Mati Undi elulooraamatust

Mihkel Mutt: „Ainus jääv tõde paistis olevat lühike resümee, mille ta (Unt) tegi oma teekonna lõpupoole: peaasi on mitte igav olla!”

Mutt kirjutas Undist raamatu. Nii võiks vabalt alata mõni lapsik anekdoot. Kuid anekdoodiga on siin vähe ühist. Kuigi nalja saab ka kõvasti. Milles siis asi? Mihkel Mutt kirjutas oma heast sõbrast kirjanik- lavastaja Mati Undist geniaalse elulooraamatu „Liblikas, kes lendas liiga lähedale”. Elulooraamatud võib laias laastus jagada kaheks. Esiteks raamatud, mis on koostatud, kellegi teise poolt ja teiseks raamatud, mille on kirja pannud peategelane ise tuginedes oma mälestustele. Lõpuni usaldusväärsed pole kumbki zanr. Esimene ei pruugi lõpuni tajuda kõiki peategelase eluvalikute põhjuseid ja teisel juhul tahavad kõik ennast ikka ilusamaks, targemaks ja julgemaks kirjutada. Tihtipeale surub peale ka aeg, sest raamat tuleb välja anda, kui inimese elutöö on veel kõigil meeles ja pakub huvi. See on ka üks põhjuseid, miks ei ole Eestis just üleliia palju hästi kirjutatud või koostatud elulugusid. Mihkel Mutt tõstab oma raamatuga aga Eesti elulookirjandus täiesti uutesse kõrgustesse.

Raamat on lugemise, meenutamise ja kaasamõtlemise nauding esimesest leheküljest viimaseni. See raamat ei jutusta ainult Mati Undist vaid ka ajast ja inimestest tema ümber. Mutt püüab mõista ja selgitada ka lugejale, miks käitus Unt teatud hetkedel just nii, nagu ta sellel hetkel käitus. Millised on tagamõtted või kes olid inimesed, kes teda mõjutasid. See on ühe geeniuse analüüs teise geeniuse elust ja peab sündima midagi erilist.

Mati Unts sündis 1.jaanuaril 1944 Linnamäe külas, Voore vallas. 1958.a lõpetas ta Leedimäe (tänane Voore) Põhikooli ja suundus edasi õppima Tartusse. Sellega tema pikemad kokkupuuted Jõgevamaaga lõppesid. Vaatlen veidi lähemalt, kuidas Mutt on näinud Undi lapsepõlve ja suhet vanematega. Kas inimene saab ennast oma lapsepõlvest lõplikult lahti rebida? Undi koduses raamatukogus oli suur osa inimloomust avavat psühholoogilist erialakirjandust. Unt pidi teadma, et oma lapsepõlve mõjude eest ei põgene. Mutt kirjutab „Ilmselt oli eestlaseks olemine talle samasugune käsitamatu nähtus nagu tema sündimine arveametniku ja tehniku pojana Voorel. Ta võttis seda nagu sattumast, oli loobunud selle üle juurdlemast ega puudutanud seda oma loomingus ka uuemal ajal.”

Alates Tartusse õppima asudes jäid tema kontaktid kodukohaga vaid visiitideks. Ometi kirjutab Mutt, kuidas nii mõnelgi korral satuti Tartu sõpruskonnaga Voorele. Undi suhetest oma vanematega võib aimata põlvkondade vahelist arusaamatust, kus vanemad lootsid oma pojas näha korralikku töömeest, aga kellest sai hoopis nende jaoks mõistetamatu ja veider boheemlane.

Tartu kultuuriringkonna läbi käimine oli 1970ndatel väga tihe. Mutt kirjeldab legendaarset sündmust, kui 1970.a saadeti Peeter Tulvistet sõjaväkke, mille käigus lõhuti mööblit ja visati jäägid kõrval asuvasse „Vanemuise” tiiki. Samal peol lennutanud Unt tugitoole mööda tube, „nagu Kalevipoeg kive”, mille kohta Mutt mainib tunnustavalt „ikka see Vooremaa”.

Niisamuti ei kiitnud Undi vanemad heaks tema rohkeid suhteid naistega. Unt oli abielus neli korda. Igakord õnnelikult. Unt kirjutab: „Kõik on ikka jube jama, kui armastust ei ole.” Tema jaoks oli oluline armastuse värskus ja armastuse lõppedes lahutas tagasivaatamatult. Unt kirjutab: „Armastus on nagu uni, keegi pole siis võimeline midagi korda saatma.” Samas väidab Mutt, et Undi jaoks oli oluline, et tal oleks protezee, keegi, kes vaataks talle imetlevate silmadega otsa. Armastusest saadud impulsi pani Unt loomingusse ja selle ammendudes otsis uus inspiratsiooniallika. Unt kirjutab: „Mul on tunne, et pean oma vanematest lahti ütlema. See on osaliselt nii juhtundki, ja see ei tee mulle rõõmu. Aga minu tee on viimasel ajal „ära” läinud, et ma ei suuda, ei viitsi enam vastata nende meeleheitlikele kirjadele. Nad ei suuda mõista, kuidas ma jätsin maha naise, lapse, korteri, mööbli, muugi, lõhkusin ühe perekonna, mis oligi katki juba algusest peale.” Siia sobib veel üks kodunt kaasa antud Undi mõte - „Mehe elu võib olla räpane, aga mehe kodu peaks olema puhas.”

Lihtsate inimestena hoidsid Undi vanemad eestlaste jaoks tavapärast madalat profiili. Unt selline ei olnud ja seda ei saanud vanemad heaks kiita. „Vanematekodust oli ta saanud kaasa alalhoidliku suhtumise, et võimuga ei tohi tüli norida, mis toona kätkes endas, et rahvuslust ei tohi torkida, sellega praalimisest rääkimata.”, kirjutab Mutt. Ela oma elu vaikselt ja vagusi ja siis ei puudu sind keegi. Aktiivsus tekitab tähelepanu ja sõjaaegsetele inimestele tähendas tähelepanu alati ohtu. Ideaaliks oli elust läbilibisemine ilma jälgi jätmata. Ometi kirjutas Unt 1980.a alla skandaalsele 40- kirjale. Unt on kirjutanud „inimene kui niisugune ei ole tegelikult loodud võitlemiseks mingi monstrumi või üldse mingi asja vastu, tähendab maailmakorra uutmine /.../ on inimelu seisukohalt ebaloomulik tegevus. Minu arust üldse maailma teiseks muuta on iseendast pisut paranoiline mõte.” Muuta saab inimene vaid iseend ja enese suhet ümbritsevasse. Ega Unt ka sellest hoolinud.

Unti valdas pidev soov kogeda midagi uut. Nõnda ei käinud ta peale esietendust oma lavastusi üle vaatamas. Esietenduse pidudel olla Unt tihti rääkinud hoopis oma tööst järgmise lavastusega. Näitlejad on meenutanud, kuidas Unt jälgis esietendust ukse vahelt piiludes, tehes nõnda publikule oma etenduse. Unt ei kannatanud, kui tähelepanu temalt kõrvale läheb. Publiku ja sõprade arvamused tema loomingu kohta olid Undi jaoks määrava tähtsusega. Seltskondlik viisakus kuulata ka partneri muresid Undil puudusid. Teda huvitas vaid üks – mida vestluspartner arvab tema loomingust.

Undi sarnaseid andeid ei ole Eesti kirjandus ja teatripõllul väga palju olnud. Ajalukku jääb ta uut stiili kirjaniku ja kaanoneid murdva lavastajana. Kes ta siis oli – lavastaja või kirjanik? Kindlasti pidas Unt ennast ise rohkem teatriinimeseks. Lavastajaks, kes nooruses kirjutas. Muti raamat sellele päris lõpliku vastust ei annagi. Mihkel Mutt: „Ainus jääv tõde paistis olevat lühike resümee, mille ta (Unt) tegi oma teekonna lõpupoole: peaasi on mitte igav olla!”

Muti raamat ei ole pelgalt ühe suure looja ja inimese elulugu. See on isiksuse arenemise ja kasvamise lugu läbi tema loomingu ja kaasaegsete mälestuste. Muti suhe Unti on austav, kuid mitte alati mõistev. Seepärast otsib Mutt vastuseid. Nii on „Liblikas, kes lendas liiga lähedale” ka ühe ajastu analüüs, mille lõppemist Mutt hinges leinab. Mutt viib end nostalgitsedes tagasi minevikku kasutades teejuhina Unti. Igal juhul sellise ajastust avava eluloona on tegemist suurepärase raamatuga. Isegi kui Jõgevamaa seal teenimatult vähe on kajastamist leidnud.