Külastasin loengut, kus lektor muude mõtete seas ütles, et debatt ei ole võitlus oma tõdede eest vaid ühiselt parima lahenduse leidmine. Ma sain korraga valgustatud. Lihtne lause avas minus uue vaatenurga, kuid samas tekkis küsimus – kuidas nimetada siis seda protsessi, mis toimub meie ühiskonnas, perekonnas ja ka meis enestes.
Jäin mõtlema debatile laiemalt. Debatt ei ole vaid poliitikute punnpõskne vahutamine tele-ekraanil või raadioeetris. Me peame debatti iga päev – kodus, tööl, tänaval, isegi iseeneses.
Muidugi on meil kõigil omad tõed ja nägemused, kuidas peaks asju korraldama või muresid lahendama. Arusaadavalt erinevad seisukohad põrkuvad. Ma ei tea, kust on tulnud arvamine, et enese seisukohtade kohendamine laiema kandepinna nimel, on inimesele nõrkuse tunnuseks. Poliitikutele heidetakse seda tihti ette, et nad taganesid oma sõnadest. Minu meelest on see pigem tugevuseks, kui inimene suudab enese seisukohti üldise kokkulepe nimele kohandada. Traadikimp on palju tugevam, kui iga üksik traat seal sees.
Meie tänaste poliitikute debatikultuur on väga madal. Kunagi vaatasin minagi teleekraanilt erinevaid debatisaateid, kuid juba ammu ei ole mõtet seda enam teha. Mul on isegi teleka ees istudes tunne, et nägu on oponendi pritsivast tatist märg. Aga alghariduse puudumist ongi raske varjata, sest sisemine tühjus paneb hääle kõmisema ja argumentide puudumisel antakse voli kätele. Haritud ja kogemustega inimesed, kelle sõnadel võiks olla ühiskonnas kaalu, ei taha end kulutada närvesöövates aruteludes ja nii saab matslikus lumepallina veeredes vaid hoogu juurde. Määravaks ei saa ühiskondlik heaolu, vaid isiklikud hüved ja soovid, mille olulisust saab mõõta vaid kisaga.
Kõige enam pidi närvitsejat solvama, kui vastaspool jääb rahulikuna enesekindlaks. Tark inimene hoiab suu kinni teades, et tema arvamus ei ole alati ainuõige ja on olemas veel teisigi seiskukohti. Rumal karjub kõvasti mõistmata teisi ja pidades vaid iseennast ainuõigeks. See rumaluse lumepall tuleks pidama saada.
Enne laiemasse debatti asumist peaks iga inimene pidama debatti endas. Samal koolitusel, mida algul mainisin, kirjeldas lektor küsimuste püstitamise tähtsust. Küsides õigeid küsimusi vastavad küsimused ise ja vastust pole tihti vajagi. Inimesed peaksid palju rohkem võtma aega mõtlemisele ja mõtestamisele. Meil tormatakse kohe tegutsema ja nii võib juhtuda, et jäetakse paljud olulised detailid tähelepanuta.
Meenub Aleksander Suumani luuletus “Üks , kes tõstis kaste küsis/Kuhu trügid?/ Kas sa ei näe – / Siin käib töö?/ Küsisin talt sedasama./ Ta pani kasti maha. Hingeldas./ Jalutasin pingsalt edasi.” Mõtlemine pole laiskus. Mõtlemine on väga raske ja isegi kurnav. Kurnavam, kui mistahes füüsiline tegevus, sest mõtlemisega ei kaasne tihtipeale käega katsutavat ja silmaga nähtavat tulemust. Rahulolu tehtust aga toidab keha adranaliigia, mis peletab väsimuse. Seepärast tõstame debatti pidades häält, sest siis on tunne, et me teeme midagi. Kuigi eesmärgiks on hoopis ühistele probleemidele lahenduste leidmine. Seega enne asumist poliitilise debati kallale tuleb inimesel pidada debatt enese sees.
Ma olen korra osalenud karjumise võistlustel, kus võitja selgus karjumise detsipillide järgi. Jäin teiseks. Kas see annab mulle hea eelise poliitikasse minemiseks. Sõnumit pole, kuid kisa on kõva.
Laua taga istuvaid ja mõtlevaid inimesi on igav vaadata. Andrei Zevakin ei tee sotsiaalmeedias muud , kuid vaatab teiste videosid ja reageerib neile, annab mõtlemisele emotsiooni. Ja see video video vaatamisest on ülipopulaarne. Mõtlemine pole glamuurne ja ei too inimesele jälgijaid juurde. Küll aga itsitamine, rühitsemine ja ropendamine. Mõtlev inimene on põlatud seal kus võimutseb nürimeelsus. Ühiskonna kangelaseks pole mitte inimene ise oma murede ja rõõmudega, vaid meedias loodud kuvand ühiskonnale sobivast inimesest.
Minu jaoks on A.H.Tammsaare “Tõde ja õigus” satiiriline teos, mis naeruvääristab eestlase nüridust, kes vaid füüsilises töös näeb ja leiab oma õnne. Nõukogude ajal tehti füüsilisest tööst kultus, kus paremaid premeeriti töökangelaste aunimedega. Mõtelda polnud vaja, sest seda tegi tööliste eest kompartei juhtkond. Nüüd võivad inimesed vabalt mõelda ja ka öelda. Kuid öelda tuleb siis, kui sul on midagi öelda. Sisemine tühjus paneb hääle kõmisema.
Debatt ei ole võitlus oma tõdede eest vaid ühiselt parima lahenduse leidmine. Aeg oleks pidada päriselt debatti, et leida ühiselt parimad lahendused. Põhjust ju oleks. Lõpetuseks veel üks Aleksander Suumani luuletus: “Joonistasin metsa/ Ja metsa kohale päikese/ Inimesed ütlesid,/ See on hommik./ Keegi ei öelnud : õhtu.”
Lootus, et kõik läheb paremaks, on inimesele omane. Peab minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar