on Pauluse kiri galaatlastele:

“Paulus, apostel mitte inimeste poolt ega mõne inimese kaudu,  vaid Jeesuse Kristuse ja Jumala Isa läbi, kes Tema on üles äratanud surnuist .. (Gl1)

Paulus oli oma usus kindel ja see andis talle enneolematu jõu ja energia. Jumalast andud energia kiirgas inimestele ja nii hakkas kristlik kogukond kiirelt kasvama. Algul väiksearvulised kogudused tekkisid kõikjal Vahemere rannikul ja Väike-Aasias. Kuigi Jeesus oli usu vundament, siis ilma Pauluse misjontööta ei oleks kristlusest saanud maailmausk.

Hoidmaks oma kogudustega sidet kirjutas ta hulgaliselt kirju. Kirjade kirjutamine kirjandusliku zanrina oli Rooma riigis väga populaarne. Kirjad oli tavapäraselt mõeldud esitamiseks ja ettelugemiseks laiadele hulkadele. Nii loeti kirju kaugetelt filosoofidelt või riigijuhtidelt ette linnaväljakutel, neid arutati ja koostati vastukiri. Kirjad ringlesid ja täienesid. Nii ei olnud Pauluse kirjad alati mõeldud vaid ühele kogudusele, vaid need saadeti omakorda edasi. Nõnda on ka Kiri Galaatlastele suunatud kõigile Galaatia kogudustele : “.. –Galaatia kogudustele “ (Gl2).

Kirjas ei ole Paulus rahul Galaatia kogudustega, sest viimased on lasknud ennast mõjutada paganatest ja pöördunud ära Jeeusest. Paulus rõhutab veelkord oma sõnumi erilisust, sest see on saadud otse Jumalalt ja mitte inimestelt ja  tuletab meelde , et ka tema ise on olnud enne misjonitööga alustamist pimedusega löödud ja kiusanud taga juudi kogudusi. Pauluse sõnumid on väga kindlad ja ei oota arutelu, vaid kuuletumist.

3.      Aabrahami eeskujust

Nüüd jõuan käesoleva töö aluseks oleva peatüki Gl3:6-9 juurde.

Gl3: 6 Nii nagu „Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks”, 7 nii mõistate teie, et need, kes on usust, on Aabrahami lapsed. 8 Kuna aga Pühakiri nägi ette, et Jumal teeb paganad õigeks usust, siis ta kuulutas ette Aabrahamile rõõmusõnumit: „Sinus õnnistatakse kõiki paganaid.” 9 Nõnda siis õnnistatakse neid, kes on usust, koos uskliku Aabrahamiga.“

Gl3 algul teeb Paulus kogudustele etteheiteid nende mõistmatuse osas, et nad on maiste mugavuste pärast usu juurest taganenud. Ta rõhutab, et õigeks mõistetakse vaid usus kindlad ja toob näiteks Aabrahami. Aabraham on Jumala väljavalitus. Ta toetab teda ja aitab teda ja annab talle maa igaveseks ajaks igavesti kasutada.

1Ms.13: 14  Ja Issand ütles Aabramile, pärast seda kui Lott tema juurest oli  lahkunud: „Tõsta nüüd oma silmad üles ja vaata paigast, kus sa  oled, põhja ja lõuna ja hommiku ja õhtu poole, 15 sest kogu maa, mida sa näed, ma annan sinule ja su soole  igaveseks ajaks! 16 Ja ma teen su soo maapõrmu sarnaseks: kui keegi suudab maapõrmu  ära lugeda, siis on sinugi sugu äraloetav. 17 Võta kätte, käi maa läbi pikuti ja põiki, sest ma annan selle sinule!”

Sören Kirkegaard küsib oma essees “Kartus ja värin”:  “Mida tähendab olla Jumala väljavalitu? Kas see tähendab seda, et sind jäetakse nooruspõlves ilma nooruse soovunelmatest, et laste neil suure vaevaga täituda vanaduses?” (1, lk 159) ja samas ta ka vastab : “Kuid Aabraham uskus ja sellepärast oli ta noor; kuna see, kes alati loodab kõige paremat, vananeb elust petetuna, ja see, kes on alati valmis halvimaks, jääb varakult vanaks, aga see, kes usub säilitab igavese nooruse!” Jumal pani Aabrahami usu proovile ja lasi viia tema hilises eas sündinud ainupoja Iisaku Morija mäele, et ta oherdaks seal viimase Jumala kiituseks. Aabraham oli kindel oma usus Jumalasse ja viis poja mäele, sidus poja kinni, süütas lõkke ja tõstis noa. Kirkegaard kirjutab, et veel siis oleks võinud Aabraham torgata noa oma rinda. “Maailm oleks teda imetlenud ja tema nime poleks unustatud, aga üks asi on olla imetletud, teine aga olla teednäitav täht, kes päästab hirmunu” (1, lk 162). Kuid viimasel hetkel peatas Jumal Aabrahami olles saanud kinnituse tema usu kohta.   

Ms1: 5 „Ja ta viis tema õue ning ütles: „Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!” Ja ta ütles temale: „Nõnda saab olema sinu sugu!” 6 Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.“  

Jumal pidas silmas, et Abrahamist sai kõigi kristlaste esiisa – kristliku koguduse liige nr 1. Seega kõik , kes usuvad Jumalasse, saavad Abrahami koguduse liikmeteks.

Paulus ei saanud teada, et tema kirjad saavad kunagi piibeliku kaanoni osaks. Paulus lähtus oma sõnade tõestamisel Vanast Testamendist. Jukka Thuren märgib, et “Paulus räägib VT-st kui elavast isikust, peaaegu Jumala hüpostaasist, kes mitte ainult ei ütle, vaid kes suunab oma sõna eriliselt millelegi, “näeb”, “teab” ja “tegutseb” (2, lk 39). Seepärast viitab Paulus Gl3:8 oma kirjas VT-le. Paganate all, kes saavad usuks õigeks pidas Paulus silmas kõiki rahvaid. Thuren märgib “”ethne” tähendab nii (võõrad) rahvad, kui ka (üksikud) “paganad”” (2, lk 39). Samas Paulus muidugi ei oodanud, et rahvad ühiselt usku pööraks ja saaksid usust õigeks, vaid keskendus pigem üksikutele inimestele.  Pauluse jaoks ei olnud rahvusel tähtsust. Oluline oli vaid usk ja kui inimene uskus kristlikku Jumalat, siis mõisteti talle õigust tema rahvusest hoolimata. Inimesest sai Aabrahami koguduse ja rahva liige. Gl3:9 kinnitab Paulus üle, et õigeks mõistetakse kõik usust õiged koos Aabrahamiga.

Pauluse jaoks on usu kinnituse juures Aabrahami eeskuju väga oluline. Lisaks kirjas galaatlastele toob ta Aabrahami positiivse eeskujuna esile ka Kirjas Roomlastele. Vanas Testamendis avab Jumal end Aabrahamile. Samuti peab Paulus ennast Jumala poolt juba sünnist saadik äravalituks. Tema kirjadest on tunda, et ka Paulus sooviks saada Jumalaga otse ühendust, nagu Aabrahamgi. Pauluse positsioon koguduses sõltub otseselt sellest, kuidas inimene suhtub Aabrahamisse, kellega Paulus ennast samastab.

4.      Kokkuvõtteks

Kristlikud algkogudused ei sündinud kergelt. Pauluse misjonitöö eelduseks oli usk ainsasse Jumalasse ja tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse. Usu kinnituseks vajas Paulus märke, mis pidid kahetuhande aasta taguseid inimesi vapustama ja andma neile kinnituse, et vaatamata keerulisele olukorrale on nad omas usus õigel teel. Aabrahami lugu ja usutunnistus läbi proovile paneku sobisid selleks väga hästi.

 

5.      Kasutatud kirjandus

 

1.      Sören Kirkegaard “Kartus ja värin” (Kogumikust “Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid” Ilmamaa 2013)

2.      Jukka Thuren “Pauluse kiri galaatlastele” (Greif 1997)

3.      Piibel (trükk 1989)

4.      Jan Assmann “Moosese eristus ehk monoteismi hind” (Tallinna Ülikoooli Kirjastus 2017)