Peaksime rääkima Raimondist

 19. oktoobril esietendus Tallinnas Kultuurikeskuses „Kaja” Teatril Nuutrum Mart Sander näidend „Peaksime rääkima Raimondist”. Järjekordne, kes teab juba mitmes, vaade muusikalise geeniuse Raimond Valgre elulukku.

Publik koguneb saali. Laval istub vineerkasti otsas autor-näitleja Mart Sander ja mängib üksikuid fragmente Valgre lauludest. Nukruse helid. Vaikselt siseneb Valgre ema kehastav musta looritatud Liisa Pulk ja jääb kuulama. Tuled saalis ikka veel põlevad. Nüüd sisenevad lavale ka teised paksudes talvemantlites tegelased. Lava keskel domineeriv vineerkast sümboliseerib kirstu. Need on Valgre matused. Tegelased räägivad omavahel, kuid publik seda ei kuule. Saalis tuli ikka veel põleb, kuid jutukahin on vaikinud. Korraga vaatab Liisa Pulk publikusse ja sõnab: „Kas rohkem kedagi ei tulnudki. Ootame ikka veel.” Näidend on alanud. Tuled kustuvad. Rohkem kedagi ei tule.

„Peaksime rääkima Raimondist” sarnaneb peielauaga, kus kadunukese lähedased istuvad koos ja jutustavad helgemaid hetki koosoldud ajast. Raimond on lahkunud ja lavale kordagi ei astu. Iseenesest on see autoril päris huvitav võte - hoida peategelane, kelle ümber lugu keerleb, nähtamatuna, kuid samas laval olevana. Lavastuse lõpuni jäävad ootus ja pinge, et millal Raimond ise ometi tuleb lavale. Ootuseks see jäigi.

„Peaksime rääkima Raimondist” koosneb piltidest, mis on igaüks eraldi lugu, kuid tänu Raimondile moodustavad ühtse terviku. Mart Sander kirjutab kavalehel, et ta teab Raimondi elust uusi fakte ja saladusi, millest pole varem räägitud? Mis need on? Kõmuhuvilisena olen valmis ja ootel.

Lava taustal olevale valgele kinoekraanile ilmuvad kuupäevad, mis liiguvad ajas tagasi. Surmavallast valguse poole. Elu õhtust elu koidiku poole. Jään mõtlema, et millised on inimese elu helged aastad. Valgre elu helgemad hetked jäid sõjaeelsesse aega. Sõjas lagunes riik ja lagunes inimene. Raimondi elu helgusest on lavastuses siiski vähe juttu. Autor on näidendis Raimondist loonud pildi, kes on inimeste jaoks nagu savi, kellel puudub võime ise enda elu kujundada ja nii mudivad kõik teda eelkõige enese eesmärkidele sobilikult.

Pilte seovad muusikalised numbrid. Kuulsad ja vähem kuulsad Valgre laulud, mille liikumised on seadnud Miika Pihlak. Iseenesest oleks võinud laulunumbreid rohkemgi olla, sest uusi laule oli põnev kuulata ja särtsakad- lustakad tantsud lõhkusid ajastu karmust.

Mart Sander on intervjuudes rääkinud, kuidas ta leidis Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiividest 12 seni avaldamata Raimond Valgre laulu. Lavastuses saab ka selgeks, miks need laulud tundmata on. Nimelt keeldub Sanderi kehastatud kirjastaja ajakirjas „Modern lööklaulud” avaldamast Valgre laule, eelistades ajakirjas kuulsate näitlejate pilte. Kirjastaja on lavastuses Sanderi kehastatud tegelaste galeriis kõige eredam roll. Raha ja kultuur põrkuvad ka tänases maalimas ja sellega on Sander kindlasti kokku puutunud, sest ta suudab ärimehena väga veenvalt selgeks teha, miks ei saa ega tohi suvalise lõbulaulukesi ajakirjas avaldada. Tagantjärgi tarkusena oli see muidugi korvamatuks kaotuseks Eesti kultuurile.

Näidendis on 38 tegelast , keda kehastavad 7 näitlejat. Kiired rollivahetused ei häiri ja ei tekita segadust. Kuid kavalehel oleks võinud siiski selguse huvides veidi avada lavale astuvate tegelaste ajaloolist tausta ja kokkupuuteid Raimondiga. Hetkel eeldab autor, et laval kostuvad reaalsete tegelaste nimed on kõigi jaoks tuttavad. Minu jaoks enamuses nad olidki, kuid samas jutustab kavalehel Liisa Pulk, kuidas ta kohtus inimestega, kes ei teadnud midagi Raimond Valgrest. Seega oleks võinud siiski väikse tausta luua, kuigi ma saan ka aru, et sellised teadmatud inimesed ei tule teatrisse nagunii.

Kõiki viit naistegelast mängib Liisa Pulk. Kavalehel mainib Pulk, et Raimondi naisi sidus teatav eneseteadlikkus. Liisa Pulga mängitud naised on iseloomult tugevad, sambad õrna Raimondi kõrval. Naised võtsid Raimondi, mitte vastupidi. Tuntud seiga Valgre eluloost, kus ta abiellub esimese kõrtsu sisenenud neiuga on lahendanud autor sõprade sepitsusena, sest abiellunud punaväelasele antakse korter. Seda on aga kõigil vaja ja hiljem korterisse tikkuv Valgre visatakse hoopiski välja.

Lavastuse särtsakaim pilt avaneb noorte heliloojate repertuaarikomisjoni koosolekult, kus kuulatakse läbi uusi laule ja antakse neile eluõigus või lükatakse tagasi. Valgre esitatud minoorne „Saaremaa valss” kantakse laval ka sellisena ette. Lugu ei saa teadaolevalt repertuaarikomisjoni heakskiitu. Kõige enam protestib Podelski. Komisjon teeb ettepaneku viia laul masoori, nagu tunneme teda tänapäeval. Väga ootasin, et Miika Pihlaku kehastatud Podelski tõuseb ja sõnab, et selle loo päästab vaid korralik eelmäng ja improviseerib seejärel ette täna tuntud „Saaremaa valsi” eelmängu. Fakt sellest, et tuntud eelmängu just Podelski kirjutas, ei ole Sanderile autorina kindlasti teadmata. Ka siin oleks pilt vajanud ajaloolist selgitust, sest kõik ei pruugi teada, et avalikuks muusika esitamiseks oli nõukogude ajal sellele enne vaja saada pädeva repertuaarikomisjoni luba. Saatuselöögid saadavad Valgret – vaatamata rahva armastusele lükatakse tema laulud tagasi nii eesti kui nõukogude ajal. Naised jätavad ta maha vaatamata Valgre armastusele. Nõnda sunnib saatus haarama alkoholi järele. „Ma võtan viina, sest olen täna kurb..”, laulab lavastuses hoopis Liisa Pulga kehastatud litsakas Evi.

Jaanus Laagrikülli lavakujundus on minimalistlik koosnedes vineerkastidest, mida liigutades moodustatakse erinevaid ruume. Aegade vaheldumise toovad publikuni lisaks tagaseinale ilmuvatele kuupäevadele tegelaste ajastutruud kostüümid. Kostüümikunstnik Jana Wolke on teinud suurepärast tööd. Tema kostüümid tabavad ajastu meeleolusid, stiili ja võimalusi. Kostüüm on näitlejale oluline abivahend rolli loomisel. Siin teevad näitlejad ja kostüümikunstnik ühise eesmärgi nimel suurepärast koostööd.

Eestil on üks ajalugu. Teist meil pole ja ega neidki pole üleliia palju, kes oleks meie ajalugu muutnud või kujundanud. Neid ajaloos olulisi inimesi peaks igaüks meist tundma. Killuke meie kultuuriloost jõuab Teater Nuutrum vahendusel rahvani. Uudne lähenemine ajaloole, hea muusika, kaunid kostüümid, hoogne lavastus – kõik on loodud suurepäraseks teatrielamuseks, mida julgen soovitada.