Paide Teatri "Konsiilium"

 See oleks isegi lõbus, kui ta poleks nii traagiline.

Minu asemel peaks tegelikult ülevaate Paide Teatri lavastusest „Konsiilium” kirjutama tehisaru. Tal ei ole oleks raske talle antud sisendite toel koostada kriitiline kokkuvõte. Analüüsida iseenese tööd. Kuid siiski järgemööda.

Sisenedes teatrimajja palutakse QR-koodi abil lavastuse kodulehel anda etenduse loomiseks vajalikud sisendid – zanr ja tegevuskoht. Olen krambis, sest pole kunagi pidanud seda trikki ära õppima. Eks kunagi on ikka esimene kord. Saan hakkama. Liikudes saali poole pigistan 5 eurot oma taskus, et kava osta. Kasu sellest pole, sest ka kava ostmine käib QR-koodi abil. Saan sellega ka hakkama. Olengi viidud välja oma tavapärasest keskkonnast. Ma olen läbinud portaali reaalse ja tehisliku maailma vahel. Iseenesest võiks see portaal olla veelgi jõulisem. Tõsta mind tänavalt matrix-likult irreaalsusesse.

Lavastust „Konsiilium” mängitakse Paide Teatrimaja suure saali laval. Selles ei ole midagi erakordset. Eks lavastajad on ikka aeg-ajalt tõstnud publiku koos näitlejatega lavale. Polegi varem märganud, et milline suurepärane black-box on Paide suur lava. Stangede trossid katavad seinu olles kui internetikaablid, mida mööda liigub minu eelnevalt edastatud etenduse loomiseks vajalik info. Mängupind on kaetud kostüümide, rekvisiitide ja muu suvalise kolaga. Hiljem mõistan, miks see nii on, sest iial ei tea, mida tehisaru ette kirjutab. Kuhu viib näitlejaid tänane lugu? Lava teises servas on laua taga kunstilis-tehniline personal – dramaturg, kes sisendab arvutile rahvalt saabuvad sisendid, helikunstnik ja videokunstnik. Viimane võiks ka olemata olla, sest kaablitel jooksev pilt ei ole nagunii mõistetav. Õnneks on kavalehel arvuti loodud digitaalsed maalid vaatamiseks olemas.

Lava ees ja külgedel on suured ekraanid suunaga näitlejate poole. Korraks saabub teadvusse häiriv reaalne maailm. Saal on jahe ja prouad sätivad endale pleede ümber. Keegi haiseb hullult suitsu järgi. Kuid siis ta algab.

Tehisaru on häirivalt agresiivselt tunginud meie ellu. Mulle helistas kord üks vana tuttav ja küsis minu loetud raadioreklaame, kuna nad arendavad tehisaru, kes hakkaks ise raadioreklaame sisse lugema. Isegi see väike lisateenistus tahatakse ära võtta. Muidugi ma ei andnud talle reklaame. Juba kõlavad raadios muusikapalad, mis on sisse lauldud tehisaru poolt. Rääkimata suurtest kontserditest, kus ei ole enam ansambleid, vaid muusik tuleb lavale mälupulk programmiga näpus. Tehisaru maalib pilte just selles stiilis ja sellest kohast, mis sulle meeldib. Tehisaru kirjutab luuletuse või jutukese just sinule vajalikus stiilis. Rääkimata esseedest, kirjanditest või uurimustöödest, mida tehisaru kirjutab. Ja mis siin salata- tehisaru ongi võimekam.

Digitaalne kavaleht on inforohke, kus tuuakse meieni tänane olukord tehisaru arendamisel, mis tundub viivat hukuni, sest mõttevõime kaotanud inimene on määratud hukule. See ongi darwinism või nagu kirjutas Nietzsche, et puult raputatakse mädanenud õunad ja jäävad alles vaid päris viljad. Ometi leiab ka lohutust ajaloost. Kui tulid esimesed fotoaparaadid arvasid kõik , et portreemaal kaob ajaloo prügikasti, kuid ei kadunud ta midagi. Inimliku hoolt või armastust , mis pannakse loomingusse tehisaru ei suuda asendada.

Lavastuse lõpus kõlab oodatud küsimus: „Kas tehisintellekt suudab asendada päris loomingut?” Sellele küsimusele otsitaksegi vastust. Viis näitlejat tulevad lavale ja selgitavad, mis toimuma hakkab. Tänase etenduse teksti loob praegu ja siinsamas publiku antud sisendite toel tehisaru. Näitlejad jälgivad täpselt teksti, kuni iga stseeni lõpus oleva improvisatsioonini. Seejärel vahetatakse zanri, lugu jätkub ja kõik kordub. Näitlejad küsivad publiku käest veel veidi sisendit – oma tegelaskuju nime, ametit, salasoovi ja kiiksu. Seejärel tutvustatakse publikule nende loodud tegelasi ja lugu võib alata.

Näitlejatöödest pole siin suurt midagi rääkida, sest ka näitlejad ise ei tea eelnevalt, keda nad täna õhtul peavad kehastama hakkama. Näitlejad kannavad ette sõna haaval nende tegelasele ette kirjutatud teksti. Tekst on puine ja täis kummalisi võõrsõnamoodustisi. Ka teksti vahel olevad remargid loetakse ette. See annab võimaluse näitlejatele naeruvääristada programmi, mida ka lustiga tehakse. Kui remargis öeldakse, et tegelaskuju pööritab silmi, siis näitleja ülemängitult neid pööritabki. Trupp on ühtne ja teineteist toetav. Lugu viiakse ühiselt edasi ja käigu pealt otsustatakse, kes mängib tehisaru poolt loodud lisategelasi. Nii saabuvad laval kratt, vanapagan ja keegi Sirje. Ka näitlejad on segaduses, et kust tema esitatavasse näidendisse tuli.

Tehisaru Ai on programmeeritud kirjutama filmistsenaariumi. Kaadrid vahetuvad kiiresti ja tegelaste emotsioonid antakse tekstiliselt ette. Esimene pilt on situatsioonikomöödia, teine zombi-maailm, kolmas Andrus Kivirähu fantaasiamaailm. See kõik paistab välja kui üks maleva taidlusülevaatus või kooliteatri lustimine. Vigurdamine, veiderdamine, ülemängimine. Rahvas küll naerab, kuid selles naeruski on midagi võltsi. Kõik see võikski olla lõbus, kui ta ei oleks nii traagiline. Mõtlen juba, et milleks see kõik. Kuid siis jõuab see minuni – see ongi ju võlts. See kõik. See tekst on võlts, mängimine on võlts, kas see teatergi on päris. Ma läbisin portaali. Lavastaja Helen Rekkor ja dramaturg Mart-Matteus Kampus on leidnud suurepärase lahenduse vastamaks küsimusele „Kas tehisintellekt suudab asendada päris loomingut?”. Mu hing on kerge. Lavastuse põhjal võib kindlalt väita, et täna veel tehisaru loomingut ei asenda. Loomingu jaoks on oluline inimlik puudutus või jumalik hingus. Kriipsude ja punktide kogum, mida on üks töötlemisprogramm, ei suuda täna veel panna publikut kaasa elama tegelase hingerännakutele. Tal puudub empaatia.

„Konsiilium” paneb mõtlema tulevikule. Õnneks näitlejat laval ei saa tehisaruga asendada. Muusikas saab, filmis saab aga teatrilaval ei saa. Inimest tehisaru veel ei asenda. Ja kui me ei taha kaduda võltsprobleemidega võltsmaailma, siis peame sellele vastu seisma. „Konsiilium” väärib vaatamist.